Search Results for 'Esta Pilt'

13.juuni 2017

Nonii. Hakkab jälle aasta minu elukalendris läbi saama. Vanuse ees asendub number 3 neljaga. Krt, kungi tundusid 40-sed mehed ikka päris pässid. Nüüd vaatad, et poiss nagu ponks kui habeme ja kaenlaalused puhtaks ajab. Viimase 10 teine pool on olnud uskumatult huvitav ja ka uskumatult raske. Erinevalt 25 ja 30 aasta möödumise suurejoonelisest tähistamisest hoian seekord madalat profiili ning vägeva juubelipeo säästud jagan erinevatele maksetele. Nagu see värvukese lugu, kus moraal oli selline, et ära säutsu kui oled kaelani sta sees. Trenni teen ikka nii nagu noore mehena- eilse päeva lõpetasin bodypumpiga ning tänast päeva alustasin jõusaaliga. Vaikselt pean juba plaani alustada sügishooaja ettevalmistust ja kui kõigevägevama abiga maksekoormus väheneb, küll siis on ka lootust parem vorm saada. Eks parem vorm on ikka suurel määral õigetes lisandites kinni. Ok, pikk päev veel ees. Lõpetuseks panen üles tänase sünnipäevalapse hr Taavi Epliku postituse facebookist. Mees on minust küll mõned aastad ja ühe päeva vanem, aga hoolimata kõrgest east veel päris terav pliiats:

Keerab siis spidole uue ringi peale. Päris palju asju on elus muutunud, päris palju on maailm minu ümber muutunud. Kõik on läinud kurjemaks, palju on viha, on ka põhjust. Lödipükste põlvkond kriibib hinge, nutiseadmete ajastu surub, ise vahin ka telefoni, vanasti vaatasin paljaste naiste pilte…
Aga kroonilise vingumise vastu aitab vaktsineerimine ja restart. Täna sain meili, et mingi papi eest võidakse mul ajumahtu suurendada 200%. Vanasti saadeti ikka mingite tablade reklaame ja pumpade omi, peale millede kasutamist ma kolmel jalal joosta suutvat?! Kus ma ikka enam jooksen, kes mind ikka taga ajab. Kes üldse need krdi meedikud mulle peale saatis, kes nii pettunud sai olla küsin ma. Soovin kõigile tegusat suve, vähem kärakat, rohkem sporti ja huumorit!

Õnnela Raudsepp V. koht – Wellness Open 

Esta Pilt – 8. koht – Bodyfitness masters 

Mõned galeriid juba üleval… http://www.eastlabs.sk/fotogaleria/2017-ifbb-diamond-cup-portugal 

23 tundi tagasi, Helena Mang ütles:

68 ja 68… on ikka vahe küll millest keha koosneb! 

 

Täpselt nii! Esimese pildi eesmärk oligi võrdlus, et kaalunumber üksi ei näita ega tähenda suurt midagi.  Sama pikkus, sama kaal, pilt täiesti teine. ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

4 hours ago, whiteheadsmatter said:

 

Eks seda, et Helena jxuab finaali oli oodata 

Mina aga vaatan pilte ja videot ja oleks vabalt andnud Helenale teise koha ja tydruk number 4 pannud kolmandale – jah, poseerimine oli suts nxrviline.. aga tema tagumik oli nii vahva ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_happy.png” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Koht nr. 2 – I don’t understand anything about bikini fitness I guess..  nr. 1 oli txesti vximas  

Jxxme ootama, mis Marbella toob – edu ja vxga tubli oled! 

 

 

 

Nii palju kui ma olen nüüd võistlustel käinud ja neid publikust vaadanud, siis videod ja pildid ei anna kunagi seda pilti edasi, mis kohapeal kohtunikele avaneb.

Samuti mahtus kogu top 4 kui ma ei eksi siis vaid 4 punkti sisse, mis tähendab, et oligi väga võrdne ja need kohad jagunevad paljuski esmamulje ja isiklike eelistuste alusel. Otsuse vaagumiseks just palju aega pole. 

Sellega aga nõustun, et esimene koht oli supper ja uhke tema kõrval seista.

1 hour ago, alicewonsportland said:

 

Väga õige ja asjakohane lõpetus! Igale võistlejale peaks su blogi lugemine kohustuslik olema, et ei tekiks bikiinifitnessist või fitnessist valesid arusaamu.

 

Igatahes – oled super vinge naine, kes teeb seda spordiala mõistusega. Jätka samas vaimus ja edu Marbellas! ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

 

Jah, tegelt võiks seda nimekirja isegi täiendata: korseti kandmisega (ei maksa segamini ajada tõstmisvööga), süsivesikute vältimise, ebanormaalselt madala rasva tarbimisega (ala 15-25g päevas) või vastupidi, ainult valgust toitumisega jne jne. ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Kindlasti on neid enimlevinud võtteid veel mida ikka meil “treenerid” soovitavad/käsivad oma õpilastel teha… jääb mulje nagu ilma ei saakski… ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_sad.png” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

 Ausaltöeldes mõne inimese tegevus tundub juba kõrvaltvaadates kriminaalne. Loodetavasti õpilased ise vähemalt käivad ringi, satuvad siiagi lugema ja mõtlevad 2x enne kui kedagi pimesi usaldavad….

Tulevastele võistlejatele paneks veel südamega et alustage vormi tegemise kõrvalt ka oma toitumise paika sättimisest, kaloraaz võimalikult kõrgeks ja ainevahetus kiireks. Jah, see võtab aega aga kui alustada dieeti 1700 cal pealt siis head nahka sealt ei tule. Paraku enamus juhtudel päris nii ei saa, et avastan ükspäev et tahaks 3 kuu pärast laval olla. Või noh, ikka saab aga siis tulevadki igasugused ekstreemused ja “tulekahjude kustutamise võtted” mängu. Head tulemused nõuavad aega ja järjepidavat pingutamist.

Kokkuvõttes on aga bikinifitnessis nõutav vorm ja välimus on saavutatav väga edukalt normaalse treeningkoormuse ja toitumisega, lihtsalt kannatust peab olema ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Ilusaid pilte veel EKV-lt Jüri Kartuli kaamerast ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Mitu päeva juba mõtlen võistluspäevast kirjutada aga põhimõtteliselt sukeldusin lennujaamast otse tööellu ja päris mitu päeva on kulunud, et enamvähem oma tavapärasesse rütmi tagasi jõuda. Võistlemine üldse ajab rutiini päris sassi ja kui teha veel mitu võistlust järjest kulub ikka tükk aega, et magamise, trenni ja menüüga uuesti rütmi saada. Eile sain esimese trenni tehtud (oioi kui valus täna on) ja täna on esimene päev kus saan hommikust õhtuni oma toitude ja tavapärase menüüga arvestada ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Jeee!

Nii, aga liigume tagasi siis pühapäeva hommikusse.

Seekord mul oma nr. 1 Erkit kaasas ei olnud, ehk minu abistamisel astus ette minu nr. 2- Eleri.

Otsustasime, et kuna bikiinid on suhteliselt teises päeva otsas (hinnanguliselt minu lava u kella  16-17 ajal) ei hakka hommikul kohe grimmiga pihta. Mida kauem grimm peal on seda koledamaks (rohelisemaks) see läheb ja värske on alati ilusam.

Alustasin hoopis oma päeva tavapärase pudruga- või noh, tavaliselt olen ma võistluspäeva hommikul 100g helvestest putru teinud aga seekord oli paki lõpp ja tegin kokkuvõttes 130g.  Peale banaani, mett, kaneeli- hingasin selle ilma igasuguste probleemideta sisse. Kõrvale üks must kohv. Enne võistluspäeva ma ka oma menüüd kuidagi ei muutnud, viimane nädal oli umbes 1700 cal peal (ilmselt isegi rohkem sest liikumist oli palju ja lõunasöögiks söödavaid köögivilju ma ei kaalunud).  

Vett ja jms vedelike tarbisin tavapäraselt ehk midagi ei piiranud.

Puder söödud jäin meikarit/juuksurit ootama kes olid kella 9.00 Barcelonast Sanata Susannasse kohale tellitud. Vaatasin netist erinevaid inimesi ja tellisin kodulehe ja portfolio järgi korraliku meikari. Soeng 45€, meik 100€, suht tavapärane hind iseenesest ja piltide järgi peaks töö kvaliteetne olema. PEAKS….

 Kahjuks aga siit algas ka allakäik. Poiss tupeeris juuri ja lasi lakki aga kokkuvõttes oli tulemus minimaalselt kohev. Arvestades et võistluseni 6-7h sain kohe aru et pole päris see mis olema peaks aga suurt nr ei teinud.  Meiki tehti mulle ilma peeglita ehk puudus ülevaade toimuvast. Kui vaatasin lõpus peeglisse sain leebelt öeldes šoki. Kontuurimisets polnud see meikar vist midagi kuulnud ja laovärvi harjutamisest samuti. Väga kontrastsed toonid (must/valge), teravad üleminekud, ühtlase värviga põhi. Põhimõtteliselt nagu pruun pannkook kuhu olid punased huuled ja mustad silmad peale joonistatud. Kõlab naljakalt aga tegelt oli päris kurb.

Läksin oma tuppa, vaatasin peeglisse, istusin maha. Mõtlesin WTF?! Kogusin veel paar min ja helistasin õele. Arutasime mida teha annaks. Läksin meikari tuppa tagasi, lasin harjutada silmi, üleminekuid sujuvamaks ja kriiskavat valget vähemaks võtta. Sai paremaks aga noooo ühtlaselt pruun oli ikka. Siis tuli armas Lilian Rannu appi kellel on meigivahendid olemas ja kontruuris mu nägu nii palju kui sai. Peale 3-4x parandamis sai tulemus enamvähem vastuvõetav. Paraku ma ei tundnud lõpuni, et see jumestus oleks mind kaunistanud või ilu esile toonud aga nohh- lõpuks ajas asja ära. Ja kui eraldi ei maini, et polnud rahul, siis teised ei märka.

Mõtlesin juba peale sügishooaega, et lähen ostan vahendid ja võtan koolituse- õpin selgeks kasvõi selle 1 kindla lava meigi tegemise- ei saa ju niii raske olla. Ütleme nii, et tänaskes on nüüd koolitus kokku lepitud. Lõpuks! Eestis võisteldes istun ikka hea meelega oma lemmik meikari Merili Pikk tooli ja lasen ennast nukuks jumestada aga reisides mujal pean küll õppima ise hakkama saama. See on lihtsalt liiga suur risk, veelkord niimoodi põruda ja sellise raha eest. Vaadates ta tehtud töid kodulehel ja kogemuse pikkust mööda euroopat reisides, ei saa ma aru, mis valesti läks… üks õppetund jälle juures….

Kui see meigi jama kõrvale jätta siis lavanärvi kui sellist mulle sisse ei tulnudki. Hommik oli väga positiivne ja kui nägu sai parandatud ja rahunesin maha läks edasi ka väga sujuvalt. Pakkisin kohvri ja läksin võistluspaika, leidsin lavatagusel alal endale oma nurga ja seadsin sisse. Kohe tuli ka Eleri ja läksime alla mingisse riietusruumi grimmima. See oli mu esimene kogemus võistluspaigas grimmida. Oleme alati Erkiga seda enne hotellis privaatselt oma toas teinud.

Ühesõnaga jälle midagi huvitavat- riietusruum mis on täis ihualasti naisi ja nais/mees treenerid segamini neid grimmimas. Kõik on grimmiga koos ja tumepruun, seined, põrand ja hullem moll käib. Grimm peal siis seisad veel 30 min ja “kuivad” , hoiad käsi üleval ja chillid… paljalt. ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />  Kedagi ei huvita mis ümber toimub, see on seal normaalsus.

Positiivne oli see, et grimm jäi imeilus (ilmselt mängis rolli ka eelmisel õhtul hästi Eleri poolt teostatud karvaeemaldus ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> )  ja kui mõlemad kihid olid tehtud, tegime veel õues mõned pildid, Eleri vaatas poseerimise üle ja oligi aeg pikali visata ja oma aega oodata.

Olin kuulnud igast hirmulugusid, kuidas hirm vara aetakse lava taha järjekorda valmis (ala 2h varem) aga minu satsil läks küll väga nobedalt. Kutsuti meid lava taha, minu pikkuses 26 naist. Pandi ritta, mina olin rivi eelviimane ja minu järel hetkel valitsev maailmamister Ksenia Romanova.  (pildil vasakul)

Top 15 pärast väga ei muretsenud aga samas on see voor kus peab kõige rohkem pingutama- tuuakse lavale 26 naist ja valitakse välja 15 tugevamat. Kuna rida on nii pikk siis kohtunikel ei ole palju aega ja on oht “kahe silma vahele” jääda. Esimese ringiga veel väga palav ei hakanudki ja hullult higistama ka mitte.

Lavalt maha ja uuesti järjekorda. Nats pumpasime, tuulutasime ennast käepäraste vahenditega (pappkasti tükkidega) ja jäime ootama tulemusi. Varsti tuligi kohtunik ja näitas näpuga järjest, kes jääb, kes läheb koju. Ja alles oligi meid 15.

Uuesti lavale. Poolfinaal.

Eesti tiim oli nii tubli, kõigi kolme vooru ajal Eleri, Ott, Lilian, Õnnela ja kõik teised- hääled olid nii hästi lavale kuulda ja väga palju abiks. Arvad küll, et pingutad maksimaalselt aga kui keegi ikka tuletab meelde jalga pingutada või rinda ette suruda siis kohe saab ennast veelgi paremaks sättida.

Poolfinaalis läheb juba nats kauem, alguses käivad kõik numbrilises järjestuses 5 kaupa ees ja sooritavad kõik veerandpöörded. Ehk kokku 3 satsi, kuniks teised on ees seisad küljel eestpoosis. Seekord oli konkreetne juhis, et ei tohi poosi vahetada. Tuleb seisa eestpoosis ja isegi kätt puusal ei tohi vahetada. Ilmselt, et kohtunikel oleks lihtsam tööd teha.

Siis tuleb 1. 2. Ja 3. Väljakutse. See on juba paremuse järjestuses.

1. väljakutse tähendab 95% et oled finaalis ehk top 6-s….. Nooo sesian taga real,  ja hakatakse kutsuma tüdrukuid 1. Väljakutsesse- kuna olin numbriliselt eelviimane siis teadsin et enne mind kutsutakse kindlasti 2-3 eespool olevat võistlejat. Kui aga 4 tk oli välja kutsustud ja järgmisena öeldi minu kõrval (viimasena seisnud) Ksenia number sain aru, et mina jäin vahele. Ehk siis pole 1. Väljakutses….. Ees reas oli neid 4 tk ehk top4. Mis tähendab,  et top 6 ehk finaalis on veel 2 vaba kohta ja kui saan

2. Väljakutsesse on veel täitsa reaalne võimalus sinna 2 vabale kohale pretendeerida. Mingil kummalisel põhjusel ei läinud ma ka siis sabinasse. Olin kuidagi kindel, et kui 1. Väljakutses ei ole siis ilmselt saan 2…  .

Samas saalis nägin kuidas Eesti tiim kuidagi ära vajus ja kõik mõtlesid et ??? eriti, kuna ees tolle 4 tüdruku seas oli selgelt 2 minust nõrgemat osalejat.

Ja siis äkki ütles kohtunik “mistake” ja palus ühel tüdrukul taha ritta tagasi minna, enne kui ta jõudis minu nr öelda sain aru- et nüüd on minu kord. Ja nii ma sattusin ikkagi 1. Väljakutsesse. ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />  

Väga uhke oli sinna ritta sammuda ja võibolla saingi natukene lisa tähelepanu, kes teab ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> aga et see numbrite kokkulöömis viga just seal pidi juhtuma ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Nii et olin top 5-s sees ja teadsin et edasi ootab finaal.

See voor oli juba pikem ja laval hakkas täiega grimm laiali jooksma. Esimene kogemus ikkagi palavas kliimas võistelda. Lavakohtunikud nii armsalt käisid paberi nutsakatega ringi ja tupsutasid tüdrukuid- aitähh! Maha sain siis jooksis mulle ka Eesti tiimist Sergei Popov appi ja kuivatas selga, rullis grimmi, et saaks finaaliks enamvähem korda.
 I-walkid ja võrdlused tulid jällegi päris kiirelt ja oligi võistlus tehtud. Ei jäänud muud teha kui tunnike oodata, pikali visataja puhata.

Glamuurne lavatagune elu…

Ma sain paar pilti võrdlustest ka mis mobiiliga tehtud ja nägin et 1 neiu on minust selgelt kehvem, ehk top 5 peaks ikka tulema. Minnes oli eesmärgiks seatud top 6 saada ja unistuseks medal. Seal lamades ja oodates mõtlesin vaid et kui saaks 4. Koha oleksin mega õnnelik- ikkagi edasiminek võrreldes sügisese MM-ga, kus lõpetasin 5. Kohaga. Kuigi peaks mainima, et ka 6. Koht oleks olnud tegelikult  super, sest tase oli võrreldes sügisega kõrgem.

Ühesõnaga, oma eesmärgid olin saavutanud igaljuhul. Sõin kohvris oma järge oodanud ja Eestist kaasa ostetud halvaa ära (mmm kui hea see oli), kohendasin nast meiki ja jäin pikali puhkama.

Autasustamisel  hakati meid ette kutsuma- 6. Koht, 5. Koht, ikka mind pole öeldud, mõtlesin jess, 4. Käes J Ja siis öeldi 4. Koht- Ksenia Romanova- saalis oli korraks vaikus ja mul on tunne et ta ise ka ei saanud aru, et tema peab nüüd minema ette ja oma karika vastu võtma- oli ta ilmselt sinna võitma tulnud ja käitus kogu aja ka nagu “staar” selle sõna kõige negatiivsemas võtmes. Ja siis äkki jõudis mulle kohale- MEDAL!

Sellest on hea pilt ka, lihtsalt viskasin pilgu maha ja mõtlesin JESSSSS!

 Ja mis ehk veelgi magusam- valitseva maailmameistri ees. Vaadates autasustamise videot siis peale seda kui 4. Koht välja hõigatakse saai vist Ukraina osaleja ka aru, et kõhnad vene neiud seekord eesotsas ei ruuli ja on hea lootus kuld võtta (mida ta tegigi).

Igaljuhul 3. Koht oli minu ja ma poleks saanud olla õnnelikum. Lavalt maha tulles sai teha suuremal hulgal pilte, võtsin baarist pool gin tonicut ja olin seitsmendas taevas ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Jalutasime hotelli (mõnusad 20 min) ja läksin pesema- läks ikka tükk aega et kogu see grimm ja meigi kiht maha saada. Oli mõnus jälle ennast puhtana tunda.

Olin plaaninud juba mitu päeva Danone külmutatud jogurti kohvikusse minna või pistaatsia gelatot süüa, lõpuks kui õue jõudsime oli kell saanud napilt 23 ja kõik sedasorti kohad kinni. Lõpetasime hoopis peale üürikest õueringi tagasi oma toas, room service tõi sinimerekarpe ja krevette, magustoiduks 2 Fast High Protein bari ja kohaliku rasvatut jogurtit värske ploomi tükkidega. Selline cheat siis ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Hommikul sõin normaalsest toidust lihtsalt kõhu täis ja alustasimegi teed kodupoole. See oli muidugi märkmisväärselt pikk aga natuke peale keskööd olime Tallinnas. Lenujaamas ootasid meid TTV kaamera, fotograafid, lähedased inimesed, EKF liit pärgade ja lilledega- üli armas ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

 Läksin veel pool 2 öösel jäätist sööma sest olin kindel, et selle päevaga peab olema tähistamised tähistatud- edasi juba puhtalt lehelt. Ja lõpuks me polnudki ainukesed kes esmaspäeva öösel vastu teisipäeva pool 2 öösel mustamäe mäkis jäätist tellisid ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Mis siis edasi? Tänase seisuga on 30 päeva viimaste võistlusteni. Kaloraaziga istun 1700 peal edasi. Kardio osas tõmban mõneks ajaks tagasi, kui enne EM-I oli mu koormus 1h kardiot ja 1h jõutreeningut siis nüüd vähendan ja teen 1h jõusaali+ 30 min kardiot. Katsun palju magada, normaalselt vett juua.

Treeningute osas muutsin kava- peamine rõhk alakehale, pikemad seeriad, väiksemad puhkepausid, intensiivsem ja ajaliselt pigem lühem kui pikem.

10. Juunil Marbellas toimuval Amateur Olympial tahaks veelgi parema vormi lavale tuua. Loodetavasti selleks ajaks vastutan ise oma lavavälimuse eest ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Ja selga panen ilmselt jälle punased uued Freydise bikiinid- need istusid nagu valatult ja olid laval lihtsalt mega kenad! Kvaliteet on neil ka ikka üle mõistuse hea, ükski kivi ei ole ära tulnud.

Kokkuvõttes oli reis väga meeldiv, seltskond valdavalt sõbralik, hea ja toetav. Käisime võimaluste piires üksteisele võimalikult palju kaasa elamas. Eleri tegi muidugi delegaatide poolt ära kõige suurema töö, olles olemas lava ees, taga ja kõikvõimalikul juhul ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

 Aitähh kõigile toetamast, kohapeal ja distantsilt!

Siia lõppu tahaks aga lisada kõikidele võistlejatele ja nendele kes plaanivad kunagi võistelda- kui sinu treener lubab või veelgi hullem, ise soovitab enne võistlust vedelike mitte tarbida, soolasid vältida või kaloraazi ebanormaalselt piirata (800, 1000, 1200 olenevalt kas oled 1.50m või 2m…) siis tasuks väga kriitiliselt mõelda tema kompetentsi üle. Kahjuks oli seal lava taga seda liiga palju näha, kuidas tüdrukud peaaegu et kokkukukkumise äärel on, kes söömata, kes joomata, kellel lihased krampis, kellel kõik korraga. Miks? Milleks? See on bikiinifitness! Vorm peab olema saavutatud juba 1-2 nädalat enne võistlust ja lõpus on vaja vaid pisiasju timmida. Sellised võtted ei ole normaalsed ega  vajalikud. Ja võivad lõppeda väga kurvasti, eriti soojas kliimas ja lõõskava päikese all….

Nii… Võtsin nüüd lõpuks end kokku, et lisaks võistluspiltidele ka Euroopa meistrivõistlustel käigust pikemalt kirjutada. Katsun kronoloogiliselt järjestada – endal lihtsam kõik oluline ära rääkida ja teistel lihtsam jälgida ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Enne võistlusi oli mul veel planeeritud kolm saalitrenni – esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval. Neist kaks esimest sain veel Spartas ära teha, kuid mõlemad trennid olid lihtsalt kerged lihasgruppide läbitöötamised ehk ei nõudnud erilist pingutust. Kardiot enam ei teinud ja jäi ainult 15-minutiline soojendus ellipsil.

Kolmapäeval pidin kodust juba 5 ajal jalga laskma, et lennujaama minna. Magada sain vähe, sest äratus oli 4.00 ja pidin veel putru keetma ja viimased asjad kohvrisse viskama. Õnneks oli eliitkoondis minuga samadele lendudele piletid soetanud ehk siis sõitsin rõõmsalt tuttavate nägudega läbi Frankfurdi Barcelonasse. Frankfurdi lennujaamas oli meil mitu-mitu tundi ootamist, enne kui teine lend väljus ja tegime Jane Tammearuga kohvitades, ristsõnu lahendades ja mööda poode patseerides aega parajaks. Barcelonasse jõudes pidi meid ootama EFBB poolt organiseeritud transfeer Santa Susannasse. Meile öeldi, et bussid tulevad ja võtavad meid veerand tunni pärast peale, kuid ooteaeg venis lõpuks ligi tund aega pikemaks… Väidetavalt sattusid meie minibussid vihma tõttu õnnetusse. Lõpuks igatahes saime bussile ja sõit Santa Susanna poole võis alata. Hotelli jõudes saime toad, paberimajanduse (võistlejapassid jms) kätte ning suundusime õhtusöögile. Peale õhtusööki ootas ees registreerimine, mis käis üllatavalt ruttu. Ja oligi aeg hotellitoas roomie Lisett Lutsuga asjad lahti pakkida ning magama sättida.

Vaade hotelli rõdult

Neljapäeval astusid esimesed koondislased võistlustulle. Meie Lisetiga käisime esialgu hommikusöögil, jalutasime rannas ja tegime seal viimase trenni ära (hotelli jõusaal oli täielik naljanumber). Seejärel kiire poeskäik ja teistele kaasa elama. Vahepeal jälle lõuna, ringi jalutamine ja teistele kaasa elamine. Jaaaa õhtusöök ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Hotelli toiduvaliku osas ei saa nuriseda, sest esindatud oli kõik, mida veel enne võistlust vaja võib minna. Sõin Hispaanias puhtalt tunde järgi ja tegin pigem koduseid valikuid – hommikuks puder, lõunaks kana- või kalaliha, köögiviljad ja riis ning õhtul suhteliselt sarnane valik. Lisaks veel munavalgeid, pähklisegu, juustu, hulgaliselt sibulat…

“Glamuursed” taldrikutäied

Neljapäeval ja reedel sai väga palju ringi jalutatud, samamoodi pühapäeval. 15+ kilomeetrit oli täiesti kindel distants. Laupäeval võistlesin ja siis vist nii palju ikka kokku ei tulnud, kuigi õhtul käisime ka seiklemas. Neljapäeval ja reedel valmistasin veel nahka grimmimiseks ette – karvaeemalduskuur ja koorimine. Pakkisin oma võistlusasjad kokku, et järgmisel hommikul kiiremini saaks ning panin lauale ka hommikusöögi valmis. Kiire uni ja oligi käes võistluspäev, 6. mai!

Ärkasin 5:15 ja käisin kiirelt duši all, et eelneva päeva kreem palja vee ja švammiga maha küürida, tegin käepäraste vahenditega putru ja kohvi (vee keetmine käis keeduspiraali ja valgusheikeriga) ning jäin oma meigivõlurit Agne Kiviselga ootama. 5:45 alustasime meigi ja soenguga. Kella seitsmeks olid maagid minust üle käinud ja ma isegi ei tundnud end peeglist ära, meik oli super ja Lisett tegi krepitangide ning tupeerimisega mu juuksed vingeks.  Seejärel tõmbas Rain Kuusnõmm mulle esimese kihi grimmi ja jäin tuppa kuivama.

Kaerahelbed, vesi, valgupulber, kaneel, sool ja tume šokolaad

Töö käib

Peaaegu valmis!

9 ajal hakkasime võistluspaika minema, sest juunioride bodyfitness oli kavas kohe esimeses plokis. Kohapeal panin bikiinid selga ning Rain kandis veel ühe kihi grimmi peale, lootes, et ei jää liiga hele (hiljem ikka selgus, et ülakeha oleks pidanud tumedam olema). Kuivamisaega kahjuks väga palju ei olnud ning õige pea tuli ka õli peale panna ning lava taha pumpama minna ning oma etteastet oodata. Ma ei olnud taaskord absoluutselt närvis, vaid pigem õnnelik ja elevil ning ei suutnud lava taga teiste juunioritega rivis oodates häid sõnu endale hoida ja kiitsin kõigi vormi. Vormid olid kõigil ikka väga head ja eks ma teadsin ka, et esimesel hooajal ei ole nii suurtel võistlustel üldse lootust kohtadele mängima minna ning tuleb loota, et viimaseks ei jää. Aga lava… Lava mulle meeldis! Ma nii nautisin seda, tundsin end enesekindlalt ja andsin endast veel viimast korda sel võistlushooajal parima. Ise olen ülimalt rahul ja õnnelik – sain suurvõistluste kogemuse ja ei jäänudki viimaseks ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Nüüd on hammas igatahes verel ja tahan oma vormi kallal tõsiselt tööle hakata. But first – week off!

Lava taga

Igatahes… Minu jaoks on olnud tegemist väga isikliku missiooniga, mis leidis oma esimese lõpu Santa Susannas. Minu eesmärk oli sel hooajal võistelda ühel korral ning seda EKV-l, kuid juhtus, et võistlesin kolmel võistlusel ning nende hulgas olid ka Euroopa meistrivõistlused. Olen ennast sadades kordades ületanud ja ei kardagi valjult välja öelda, et olen enda üle väga uhke. Ettevalmistust alustades olin seisukohal, et võistlen ära ja vaatan, kas see spordiala on see, millega ma võiksin ka pikemas perspektiivis tegeleda. Kui ei meeldi, jääb ühekordseks projektiks, kui meeldib, siis jätkan. Vastus on kindel JAH – ma tahan jätkata enda kallal töötamist. See on minu spordiala mitmetel põhjustel ja peatun sel kindlasti oma järgmistes blogipostitustes. Enne lõbusate reisifotode sektsiooni soovin tänada kõiki, kes minu Euroopa meistrivõistlustel osalemisele vaimselt, füüsiliselt või finantsiliselt abiks olid (olen teid juba ka näost näkku miljoneid korda kiitnud, teieta oleks see palju raskem ettevõtmine)! Suur aitäh sulle, Krista Sabbal, et sa mind hädast välja päästsid ja veel lennule eelneval päeval mulle oma grimmi raatsisid anda ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Kallistused sulle, Jana Teder, et mind üllatasid ja mu öisest trippimisest väsinud hinge lennujaamas lillekimbu ja kommidega vastu võtsid. See oli tõsiselt südantsoojendav! ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Eriti sügav kummardus kohapealsele toele:

Lisett – sinuga möödus sealviibitud aeg väga lõbusalt ja stressivabalt, positiivsusest pakatav toakaaslane ja abiline võistluspäeva hommikul

Agne – 5:45 vabatahtlikult tulla ja mulle meik teha… panid mind selle kauni kunstiteosega väga enesekindlalt tundma!

Rain – grimm ja lavatagune abi

Eleri – kõht sisse! võta poos uuesti! ja kõik muu, millega sa võistluspaigas abiks olid. ulmeliselt usin naine.

Ja lubatud galerii, enamus on nähtav ka Instagrami kontol  – alicewonsportland.

Üks eesmärk sai täidetud – Majken Sofia Frandsen

Üks minu kodumaine eeskuju Lilian Rannu

Emotsioonide üleküllus peale lavalt maha tulemist

Musid!

Kiired klõpsud enne kui vorm puhkusele saadetakse

Peale võistlusi preemia – fro-yo maasikate ja tumeda šokolaadi kastmega

Bodyfitness/bodyfatness in da house w/ Lilian

Väike iPhone fotosessioon Lilianiga

Järgmises postituses räägin kindlasti peale võistlust söödud toitudest ja joodud jookidest ning keskendun toitumise poolele (isud, dieedist välja tulek jms). Pluss muidugi kõik päeva(nädala)kajaline ja edasised plaanid ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Heihei! Oleme hetkel lennujaamas ja ootame lendu. Hispaaniast Frankfurti ja sealt edasi koju. See 6 päeva mis ma siin hispaanias veetnud olen, olid lihtsalt suurepärased ja täis erinevaid emotsioone, mida on raske sõnadesse panna. Esmalt siia saabudes pidime Eesti koondisega ootama “15 minuti” et meile lennujaama buss järele tuleks… mis meid siis hotelli viiks, kuid sellest 15 minutist sai 1,5h ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />. Ootasime kannatlikult ära ja kui bussi saime siis sõitsime ka ikka igavese pika maa, sest kohutavad ummikud olid tipp tunnil. Kohale jõudes läksid võistlejad ennast pea hotelli registreerima ning mina sain näha oma õde!!! Ilmadega meil vedas igapäev oli kuskil 20-25°C niiet väheke sai seda D vitamiini ka” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />. Käisime ka väljaspool Santa Susannat korra käia ehk siis Barcelonas. Santa Susanna on selline väike linn või isegi küla, üpriski maakoht aga mitte selline nagu meil rapla või võhma” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />. See oli kuurort ehks tegelikult päris mugav kuna kõik hotellid, söögikohad, poed jne olid ühes kohas koos mere ääres. Santa Susannas toimusid Euroopa Meistrivõistlused, kus mu isa ka võistles ning saavutas Masters bodybuilding up to -90kg 3 koha ning hiljem lihtsalt Bodybuilding up to -90 kg meeste katis 7 koha ehk napilt finaalist väljas. Arvestades milline kollide kompanii seal oli siis ojaaa väga super tulemus! Mina ootasin põnevusega pühapäeva, sest siis oli meie koondisest osalemas kõige rohkem võistlejaid kellele kaasa elada. Loomulikult bikiinikad kes kõik nägid nii suurepärased välja ja no ausalt mul läks silme eest ikka väga kirjuks. Muidugi niiiiniii äge oli näha juuniorite taset ja seda, et eesti tüdruk Arida Muru võitis oma kategooria ja absoluudi ka ehk siis ta oli c.a 60 naisest kõige parem. Mul on küll motivation overload praegu. 

Olen ise selle lühike puhkuse ajal ka ikka täiega nautinud! Ma sõin põhimõtteliselt mida tahtsin mitte, et ma kodus ei sööks aga siiski see toit mis ma siin hispaanias sõin on ikka väga erinev kodu toiduga… vähemalt iga soolase toidukorra juurde lubasin endale ka midagi magusat. Ausalt öeldes olis see hea ja ma tundsin kuidas seda mulle vaja oli. Hetkeks unustada selle, et ma jälgin mis ma söön. Loomulikult ma ei söönud crappi näost sisse aga ikkagi mingi küpsise või jätsi amps läks ikka magustoiduks…., mida ma kodus üldjuhul teen väga harva. Trennidega oli samamoodi, et käisin kaks korda jooksmas ja jõukas ei käinudki… kuigi plaan oli aga nagu näha siis sinna ma ei iõudnud. Mööda ranna promenaadi joosta oli ikka super, tõsiselt niii ilus ja niii hea soe. Teinekord kui jooksma läksin oli nii, et Arida võistles ja isa oli kindel, et siit võib medal tulla. Ütles siis mulle, et ma läheks hotelli lipu järgi. Võistluspaik oli hotellis kuskil 20min kaugusel kui kiiresti kõndida aga sinna sõitis ka buss mis oligi ekstra mõeldud võistlejatele ja delegaatidele ehk see käis suht tihedalt ja korjas hotellide juurest inimesi peale. Mina siis ootan seda natuke aega aga 

seda ei tule otsustasin et jooksen sinna… higimull otsa ees nii kiiresti kui suutsin. Ma jõudsin nii napilt sinna, sest tuligi välja see, et Arida absoluudi valminie oli ja just see hetk kui isale lipu õlale viskasin ise hingeldades kutsuti välja Arida ja isa läks lavale, et õnnitleda. Laulsime eesti hümni mis on ikka pagana võimas tunne ja ma lausa poole laulu pealt hakkasin nutma, sest see kõik oli lihtsalt nii VÕIMAS!! Higine, nutune lisaks veel päevitus õli ka veel peal, päris hea” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Nüüd siis aga teel kodu poole ja tagasi reziimi. Igatsen juba väga hommiku putru ja kodujuustu…..

Kauni Helenaga 

Bikinifitness juuniori võitja!!

19 tundi tagasi, Rambo vend ütles:

Netis liigub palju infot naturaalselt maksimaalse reaalse lihasekasvu kohta. Üldiselt nõustutakse numbriga pikkus ´miinus 100. Ehk siis 175 cm meesterahvas suudab naturaalselt kasvatada endale niipalju lihast, et võistluskonditsioonis (rasvaprotsent 5-6) kaaluks ta 75 kg.

Kuna sa oled 100% puhas sportlane, siis mida sa arvad sellisest valemist? Kui seda uskuda, siis pole vaja kaugelt otsida, miks kõik on nii lopsakad ja kuivad.

 

Tere! 

Tead, see puhas sport ja selle piirid on nii keeruline värk. Ok, lähen USA-sse elama. Kasutan seal müüdavaid toidulisandeid, mis on USA-s (võib-olla osades osariikides on ja osades mitte) lubatud, aga euroopas kindlasti keelatud. Kuna ise ei ole spetsialist, vaid tavaline harrastaja ning ei oskagi totaalset uurimustööd selles valdkonnas teha, jääb siiski küsimus- olen ma siis 100% puhas või hirmus keemik? Ameeriklase jaoks kindlasti puhas sportlane, eurooplase jaoks ilmselt mitte. See USA teema on lihtsalt üks mõtisklus, millega olen USA-s elades ja reisides korduvalt kokku puutunud. Selle dopinguteema ülestõstmisel käib jutt pigem konkreetsetest euroopa sportlastest, kes on teinud vähem kui aastaga liiga ulmelised arengud selleks, et ma sinisilmselt käsi plaksutaksin ning neid andekateks nimetaksin. Millegipärast on väga paljudel sellistel andekatel varem või hiljem olnud tugevad terviseprobleemid ja oi kui palju andekaid on ka dopinguga vahele jäänud varem või hiljem. Mis on andekus? Kas andekuseks saab nimetada 30-dates aastates meest, kellele peenikeste kurejalgade asemel tekivad väga lühikese ajaga maailmatasemel tipp-jalad? Kas andekas võiks olla selline mees, kellel aastaga tuleb juurde 10-15 kg lihasmassi? Internet on täis mehepoegade pilte, kes viimastel aastatel on teinud ulmelisi arenguid. Päris tore oleks kui WADDA reageeriks koheselt igale ulmevormiga IFBB egiidi all võistleva atleedi piltidele ja mehepojad saadetakse veredopingu kontrolli. Ma olen ikka öelnud, et kui mul oleks pooltki nii palju eelduseid nagu mu isal, siis oleksin ilmselt ammu maailmameister. On selliseid, keda emakene Loodus on õnnistanud vägeva raami ja karu jõuga, aga kahjuks väga paljud ei jõuagi kunagi spordisaali. Minu taat ei saanud surmatunnini aru, miks ma spordisaalis käin, aga tema oli karupoeg ilmselt sünnist saadik mitte ei hakanud ootamatult andekana 30-selt arenema. see 175-100 on muidugi ideaalne, aga kõik sõltub ju vanusest ja muudest asjaoludest. Kui ma olin 25 aastane, siis selliste numbrite saavutamine võttis aega 1 kuu, kui minu loomulik kehakaal oli 81-82 kg, aga nüüd, kus ma kaalun hooajaväliselt 91-92 kg vanuses kohe-kohe 40, võtab selliste numbriteni jõudmine ebainimlikul viisil kuni pool aastat.

Täna võistlevad:

Alice Mikk – Juuniorid Bodyfitnes 

Lilian Rannu – Bodyfitness -168cm 

Tatiyana Pudovkina – Bodyfitness -168cm

Nikita Dvorkin – Juuniorid rannafitness +178cm

Janno Uus – Rannafitness -179cm 

Esta Pilt – Bodyfitness -158cm

….. ja Esta Pilt ( Bodyfitness +45a )

Võistluste algne ajakava on veidi muutud. Mõned kategooriad on nihutatud. 

Täna võistlemas:

Lisanna Laanela – juuniorid fitness -163cm

Õnnela Raudsepp – Wellness Fitness+163cm (Õnnela vahetas kategooriat ja võistleb IFBB värskeimas kategoorias) 

Suure tõenäosusega liidetakse see kategooria lühematega. Seal oli oluliselt rohkem võistlejaid. 

Lilian Rannu – Bodyfitness masters -168cm 35-44a

Esta Pilt – Bodyfitnes masters  +45a

Ott Kiivikas – kulturism -90kg + masters -90kg 40-44a 

Michael Peterson – kulturism -90kg 

Eesti Karikavõistlused, 1 koht ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Eilne oli ikka päris pikk ja väsitav, aga samas ikkagi väga palju positiivseid emotsioone pakkuv päev ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Jõudsin koju alles 23 ajal, kiirelt pakkisin asjad lahti, pesin bikiinid ja koorisin naha. Mõnus on peale pikka võistluspäeva oma koju jõuda ja minna magama nii et kõik asjad on korras ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Hommik algas eile väga rahulikult- kuna tegime 1. kihi grimmi juba eelmisel õhtul siis polnud kohe mökerdama vaja asuda. Pesin vaid ennast puhtaks, sõin korraliku pudru (100g kaerahelbeid, 1 banaan, mesi, tükk tumedat šokolaadi, pähklivõi, kaneel) ja läksin registreerima. Olin kohal täpselt kell 9.00 ja seal pidi natukene järjekorras seisma aga üldiselt läks suht kiirelt ja edukalt- mõõdeti pikkus, näitasin ette kingad ja bikiinid ja edasi liikusin juba ilusalongi. Õnneks mõõtmistega tekkis minu kategooriasse ikka võistlejaid juurde ja esialgse 4 osaleja asemel oli meid lõpuks siiski 7. Väga pisikeses kategoorias võistelda on kuidagi nukker ja võit ei ole ka nii magus 

Merili Pikk tegi jälle suurepärast tööd, kella 12-ks olin nagu barbie ja liikusin koju tagasi et grimmima hakata.

Seekord valisin lavale Freidyse võrratud rohelised bikiinid mida vimati MM-l kandsin ja sellest tulenevalt ka jumestus vastav.

Grimm kodus tehtud, pakkisin asjad kohvrisse ja oligi aeg Salme poole liikuma hakata.

29. aprill ja õues möllas lumetorm- kohutav! Mässisin enda pea suure salli sisse ja jooksin autosse- grimm ja meik just vett ei armasta ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Seadsime ennast sisse garderoobis ja kuna kõik oli nö valmis siis saime isegi minna rõdule mõneks ajaks istuma ja 2. blokki vaadata (bodyfitness).

Kuna meid oli kokku 7 saime laval käia 2 korda- poolfinaal (kus selgitati veeranpööretega 6 parimat) ja finaal kus kõik saime teha oma i-walkid ja järgnesid võrdlused veerandpööretes. Mitu korda laval käimise pluss on alati see, et iga vooruga tuleb jalga kindlust juurde ja nii ka see kord. 

Peale oma kategooria võitu pääsesin edasi veel Overalli kus sain lava jagada kõikide teiste oma kategooriate võitjatega- vot see on alles võistlus ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Pärast banketil nägin protokolli ja overallis jäin 2. kohale, Jekaterinast lahutamas vaid 1 punkt- vot see on alles tunnustus