Search Results for 'Janar Rückenberg'

9 tundi tagasi, Janar Rückenberg ütles:

Tere! Esimesele küsimusele on põgus vastus selle artiklite sarja esimeses osas.

 

http://www.fitness.ee/artikkel/1909/tervislikust-toitumisest-konkreetselt-i-osa

 

Terve sari räägib tegelikult sellest, kuidas oma toitumist organiseerida, et see täidaks nimetatud tingimusi, teeniks konkreetselt meie parima seisundi (hea tervisliku seisundi ja enesetunde) ja maksimaalse funktsioneerimise huve.

 

Vastus teisele küsimusele on ka võrdlemisi vana teadmine. Võtan vastuse täiesti esimesest ettejuhtuvast teemaga seotud kirjutisest. “In total, there are around 20 amino acids that the human body uses to build proteins. These amino acids are classified as either essential or non-essential. Your body can produce non-essential amino acids. However, it cannot produce essential amino acids, which need to be obtained through your diet. For optimal health, your body needs all the essential amino acids in the right ratios. Animal protein sources, such as meat, fish, poultry, eggs and dairy, are similar to the protein found in your body. These are considered to be complete sources of protein because they contain all of the essential amino acids that your body needs to function effectively. On the contrary, plant protein sources, such as beans, lentils and nuts are considered to beincomplete, as they lack one or more of the essential amino acids that your body needs (1). Some sources report soy protein as complete. However, two essential amino acids are only found in small amounts in soy, so it isn’t comparable to animal protein (2).”

 

https://www.healthline.com/nutrition/animal-vs-plant-protein#section2

 

See, et taimsed valgud on kuidagi vähem väärtuslikud on küll üks suur müüt. Taimsetel valkudel on kõik aminohapped olemas.

https://nutritionfacts.org/video/the-protein-combining-myth/

9 tundi tagasi, Janar Rückenberg ütles:

 

Verivorsti Jõulutreening koos SuurMeister Master Vend Janar Rückenbergiga.Tegelikult on õige magusad kaadrid ka temast, aga see on juba tema lisada, mida peidab , mida reedab

Kuid silmailu eest vastutas maailma esimene naine (minu oma)Eva aga sellest juba mõne aja pärast

Käesoleva aasta märtsikuus ilmus minu sulest kohalikus vallalehes järgmine lugu. Olen praktikuna ammu nendest asjadest rääkinud, mille peale nüüd tullakse. Ja ma ei väsi seda kordamast. Kuulakem inimesi, kes on igapäevaselt asja sees. Mitte ükski kehalise kasvatuse õpetaja ei taha lastele/õpilastele halba, aga nagu oma eelmiseski kirjutises ütlesin, vähe on neid füüsilisi tegevusi, mida üldse mõnuga tehakse, eriti tänapäeval. Püüdlikkus, seda arvestatakse loomulikult, aga kuidas seda mõõta? See on sama, et kuidas mõõta armastuse suurust? Ei ole võimalik üksnes selliste abstaktsete kriteeriumite abil õpilasi hinnata.

Head lugemist:

Areng hakkab sealt, kus lõpeb mugavus…

Reaalsus…

Spekulatsioonid, et Eesti kooliõpilaste tervis ja füüsiline võimekus on alla igasugust arvestust, on kahjuks muutunud reaalsuseks. Sellest annab üksnes üheselt mõistetava ülevaate Tervise Arengu Instituudi (TAI) osalusel läbi viidud üle-Euroopaline uuring, mis hindas kooliõpilaste tervisenäitajaid ja kehalist aktiivsust. Umbes viisteist aastat jõulist vastuseisu kehalise kasvatuse õpetajate seisukohtadele on kandnud vilja ja toonud kaasa tagajärjed, mille likvideerimisega tegeleme ilmselt vähemalt sama kaua, kui kulus sellise olukorra tekitamiseks. Juba 10 aastat tegutsenud praktikuna ei pea ma tekkinud olukorra põhjuste üle pikalt juurdlema. Aktiivsust on vähe, toitumine on paigast ära ja istuvat kasutut ajatarbimist on üle mõistuse palju, need ongi tekkinud tagajärgede peamisteks põhjusteks. Aga mitte ainult. Meid mitte eriti rõõmustava reaalsuseni on aidanud viia ka kogu see jutt, et kõik peab õppeprotsessis olema ülimalt meeldiv, mugav ja tore, „tee nii palju kui jõuad ja viitsid“. Stressi ei tohi olla, lapsed ei tohi pingutada (ei füüsiliselt ega vaimselt), kõik peab tulema lihtsalt, koduseid töid ei tohi olla jne. Haritud inimesed teavad, et STRESS on elu ja arengu normaalne osa. Selle kogemises ei ole midagi patoloogilist, otse vastupidi, teatud annus ebamugavust ja stressi on iga arengut stimuleeriva protsessi nurgakivideks. Areng hakkab sealt, kus lõppeb mugavus, nii lihtne, elementaarne ja loogiline see ongi. Teatav ebamugavustunne ja enese sundimine käivad alati igasuguse arengu ja edasiminekuga kaasas. See puudutab nii vaimset kasvamist kui ka iseäranis kehalist võimekust ja füüsilise jõudluse tõstmiseks suunatud tegevusi. Alalises heaolus mugavustsoonist väljumata ja piire nihutamata ei olegi võimalik areneda ning taandub seegi tase, mis hetkel on. Seda nimetatakse mandumiseks ja taandarenguks.

Selged sihid viivad edasi ja distsiplineerivad…

Kuidas on võimalik areneda, kui kogu aeg on lihtne, kerge, pingutama ei pea ning „võin teha täpselt nii palju, kui viitsin, soovin ja tahan“. Täpselt nii ju on, kuna miinimumpiire ja standardeid „tarkade klubi“ arvates olema ei peaks. Kehalise kasvatuse õpetajad on sellise suhtumise vastu aastaid sõdinud. Kui mind miski (ükski ajaline kriteerium, kordade arv, nõutav tehniline oskus jne) tagant ei sunni, siis ma ei olegi ju motiveeritud pingutama/omandama/suutma. Milleks? Ma võin ju teha nii palju, kui ma teen, milleks teha raskemalt, kui saab ka kergemalt? Milleks joosta nii kiiresti, et hakkan hingeldama, kui saab joosta ka nii aeglaselt, et hingeldama ja higistama ei hakka? Milleks sundida ennast midagi selgeks saama, kui saab ka nii, et midagi ei peagi selgeks saama? „Tubli olen ju igal juhul, sest ma teen nii, nagu jõuan. Aga ühest ma ei saa aru, miskipärast minu 1000 m aeg langeb igal spordipäeval järjekindlalt?“

Standardid, elementaarsed pädevused, miinimumtase ja nende pidev taunimine, need on vägagi seotud sellega, kuhu oleme oma laste kehalisest võimekusest (tervislikust seisundist) rääkides tänaseks jõudnud. Kui õpilased pelgaksid Cooperi testis põrumist ja võimlemisraja arvestuse ebaõnnestumist „nagu katku“, küll siis vabal ajal regulaarseid harjutajaid tekiks. Aga regulaarne kehaline aktiivsus, see ongi ju see, millest me räägime, millest on puudus ja mida me taotleme. Arvestus/test on nagu majakas meres, mis aitab meil kurssi hoida ja annab meile teavet selle kohta, kus me oleme ja milline on hetkeseis. Teiseks, number iseenesest, näiteks kätekõverduste arv ühes minutis ei maksagi midagi, aga teatud numbrite taga on selgelt mõistetav jõudluse tase ja võimekuse kvaliteet. Me kõik saame ju aru, et see, kes teeb minutis 23 kükki, on oluliselt kehvema füüsilise jõudluse ja võimekusega kui see, kes teeb sama ajaga 44 kükki. Oskuslikult ja eakohaselt väljatöötatud numbriliselt mõõdetavad/hinnatavad pädevused on kõikidele heaks orientiiriks, nii õpilastele, lastevanematele kui õpetajatele. Ainult et tänase süsteemi viga ongi see, et mitte miski tegelikult ei kohusta õpilast koostatud pädevusi saavutama. Kui mu Cooperi test loetakse sooritatuks isegi siis, kui ma läbin selle ükskõik mis ajaga, kasvõi jalg jala ette kõndides, siis ma ei peagi ju pingutama. Pealegi, midagi ei juhtu, kui kehaline kasvatus on veerandi lõpuks „2“, vastutab ju alati kehalise kasvatuse õpetaja, kes ilmselgelt nõuab lastelt arvestustel „kuu ja tähtede taevast alla toomist“.

Individuaalsuse rõhutamisega ei tohiks kiirustada ja liiale minna…

Inimesed (õpilased) vajavad sihte, standardeid ja orientiire. Olen sügavalt veendunud, et hinde „3“ piiri seadmine on igati kohane, standardite ja selgelt mõõdetavate tulemuste (minimaalse kvaliteedi) olemasolu on hädavajalik. See tase ei saa olla kõrge ja peaks olema juba väiksema vaevaga saavutatav. Minimaalsed pädevused (kujuneva lapse igas oskuses/võimes) on vajalikud selleks, et suur osa õppetegevusi oleks ühiselt üldse teostatavad. Ekstreemselt erinevate tasemetega (iseärasustega/võimekusega) inimestega ei ole võimalik samas kollektiivis TULEMUSLIKULT töötada. Kannatavad paratamatult mõlemad äärmused. Olen kehalise kasvatuse õpetajana järjest enam olukorras, kui mul on ühes tunnis/klassis koos õpilased, kellest osale tuleb sisuliselt õpetada, kuidas korvpalli käes hoida, teised suudavad sörkides palli põrgatada ja klassi paremik (paar poissi) võiks vabalt osa võtta mõne noortekoondise treeningutest. Aga tunni pean ma produtseerima sellise, mis on kõikidele motiveeriv, huvitav, jõukohane, lõbus ja arendav. Kuidas see võimalik on? Kuidas on võimalik teha tundi, kui sul on koos inimesed, kellest üks roomab, teine suudab kindlalt seista ja teeb isegi mõne sammu ning kolmas on võimeline suurel kiirusel koordinatsiooniliselt keerukaid harjutusi tegema? Ei olegi võimalik! Aga just sellise olukorra on sünnitanud meie kasvatussüsteem, mis tegelikult ei soosi vähimatki pingutamist, propageerides usinalt individuaalsust. Kui mulle üritatakse ikka pidevalt selgeks teha, et mul pole keelevaistu, siis mul polegi mõtet inglise keeles midagi üritada, niikuinii ma midagi ei saavuta, ei omanda ja selles vallas kuhugi ei jõua. Sama on kehalises kasvatuses. Aga me teame kõik, et see ei ole nii. Lihtsalt me ei peaks ennatlikult iga erisuse ja kapriisiga arvestama hakkama. Tihtipeale samastatakase just lihtsalt kapriisi, mitteviitsimist ja esmast, pealiskaudsusest tulenevat huvi puudumist automaatselt kõlavalt individuaalse iseärasusega. Paljud ei viitsigi süveneda, siis ei tulegi midagi välja, ei saada hakkama ja seda kiirustatakse varmalt õigustama abstraktsete argumentidega, et “ta ei olegi seda tüüpi”, “tal ei ole see kunagi välja tulnud” või “tal ei olegi keelte peale vaistu” jne. Iga väikese erisuse esiletoomisega (loe: vabanduse leidmisega), iseäranis lapsele pidevalt rõhutamise ja teadvustamisega tapamegi oma laste entusiasmi ja püüdlikkuse. Palju jääb ka lastevanemate endi taha, kes on oma kohustused lihtsalt unarusse jätnud. Lihtsam on mängida lihtsustatud õppekava (ja igasuguste „järeleandmisi tegevate pakettide“) peale, kui teha oma lapsega kodus iseseisvat lisatööd (et näiteks lugemine korralikult selgeks saada).

Mõtlemiseks: kui väike puu hakkab kasvama, siis istik kasvab ka alguses sirgelt ja oksi ajamata. Alles pärast esmast võrsumist, kui tüvi on piisavalt arenenud ja tugev, hakkab noor puu oksi ajama. Sama on kujuneva inimesega. Püsiväärtused, esmane oskuslik pagas ja kõige elementaarsemad pädevused, isegi erinevates ainevaldkondades on alguses sedavõrd universaalsed, et järeleandmistega (ja erisustega) ei peaks kiirustama.

Kokkuvõttes, õppeprogrammis nõutavate õpitulemuste kvaliteet on juba niigi sedavõrd varieeruv, et kui laps nende sisse ei mahu, siis ei ole ta tavakooli õpilane. Just sellest samast kooliastmete lõpuks nõutavast pädevuste varieeruvusest tulenevalt väidan ma, et igasuguse individuaalsusega on ju kogu aeg arvestatud. Räägin sellest, et kui hinde “3” saab juba 45%-ga maksimumist ja hinne “5” hakkab 90-st protsendist, siis see ongi individuaalse võimekuse arvesse võtmine. Kõik ei saagi olla nelja-viielised, ehkki vahel jääb mulje, et paljud õpilased ja lapsevanemad seda eeldavad.

Kollektiivse tegevuse tulemuslikkuse tase on täpselt nii kõrge, kui on selles osaleva lihtliikme oskuste kvaliteet…

Selleks, et saaks panna klassi vähegi kriitikat kannatava tasemega mängima pallimängu, näiteks võrkpalli, on vaja kõikide mängus osalevate õpilaste mingigi minimaalne tase peamistes võrkpalli elementides (servimine, pallingu vastuvõtmine, altsööt ja ülaltsööt). Kõik peavad baasoskustes saavutama mingi kvaliteedi, et mäng toimiks. Kui ühes võistkonnas on õpilane, kes ei mõista pallida, siis võistkond lihtsalt ei taha seda õpilast oma poole, sest on teada, et ta ei ole servimisest midagi kuulnud ja eksimispunktid on garanteeritud. Kui teises võistkonnas on õpilane, kelle altsöödu oskus on olematu, siis vastasvõistkond üksnes tema peale servibki, kuna on teada, et sealt saab punkte. See omakorda külvab teravust õpilaste omavahelistesse suhetesse. Ma mõistan täiesti nende õpilaste pahameelt, kes saadavad sapiseid repliike mitteoskajate suunas. Miks? Sest see mitteoskamine on 100% mitteoskajate oma tegemata töö ja mittepüüdlikkus, mida süsteem on usinasti toetanud. Ei jää mitte midagi selle taha, et puuduksid võimalused enda mahajäämuste järeleaitamiseks. Aga mängitaksegi selle peale, et mitte midagi ei juhtu, kui õpetaja poolt koostatud algtaseme saavutamiseks vajalikud miinimumoskused arvestuste näol jäävad saavutamata. Veetakse tunnid lihtsalt läbi ja kõik. “Sest see on ju minu iseärasus, et mul ei tulegi võrkpalli elemendid hästi välja, pealegi proovisin altsöödu arvestust ju tervelt kuus korda 45 minuti jooksul”. Kas lihtsalt laiskus või omapära? Ja kui juba korra ja kergekäeliselt on õpilasele sisse juurutatud arusaam, et “ma olengi teistsugune”, “ma olengi erinev ning ei peagi seda oskama/suutma”, siis kasutatakse seda väga kiiresti ära. Sama jutt kehtib erinevate kehalist võimekust/jõudlust/oskust hindavate arvestuste (näiteks lõuatõmbed, Cooperi test või tiritamm) korral. Aga ka pallimängudes, lõpetades näiteks rivikava või püramiididega. Ja omakorda, selline suhtumine kandub üle kõikidesse valdkondadesse (õppeainetesse). Paraku, kett on nii tugev, kui on selle nõrgim lüli. Kollektiivse tegevuse (tunni) kvaliteet on täpselt nii kõrge, kui on selles osaleva nõrgima lihtliikme oskuste tase! Sellest lähtuvalt töötavad lapsed tihtipeale ise üksteisele vastu. Mitteviitsijad, laisemad ja kohusetundetumad töötavad tegusatele ja motiveeritud õpilastele vastu. Aga nagu juba ütlesin, süsteem ise soodustab läbi järeleandmiste kvaliteedi kontrastelt suurt varieeruvust. Kahjuks on vähe neid, kes aru saavad, kuidas ekstreemselt indiviidikeskne lähenemine kollektiivis tegelikult ei toimi. Ja kool oma struktuuriga oli, on ja jääb ilmselt veel pikaks ajaks kollektiivina käsitletavaks.

Katsuge ükskord ka õpetajat mõista, palun!

Olen tundides ka lastele endile selgitanud. „Teie tunnid on täpselt nii põnevad, kui suur on teie huvitatus, tahe ja võimekus.“ Viimased kaks sõltuvad aga suuresti õpilaste endi püüdlustest ja panusest. Kui palju pingutatakse, kui palju harjutatakse, kui palju käiakse trennides, kui aktiivsed füüsiliselt ollakse jne. Võimalusi on tänapäeval tohutult, isegi meil siin väikeses Kesk-Eesti alevikus. Suured erinevused õpilaste võimekuses muudavad võimekamate jaoks tunni igavaks ja kõige vähem võimekamate jaoks liiga raskeks. Mõlemal juhul kannatab eelkõige õpilaste motivatsioon. Kui äärmuste vaheline kaugus (õpilaste kehalise võimekuse kontrastselt suur erinevus) on väga varieeruv, siis paraku tunni keskmine tase ja kvaliteet ei saa ka väga kõrged olla. Samuti põhjustavad suurest tasemevahest tulenevalt erinevad võistkondlikud tegevused tihtipeale konflikte. Sellest ka väga ühesed argumendid, miks on vaja mingisuguseid alamstandardeid või minimaalseid pädevusi (mis tänases haridussüsteemis vastavadki hindele “3”) ning miks ei saa selle nn indiviidikeskse lähenemise ja individuaalsete õppeprogrammide propageerimisega liiale minna. Vastasel korral tuleb meil peagi erinevatest kollektiivsetest tegevustest tundides (rühmatööd, pallimängud, üleüldse koolis koos tundides käimine jne) üldse loobuda, sest kõik on nii “omapärased”, “erilised”, erineva võimekuse ja tasemega, et ühiselt koos pole lihtsalt võimalik midagi teha. Kehalises kasvatuses tähendab see katastroofi, sest väga paljudest tegevustest tuleb sellisel juhul „suu puhtaks pühida“. Paraku, selle vilju võib juba praegu maitsta. 2. ja 4.-5. klassi poisse ei saa ju panna kokku ühte kehalise kasvatuse tundi, ent järjest rohkem just sedavõrd suurt taseme varieeruvust üheealiste laste ühe klassi piires ette tuleb. Kusjuures, sellest probleemist räägivad erinevad kehalise kasvatuse õpetajad üle Eesti. Kui taseme hälbivus (ükskõik mis aines) on sedavõrd suur, nagu ta hetkel on, siis paratamatult kannatavad sellistes oludes mõlemad äärmused, nii kõige nõrgemad kui ka tugevamad ja andekamad. See puudutab tegelikult kasvatusprotsessi kõikide aspektide suurt kõrvalekallet tavapärasest, moraali, tõekspidamisi, käitumist ja kõiki sotsiaalseid oskusi üldiselt. Sellistes tingimustes ei ole võimalik kvaliteetseid ja arendavaid tunde toota!

Kodused tööd…

Eelnev problemaatika on suures seoses veel ühe aktuaalse teemaga – kodused tööd. Diskussioon Eesti koolides õpilastele antavate koduste tööde mahu ja otstarbekuse üle on viimastel aastatel veidralt aktuaalne olnud. Miks veidralt? Sportlasele, kes teab hästi, millist vaeva isegi kõige väiksema arengu saavutamiseks üles tuleb näidata, on kõike seda äärmiselt kummastav kõrvalt kuulata. Aga ma ei ole ainult sportlane ja kõrvalseisja, olen ka õpetaja, kes viibib päevast päeva selle “koolimöllu” keskel. Seetõttu ei saa ma kuidagi pelgalt pealtvaatajaks jääda. Näen selles kõiges juba pikemat aega halvas suunas areneva protsessi järgmist faasi. Kui negatiivsed arengud algasid sellega, et koolis, tundides ja õppetegevuses peaks kõik olema laste jaoks ülimalt lõbus, mitte stressitekitav, vahva, mugav ja mõnus (loetelu võiks veel pikalt jätkata), siis nüüd on kogu protsess arenemas võimsal kiirusel järgmisesse staadiumisse. Vaja on ära kaotada kodused tööd. Jääb üle ainult spekuleerida, et kas järgmiseks tõstatub kampaania, et “päris kõigil ei ole üldse vaja koolis käia”?

Nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik…

Selge on see, et üheseid lahendeid kasvatusküsimustele on võimatu anda. Samuti, loomulikult on paindlikkus oluline, kuid sellega tuleks ümber käia taktitundeliselt. Hea reegel on: nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ja eks selle (paindliku lähenemise) ajastatus ja doseerimine taanduvadki suuresti iga õpetaja sisetundele.

Tahame või mitte, kuid me saame oma kasvatussüsteemi ülesehitamisel lähtuda kahest tõsiasjast. Esiteks, me oleme tõepoolest kõik erinevad, millest tulenevalt on igasuguse individuaalse eripära arvestamine tingimuslikult igati aktsepteeritav ja möödapääsmatu. Samas, me ei saa ka mööda sellest, et me kõik, kaasa arvatud lapsed koolis, klassis ja tunnis, tegutseme iga päev erinevate sotsiaalsete süsteemide/gruppidena. Need süsteemid saavad aga normaalselt toimida, kui asjaosalised jagavad teatud ühiseid arusaamu, aktsepteerivad teatud ühiseid standardeid ja reegleid (seda nii otseselt kui kaudselt). Ehk, et süsteemis (ühiskonnas →töökollektiivis →koolis →klassiruumis →tunnis →rühmatöös →pallimängus) jätkusuutlikult osaleda, selleks tuleb saavutada teatud käitumuslik kvaliteet, elementaarsed pädevused ning uskuda ühistesse väärtustesse. On ütlematagi selge, et kõikide süsteemis olijate jaoks või sinna pürgijatele ei saa nõutava kvaliteedi omandamine olema ühtmoodi lihtne. Siiski, see on vajalik, alates üldistest sotsiaalsetest oskustest kuni kitsamate erialaste pädevusteni välja. Ikka selleks, et saaksime koos eksisteerida. See ongi koduste tööde koht, enesega tegelemise ja lisatöö tegemise koht. Selline ongi seos individuaalsuse, standardite ja koduste tööde vahel. Seda seost tuleks hakata taaskord jõuliselt terves meie haridussüsteemis, sealhulgas kehalises kasvatuses, mõistma ja propageerima. Me küll räägime poolnaljaga, et „varsti oleme olukorras, kui igal õpilasel on omaette õppekava“. Usun, et naljajutuks see jääbki, kuna selline olukord hakkaks ühiskonna normaalset funktsioneerimist takistama!

Aitäh!

Oma pika mõttevalduse lõpetan positiivse noodiga. Ma tahan tänada kõiki neid õpilasi, kes on tublid, kes püüavad, teevad tundides kaasa, pingutavad oma hinnetega, seavad endale eesmärke ning liiguvad nende suunas. Meie koolis on selliseid lapsi küll ja päris piisavalt. Näen seda tundides, aga ka trennides ja neljapäevaõhtuti järelaitamistundides. Aitäh teile, teie annategi jõudu jätkata!!!

Janar Rückenberg

Rakke Gümnaasiumi

kehalise kasvatuse õpetaja

Hei!

Kirjutaks mõned read ka kuidas läheb. Ütleme nii, et alati saab paremini minna. Kõige rohkem on kahju sellest, et olen saanud patellaarse tendinopaatia tagasi. ” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Pidin selle tõttu isegi jalatrenni pooleni jätma ja püüan nüüd kuni võistlusteni kergelt jalad läbi teha. Praegu on periood, kus ainult süvendaksin vigastust ja ma usun, et võistluse tõttu ei ole vaja tervist ohverdada kuna tulevikus võib-olla selle ohverduse tõttu üldse ei saa enam võistelda. Muidu on enam-vähem kõik korras ja alaselg annab vahel tunda.

Lugesin just “Tunne Eesti tegijaid” repertuaari Janarist (LINK) ja andis lootust ka mulle, et võib-olla on ka minul võimalik kunagi nii kaugele jõuda nagu Janar praegu on. Mees ise lootis sel hetkel ja nüüd on tema unistus/eesmärk ka reaalsuseks saanud. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Maailma 3. koht ja alati Eesti absoluudi valimisel võitlemas medali eest.

Kõige pealt ma loodan, et üldse saaksin kunagi nende tegijate hulka, keda on intervjueeritud ja siis võib-olla tulevad kunagi tulemused ka. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Toitumisest nii palju, et leidsin odava valguallika, milleks on veisemaks. Maksis alla 3€/kg ja valke 20g 100g kohta ning rasvu oli 3-4g kanti. Muidugi käisin eile turul ka ja ostsin sealt kanaletist kõik kanafilee ära. Kilohinnaga 4.40€. No… mõneks päevaks nüüd valgud olemas. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Põhilised valguallikad ongi hetkel proteiini pudding, mis maitseb nagu toorkakao hapukoorega kui keefiriga teha (need, kes on 90ndate lapsed kindlasti teavad, millest jutt), kanafilee, kohupiim, kodujuust, muna ja sealiha. Rasvadeks päevalilleseemned, hapukoor ja muna. Päevalilleseemnete kilo on 2.70€ ja seda saab endale isegi lubada. Süsivesikuteks nagu ikka riis, tatar, täisteramakaronid, juurviljad ja neljaviljahelbed.

Käisin ka FitShopis Imrel külas. Seda ka, et kuna Kaspar Tõnisson sai täna hõbemedali (PALJU ÕNNE, SULLE!), siis FitShop Kesklinnas on kõik tooted -14%!

Huvi pärast uuriks, et mis sul hetkel tavakaloraaž (sh jaotus) ning laadimispäeva kaloraaž on?

Samuti ka, et mis küki, rinna ja jõutõmbe parimad tulemused on?

2500-2600kcal hetkel ja mõneks päevaks tõstsin 2800kcal peale. Laadimispäeval sama, aga tõstsin süsivsikute osakaalu ja langetasin valkude. Mõni mees siin teeb üldse 3500kcal peal võistlusvormi. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Jaotusega mängin, sest iga päev on natukene erinev. Kui on trennivaba päev, siis hoian süsivesikutega natukene koomale ja suurendan rasvade ja valkude osakaalu selle arvelt. Kui on rasket maatööd vaja teha, siis jälle natukene süsivesikuid juurde. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Küki parim tulemus on 150 või 160kg 5×5 (oletatav max 200-210kg, sest 130kg 5×5 pealt kükkisin 170kg), lamades surumisel parim 125kg 5×6 + 140kg x1 (ehk siis 6 seeriat tegin selles trennis) ja jõutõmbes 210 või 220kg x5. Kükk sai tehtud dieedi ajal ning kaalusin ca 81-82kg, surumine 83,5kg ja tõmbe ajal olin umbes 84-85kg.

Aga kevadel on üks lühike jõutsükkel plaanis teha küll, kui põlved ja selg lubavad ning siis ära realiseerida 200kg küki, 150kg surumise ja 250kg tõmbe (mõnusad kandilised numbrid). Ei ole küll midagi ulmet, aga invaliidi kohta suht OK. Siis on veel igale asjale vaja 50kg juurde saada ja oleks elu eesmärk nende harjutuste puhul täidetud. Olen sellest juba rääkinud, aga P.Päll küsis raskejõustiku eriala tunnis, et mis võiksid olla teie elu eesmärgid nende kolme harjutuse puhul. Kuna Janar Rückenberg oli siis juba minu suur eeskuju, võtsingi max tulemused tema järgi ehk kükk 250kg, lamades surumine 200kg ja jõutõmme 300kg. Kui Janaril on teised max tulemused, siis võid vabalt parandada mind. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Lõuna-Eesti karikavõistlused 2015 on läbi ja ütleksin, et kindlasti maarjamaal toimuvate võistluste arvestuses kahtlemata väga profesionaalselt ja kõrgetasemeliselt korraldatud üritus. Selle kõige poolt räägib võistlejate suur arv ja publiku menu ning huvi võistluse vastu. Selle kõige eest suured, ei kõige suuremad tänud Esta Pildile, kes on selle võistluse hing ja süda, kes on võistluse toimumise/hea käekäigu eest ohverdanud palju aega, unetuid õhtuid ning tegusaid päevi. Kusjuures, selle kõige kõrvalt veel jõuab tööl käia ja ise võistlusteks valmistuda. Super ja suur, kõige suurem tänu ja aplaus Estale. Vähem ei vääri tähelepanu Imre Vähi, kes on kõik selle ellu kutsunud ja käima lükanud. Suured tänud Imrele tema entusiasmi ja seda sporti edasikandva vaimsuse eest!

Team Rückenbergi sportlased tegid kõik suurepärase etteaste ja isegi need, kelles ma natuke kahtlesin ja kelle pärast kartsin, suutsid mind positiivselt üllatada. Kõik minu sportlased olid suurepärased ja kindlasti sooritasid oma parima, mis neil hetkel sees oli. Kiitus ja minu jäägitu lugupidamine teie kõigi suhtes.

Eriti kiitust väärivad algajad ja eriti noored Mart Lodi, kelle enesekindlus ja suurepärane vabakava tõid talle teise koha ja parima algaja vabakava. Natuke kuivust juurde ja EKV-l võivad asjad tuliseks minna.

Loomulikult Meinart Möls, noor, kes loodetavasti teeb veel tulevikus väga tõsiseid tegusid, potentsiaal on selleks vägev. Mees on hea ja töökas, talent. Palju higi ja trennivalu ning kõik, mida mees vaid ihkab on võimalik saavutada. Sellest mehest kuulete kindlasti veel palju, juuniorid värisege . Parim noor nii algajates, kui ka edasijõudnutes ja mees on alles 16 aastane.

Juunioride algajate võitja Agris Reppo, mis siin öelda, mees tuli, nägi ja võitis. Kindlasti kõige töökam, sihikindlam ja pühendunum mees. Kui motivatsioon jätkuvalt sama kõrge on, siis on sul samuti suur tulevik.

Suur üllatus oli juunioride algaja Matin Helmet, kes suutis end laval ja viimaste päevadega kokku võtta. Tasuks vääriline 2. koht. Nüüd tuleb veel keskendumise probleemid ja vabakava terviklikuks muuta ja sinust võib kulturismivõistlustel veel arvestatav sportlane saada .

Rainis Venta, endine kergejõustliklane, staier, suurepärane algaja klassiku debüüt. Poseerimisega tuleb veel natuke vaeva näha, aga selle lühikese ajaga super tulemus. Väga meeleolukas ja efektne vabakava.

Holger Saare, ehe näide, et töö ja vaevaga jõuab edasi. Sihikindlus viib edasi. Poseerimisega on veiti probleeme, aga ei midagi sellist, millega me hakkama ei saaks. Vabakava ilus efektne ja julge, natuke lihvi ning enesekindlust juurde.

Klassikud tegid oma parima ära. Siim Savisaar oli oma headuses, seda tõestab ka kategooria teine koht ja absoluudi 3. koht. Kuivust natuke juurde ja küll tuleb ka EKV-l vääriline tasu tehtud töö eest.

Taavi Taros, kategooria 3.koht. Mees suuri riske ei võtnud. Poseerimisega tuleb veel vaeva näha, sest oled suurem, kui isegi usud.

Allan Nikopensius tegi kindlasti oma viimaste aastate parima võistluse. Viimastel nädalatel on olnud väsimus sees ja lopsakust läks natuke kaduma, aga usun, et 2 nädalaga saame vigade paradnduse tehtud . Ja vabakava kindlasti üks mu lemmikuid, žanrid ja muusikavalikud on vabakavadel erinevad, aga tabasid just seda muusikat hästi, etteaste oli väga kompaktne ning muusikavalik ja keha tunnetus kandsid, mis jättis väga hea mulje.

Andrei Abrossimov, vanameister on tegelikult hea, aga kipub ära unustama, et need ajad on möödas, kui tuled kõige massiivsemana ja suure käega lavale. Natuke rohkem läbimõeldust dieedis ja külluslikult poseerimist ning kogu su karjäär kulturismis võib saada uue hingamise.

Aleksandra Laer´i kohta võib öelda, et oma elu parimas vormis. Siht on silme ees, teab mida tahab ja mis selleks vaja teha on. Me oleme õigel teel ja suurepärased tulemused ootavad sind veel ees.

Õnnela Raudsepp oli oma teada tuntud heas vormis, natuke särtsu juurde.

Võistlustest veel niipalju, et kõik sportlased olid suurepärased ja tase tervikuna on tõusnud. Kindlasti eristusid sportlased, kellel kogemusi rohkem ja kes on ajaliselt panustanud rohkem nii saalis, kui ka poseerimises. Toonitan kõigile sportlastele, et tehtud töö ja tulemuste vahel on väga tugev seos. Panustage aega ja õppige andma endast 110 protsenti nii jõusaalis, kui poseerimistunnis ja siis ei jää ka paremad tulemused ning edukad esinemised tulemata.

Suured tänud ka Team Rückenbergi liikmetele, kes ise ei võistelnud, aga panustasid meie ühise teami nimel oma aega ja vaeva. Tänud Edmund ja Taavi, tänu teile olid need tänased tulemused meie sportlastel ja sõpradel nii head. Üks kõigi ja kõik ühe eest. Mul on hea meel, et oleme teerajajad. See, mida meie Vend Janariga kunagi alustasime, on saanud nüüd üldiseks standardiks. Meeskond ongi selleks sportlase ümber, et sportlane saaks kõrvaldada kõik ebaolulise ja segava, et keskenduda enda maksimaalsele positiivsele sooritusele.

Oli väga positiivne ja meeleolukas võistlus, tänud kõigile, kes selle õnnestumisele oma õla alla panid!!!