Search Results for 'Esta Pilt'

Marek Kalmusest tekst

Kogu loo kaunim üldideaal võiks ju olla järgmine:

Spordi suurkuju läheb iseteadvalt oma rada, ta järgib ustavalt oma ainukordset saatust. Kas olid need spordi muusad seal kreeklaste muistsete jumaluste Olümposel, kes ühel ilusal päeval, kui kõigi muusade hooldajal – Apollonil, hea tuju oli – Marek Kalmuse välja valisid? Võimalik, et nad siis viipasid rohelise mirdioksaga siiapoole ja laususid:

– Maailmameister Marek Kalmuse sõna ja tegu.-

Tartu literaat Valmar Adams kirjutas 1971.a. mõttepäevikus “Sinu Sekundid”:

“Üle kõige on tegu, mõte ja sõnastus lonkavad teole tagant järele.”

Aga kas rääkimine ja kirjutamine on siis tegu või lonkamine?

See oleneb ikkagi rääkijast ja kirjutajast. Et kas on jaksu lennata kõrgelt või ei ole.

Tõsisemate ajakirjanike vahva vennaskond on aina sunnitud keskenduma murelikule mõttele, et kas nende igapäevast sõnaseadmist ikka saab eduliseks teoks hinnata?

Maailmameister fitnessis Marek Kalmus räägib vähe. Selle loo tõsisemaid mõtteid hakkas ta välja ütlema alles nelja tunni pikkuse pingelise keskustelu tulemusena. Marek enne mõtleb pikalt, siis ütleb lühidalt.

Nii mõnigi poliitiline erakondlane käitub risti vastupidiselt.

Parlamendivalimistel ei ole Marek Kalmusel midagi teha.

Neljakordne olümpiavõitja pikamaajooksus soomlane Lasse Viren on sellest arvanud:

“Kui ma oleksin rääkimist niisama hoolega harjutanud kui pikamaajooksmist, ma oleksin praegu üpris tubli jutumees!” –

SPORTLANE.

Marek Kalmus sündis 9.veebruaril 1971 Elvas, Veevalaja tähtkujus. Abielus. Pikkus – 192 cm, kaal – 118 kg, biitseps – 53 cm. Alates 1980. aastast lülitus jalgratta- treenigutesse, oma isa – treener Jüri Kalmuse juhendamisel. Noorteklassis tuli korduvalt Eesti meistriks maantee- ja krossisõidus. 1988-1990 võistles trekil, kus saavutas 3 Eesti juunioride ja 2 Eesti täiskasvanute meistri tiitlit. Suurenev kehakaal ja vägev jõud põhjustasid peagi rataste purukssõtkumist, paratamatult tuli loobuda.

Alates 1989.a. sügisest tegeleb kulturismiga, oma treeningud planeerib iseseisvalt.

Marek Kalmus: “Kuna ma trekil olin palju tõstekangiga treeninud, siis mulle meeldis nüüd kangi edasi teha. Mulle meeldis suur väsimus, rammestus ja hingeline rahu, mis tõstmistreeninguga kaasneb. Suurenes huvi jõu arendamise vastu, hakkasin tõsiselt uurima ja katsetama. 1992.a. valmistasime sõpradega omal käel jõumasinad ning sisustasime jõusaali. Need mehed olid: Tarmo Noop ja Priit Parksepp.”

Nauding re?iimist! – Kanada spordipsühholoog Aldermann on väitnud, et nii mõnelegi sportlasele pakub naudingut elada pideva re?iimi tingimustes – askeetlikult ja ennast piirates. – Sest spartalikud eluviisid võimaldavad täiustada enesetunnetust, saavutada hingelist tasakaalu, kogeda suurimat moraalset puhtust ning muidugi – eelkõige kogeda head kehalist tublidust.

Saavutusi: 1995 – Eesti absoluutne meister kulturismis. 1996-2001: Eesti absoluutne karikavõitja kulturismis. 2001.a. jõudis Eestisse ka kulturismi haru-ala: fitness. 2001.a. – kolmekordne Euroopa meister fitnessis. 2002 – Eesti meister ja karikavõitja fitnessis, 2002 – Maailmameister fitnessis, Saksamaal Nordheimis, extreem-body kategooris, mis tähendab kõige suuremate lihaste kategooriat. 2003 – Eesti meister ja karikavõitja fitnessis. 1998 – “Eesti Rammumees;” 1999 – Eesti meister kangi rinnalt surumises.

Marek Kalmuselt on ajakirjanikud küsinud, et mida arvab t?empion rahva hulgas ehk levinud käibefraasist, et – need musklilised mehed on ikka vist ühed tuimad ja rumalad tükid küll! …? Marek Kalmus on veendunud, et madala intellektuaalse tasemega inimene ei suuda oma kehagi arendada. Ta tsiteerib meeleldi Juri Vlassovit, kes oli muide, noore Arnold Schwartzeneggeri ideaaliks ja nooruse-paleuseks.

1960.a. Rooma olümpiavõitja ning mitme maailmarekordi püstitaja, vene tõstesportlane üliraskekaalus Juri Vlassov on kirjutanud:

“Spordist olen kaasa võtnud veendumuse, et võit ei saa eksisteerida omaette, ilma kõlbelise ja vaimse mõtteta. Suurim kehaline jõud peab tõestama ja kinnitama vaimu suurust ning inimliku eneseületamise ilu. Just selles on suure spordi suur õiglus. Ma eitan ükskõik, mis tasemel jõudu, kui see rajaneb üksnes tühipaljal valitsemishimul – sest toores võimuiha tuleneb ju haigusest või piiratusest. Maailmaklassis ei ole ega tohi olla tulemuste tühja tagaajamist, vaimustust igasuguse nüri jõu ees. Iga tulemuse, sealhulgas rekordi aluseks on inimese sisemine avastamine. Selles on tõeliselt suure spordi mõte ja tähtsus.

Sportlik saatus ei kulge enamasti ladusalt. Ka Marek Kalmusel on olnud vigastusi. See on tippspordi paratamatu ja tülikas kaasnähtus. Raskuste ületamine on aga lakkamatult treeniva ja võitleva sportlase loomulik olek. Suur sportlane haarab oma elust ainult põhilise idee: – Teha treeningutel rasket higirohket tööd, taluda vaevusi ja ennast ületada.

Seljahädad algasid õigupoolest juba 1997.a. “Rammumehe” võistlustel tuli teha äkilisi ränki pingutusi. Lülisammas sai kahjustatud, aitas Tallinnas saadud nõelravi. 2002.a. seljaprobleemid aktualiseerusid uuesti. Mees ei saanud hästi sängistki üles.

Suurte kehaliste koormuste rakendamisel ei suuda inimese organism nii mõnigi kord enam korralikult vastu pidada ning tervis ütleb kusagilt üles. Eks see ole ju organismi kaitsereaktsioon ohtliku ülepingutuse vastu. Seda eriti näiteks siis, kui sportlase võimas tahtejõud sunnib keha halastamatult takka, piitsitades aina uutele ja suurematele treeningkoormustele.

Säravad sportlasisiksused teavad hästi, mis tunne on hakata peale rasket haigust või ületreeningut millimeeterhaaval tagasi tulema. Kuidas see õigupoolest siis käib – ikka ja alati hakata esimesel võimalusel jälle tasapisi treenima nõrgenenud tervist tugevdama ja putitama. – Järgides visalt kord ammu enesele antud tõotust, jälgides suurima tähelepanuga oma organismi seisundit ning reaktsioone esimestele ettevaatlikele treeningkoormustele. Alistumismeeleolude vastu võitlema on kutsunud ka spordiajaloo suurimaid raskejõustiklasi – Juri Vlassov.

Juri Vlassov: “Selleks, et saada terveks, tugevaks ja õnnelikuks, tuleb eelkõige kirglikult soovida … Kunagi ei tohi kaotada usku iseendasse. Ükskõik, milliseid hädasid ka kaela ei sajaks ja milliseid kohtuotsuseid saatus ei langetaks. Lõplik valik on vaid sinu otsus. Kuni sa ise seda ei langeta, kuni sa ise end murtuks ei tunnista, ei ole sa võidetud! … Inimliku vastupanu võimalustel ei ole piire … Kõige kõvem toetuspunkt oled sa ise!”

Isa jutustab pojast.

Jüri Kalmus on märganud oma pojal, lisaks spordifanatismile, avaldumas ka kunstikalduvusi. Isa räägib pojast hingesoojusega:

“Marek armastas lapsena kiir-visandeid joonistada. Tal oli siis hea silmamõõt ja tundlik käsi krokii ehk skitsi tegemiseks. Poiss tajus objekti kogu olemust silmapilkselt ning kandis selle olulised piirjooned ja tunnused välkkiirelt paberile. Ja “Onu Remuse Jutud” olid tal kõik sõna-sõnalt peas.

Kui Marek 9-aastasena jalgrattatreeningule tuli, siis paistis ta silma oma kohusetunde ja nõudlikkusega. Väike poiss lihtsalt ei võinud kannatada seda, kui keegi treeningutel viilis. Ta õppis kiiresti ära ka jalgratta sõidukorda seadmise tehnilised oskused ning oli selles asjas ka suurematest poistest parem.

Saatus on mu poega ikka karmile proovile pannud. Olime kord Moostes treeninglaagris, siis kui Marek 14-aastane oli. See laager oli mitme grupi peale ühine: olid elvalased, tartlased treener Osjametsa juhendamisel, Jõgeva poistest oli seal kadunud Lauri Aus jt. Ma läksin vanemate poistega suuremale ringile, tulime kuni Tartuni. Nooremad poisid pöörasid aga poole tee pealt tagasi. – Seal üks purjus traktorist ajas äkitselt täiskiirusel oma ratastraktori kõrvalteelt peateele, poistegrupi sisse! … Mu poeg jäi traktori alla, ei jõudnud enam eest ära … Ma nägin teda alles õhtul haiglas, üleni vorpe ja põrutusi täis, aordivigastusega, siniseks tõmbunud. Tartu haiglas tuli tal üle kahe nädala olla.”

Marek Kalmus: “Minu kodu, mu ema ja isa – nende ustav kooselu ja armastus – on mul ikka silmade ees. Mul on neli õde ja mul on meie kodus väga hea olnud. Ma tahaksin väga loota, et kunagi ka minu lapsed saavad just niisuguses kodus elada!” –

“Sportlik vorm on osa armastusest,” nii ütles 1974.a. Eesti 50 km murdmaa suusatamise meister Hain Kinks.

Marek on ikka pooldanud arusaama, et armastus ja abielu on tõsisele tippsportlasele esmajärgulise tähtsusega. Armastus on justkui jumaliku looduse lahutamatu koostisosa. Armastuse, elu ja surma nähtamatud, kuid tugevad sidemed – on ju looduse seaduste kõige tõsisem alus.

Marek Kalmuse spordi juurde tulek.

Marek Kalmus ei ole koguni mitte sündimisest saadik tugev ning jõuline olnud.

“Mul olid lapsena kopsud väga nõrgad”. Eluaastate 3-6 vahel piinasid mind kauakestvad köhimisperioodid ning sel ajal olin neli korda kopsupõletikus. Ma sain sellest hädast lahti alles siis, kui ma 1980.a. 9-aastasena isa juurde jalgrattatreeningule läksin. Isa ütles mulle alguses lihtsalt: “Tule vaatama, mis poisid trennis teevad!” –

Ma siis vaatasin, kuidas poisid treenisid ja võistlesid. Tihti polnud nad oma tulemustega rahul. Ma nägin juba siis selgesti ära, et nad ise ei anna ju tulemuste nimel treeningul endast kõike.

Kui ma 1993.a. juba kulturistide seltsis treenisin, siis ma ütlesin neile:

“Mina tulen 2000.a. maailmameistriks!” – Kõik naersid mu seekord muidugi välja.

Mailmameistriks tulin 2002.a. – Ma tõepoolest siiski eksisin kahe aasta võrra.”

Marek Kalmus on kindlalt veendunud, et iga hea tervisega mees võib atleetvõimlemises mailmameistriks tulla. Muidugi, kui ta maksimaalselt hästi treenib. Ja kui ka mehel endal ei jätkub selle nimel küllaldaselt kutsusmust ja vaimu, siis võib teda aidata treeningutele häälestada mõni suur ning andekas treeneri-isiksus.

Tervise poolest kehvad poisikese-aastad mõjutasid Mareki iseloomu selle poole, et ta tahtis suuremaks sirgudes näidata, milleks võimeline on.

Raskuste puhul on kaks võimalust: inimene kas alistub ja hukkub või hakkab meeleheitlikult võitlema. Võitlusegi puhul võib kaotada, võib aga ka võita. – Kehvad aastad mõjutavad normaalseid noori enamasti trotsima. Poisid tahavd noorukiks sirgudes tõestada, et nad väärivad midagi paremat, et on võimelised mehisteks tegudeks. Ning diskuteerigem, mis üldse on vaesus, mis rikkus meie maises elus? Inimene – vaimse olendina – peaks ikka mõnikord suutma rahakotist kõrgemale ja kaugemale ka kaeda.

Millal ja kuidas tekib nooruki hinges puhas tundmus ja selge soov jõuda ükskord tippsportlaste hulka? – Millest küll taoline tahtmine? Tihtilugu ei tea noored seda isegi täpselt. Lisaks spordipsühholoogia heades konspektides ja raamatutes loetletud motiividele on küllap siin oma osa nooruse esimesel küpsusel, sellel inimese kogu olemust kaasa haaraval eluetapil, kui puberteedis ilmneb vajadus ja vastuvõtlikkus ideaalidele. Puberteedis on noore närvisüsteemi reaktiivsus suur. Arenevat psüühikat võib uute, senitundmatute võimaluste tunnetamisel haarata otsekui meeldiv palavik. – Mõistus vajab analüüsimiseks üha uut toitu, hing aga otsib üha uusi üllaid sihte.

Sel ajal, kui keha silmnähtavalt aina kasvab ja tugevneb, kui endise poisikese tänane mehistumine vallutab meeldiva erutusena meeli … Vaat siis võib rääkida romantikast ning poeesiast! – Siis võidakse ju tundide viisi und oodates asemel lamada ja unistada … Võidakse näha pehmes kevadöös viirastumas sportlikke kangelastegusid, seejuures olla unelmates ise sportlike kangelastegude sooritaja … Võidakse seejärel valgusküllasel hommikul ärgates tunda äkitselt head ängitsevat kutset – söösta jooksujalu läbi karge hommikuse õhu metsarajale, jõekaldale, lapsest saadik armsaks saanud suure kivi juurde. … Võib siis loojanguvärvide õhtuses võlus tõotada, aina tõotada … tõotada eelkõige iseendale, aga tõotada võib-olla ka armastatule … – võidelda, aina võidelda, võidelda lõpuni, hoida unistust viimseni … teadmata veel isegi päris täpselt, mille eest võidelda või kuidas võidelda.

Küpsev noorus hakkab tajuma vastutust Elu ees. Aga oma valmisolekut, oma küpsust elu jätkata saab ju kõige selgemalt ja kõige kiiremini just spordis järele proovida. Sest on ju sportlik võistlus nii koknkreetne, kirgas ja aus!

Eks noor sportlane on ju valguse ja optimismi poole pöördudnud. Noor võitleja tahab alateadlikult elu ja armastuse eest võidelda, mis ongi ju imeilus kink, võitluse ja võidu tasu. Iga inimese hing ihkab ju tegelikult salamahti elu ja armastust üheskoos. Ja nimelt sportliku võistluse tules sa justkui proovidki järele, kui palju sul armastuseks üldse jõudu on. Kui palju sa üldse jumalikku armu väärid. Kui jumal olemas on, tundub küll, et ta elab eelkõige armastuse sees. Sestap jäävad ka sportlased hingelt kauaks nooreks.

Valikul peab ka kõikeületavat inspiratsiooni arvestama … See on ju inspiratsioon, need tundepuhangud vapustavad, “orjastavad” ja “vangistavad” inimlapse tervenisti. Seejuures ei ole inspiratsiooni puhul suurt midagi arutada ega arvustada. Sest, et kogu see ootamatus on vallandunud inimese suurimast olemuslikust sügavusest. Noor sportlane ise on vapustatud, on ootamatusest kütkestatud. Ta tunneb, et teda tõmmatakse kusagile, ja ta ei tea, kuhu … See ongi kutsumuse võimas jõud, mis kisub kaasa, mida ei analüüsita ega arutata, vaid millele järgnetakse. Kutsumuse tõmmet järgib noor sportlane vaimustusest pimestatuna. Mõtted ja sõnastus kutsumusest võivad tulla pähe alles palju aastaid hiljem. Kui üldse tulevad.

INTRIIG *INTRIIG. – Räpane tehing dopinguga. – INTRIIG*INTRIIG.

Tallinna kulturistid on Marek Kalmust tituleerinud “üksikuks hundiks,” kes kusagil keldris omaette rauda tõsta ragistab. “Probleem,” 12.oktoober 2002.a. “Seda, et dopingukontrolli kirves ohtlikult tema pea kohal ripub, aimas M.Kalmus juba 2001.a. kevadel. Jõusaalides liikusid jutud, et küll ta varsti sisse kukub. Õigemini: sisse kukutatakse.

See pole kellelegi saladus, et M.Kalmus on Eesti musklimeeste keskel “üksik hunt.” Ehk liiga isepäinegi. Eales pole ta end teiste tahtmise järgi painutanud. (“Ma ei hakka kellelegi ###### ronima,” teatab ta). Juba keskkoolipäevil valis ta õhtukooli, kui õpetajad tema jalgrattaharrastusele kaikaid kodaraisse loopisid. Nüüd ei lepi ta sellega, et Eesti kulturismi juhib Arnold Tokko, kelle poolehoid kuulub Kalmuse väitel tema pearivaalile, seitsmekordsele Eesti meistrile Ott Kiivikasele. . “Põhimõtteliselt mulle see mees [Tokko] ei meeldi,” lausub M.Kalmus, “ja ju ei meeldi mina talle ka.”

Marek Kalmus on aus ja avameelne inimene. Ta jutustab möödunust järgmist:

“Euroopa meistrivõistlused kulturismis peeti 2000.a. ?veitsis.Sinna tuli muuhulgas kokku ka rahvusvahelise spordiliikumise mitmeid väga prominentseid tegelasi, näiteks tolleaegne ROK-i president Juan Antonio Samaranch. Sest siis oli kõne all kulturismi võimalik lülitamine olümpiamängude programmi. – No, selle võistluse eelõhtul andis Arnold Tokko nii Ott Kiivikasele kui ka minule sisse keelatud stimulaatorit, see on dopinguainet, mis tõstab kiiresti just viimase hetke vormi.

Pärast võistlust Tokko siis ütles meile kergendatult, et:

“Noh, poisid, teil vedas, et vahele ei jäänud!”

Oleks Marek Kalmus A.Tokko “punti” eadsi jäänud, siis oleks ta kindlasti üpriski “puhtalt” ja vägagi kuulsusrikkalt ka eesti rahvuslikus kulturismis edasi figureerinud.

See, kes tunneb Marek Kalmust või tema isa Jüri Kalmust, veidi kauem ja ka veidi lähemalt, arvab järgmist. Nimelt seda, et – küllap oligi see ?veitsi võistlus üks peamistest põhjustest, miks väga aus, korralik ja tõsine Elvast pärit eesti spordimees, Marek Kalmus, – edaspidi A.Tokko ettevõtmistele otsustavalt selja pööras.

Haavunud bossid sõimavad sealt peale meest muidugi “üksikuks hundiks!”

Üksik küll, aga jumala palge ees ning oma südames aus eesti mees.

Liiga aus! – – – tänase Eesti ühiskonna jaoks.

“Üksildane hunt?” …

Miks aga peakski kotkas madalamalt lendama, teiste lindude parves? – Talle on ju looduse kingitusena muudest hoopis võimsamad tiivad antud! – Kehvemate tegijate mass peaks seda asjaolu Marek Kalmuse puhul ikkagi kui head paratamatust siiski kasvõi natukenegi mõista püüdma.

Raske on keskpärasel inimesel mõista suurt isiksust, harilikul töömehel mõista tippsportlast. Raske on halli massi esindajal eliitinimesest aru saada. Kuigipalju ehk taipavad harrastussportlased, mida võiks tähendada maailmameistri tiitli võitmine. Kuigipalju ehk tõesti. Sest nad on sportlikku arengu mõrkjat maitset tõemeeli omal nahal veidi proovinud. Aga isegi neil, tublidel harrastajatel, õnnestub mõistmine vaid osaliselt, sest suur maailmaklass tähendab uusi rekordeid ja suuri, silmapaistvaid võite.

Marek Kalmus kuulubki just spordi kõrgeimasse aristokraatiasse.

Meie, ülejäänud tegelased, võime sporti panna kogu oma hinge, tahtejõu ja intellekti, tehes trenni ja pingutades kasvõi kuni oma tervise kahjustamiseni. – Ja lõpusirgele jõudes märkame, et – oleme ikka alles poolel teel. Kui maailmameistriga võrrelda. Meie, need tavalised kodanikud, peame nägema, et jumala loodus ei ole koguni mitte kõiki inimesi õnnistanud suurepäraste võimetega ja erilise tahtejõuga. Meie peame mõistma, et suured sportlased liiguvad mingis kõrgemas dimensioonis, meistrite kvaliteedi eri-mõõtes.

Vähesed isiksused teavad, mis tähendab elu veetlevatest meelitustest loobumine, seda oma kindlate veendumuste pärast. Mida tähendab fanaatiline võitlemine oma ainukese tõe ja õiguse eest. Seejuures enamasti otsekui ihuüksi olles meeletu maailma stiihilises käras. Mida tähendab õieti halastamatult karm re?iim? Mis on raudne enese-distsipliin? Kannatus, mis ei nõua imetlust kehvematelt ning ei kerja kunagi kaastunnet ülikutelt.

On ikka eestlastel üks ilus ütlemine küll:

“Kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale.”

Muidugi ei saa Marek Kalmus tekitada kehvemates eesti atleetides kes-teab-mis vinget kadedust. Nii nagu ei saa ju kadedust tekitada täiuslik ilu, või ütleme: Mount Everesti mäetipp. Eesti kulturistid on tegelikult hingepõhjas vägagi rahul ja uhked selle üle, et neil on võimalus alati, kasvõi mõttes, toetuda niisugusele maailmaklassi mehele, nagu on Marek Kalmus. See ju aina julgustab ennastki edasi treenima, suuremat proovima.

*INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG –

RÄPASE TEHINGU ESIMENE RAUND.

“Dopingukontroll.” – See, mida kuluaarides räägiti, ka siis vääramatult saabus. 04. novembril 2001.a. Tartus Eesti meistrivõistlustel kulturismis. Marek Kalmusel tuvastati dopinguaine – metandiooni – sisalduvus organismis ja talle määrati A.Tokko poolt juhitud kulturismi liidu poolt 1-aastane võistluskeeld. Õnneks ei ulatunud selle organisatsiooni keelustavad kombitsad kaugemale – ei küündinud sõsar-spordiala – fitnessi valda! –

Muidu ei oleks Eestimaal täna Fitnessi maailmameistrit.

Põgusal n.n.”dopingukontrolli” läbiviimisega tutvumisel aga selgub, et see oli tulvil eeskirjade rikkumisi, oli seega mingi farss. Juriidilisest vaatevinklist lähtudes – loomulikult täiesti õigustühine. (NB! – Vaata Marek Kalmuse lisatud tolleaegseid materjale, eriti kirjavahetust M.Siimaniga, küsitleda ka otse Marek Kalmust).

Eesti kuulsaima naissuusataja K.?miguni 2002.a. Lake Placidi OM-i eelsest dopingu- afäärist saime teada – (seda siis Eesti Antidopingu Keskuse juhataja M.Mardna väidetele tuginedes), et enne – ajaliselt hiljem tehtava B-proovi tulemuste avalikustamist – ei tohi kedagi dopingu tarvitamises süüdi mõista. Mis sellest, et teine (??:”> proov annab esimesest (A) proovist erineva tulemuse harva. – Kusjuures Eesti Suusaliit oli tollal ise nii erakordselt loll, et pärast K.?miguni positiivset A-proovi kukkus otsekohe kõikjal oma tippsuusatajanna dopingujuhtumist pasundama. K.?migunil põletati sellega omade poolt närvid nii läbi, et olümpial ta muidugi täie eest enam sõita ei suutnud.Aku oli tühi. Meenutame, et B-proov oli ju neiul negatiivne. Ta oli seega puhaste paberitaga. –

O tempora, o mores! –

“Fair Play” põhimõtetele viitab Indrek Schwede “Eesti Ekspressis” 07.02.2002.a. avaldatud kirjutises. Seoses K.?miguni juhtumiga kirjutab ta: “Mihkel Mardna avaldused reetsid, kui mäda on Eesti antidopingu juhtide moraalne pale, ja suurendasid seniseid kahtlusi tippspordi puhtuse suhtes …” “Kollase Õhtulehe sporditoimetus aga otsustas ?miguni skandaali ajal, et nemad kirjutavad juhtunust Eesti Antidopingu Keskuse juhataja Mihkel Mardna seatud piirides, mis vabastas ajakirjanikud ebameeldivate valikute tegemisest …” “Esmapilgul tuleneb eesti spordiajakirjanduse mannetus Eesti väiksusest ja inimlikust argusest… ” “Eesti spordiajakirjanikud on oma allikate orjad.”

Me mainisime, K.?miguni juhtumiga seoses, et enne dopingu kontrolli B-proovi analüüsi tulemuse teatavakstegemist ei tohi sportlase kohta keegi midagi halba ütelda. –

Ilus, vägagi õige ja ütlemata loogiline seadus. – See on siis tsivilisatsioonis nõnda.

Kuid Marek Kalmuse puhul oli ta kurjategijaks tehtud juba enne A-proovi! –

Sedavõrd vinge värk on küll vist ainult Maarjamaal võimalik. –

Marek Kalmuse 04.11.2001.a.dopingukontrollis tehtud A-proovi analüüsi tulemused pidid A.Tokko sõnul Soomes asuvast laborist Eestisse jõudma alles 22.11.2001.a. – Kuid juba 21.11.2001.a. teadis “SL Õhtuleht” vägagi täpselt, et M.Kalmus on dopinguga – metandion – vahele jäänud !!! – ??? – !!! – ??? – !!! – ???

Siinkohal võiks südamerahuga kogu selle räpase dopingu-tehingu ära lõpetada. Sest ühel terve mõistusega inimesel ei ole enam lihtsalt midagi kommenteerida.

Marek Kalmuse kui tugeva sportlase vastased, tema kui väga andeka meistri konkurentsist sihikindlalt kõrvaldajad, läksid nähtavasti oma enesekindluses juba niivõrd ülbeks, et hakkasid jämedaid vigu tegem, kukkusid lausa lahmima.

Terve mõistusega eestlane peaks vististi, loogilise paratamatuse korras, tahtmatult hakkama küsima, et – no, palju siis ajakirjandusele teenete eest kah maksti?

Tähelepanu väärib olümpiakomitee ja selle juristi (Ants Mailend) täielik abitus ja hambutus tõe ja õiguse jaluleseadmises.

Jurist A.Mailend arvab edasises kirjavastuses M.Kalmusele, üldiselt väljendatuna umbes nii, et – Ah, mis tühja neist määrustest ja normatiividest dopingukontrolli puhul ikka nii väga rangelt rääkida … Laias maailmas olevat kontrollimine tihti üpriski meelevaldne,vaba ja lausa lobe üritus (!?! – vt.lisa), kuigi näiteid ta selle meelevaldsuse kohta targu ei too. – Noh, umbes nii, et – mis te, poisid, pabistate, valetada ja varastada küll ei tohi, aga laias maailmas valetatakse ja varastatakse sellegi poolest iga päev! –

Marek Kalmus on öelnud, et hiljem on jurist Ants Mailend talle suusõnaliselt, nelja silma all, loomulikult julenud kinnitada, et 04.11.2001.a. dopingukontroll muidugi mõista, olnud Marek Kalmuse suhtes siiski täiesti õigustühine.

Ka M.Mardna on hakanud oma kõikuvatelt positsioonidelt taganema. Ta olevat üpris kahtlase kuulsuse omandanud Eesti Antidopingu Keskusest tänaseks lahkunud. – Haritud ja intelligentse mehena ta küllap taipas, kuivõrd halvasti võib see organisatsioon mõjuda tema tuleviku-mainele ja edaspidistele teenistuslikele väljavaadetele.

RÄPASE TEHINGU TEINE RAUND – järgnes 03.04.2004.a.

Tallinnas toimunud Eesti kulturismi karikavõistlustel.. Atleetide esinemiste lõpul teostatud dopingukontroll oli juba märgatavalt tsiviliseeritumalt läbi viidud, kui oli see vabameelne “mütsiga löömine,” mis sepitseti ja pandi kirja 2001.a. sügisel Tartus. Vähemalt esmapilgul näis kõik soliidne, n.ö. – euroopalik – olevat. Otseselt seal ju ei saanudki Marek Kalmusele kohe midagi teha, pealegi oli atleet väga valvas.

Siis aga kasutati välkkiirelt ära Marek Kalmuse hajameelsus: nimelt oli Marek,(seda muidugi ärevas võistluseelses stardieelses seisundis viibides), maha unustanud paberid, mis sisaldasid arsti diagnoosi ja retsepti – veidi kõrgenenud vererõhu ja selle ravimise kohta (NB! – Pidev suurte raskuste tirimine tõstab mehepojal ikka vist vererõhku küll!). Tabeleid uurivad kontrollijad lugesid välja, et vererõhku alandav ravim sisaldab muuhulgas ka aineid, mis osaliselt mahuvad keelatud stimulaatorite alla. No, tore on! –

“Ah, ütlete, et selle tarvitamine on perearsti poolt teile välja kirjutatud ja lubatud? – Kus arsti paber on? – Ahsoo, teil polegi kaasas, unustasite koju!”

Süüdi mõista! Süüdi! – Kiirelt ja julmalt, nagu see ikka käis NKVD “Troikas” Jossif Stalini õudus-aegadel.

Kuigi Marek Kalmus seegi kord süüdi ei olnud.

Eestlaste parim magustoit on – teine eestlane! …

Kas pole see muudeski eluvaldkondades nii, et eestlased oskavad tänase päevani just stalinismi tigedust oma ühiskonda tagasi peegeldada? – Ei tule eestlasele tihtilugu pähe suuremat muud midagi , kui et – ikka represseerida, ikka ahistada oma kaasinimest! …

Marek Kalmus diskvalifitseeriti kulturismi liidu poolt jällegi, ning suurima mõnuga – tervelt kaheks aastaks – kuni 03.04.2006!

Arvastavasti diskvalifitseeriksid kehvemad kodused konkurendid selle jube kohutava Kalmuse kohe elu lõpuni eest ära – mis kindel see kindel. Sest sihuke kõva vend, nagu on Kalmus, võib veel 50-aastase mehena kuradi heas vormis olla! … Küll on ikka häda …

A.Tokko kulturistide sebimised on siiski aga pälvinud tavalisest pingsamat tähelepanu.

Hästi informeeritud allikatest on ka täpselt teada, et kaks nädalat enne 2004.a. kevadel toimunud meistrivõistlusi sisestati Ott Kiivikase organismi, eksperimendi korras – seda siis loomulikult ilma Ott Kiivikase enda teadmata – suures koguses keelatud stimulaatorit, nimelt dopinguainet metandioniini. – Aga kontrolli tulemustes oli O.Kiivikas absoluutselt puhas, justnagu vastsündinud lapsuke! …

Kellel on mingisuguseidki mõtlemisvahendeid, see mõelgu siit ise edasi.

Imelik, imelik on see vahutav värk tõesti, mis Marek Kalmuse ümber “käärima” löödud! Mõelgem korraks kaasa: – 2001.a. näis Marek Kalmuse dopingukontrolliga tegelevatele asjameestele, et mingeid normatiive, määrusi ja eeskirju eriti järgima ei peagi – ja talle “tehti ära.” Nüüd, teisel tehingul 2004.a. selgus äkki, et Marek Kalmuse dopingukontrollil on kõik eeskirjad erakordselt range elulise tähtsusega, kas elu või surm! Ülitähtsad olid kõikvõimalikud “pulgad” – koju ununenud arstipaberist kuni võib-olla seal, ütleme lausa, et … aluspükste ja püksirihma ostu kassat?ekini! … Ja jälle “tehti ära”.

Selge pilt selles segases loos: lombaka hispaania aadlimehe Ignatius Loyola juhitud jesuiitide orduski pühitses eesmärk aina abinõu. – Kui ikka eesmärgiks on seatud maailmameistri konkurentsist kõrvaldamine, siis muidugi sobib iga relv, siis muidugi on kõik vahendid head! Musklitega ju ta vastu ei saa kuidagi – need ju Kalmusel suuremad ja kaunimad!…

*INTRIIG – INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG – Ja aamen!

MIKS ÜKS EESTLANE AINA SÖÖB TEIST EESTLAST? – Kadedus ja kius on teatavasti aastasadu eestlaste omavahelisi suhteid mürgitanud. Kadedus on eestlaste rahvuslik häbiplekk. Kindlasti ei ole see juhus, et eesti kõige silmapaistvam romaanikirjanik A.H.-Tammsaare on toonud suurroomaanisse “Tõde ja Õigus”´sisse Vargamäe Tagapere ja Eespere vahelise kiusu ja vimma. See on ju lausa süboolse jõu ja tähendusega – eetlaste vaheliste väiklaste suhete rahvuslik sümbol.

A.H.-Tammsaare: romaan “Tõde ja Õigus,” I köide, lk. – 322.

“Juba Krõõda surm oli Vargamäe Andrese hingele teatud sünguse pitseri vajutanud ja pärastised sündmused aina süvendasid seda mõju. Lohutust polnud aga kusagilt leida. Ei jäänud Andresel muud üle, kui pöördus ikka sagedamini pühakirja lugemisele. Isegi Pearuga kohtukäimine lükkas teda nagu piibli poole. Kuna ta ilmas ei leidnud otsitavat õigust, siis pidi seda andma vähemalt tulevane elu. Seal pidi Andrese õigus särama kui päike.

Aga oli veel teine põhjus piibli juurde pöördumiseks: kahtlus. Andres kahtles mõnikord oma õiguses, oma õiguse mõistmises. Ja õigusest õiget arusaamist läks ta jumalalt nõudma, tema püha sõna pidi Andrese vaimu valgustama. Valgustaski. Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma panna, siis kipus talle mõnikord peaaegu meeleheide peale. Mis aitas tema piibli lugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses sama hästi ja pareminigi? Kas tõesti on see õige, et ilmas valitsevad mitte valgustatud, vaid pimedad? Aga milleks siis see pühakiri ja vaimuvalgustus?”

*INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG – *INTRIIG –

-JUST TUGEVAD MEHED NUTAVAD!.-

Paarkümmend aastat tagasi algas tuhandeaastane Veevalaja-ajastu. Selles tähtkujus sündinud inimesed jätkavad püstipäi oma edumeelset valgustuslikku missiooni. Püütagu lahkelt kaasa mõelda, mille üle on näiteksVeevalaja Marek Kalmus oma pead murdnud? –

“Inimeses on koos nii kehaline kui ka vaimne eksistens. See vastuoluline kooslus saadab ju inimest saatusliku nõiaringina kogu ta elu. – Vaim – on jumalik, imepärane loodusnähtus. Hing võib vaimus lõpmatusse tungida, olla kujutluses võimas, tark, kiire, hea ja ilus.

Seejuures ei hõlju inimesed koguni mitte heade haldjatena kõrgustes. Keha maapealne liikumine ja töö tegemine nõuavad higi ja vaeva. Võim – see jultunud terariist – algab inimese keha maisest aheldamisest. Keha kaudu on ühel inimesel võimalik teist inimest kas orjastada või siis ülendada. Kusjuures võim kipub ka vaimu ahistama ja hävitama.

Inimsugu siin ilmas on üsna ebatäiuslik. Ta kannatab kurjuse, kadeduse ja umbusu ikkes. Iga uus põlvkond peab aina paremuse poole püüdlema, kahjuks kohale ei jõuta vist kunagi, on vaid lõputu lähenemine headusele. Kui üldse on.

Üksikisik aga saab omaenda keha ja vaimu vastuolu mõnigi kord teatud määral vähendada ja lepitada, kuigi ületada seda konflikti ei saa kunagi.

Mina olen veendunud, et eelkõige just sportlik treening muudab ju inimese paremaks. Sport lähendab keha ja vaimu.Ühelt poolt muudab treening keha veidi vaimu taoliseks – kiiremaks, tugevamaks ja elegantsemaks. – Teiselt poolt vähendab sport vaimu utoopilisi tunglemisi, sunnib mõtlema realistlikumalt ja loogilisemalt. Ja tugev inimene on enamasti heasoovlik, kuivõrd tal puudub nõrkus, kartus ja umbusk.”

Sportlik tipptreening on karm, ei ole kõigi jaoks. See tähendab higirohket musta tööd, vaevuste talumist ja ületamist. Paratamatult tekib stress. Marek Kalmus jutustab, kuidas talle meeldib üksinda viibida metsas, Elva jahilasketiiru lähistel, kus Tartu suusamaratoni metsasiht kulgeb. Peale Teist Maailmasõda sõitsid selle sihi sisse nõukogude armee tankid, kelle üksus tol ajal Elva lähistel dislotseerus.

Praegu viskuvad seal ülespoole kõrged ja kaunid põlispuud. – Tugev ja vaba ininene vajab vaba ja uhket loodust! – Alistamatu vaim ühtib alistamatu loodusega! – Tugev inimene ei häbene suurte puude varjus ennast Jumalale avada, Võimsalt Intellektilt abi ja nõu paluda.

Elvas on loodus nii seatud, et mets on kohati lausa keset linna ning looduse rüppe jõudmine on siin alati kiireloomuline ja valutu. – Otsekui lõikavast külmast aprilli järveveest näib tõusvat madal mägi vastu hommikuvalgust, tumendava mürkrohelise männimetsaga tema turjal. Vastu paiskub jahedat värsket veelõhna, kui kiirustad metsarajale. Maratoniraja ja laskespordibaasi poolt maanteele tulles võib märgata, kuidas jaanikuu tuule soojas paituses õõtsuvad kaugemal lehtpuude lainetavad oksad justkui vaba mehe metsikud juuksed. Eesti noored võivad (Elva ja Otepää kandis) imetleda sünnimaa looduse põhjatut karget ilu, mis sooviks justnagu inimestele ütelda: kuigi eesti rahvas on ajalooliselt enamsti alistatud olnud, püsib eesti loodus vaba ja alistamatuna! Ka sport võib eestlasele õpetada ühtekuuluvuse tunnet oma isamaaga.

Maailmameister Marek Kalmus on avameelne:

“Minu stressi maandamise üheks võtteks on metsas näiteks hääleteraapia. – See tähendab, et ma lihtsalt karjun üksi olles end närvipingest tühjaks. Ja metsast välja tulles tunnen ma ennast vaimselt värskena. Ka väike laps ju püüab mitut moodi häälitsedes oma emotsionaalseid pingeid maandada, samas hääle kaudu oma arenevatele võimetele justkui loomingulist avaldumisvormi otsides.

Kui ma ei ole saanud oma mürgitavaid pingeid välja elada, siis kipub mulle tahtmatult nutt peale. Sest halb energia lahkub minust koos pisaratega. Linnakorteris võib ju sulgeda end vannituppa ja nutta … Muidugi tundus mulle nutmine esimesel korral kuidagi rumalana. Üldiselt mees ei peaks ju oma pisaraid näitama, nagu arvatakse. Aga ma olen veendunud, et nutma peaks mees küll! – Just tugevad mehed nutavad! – Sest ennst põhjalikult treeninud ja ennast hästi tundev inimene ei pea nutmist hoopiski mitte nõrkuseks.”

Tugev isiksus tunneb oma kutsumust siin ilmas, teab, mis on ta püha eesmärk ja ta võitleb eesmärgi saavutamise nimel. Ta tunneb oma vabatahtliku võitluse kogu raskust, tajub sõnatult sõpru ja vaenlasi. – Mees võib vabalt nutta inimese vastuolulise olemuse pärast, kus võim vaimust pahatihti hoolimatult üle astub. Ka inimliku kurjuse poolt tekitatud – surma lähendavad tegurid – ELU-dimensiooni kõrges voos – tõesti, tõesti, – ka need kurjuse lilled, võivad tõsises mehes kibedaid pisaraid esile kutsuda.

Miks inimesed spordivad? –

Miks inimesed käivad? – Niimoodi küsides pealkirjastas oma raamatu 1981.a. maailma kõigi aegade parimaid kiirkäijaid Vladimir Golubnit?i. Jah – miks siis õigupoolest inimesed spordivad? – Miks tõeliselt fanaatiline sportlane tahab aina ja üha võistelda? Aina võimete piirini minna, lootes võita ja kartes kaotada … Miks küll?

See on ju pelgalt mäng, on võidu ja kaotuse mäng – niimoodi on Paavo Kivine spordist kirjutanud. – Veel on ikka arvatud, et sport on töö, mida võetakse lõbuna ja on lõbu, mida võetakse tööna.

Niisiis – mäng, niisiis töö ja ehk isegi ka nalja- ja lõbujanu – igati tore meelelahutus.

Kas umbes nii, et – nädal otsa järjest, varavalgest hilisõhtuni, künnan kesa, seejärel mängin raha peale kaarte ja joon sõpradega kolm päeva õlut? – Kuni tööraha läinud …

Aga midagi jääks nagu puudu selles seletuses. Midagi karmi, midagi mehist!

Sest kas pole spordis üha igatsust vapra võitluse ja halastamatu lahingu järele? –

Kas pole üks tõsine võistlus sportlasele samasuguse tähendusega nagu püha sõda moslemile? – Julm heitlus elu ja surma peale, viimse veretilgani!

Kas ikka asi on tõepoolest nii hull? – Et kohe elu ja surma peale!

Ja sihukest asja lausa igatsetakse? …

Siiski-siiski, miks mitte! – Tippspordis ju inimene pingutabki end teinekord kuni vigastusteni ja surmani. Ja sõja kuulutab ta kah – oma puudustele – soovides aina sammhaaval täiuslikumaks saada. Ning spordivõistlus meenutab sageli millegi poolest just sõjalist vastasseisu.

Õnneks on spordivõistlus rahumeelne sõda sportlaste vahel. Spordivõistlus on inimestevaheline relvadeta konflikt. On vaid sümboolne sõda. Sest kaotaja ju ei sure, häving ja ellujäämine on vaid sümboolsed. Sport on dialoog, on tugevate inimeste võimete võrdlus. Sport on homo sapiensi puhtaim ja üllaim sõdimise viis, sport on inimkonna ideaalsemaid tulevikuvõimalusi üldse! –

Võitlus, elu, surm, igavik … Jah, nemad ongi spordi filosoofiline tagaplaan.

Sünnib inimene siia maailma. Ta on justkui külaline, kes on saanud oma hinge ei-tea-kust ja surres annab oma hinge tagasi – ei-tea-kuhu … Kasvab inimene suuremaks ja märkab peagi, et ta pole koguni mitte mingis paradiisiaias, vaid üsnagi proosalises maapealses hädade orus. Pahatihti tuleb meil planeedil Maa kannatada ning vaeva näha. Tundlikumad tüübid märkavad igas hetkes Hea ja Kurja vastuolu, nad mõistavad, et see on Elu ja Surma igavene vastuolu. – Niisiis: läki võitlusse, suured sportlased! – Elu eest ja surma trotsides!

Tavaline kodanik ei taha sellele vastuolule mõelda, sest see on hirmutav ja ebameeldiv. Psüühika kaitseb end ebameeldivate surmateemaliste teadmiste vaikse väljatõrjumisega (S.Freud)Parem siiski ehk teha alati uljas nägu ja “libistada lõbusalt õltsi” … A.H.-Tammsaare näiteks armastas tavaliste inimeste massi kärbestega võrrelda …

Sportlane on alati tugev ja selgepiiriline isiksus. Sportlane kuulub eliidi hulka. Eliit seab endale ülesandeid, võtab kohustusi ja muretseb suurte üldinimlike probleemide kallal. Suurel sportlasel võib vabalt nõndanimetatud “maailmavalu” esineda. Tugevate inimeste jaoks avabki just sportimine Elu ja Surma vastuolu, see vastuolu saab nähtavaks ja tuntavaks selgel sümbolite tasandil. –

Kui ma võidan spordivõistluse, siis ma ületan Surma lähendavaid tegureid paremini, kui kaotaja. Aga ometigi ka kaotaja on ületanud Surma lähendavaid tegureid. Nii võitja kui kaotaja on spordivõistluse kaudu saanud inimlikult paremaks. Just nimelt selle pärast ongi sport imepärane, on inimesi õilistav.

LÕPETUSEKS:

Nagu sa armas lugeja juba tead, ei jäänud Marek Kalmus mitte seegi kord lihtsalt käed rüpes metsas kännupeale pisaraid valama, vaid naases sinna kus on tema koht. Sinna kus on tema pool hingest ja võttis uuesti ette meeletult raske otsuse: ” Ma saan veelkord Maailmameistriks”.

Seda ta ka tõesti sai. Poolteist aastat peale seda kui ta teiskordselt “pikali” tõmmati EKFL-i suurte “isandate” poolt.

19. novembril 2005 aastal Vilniuses peetud WFF-i Fitnessi Maailmameistrivõistlustel sai ta oma tahtmise jälle. Selle krooniks kutsuti ta sama liiga elukutseliste MM-ile proovima oma vägevust.

Seal saavutas ta vägagi tubli 4-nda koha ja teenis sellega välja elukutseliste litsensi.

Marek Kalmus profesionaalne kehaehitaja. (HETKESEISUGA)

Eks näis mis tal meile veel öelda on. Järgmised võistlused on juba 2006 aasta mai lõpus.

Kes hoiab talle pöialt, kes sajatab needusi…

Hannes Kivineem.