Search Results for 'Argo Erit'
-
Search Results
-
Topic: Argo Ader Gym TV – s
Põhjanaabrid käsisid filmimas My Fitnessi saalis meie ühte klassika tipptegijat Argo Aderit.
Topic: Klassika MM………..
………………………….”
Eeloleval nädalavahetusel, 17.-18. novembrini, toimuvad Platja d` Aros, Hispaanias maailmameistrivõistlused klassikalises kulturismis. Eestist sõidab võistlustele delegatsioon, kuhu kuulub 4 sportlast.
Nädalavahetusel lõppenud Eesti meistrivõistlused oli soojendusvooruks neljale klassikalise kulturismi MM-ile sõitvale sportlasele. Maailma parimate selgitamisele on registreeritud Imre Vähi (-175 cm), Argo Vaible (-180 cm), Marek Kalmus (üle 180 cm), Argo Ader (üle 180 cm).
Klassikaline kulturism on sisuliselt lihasmassipiiranguga kulturism. Sportlasele on lähtuvalt pikkusest määratud suurim lubatud kehakaal (võistluskaal). Võistlusklassid jagunevadki pikkuse järgi (-170cm,-175cm,-180cm, 180+cm).
Klassikaline kulturism (varem tuntud ka nimega „meeste bodyfitness“) tekkis vastukaaluks äärmusesse kaldunud professionaalsele kulturismile. Klassikaline kulturism annab võimaluse võistelda ka nö. normaalse kehaehitusega ja lihaskonnaga sportlastele. Nii saavad uuesti au sisse tõstetud kulturismi algsed väärtused — lihaskonna proportsionaalsus ja ilu.
Klassikalise kulturismi võistluste protseduur – esitatavad poosid ning kohtunike tegevus on samad, mis kulturismi võistlustel. Klassikalise kulturismi kõige tugevam kants on hetkel Euroopa: Venemaa, Poola, TØehhi, Slovaki ja Itaalia on need riigid, kust on oodata enim medaliste ja võitjaid.
Eesti sportlastest on sellel alal ette näidata medal Imre Vähil – 2005 aastal naases Vähi Euroopa meistrivõistlustelt pronksiga.
Arvestades ala populaarsuse ja osalejate arvu plahvatusliku kasvu, meie sportlased eeloleva võistluse osas väga suuri plaane ei sea. Heaks tulemuseks hindavad kõik tulemist 15. parema hulka, ehk pääsu poolfinaali. Eesti delegatsioon lahkub Hispaaniasse 16. ning naaseb 19. novembril.”……………………………………
UMBES SELLINE JUTT VÕIKS KA JU AJAKIRJANDUSES ILMUDA. SAAKS LIHTINIMENE KA AIMU MILLEGA TEGU ON.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Nüüd on hea hetk meenutada kõike ja ehk on mõnel tänasel alustajal midagi ka kõrva taha panna sellest jutust. Täna siis, täpselt 10 aastat tagasi ehk aastal 1997 astusin ma tol ajal juba 24 aastasena esmakordselt jõusaali uksest sisse. Selleks jõusaaliks oli Forum Sport mida kahjuks enam ei eksisteeri. Asus ta Tallinnas põhimõtteliselt postimaja vastas. Miks või kus ma üldse selle mõtte peale tulin, et just jõusaali minna seda ma isegi ei tea. Arvan, et põhjuseks oli teadmine, et isa omalajal harrastas ka jõusaalis käimist. Kuid peamine põhjus oli üldsegi see, et hakkas tervise peale eelnevad aastad mis sai veedetud koos tollaste sõpradega kes olid kõik musta mineviku või nüüdseks tuleviku- või osad tänaseks ilma tulevikuta. Muidugi olid tol ajal kaaslasteks veel kõik võimalikud “mõnuained”. Tõenäoliselt on see üks parimaid otsuseid mida ma seekord tegin, ehk lõpetasin päeva pealt suhtlemise tollaste sõpradega ja kõige kaasnevaga aga see selleks.
Kindlasti mul vedas seekord, et selles jõusaalis käis vähe inimesi ning seega sain üsna heaks tuttavaks tunnustatud treeneriga kelleks oli Fred Antson. Ette ruttades, et 2-3 aastat hiljem olin ka mina juba treener samas klubis koos Fred Antsoniga : ) Arvan, et ilma temata ma poleks ehk seal kaua püsinud, kuna kõige hullem mis saab olla on sihipäratu jõusaalis tegutsemine. Seega pean südamest tänama teda.
Mõne aja pärast hakkas tekkima juba hasart nähes, et tervis taastub ja tulemused paranevad. Mäletan, et oma pikkuse juures (176 cm) kaalusin ma alustades 75 kilo. Olin üsna pehme ikka. Kuna kooli ajal sai ikka ka kõikvõimalikes trennides käidud, siis mingi füüsilise vormi alged olid alles veel. Treeningpäevikust loen välja, et rinnalt surumist kangiga jõudsin teha 70 kiloga 10 korda : ) Kuna esimese treeningaasta jooksul lisandub õige toitumise ja treeningmetoodikaga kõige enam lihast siis aasta pärast oli kehakaaluks 85 kilo (kõik tänu Fredile). Kahjuks ei loe ma välja jõunäitajaid kuskilt. Muidugi peab mainima, et oli perioode kus ma ka juba oleks murdunud(ei olnud kerge jätta eelnevaga hüvasti). Ütleme nii, et paar esimest aastat ma võitlesin tõsiselt iseendaga. Küll ma ravisin ikka ennast, et leida põhjus miks mitte jälle trenni minna. Kuid nii palju ikkagi suutsin, et üle nädala ma pausi sisse ei lasknud ja seda pole ma teinud kuni tänaseni. Muidugi nüüdseks on see muutunud juba elustiiliks. Olles ise treener ja võistleja ei saakski ma seda endale enam kohe kuidagi lubada.
10 aasta treeninstaaži puhul on rebase aega täiesti õige väljend, kuna selle ala puhul teevad ilma ka 50 aastased mehed (nt. meie endi seast vanameister Indrek Otsus isiklikult kes sellega tegelenud oma 30 aastat) Kümmne aastaga võib juba öelda et saab selgeks mis on õige ja mis vale, et mitte teha valesid samme. Seega olen astunud klubisse 10+ kus ees ootasid mind sellised tuntumad tegijad nagu Indrek Otsus, Fred Antson, Marek Kalmus, Ott Kiivikas, Argo Ader, Imre Vähi, Arnold Tokko, kes tänaseks on ka head tuttavad ja sõbrad. Eriti tänan ma head sõpra Ott Kiivikat ja Arnold Tokkot, kelle toetuseta oleks mul väga raske olnud.
Lõpetuseks niipalju : Kuna see ala nõuab järjepidevalt treenimist on kõige enam vaja just järjepidevust-tahtejõudu, paha ei tee ka distsipliini olemasolu. Lisaks looduse poolt antud geenid, skeletikuju jne. aga see juba pole enda teha. Suure töökusega saab kõrvaldada ka need miinused.


