Search Results for 'Athletic Fitness'

Eile toimus team KOOVITi hooaja lõpupidu.Hooaeg oli suurepärane ja medaleid tuli palju.Taavi enda sõnul on see alles suure asja algus ning loorberitele puhkama ei saa jääda.Järgmisel hooajal teeb ta aga nooretele ruumi.Uue aasta plaanid on enam vähem juba paigas,kes võistleb kevadhooajal,kes sügisel,kas siis jõutõstmises või kulturismis,miks mitte ka fitness5 või athletic fitness.Eks igaüks kirjutab oma blogis lähemalt oma plaanidest.

hooaeg 2011

Taavi Koovit

fitnessfive Tartu etapi I

EMV IMM klassikaline kulturism +180cm II ning abs III

klassikalise kulturismi MM I koht kategoorias -180cm

Jüri Leinvald

eesti lahtised MV narvas NAC ,kategooria1 I koht ning absoluudi I koht

läti lahtised MV riias NAC,kategooria1 III koht

baltimaade lahtised MV NAC,kategooria1 III koht

Laura Reisalu

EMV IMM bodyfitness -163cm IV koht

Priit Paakspuu

politsei mv jõutõstmises -90kg I koht

EMV jõutõstmises -93kg I koht , abs V ning võistkondlik II

SELL mängud ,jõutõstmine,-93kg I koht

EMV IMM kulturism -85kg,III koht

sisekaitse akadeemia surumisvõistlused, -83kg I koht

Gunnar Kuusnõmm

EMV lamades surumises ,-66kg I koht , abs IV koht ning võistkondlik III koht

Rain Kuusnõmm

EMV jõutõstmises ,-83kg II koht ,võistkondlik IIkoht

põhjamaade mv ,kulturism -70kg II koht

EMV IMM ,klassikaline kulturism -171cm II koht abs 8. koht

klassikalise kulturismi MM ,kategooria -168cm 7.koht

Raigo Kuusnõmm

reval cup ,algajad kulturism I koht ja abs II koht

põhjamaade mv,kulturism -80kg III koht

EMV IMM,kulturism -85kg I koht ,abs IV koht

klassikalise kulturismi MM ,kategooria -171cm 5.koht

Aimar Kuusnõmm

tallinna karikavõistlused jõutõstmises,juuniorid II koht

EMV jõutõstmises,-83kg I koht,abs II koht ning võistkondlik II koht

EMV lamades surumises ,juuniorid -83kg I koht,abs III koht

mehed -83kg I koht ,võistkondlik III koht

Sulev,Taavi,Fred

täname kõiki ,kes peole tulid ning suur suur tänu kõigile toetajatele ja fännidele!!!

Tere Spordirahvas…

Märkamatult on võistlustest möödunud 2 nädalat. Tunne oleks, nagu MM – st oleks möödas juba vähemalt paar kuud, kogu see valmistumine ja võistlus olid nagu üks suur unenägu. Samas, alles täna kaks nädalat tagasi oli eelvoorude päev.

Aga, vahepealne aeg ei olegi olnud niisama pikutamine. Kerides aega tagasi tänasest võistlusteni 2 nädalat, siis sellel ajavahemikul olen teinud endiselt palju aeroobset, keskmiselt 45 – 60 minutit päevas. Eelmisel nädalal õnnestus koolimajja soetada ka sõudeergomeeter, Concept2. Seda olen tõmmanud nüüd praktiliselt nädal aega iga päev. Huvitav riistapuu on see asjandus. Eks tõmbamise tehnika tahab muidugi sisseharjutamist ja sissejuurdumist, samas tundub, et juba praegu tuleb küllaltki loomulikult see tõmbamine välja. Eks õppida on muidugi alati. Kokku olen nüüdseks sõudeergomeetrit tõmmanud võib – olla 10 korda elus. Selle lühikese praktika peale tundub, et see asi istub mulle. Olen proovinud tõmmata erinevaid distantse. Eile tõmbasin järjest 20 000 meetrit, ajaga 1.27.11, sellise väga rahuliku tempoga. Kuna sõin just ennem 4 glasuurkooki, siis otsustasin, et põletan need trennis ära ja tõmban iga koogi eest 5000 meetrit. Eilsed glasuurkoogid olid kaetud sellise paksu glasuurikihiga, mille sarnast minu silm polegi varem näinud. Tõesti paks kiht oli, moosi oli ka kahe tainakihi vahel tavatult palju. Ei tea kas kohe mõni praktikant oli koogivabrikus abis ja eksis veidi kogustega ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Igal juhul enneolematult palju glasuuri ja kihtide vahel moosi, minule see sobis ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Neidsamu koogikesi on läinud praktiliselt iga päev 3 – 4 tükki ja eks see loomulikult üks rammus lugu on, kuid sellepärast ma aeroobsega ka tagasi ei hoia.

Tagasi sõudeergomeetri juurde. Olen aru saanud, et mingi standard distants on ka 6000 meetrit, mille proovisin ka ära, aeg tuli 21.57. Tegijad tõmbavad seda muidugi 19 – 20 minutiga. Karm distants on see, terve selle tõmbamise aja oli pulss 180 lööki minutis, viimane 500 m, kui panin auru juurde läks isegi 190 – ni. Tõmbasin seda distantsi esimest korda elus ja arvan, et esimese korra kohta on tegemist isegi korraliku ajaga. Tõmbasin raskusastmega 10, olen proovinud ka 7 – ga, kuid ei sobi mulle nii kerge. Olen proovinud ka Athletic Fitness´is tõmmatavat kahte minutit, esimesel korral tuli 655 m, teisel katselt 665 meetrit, mis võistlusprotokollidele tuginedes on juba soliidne tulemus. Väike eesmärk oleks 700 m kahe minutiga kätte saada.

Jõusaali teen hetkel 3 x nädalas ja väga lõdvalt, terve keha treeningul. Üle ei pinguta, trennis 4 – 5 baasharjutust kordusvahemikus 10 – 15 kordust. Jõusaali tegemisi hoiangi madalal, kohe teadlikult, kuigi tahtmine oleks loomulikult kohe paugutada. Aga arvan, et ei tee seda veel niipea, kuna keha on ikka väsinud, põlved on valutama hakanud ja lavatagusest pumpamisest ei ole taastunud ka vasaku käe biitsepsi kõõluse valulikkus. Suuremahulise aeroobsega tegelen nii kaua, kui võimalik ja ennast jõusaalist suudan eemal hoida ning mida pikemalt see nii on, seda parem. Sõudeergomeeter on kindlasti suurepärane vaheldus nii kehale, kui vaimule. Peopesad olen muidugi juba katki tirinud ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, kindad on küll käes, aga tõmban sedavõrd pikalt, et sõrmed lähevad ikka katki.

Kehakaal on hetkel 96 – 97 kg, täna hommikul oli 97.5 kg, aga laias laastus 96 – 97 kg ta on. Korraks ühel õhtul söönuna ja peale pikka päeva olen nänud ka numbreid 98 kg. Hommikuste kaalunumbrite alusel on peale võistlusi siis juurde tulnud ca. 5 kg, tundub, et sellega kaalutõus ka suuresti piirdub.

Söögiga tagasi ei hoia ja süüa on hea. Loomulikult ei eitagi, et üritan igapäev aeroobse näol energiat kulutada ja seeläbi mingigi osa sisseaetavast energiast neutraliseerida. Pealegi, hea on midagi teha, ma kohe tunnen, et olen loodud „tööloomaks” ja pean midagi tegema. Eilegi, kui tõmbasin seda 20 000 meetrit, siis kohe tunnen, juba töö ajal, et kuidagi elan, kui töötan, elan, kui teen midagi rasket. Tunnen ennast kuidagi väärtuslikuna, toimivana, elusana ja elavana, kui rassin tööd või trenni teha.

Nüüd, kui kaks nädalat on möödas, tundub, et ka suuremad söögiisud hakkavad vähehaaval taltuma. Kuigi, sööks endiselt palju ja täheldan siiski vaid hääbumise märke. Kuna olen alati kõike ja palju sööja olnud, siis ilmselt need isud ei kaogi. Isu on alati hea olnud, söön kõike, igal ajal ja palju. Sel võistlusjärgsel perioodil olen täheldanud seoses võistlusjärgse söömisega huvitavat asja, et raske on toidukorda just koomale tõmmata ja ära lõpetada. Toidukordade vahe hoidmisega ei olegi sedavõrd probleemi, kuivõrd toidukorral sissesöödava toidukoguse ohjeldamisega. Kui on söögiaeg, võtaks juurde veel ikka „seda” ja „teist”, veel veidi „seda” ka ja natuke siis „seda” ka lõpetuseks ja siis võtaks natuke ikka veel jne jne jne.

Elust üldiselt…

Tänane bloqi valmis rongis, teel Tallinna ja hetkel viibingi pealinnas sõbral külas. Rebin ennast meelega igapäevasest rutiinist lahti ja üritan liikuda, ka see on puhkus vaimule. Olen sisuliselt viimased 10 aastat liikunud oma „Uugametsal” distantsil kool – kodu, iga päev üks ja seesama, trenn – töö – töö – trenn. Tahaks korraks vahel lihtsalt niisama inimesi vaadata, võib – olla väljas söömas käia jms. Eelmisel nädalal käisime vennaga Tartus teatris. Oli tore tükk, „Kadunud käsi” sadamateatris. Teatris käimise muudan kindlasti regulaarseks. Olen oma elus vähe teatris käinud, kuid see meeldib mulle. Järgmisel nädalal olen taas Tartus, plaan minna klubisse „Illusioon” Metsatöll´u uue plaadi „Ulg” esitluskontserdile. Ei hakka salgamagi, et plaan „rihm” veidi lõdvemaks lasta.

Homme, pühapäeval on veel omamoodi oluline sündmus minu elus. Tütar Marta saab homme 1 aastaseks. Nüüd linnas olles ongi hea võimalus miskit kinki otsida, kuid mida kinkida üheaastasele tüdrukutirtsule ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>??? Tegelikult käisingi juba poes ära ja üht – teist isegi leidsin, mingi väike koer, mida saab järgi vedada ja mis nöörist tõmmates hakkab ka nuuskima ja haukuma. Eks ole näha, mis Marta sellest asjast arvab ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Tütar on mul omamoodi „toreduse kehastus”. Asjalik, kõndima hakkas täpselt 8 kuuselt. Ja kuigi väidetavalt kehalise võimekuse ja selle vahel, kui vara keegi kõndima hakkab, seost ei ole, hakkan ma siiski uskuma, et äkki natukene ikkagi on ka. Eile tegime tütrega näiteks „käru”, teate küll, see on see, kui üks hoiab jalgadest ja hoitav kõnnib kätel. Kappidele, toolidele ja diivanile asjade järgi ronis daam juba 1.5 – 2 kuud tagasi. Poiss hakkas kõndima 9 kuuselt, kusjuures kehaliselt arengult on ikka väga võimekas ja mitmekülgne. Tiritamme, mis on lastele üks raskemini omandatav element tegi mees ära juba enne kooli, kusjuures perfektse sooritusena. Ise annan tunde ka 3. – 4. klassis ja oleme sellega ikka väga hädas. Mees jõuab ka joosta, hüpata, oskab palli põrgatada ja jõuab kätekõverdusi teha, on väga liikuv. Võta sa kinni, on seos varasel aktiivsusel ja hilisemal kehalisel võimekusel või mitte. Olgu lisatud, et kumbagi last ei ole me kunagi emaga sihilikult istuma, roomama või kõndima toppinud, see kõik on tulnud ise. Kui laps hakkab ikka ise ennast väga vara pöörama või istukile ajama, siis ei ole ju sinna midagi teha.

Homme on plaanis kindlasti ka kirikusse minna, ei olegi linnas jumalateenistusel käinud ja siis maale tagasi.

Heakene küll, mu jutt on taas ennast kogunud ja paisunud tavapäraselt pikaks, aga selline ma olen, maksimalist. Poolikuid asju minu jaoks ei eksisteeri!!!

Lõpetuseks lisan ka kaks pilti, üks homsest sünnipäevalapsest ja üks endast oma esimeselt võistluselt 2001.a. Tartus:

Very detailed, written category by category, review from the juniors & masters worlds by Mr Andrew Michalak

2011 IFBB JUNIORS AND MASTERS CHAMPIONSHIPS

When you are young at your heart…

by Andrew Michalak

This is the phrase from music background of the Canadian master bodybuilder and is key to understand tremendous popularity of masters categories in the IFBB. Their soul is young, their mentality is young and their body is young, what they presented in details on the stage. “Bodybuilding as weight training and healthy nutrition is the key to prolong your mental and physical youth and allows you to prolong your life and rise the quality of this life” – as the IFBB President Dr. Rafael Santonja emphasized in his opening speech. The number of participating masters has broken a new record of 162 competitors.

This year’s World Juniors and Masters Bodybuilding and Fitness Championships were held in the Spanish Mediterranean spa of Santa Susanna. Several World Women’s Championships were held there but they will host Juniors and Masters for the first time. This was the biggest IFBB contest of this type, with over 500 participants, including athletes, delegates and supporters. The whole Caprici Verd Hotel was booked and it was not enough. Altogether, 228 competitors from 50 countries and 6 continents came to these Championships. The host country, Spain, entered the biggest number of athletes (A- and B-Teams) and won the team’s classification, ahead of Germany, Poland and Czech Republic. 24 sets of medals were distributed, including the new categories, held for the first time in the IFBB championshps: junior women’s bikini fitness and master men’s bodybuilding over 65 years old.

Spacious Parc Colomer Sport Center served as a venue site and was perfectly prepared by the Spanish Federation officials with two Ramos brothers: Jose (Spanish Federation President) and Carlos (Catalonia Bodybuilding Federation President) working closely with the City Council Sport Department and City Mayor Joan Campolier, who undertook this responsible task with great enthusiasm.

Mr. Campolier welcomed IFBB Executive Council members and managers and national teams managers at the special dinner given Friday night. The contest was run in a new order, with semifinals and finals of some categories on Saturday and shorter, attractive finals of the other categories on Sunday. Then there was the farewell banquet at the hotel and Monday morning all teams were delivered to the

El-Prat International Airport in Barcelona.

Now the battles! What happened in each category?

JUNIOR WOMEN BODYBUILDING: Three-time European champion and two-time world champion Liana Pall (Romania) easily won her third worlds title. Her main challenger was her team-mate and European Juniors runner-up Mihaela Serban but distance between them is still big.

JUNIOR MEN BODYBUILDING UP TO 75 KG: 8 athletes, with two top from the 2011 European Junior Championships: Yovko Tihov (Bulgaria) and Burak Güllü (Turkey). They ran a close battle for the victory once again but only in the routine round (8:9 to Tihov). Compulsory poses rounds went clearly to Tihov, who displayed bigger muscle size and deep separation.

Gullu was in good shape but needs bigger thighs, which looked too small compared to his massive arms. Third place went to a newcomer from Germany, Mike Niessen, strongly pressed by the newcomer form Poland, Rafal Domin. I was especially impressed by Niessen’s overall predispositions for physique sports: he is taller, wide-shouldered, with longer legs. Perfect body lines for bodybuilding and I think he will need one-two years more of training to follow his famous team-mate Tim Budesheim and climb up to the top, probably in the heavyweight category.

JUNIOR MEN BODYBUILDING UP OVER 75 KG: Only 4 athletes but what a quality! It is a great pleasure to observe how a young bodybuilder has been gradually growing and progressing, finally reaching the top in his class. Tim Budesheim of Germany is a perfect example of the above. Beginning his competitive career in 2009, he won the junior overall title at the 2010 Nationals, then debuted at the Junior Worlds, finishing in the 4^th place. One year more of diligent training and nutrition and he advanced to the top. He showed not only bigger and better muscularity but also hardness and quality. Having no weak points, he will be a very competitive bodybuilder among seniors soon, if not turning pro too quickly like his predecessor from Germany few years ago, Daniel Hill.

Budesheim had two demanding rivals in Santa Susanna: Federico Gonzales from Argentina and Witold Pomecko from Poland. Both of them have nice physiques and good muscularity but not so big and hard like the winner. Gonzales is the next “export” bodybuilder form Argentina, following 2010 world junior overall champion Rodrigo Piriz and he has similar, very attractive body structure. Pomecko also showed fantastic frame but suffered a stomach flu just before coming to Santa Susanna, so was dehydrated, with flattened muscles.

JUNIOR MEN CLASSIC BODYBUILDING: 7 bodybuilders but nobody from the previous year finalists except … Milan Oboril (Czech Republic), who moved from bodybuilding (4^th place at the 2010 Worlds in Antalya in 75 kg class) to classic bodybuilding and took his rivals by surprise. Milan was an unquestionable leader of this category, winning all rounds with the perfect scores. He impressed the judges with his muscle quality (abs, thighs), so his rivals will need one year more to advance to the top (Milan already turned 21) if… IFBB will not change the rules moving up the upper age limit for juniors to 23, what was seriously discussed in Santa Susanna. But better to wait for the official announcement.

JUNIOR WOMEN FITNESS UP TO 163 CM: 7 athletes but of the extraordinary quality! The routines of the top five were really fantastic! In my Preview I asked who could stop Melinda Szabo from winning the next world title? Now we know the answer: nobody could. Melinda continued her amazing series of victories, started in Alcala with the 2011 European junior’s title, then winning the Arnold Europe and Women’s Worlds. Now she completed this series with Juniors Worlds victory, grasping all titles she could fight for. Infant prodigy? Maybe. Melinda’s power is that she is as good in the physique round as in the routine round (received 7 points in each round). This is necessary nowadays, if you want to be an unbeatable fitness champion. Former world champion Laura Cupsa did her best but she lost too many points in the routine round to challenge Melinda for the final victory. She rather had to focus to advance to 2^nd position ahead of next Hungarian young star Renata Meri, who is able to won the routine round even over Szabo but showed too soft body. Cupsa did something very difficult, moving up from the 5^th place in the routine round to the 2^nd place in the physique round and in total.

2010 European champion and bronze medal winner at the 2011 Women’s Worlds Dominika Multanova (Slovakia) was helpless in this situation, despite the fact she was also very well prepared to this event, both in routine and body. And then two newcomers at this level: Inna Nosolenko (Ukraine) and Alexandra Alekhanova (Russia). We can expect that Nosolenko, being trained by famous coach Antonina Orobets (her both children: Oksana and Maxym already won the world juniors fitness titles), will be improving and moving up quickly.

JUNIOR WOMEN FITNESS UP OVER 163 CM: 8 athletes but no so high level like in the short class. 2010 Worlds bronze medal winner Nikoletta Resch (Hungary) used up the absence of the top two from Antalya and moved up to the top, winning no single round. Olga Stepina of Ukraine was unbeatable in the routine but it was no surprise. She is well-known of her top acrobatic possibilities but I couldn’t see any bigger progress in her body quality. It seems that the judges had the same opinion and put her in the 5^th palace in the physique round what pushed her down to the

3^rd position in total. Barbora Micianova of Slovakia – the opposite: won both physique rounds but coming last in the finals’ routine round and dropped to the 4^th place.

JUNIOR MEN FITNESS: Nobody from the previous year. Most of them already turned 21. The battle began with big surprise, advancing 15-years-old newcomer from Paraguay, current South American men’s fitness champion Hermann Rolon to the 1^st place as a winner of the routine round. But he didn’t manage to keep this place as much older (age 21) and matured European champion Anghel Birica of Romania showed bigger muscularity and easily won the physique round, taking the gold medal, ahead of Rolon and the second Romanian Costin Dumitru. According to Paraguayan delegate and judge Mr. Fernando Mederos Caldarelli, it was the first IFBB World Championships medal for Paraguay in the history (2010 world bodyfitness champion Nora Martinez lost her medal due to the Anti-Doping Rules violation).

Anyway, very young Hermann Rolon is a new interesting men’s fitness rising star, with all predisposition for the future successes.

JUNIOR WOMEN BODYFITNESS UP TO 163 CM: There was an internal battle between two Czech girls: 2010 world champion Jana Cernovska and newcomer Michaela Podnecka, who was very close to dethrone the champion, winning the semifinals. But Cernovska managed to reverse the course of events advancing to the top in the finals, mainly due to the very attractive T-walking presentation. Podnecka emerged at the 2011 European Junior Championships finishing 3^rd there. She is one year younger than Cernovska, 20, and has all qualities (perfect body frame) to be the future champion. The same can be said about the 3^rd place winner, Tatiana Piackova of Slovakia. Time will show which one will be progressing faster.

JUNIOR WOMEN BODYFITNESS UP OVER 163 CM: 7 competitors, with clear domination of the former European overall junior champion Adela Ondrejovicova (Slovakia), who had so nice debut at the latest Women’s Worlds in Novi Sad (4^th place). Telling the truth, when I saw her first time at the 2010 Europeans in Doneck, I didn’t think she would progress so fast and would ever reach so high quality. Now I have to change my opinion: girls at that age can change their body in a surprising tempo and range. In Santa Susanna I heard from the judges that Adela will become the second Yulia Ushakova! And I can agree with this point of view. She has done a real metamorphosis, transforming her body to perfectly developed one, with narrow hips, slim, hard thighs, tiny waist, impressive lats and shoulders. She had no problem to win the overall title as well. Congratulations to her and her trainer Pavol Jarabek. Barbora Cernakova of the Czech Republic finished once again second behind Ondrejovicova, same like in Donetsk, showing no visible progress and being strongly pressed by a gifted newcomer from Lithuania, Ana Merdenova, who is only 15 years old and the future will belong to her, I think.

JUNIOR WOMEN BIKINI FITNESS, OPEN CLASS: This was a new category at the World Juniors and Masters Championships, so only 4 athletes competed as many National Federations didn’t know about this change in advance and didn’t nominate their athletes. The first, historical IFBB world champion, Bettina Nagy of Hungary, is already a top quality athlete, with brilliant perspectives not only in juniors class but among women’s also. The next girls: Andrea Ketselou of Greece and Roza Mazurek of Poland were too slim and too soft, needed more time for developing better body lines and quality.

MASTER WOMEN BODYFITNESS: The longest line-up, with 23 competitors and one great name: latest Arnold America and Arnold Europe winner, 2011 European master champion and 2010 Worlds masters runner-up Raquel Hernandez (Spain). The battle was so tough that many titled athletes didn’t enter the finals: Anna Maria Giordani (Italy), Marisa Lopez (Spain), Carina Isaksson (Sweden) and Roberta Raguth (Switzerland). Under the absence of the 2010 world champion Dagmar Simmen, Raquel Hernandez was the main pretender for the title and she didn’t fail. Presenting her usual top condition, elegance and self-confidence in T-walking, she won both rounds and… declared to turn pro next year, so it was her farewell performance at the IFBB Worlds.

The next two places went the newcomers: Emi Perez (Spain) and Natalia Vetrova (Ukraine). Perez has competed in bodyfitness since 2001 but in the other organizations and moved to the IFBB this year, finishing 3^rd at the 2011 European Masters Championships and at Arnold Europe (women’s bodyfitness over 168 cm). She is tall (172 cm) with nice body lines and low bodyfat level. Vetrova won the 2011 Ukrainian Nationals and debuted at the international level in Santa Susanna. She displayed top body quality, with delicate abs and quads separation but her T-walking presentation was a real feast to the eyes. Stepping to the music, almost dancing, she was passing along the stage with lightness and poison. Has great potentials.

The tallest competitor on the stage, graphic artist from Norway, Jorun Steine (180 cm) came to her third consecutive Masters Worlds and took the 4^th position for the third time. We can only wish her to win a medal next time. Next places went to the railway manager from Russia, Elena Kizima, and cooking expert from Venezuela, South American Women’s runner-up Tibis Araque.

MASTER WOMEN BODYBUILDING: 14 athletes from 9 countries, with two big names: 2009 Women’s Worlds bronze medal winner and 2010 Masters Worlds silver medal winner Elena Stasiukyniene (Lithuania) and 2007 European master champion and 2008 Masters Worlds runner-up Marina Nikotina Russia). And one new top quality athlete came to these Championships: Josefina Sanchez of Spain. But really new? Josefina had not been seen on the stage for over 10 years but… I’ve found in my files that she won silver medal at the 2000 European Championships in Torremolinos. Now returned and made some troubles to the champions. Stasiukyniene was in her best life conditions, with rock hard and defined muscles, showing a lot of details. She was “untouchable” this time but Sanchez, who was the most muscular bodybuilder on the stage and placed 5^th in the semifinals, improved her muscles quality (separation) till the finals and advanced to the 2^nd position, ahead of two blond stars from Russia (Marina Nikotina) and Norway (Nina Midling). Midling was successful in the other organization but recently moved to the IFBB and won the 2011 Nordic Championships (+55 kg category). Nikotina won her third Masters Worlds bronze medal, having the same results in 2001 and 2009 as well as silver medals in 2003 and 2008. She is persistently hunting for her first “gold”.

MASTER MEN BODYBUILDING 40-49, 70 KG: 9 athletes in the line-up. 2009 world masters champion Miguel Lopez (Spain) came in so perfect condition that nobody could do any damage to him and he unanimously won all rounds. Ideal body proportions backed up by the top definition, with paper-thin skin and details. Successful autumn season for him, following his 2^nd place at Arnold Europe, just behind multi-time world champion Jose Carlos Santos. The next three athletes also showed beautiful physiques and frames but not so good definition. Jose Bustamante represented Peru but lives in Barcelona, Spain – better upper body and abs but smoother legs, Carlo Capucci – good separation but smaller muscle mass (legs) than Bustamante, Sandro Brocca – nice body proportion but too smooth (thicker skin). Athlete who could be a dark horse, five-time European men’s champion Adam Cibula (Slovakia), came a bit off and was too smooth.

MASTER MEN BODYBUILDING 40-49, 80 KG: The longest line-up, with 23 athletes in a row and many experienced, famous bodybuilders with a lot of titles. Some of them had to finish the completion in semifinals: 2011 European masters champion Maurizio Minoccari (Italy) – 7^th place, 2009 world masters champion Leonardo Carballo (Spain) – 8^th place, 2010 European masters champion Steven Graham (UK) – 9^th place. So, who advanced to the finals? First of all, a new great star was born: Valeri Koptenko, 45, from Kyiv, Ukraine. Valeri has been known from late 1990s, when he started his international career winning bronze medal at the European Men’s Championships. But then he had had less successful years and just this autumn started to win major international contests, beginning with Arnold Europe. In Santa Susanna confirmed his body quality. He is short, 160 cm, with very full, rounded muscles. His muscle size compared to his body height is amazing. He won all rounds. Congratulations to his trainer Ms. Alyona Fedorova.

There were the next two famous names in the finals: former world master champion Luiz Carlos Sarmento (Brazil) and 2010 silver medal winner Hakan Gumus of Turkey but they were over passed by Spanish bodybuilder Esteban Amat from Barcelona, who was not so successful in the past but placed 4^th in 80 kg men’s category at the recent Arnold Europe and advanced to the 2^nd place now, in masters division. Amat is 5 cm taller than Sarmento and has longer legs, what creates a very nice vertical body proportions. Moreover, he was visibly harder than Sarmento and got 2^nd place in all rounds. Sarmento showed incredible back and arms quality but his abs and quads lacked of sharp definition. Gumus also showed not too sharp definition and placed 4^th, but won the last round (routine) over Sarmento. The 5^th place to bodybuilder from Libya, Hussain Abdalla, what is probably the first participation of the Libyan athlete after the recent Civil War and since many, many years.

MASTER MEN BODYBUILDING 40-49, 90 KG: Only one athlete less than in the previous class and, once again, few famous names ended in the semifinals, like 2011 European masters overall champion Jakub Potocki of Poland, despite the fact he was in quite good condition. There were so many top quality athletes in this class. We could look for the main pretender to the title among two biggest names: Arnold Europe masters overall winner Pedro Jose Villa (Spain) and Arnold Europe 85 kg men’s category winner Jose Bustamante (Venezuela). But, finally, the other athlete won, complete newcomer on the international bodybuilding scene Valentin Antonov (Russia), who just turned 40 in September. Antonov has no international contest history but when I was surfing through Russian sites, I found that he participated in several Sankt Petersburg Championships since 2000 and in 2008 won these Championships (80 kg category). In 2010 he participated in his first Eastern European Championships and in October 2011 won the overall title at the Russian National Men’s Championships, ahead of such stars like Igor Losev (bronze medal at the 2011 Men’s Worlds in Mumbai) and 2011 European super heavyweight champion Mikhail Sidorychev. This was a remarkable success, so it isn’t a surprise that he did so well at the Masters Worlds in Santa Susanna. He is trained by the other famous Russian bodybuilder Alexander Kodzoev (2011 Arnold America winner). Will the student become greater than his teacher?

If someone was a loser in this category it was Bustamante. He clearly won semifinals (6:16) and the routine round (10:11) but lost four points to Antonov in the second round and… lost the title. Then the three-time Masters Worlds bronze medal winner Ernst Zimmermann (Germany) who added the fourth bronze medal to his collection. Uff! It’s time to think about higher place. He was in perfect shape but is taller and has longer, slimmer legs, so it’s difficult for him to place ahead of shorter, massive bodybuilders. And then, in 4^th place, former world fitness champion Zoltan Kormos (Spain) for whom it was a big success, and in 5^th place Pedro Jose Villa, who presented not so good condition (definition) as at the Arnold Europe and dropped out of the medal zone. Incredibly tough category!

MASTER MEN BODYBUILDING 40-49, OVER 90 KG: While Bustamante failed a bit, his team-mate in the heavier category, William Ortuno, was fully successful. He has been known for over ten-year contest history but has begun to take higher places when turned 40 and moved to masters. Following his 4^th place last year, he definitely won this category in Santa Susanna, being at the top in each round. Maybe, the sport level in this category was not so high like a year ago or in the lighter classes this year. Many athletes showed not so sharp definition and dropped into the lower places, like 2011 Arnold Europe winner Luis Gigena (Argentina) or Nordic star Magnuss Bess Juliusson (Iceland). But the battle for the silver medal was very exciting. Multi-time Norwegian champion and Stavanger Open overall winner Jorgen Corneliussen had it after the compulsory poses round but lost it in the routine round for the benefit of German bodybuilder Ralf Herget. Herget is shorter (174 cm) and very muscular but was not so sharp this time. The 4^th place went to athlete with beautiful overall body proportions and tiny waist Kwadwo Sarpong of Switzerland. He needs bigger muscles only. Sam Harris (Germany) came with much sharper definition than at the Arnold Europe and placed 4^th.

MASTER MEN BODYBUILDING 50-59, UP TO 80 KG: This was a shorter category, with 9 competitors and… surprising course of battle. The first round went smoothly to the Spanish star Alfonso Gomez, who won the European title in 1988 (over Luciano Andreose, who will appear later at this event) then turned pro and disappeared from the stage for long years. But two hours later, when the finals were started, Gomez lost the leaderships being scored at the 5^th place and his team-mate Armando Villa went to the top from the 4^th position, also receiving the perfect scores. It happens very rarely that judges change their scores so drastically in so short time. Villa looked most muscular and hard in this category, so his victory was welcomed with applause by the viewers. In this way, he defended his title won in Antalya a year ago. 2010 runner-up, Faruk Arda Horhor of Turkey, tried to defend his silver medal and was semi-successful, having it after the first round but then lost the next two rounds to the 2011 European masters champion Michele Vossier (France) and dropped to the 3^rd position. Both showed very good condition, with hard, separated muscles and, probably, better legs definition and a bit fuller lats decided about higher place to Vossier.

MASTER MEN BODYBUILDING 50-59, OVER 80 KG: Three European masters champions: Antonio Vergiani (2011), Inigo Ortiz De Mendibil (2010) and Alexandr Aleksejev (2009) against three Europeans runner-ups: Stanislav Shakh-Nazarov (2007), David Lamptey (2008) and Wolfgang Schober (2009). And who won? Runner-up from 2009 Wolfgang Schober! Few weeks earlier, at the Arnold Europe in Madrid, he lost to Armando Villa but placed ahead of De Mendibil and Vergiani. In Santa Susanna Villa had a separate category and Schober moved up to the top, wining over De Mendibil, Aleksejev, Shakh-Nazarov, Vergiani and IFBB newcomer, engineer from Stockholm, Sweden, Ali Kazemi, who took the 4^th place.

Dr. Schober, who is also Austrian Federation President, displayed beautiful body lines, full, hard and deeply separated muscles, with no weak points. Very complete and balanced physique. Won all rounds. De Mendibil – better legs than upper body. Aleksejev – big muscles but not so good definition, Kazemi – classic body proportions and impressive back but to small thighs and arms.

MASTER MEN BODYBUILDING 60-65: This was the new category, created by splitting of the former over 60 years old class. One great name, 2010 world champion Esmat Sadek of Egypt and five other bodybuilders. Sadek, who started to compete in the late 1970, won three Men’s Worlds bronze medals, then had had a short pro episode, came back to the amateur status and won his first world masters title in 1998 (over 50 years old division). Then was less successful, lost his title and regained it just a year ago, in over 60 category. Maybe this year he was not so hard and defined like at the previous Championships in Antalya, but showed good condition, with nice quads and the best abs in the line-up. It was enough to defend the title but his routine was performed with nonchalance, not taking care of music, so he had only one point advantage over his main challenger Gilles Pomerleau of Canada in this round. Pomerleau’s routine was started with a song declaring “when you are young at your heart” what had a special meaning in this category; however masters bodybuilders are young not only at heart but also in their bodies, showing so well-developed muscles, so we can say that their body and soul are young.

Three competitors: Pomerleau, Luciano Andreose (Italy) and Baki Köseahmetoglu (Turkey) presented similar level, receiving 28:28:30 points in the compulsory poses round. The routine round cleared up the situation. Pomerleau has begun to compete even earlier than Sadek, in 1974, but only at the national level and won his first national title in 1990. Then over 15-year break and come back in 2005. Next few-year break and returned to the stage this year, coming to his first international contest. Silver medal paid off. Andreose started to compete internationally in 1983, winning the Europeans silver medal in 1988, behind Alfonso Gomez, who also came to Santa Susanna this year and participated in 50-59 age division. Then over ten-year pro status and came back to amateur division in 2004, winning Masters Worlds silver medal in 2008. Now added bronze medal to his achievements.

MASTER MEN BODYBUILDING OVER 65: This was a great inauguration of the new age division in the IFBB. The main question was: who would be the first, historical IFBB champion? This category had a longer line-up than the younger class, with 10 Grand Masters on the stage. Among them three former world champions: Bernard Cooper (UK), Manuel Valbuena and Rafael Vera (both of Spain).

Since Vera was a bit too smooth this time and finished 3^rd, the main battle was: Cooper vs. Valbuena. Both were in top condition, muscular, hard, with low bodyfat level. Cooper won all rounds once again, showing “V-taper” upper body and deeper abs separation; however the “Back double biceps” pose went to Valbuena who displayed hard, nicely separated back muscles, with “Christmas tree” in lower back and even slightly cut-up glutes. Our respect for this champion, who turned 68 earlier this year and his hobby is… powerlifting. Maybe this is a secret of his so dense and full muscles?

Personally, I was quite impressed with the German bodybuilder Willi Neubauer, who has made so big progress since the previous Championships in Antalya, when he came back to the stage after dozens of years. But there was one newcomer this year: South African businessman and great bodybuilding enthusiast, Dion Friedland, who decided to start his contest adventure in Santa Susanna, being 68 years old. Former pro bodybuilder Francis Benfatto advised him during the preparations to his debut. IFBB President Dr. Rafael Santonja honoured Mr. Friedland with the IFBB Athletic Achievement Award. The same award was presented to the oldest bodybuilder on the stage: 76-years-old Teddy Kaplan of Israel. He was born in South Africa to parents who had come from Russia. Started to compete in track and field but then South African athletes were not allowed to compete internationally due the apartheid policy ran by this country, so Mr. Kaplan moved to Israel and began to represent his second homeland. He participated in four World Track and Field Championships (wining one bronze medal) and in 9 World Masters Weightlifting Championships (winning 7 gold medals). When turned over 50, started to compete in bodybuilding also. He has been recognized as a role model for sport excellence in Israel and in January 2011 was elected to The International Jewish Sports Hall of Fame run by the Wingate Institute for Physical Education and Sports in Netanya, Israel. We can be proud having with us so outstanding sport personality, so the IFBB President honoured Mr. Kaplan with the well-deserved IFBB Athletic Achievement Award.

MASTER MEN CLASSIC BODYBUILDING 40-49, OPEN: 2011 world men’s classic bodybuilding champion from Tallinn, Taavi Koovit, was nominated to these Championships but didn’t come and, maybe, it was a good decision because the other world champion from Tallinn, Jerzy Pisulski (Poland) came and… lost. The sport quality of masters classic bodybuilders in Santa Susanna was so high that even the Men’s Worlds title didn’t guarantee the success! Pisulski experienced this bitter lesson, finishing 3^rd despite quite good condition, not worse than in Tallinn. This happens from time to time. Enough to recall the 3^rd place of the world superheavyweight champion Ahmed Hamouda last year in Antalya or world women’s bodybuilding champion Simone Linay, who has never won the world master title. Coming to masters championships you have to expect extremely dried and defined rivals and this happened in Santa Susana also. Gold medal went to Roman Senti of Switzerland, who moved up from the 2^nd position last year. He displayed extremely low bodyfat level, with thin skin and hard, full of details muscles visible under it. This impressed the judges and they put him in the 1^st place. Similar qualities were shown by the 2^nd place winner, Dr. Michael Aprin, MD, from Germany, who was a newcomer at the international level, having won only silver medal at the 2010 German Championships. His body structure and overall proportions are also perfect. 4^th place went to 2011 Arnold America and Amateur Olympia winner Mariusz Balazinski (Poland), 5^th to 2011 European champion Giuseppe Brancaccio (Italy) and 6^th to Hassan Tabrizi of Iran, brother of the famous world men’s bodybuilding overall champion Ali Tabrizi. The quality of athletes in this class was the best in a short history of this sport at the IFBB masters championships.

MASTER MEN CLASSIC BODYBUILDING OVER 50, OPEN: this category was not run at the 2010 Worlds, so 2009 world champion Frantisek David (Czech Republic) came to defend his title won in Bialystok. The category was shorter (5 athletes) but the battle was interesting. This time it was a great day for the mathematics teacher from Japan, Atsushi Katakawa. He started to compete in 2000, wining Japan Nationals (masters over 40 class). In 2008 he went to the Asian Championships and won the continental masters title but was not successful at the IFBB Worlds (out of the top ten). Constantly improving, he has been especially successful this year, having won Japan Nationals, Asian and World Championships. His muscles looked full and hard, with better separation that in his rivals. Two Czech bodybuilders: Frantisek David and 2011 Europeans 3^rd place winner Michal Sidik showed similar qualities and condition but this time Sidik was granted higher place and won silver medal.

WHEELCHAIR BODYBUILDING : Incredible! Who could expect this level of excitement when most of the European top wheelchair bodybuilders already turned pro? This sport, with only three-year history in the IFBB, is still surprising and unpredictable. After the last year Worlds in Antalya and outstanding muscularity presented by the world champion Tolga Murat Balikci of Turkey, I thought that nothing better could be seen in the next few years. One year passed and two better wheelchair bodybuilders appeared: Shan Singh of India and Mohammad Reza Tabrizi of Iran (the next brother of Ali Tabrizi). Singh showed amazing muscle quality, which is not so often seen at the Men’s Worlds or even at the pro contests. His skin was so thin that was almost invisible, like see-through membrane. His muscles (chest) were striated with dozens of strips, same with his shoulders. Judges had a tough problem because the next two athletes presented the similar quality. Sing won both rounds because of the extreme definition of his muscles. Balikci and Tabrizi were running a very close battle for the silver medal. Balikci had it after the first round but failed to keep it in the second round. Tabrizi showed the biggest arms in the

line-up and great abs but a bit less dense and striated muscles than Singh. Balikci was, maybe, not so full (arms) like a year ago but presented the similar lever and condition, with nicely shaped and separated muscles. All three of them are great champions and it’s a pity that only one could be the winner. Now the only question coming to my mind is: what will we see next year?

Mõtteid ja mõtisklusi 2011. aasta meeste klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustest…

Läbi ongi selleks korraks see kõik. Mõtteid on palju, emotsioone on palju, nii terve aasta kohta, aga kindlasti just lõppenud MM – i osas. Möödunud 2011. aasta on olnud kahtlusteta minu aasta…Eesti absoluutne karikavõitja 2011, Eesti meister klassikalises kulturismis, parim klassikaline kulturist, maailmameistrivõistluste finaali pääsemine ja kokkuvõttes 5. koht. Olen varem korduvalt välja öelnud, et sellistest asjadest ei ole ma isegi unistada osanud.

Tõenäoliselt olen esimene ja ainus, kes selle välja julgeb öelda, kuid mis seal salata, eks Taavi maailmameistritiitel jätab Imre, Raigo ja minu viiendad kohad mingis mõttes varju. Eks nii ongi, et kõik oleneb taustsüsteemist ja on suhteline. Kui Eestil häid tulemusi varem poleks ja viiendad kohad oleks selle võistluse meie koondise kõrgeimad, oleks jällegi teistmoodi. Aga nagu ABBA lauluski öeldakse, et “the winner takes it all”, eks see peab paika ja igas mõttes. Ei soovigi, et mind nüüd kätel kantakse, lihtsalt nendin fakti ja fakt on selline, nagu just kirjutasin. MM – i kuldmedal on loomulikult MM – kuldmedal ja viies koht on viies koht. Suured õnnitlused kindlasti siinkohal Taavile ja arvan, et kui ta karjääri otsustas tõesti lõpetada, siis ajastus ja koht karjääriredelil on tõepoolest selleks väga õiged. Eks selle lõpetamisega on nii, et sisuliselt tuleb valida kahe halva vahel, kas minna, kui oled tipus või oled endine tippmees ja lähed siis, kui sind juba “minema pekstakse”. Esimene variant oleks ka mulle vastuvõetavam.

Kindlasti tahan kõiki toetajaid ja pöidlahoidjaid tänada, veel suurem tänu neile, kes lõpuks ka saali kaasa jõudsid elama. Tõden, et kuigi auditooriumi hulgas minu otseseid tuttavaid praktiliselt vist ei olnudki (mõned üksikud), kostus sealt ometi toetust, kisa ja ergutust, tänan teid toetajad. Need, kes jõudsid ka saali, sügav kummardus teile!!!

Suur tänu oma treenerile, oma Vennale, kes minuga sellel raskel teekonnal algusest lõpuni koos oli ja ilma kelleta ilmselt sellist tulemust poleks ka tulnud!!!

See kõik, mis toimus oli tore, võimas ja emotsionaalne, kahju ainult, et alati on midagi, mis ilusat asja ikka ähmastada üritab. Räägin sellest, et isegi siin, lihtsate inimeste ja asjast kaugelseisvate inimeste hulgas kohtan reaktsiooni, et: “Oota, et see oli mingi amatööride võistlus?”, “Seal vist neid “päris” kulturiste ei olnud seekord võistlemas?”, “Paljud tõsised tegijad vist ei tulnud kontrollide pärast?” jne jne jne. Sellist kõmu võib ka meediast, foorumitest ja kommentaariumitest leida. Kuulge inimesed, kes te selliseid mõtteid üldse mõtlete ja välja ütlete, olge parem vait, olge heaga vagusi. Te ei tea ise ka, mida te tahate, millest lugu peate või mida väärtustate. See, kui keegi jätab tulemata on enda asi, mis iganes põhjus selleks on. Amatöörlus??? Kõik sport on amatöörsport, kuna keelatud ained pole kuskil lubatud. Ja lõppude lõpuks, no kuulge, kas need kes tulevad ausalt võistlema on süüdi, et keegi, kes ei ole puhas ei julge kohale tulla???

Enda esinemisega olen rahul, väga rahul, ei oleks julgenud midagi sellesarnast loota, mitte kunagi. Samas, ei eita, et juba finaalis olles, toetudes võistlust saalist näinud Indrek Otsuse ja Ott Kiivika kommentaaridele julgesin vahetult enne kohtade väljakuulutamist ka isegi 3 – 4 kohta eeldada. Indrek oli rahul ja kohad 1 – 6 olid tegelikult esinemise järgi kõik väga võrdsed ja reaalselt avatud kõikidele. Ja, ega see ei olnud vale emotsioon, kuna hiljem isegi pilte analüüsides, ega raske on öelda, miks teise, kolmanda või neljanda koha mees siis ikka paremad olid. Tase oli tõesti väga võrdne. Aga, läks kuidas läks, olen rahul ja oskan olla tänulik. Olen Kõige Vägevamalt alati enne võistlusi palunud mitte, et ma kindlasti võidaksin või saaksin “selle” ja “selle” koha, vaid just õiglast hinnangut ja tasu tehtud tööle ja nähtud vaevale. Järelikult oli sel korral vaevale vastav 5. koht ja ma respekteerin seda. Lähenen pigem oma platseerumisele nii, et mitte 5. koht, vaid, et terve 18 mehe hulgast vaid 4 jäid minu ette, mina suutsin olla ja olin parem tervelt kolmeteistkümnest mehest üle maailma. Lihtne Eesti poiss, Rakke külast, suure osa karjäärist suhteliselt kasinates tingimustes treenides oli parem 13 – st maailma tasemel kulturistist. Ja selliseid mõtteid mõeldes olen enesega väga rahul.

Palju on kõmu olnud, et “amatööride võistlus”, nõrk tase jne, ma ei tea, minu kategoorias oli 18 meest, minu ette esimeseks jäi 2010. a maailmameister Jerzy Pisulski (Poola) ja 2011. a Euroopa meister Mateusz Kolkowski (Poola) kolmas koht. Mind võitis punktide järgi kindlalt Türgi mees Ersin Adakli, kes sai teise koha ja minu ette neljandaks jäi väga napilt (nii punktide kui visuaalse pildi järgi) azerbainzaanlane Andrey Lopushanskiy. Neljast eespool olevast mehest üks oli maailmameister ja teine Euroopa meister ja kui keegi ütleb, et võistlus või kategooria olid kerged, amatööridele, siis vaikigu nüüd ja igavesti. Minu selja taha, 11. kohale jäi venelane 2008. a maailmameister Roman Plachinta. Kokkuvõttes õnnestus edestada selliste riikide parimaid, nagu Horvaatia, Saksamaa, Soome, Iraan, Venemaa, Serbia, Jordaania, Kreeka, Kanada ja Ukraina. Nii, et inimesed, ärgem rääkigem amatöörlusest.

Aga, mulle tundub kogu selle kõmu kokkuvõtteks nii, et meie “õnnetus” on mingis mõttes vist see, et see MM toimus meil siin kodus, Tallinnas. See tundub paljude jaoks nii enneolematult veidr, et: ”Mis kuradi kulturismi MM see Tallinnas on, ei ole võimalik, et see vist ikka ei saa mingi päris õige asi olla”. Ilmselt, kui oleks käinud koondisega klassikalise kulturismi MM – l näiteks kuskil Hispaanias. Näiteks, Eesti koondis käis klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustel Hispaanias ja saavutas sellised ja sellised kohad, poleks ilmselt kellelgi probleemi. Aga teadvustada, et selline asi nüüd oli Eestis, olime sellise koondisega väljas ja sellised super tulemused…”noo, see ei saa ilmselt mingi õige asi olla!”

Nüüd, kui olen jõudnud sellisele tasemele, nagu ma olen, veendun aina enam, kui õige on see, mida Michael Caine on kunagi öelnud: “Kui sa oled kord tippu jõudnud, siis too tõeline ronimine alles algab!” Eks ta nii olegi, Vahed on tihtipeale väikesed, tase on kõrge, pinged on suured ja võidu hinnaks võib osutuda ka väikseim detail . Muidugi, veelkord lisan, et ma ei väida, et oleksin pidanud olema “niisugusel või niisugusel kohal”, ei, kindlasti mitte, kõik oligi õige ja õiglane, kuid jah, tase on kõrge ja vahed minimaalsed. Kulturism on kindlasti ka selline ala, kus sageli tuleb võrdsete vormide korral lüüa ennem pigem mehe nime, mis varasematest võitudest ja tiitlitest väga võimsaks ja kõrgesse staatusesse tõusnud. Või parem sõnastus oleks pigem, et minimaalsete vahede ja võrdsete vormide korral saavad otsustavaks nimi ja varasemad tiitlid.

Ise tegin kindlasti 110 protenti ja enamgi veel. Erilisi vigu ei oskakski esile tuua, poseerimises olin kindel, poose jõudsin hästi hoida. Enne poosi minekut suutsin kõik olulised tugipunktid meeles pidada ja neid täita. Jama oli see, et vabakava ajal, kui muusika keskel tuli lause “This is Sparta”, keerati see täpselt selleks hetkeks miskipärast korraks vaikseks ja see segas sooritust ning tundsin, et see röövis tublisti efekti.

Võistlusgrimm oli nagu oli, jooksis ikka nii, et vähe ei olnud. Teisel päeval oli grimm muidugi oluliselt parem, kuid heaks on seda ikkagi raske nimetada.

Kui fotoanalüüs teha, siis minu tugevamateks külgedeks on kindlasti selg, lailihas tagant, topeltbiitseps tagant, rind ja biitseps küljelt, trapets ning triitseps küljelt. Rahul ei ole topeltbiitsepsiga eest, kõht jalad poosiga ja parem võiks olla ka lailihas eest. Veidral viisil on meediast läbi jooksnud märge, et minu nõrgaks kohaks on selg. Kui MM – pilte analüüsida ja esikolmikuga kõrvutada, siis ma leian, et olen seal üks parema tagant topeltbiitseps poosiga mehi. Võib – olla on siis nende Meistrite seljad ka kehvad. Kes väidab, et minu selg kuidagi alla jäi, see peab pime olema.

Kolmas, viies ja neljas koht

Täiesti uueks kogemuseks oli võistlemine kahel päeval järjest. Oli uus ja huvitav. Keha oli esimesest päevast muidugi kange ja valus, kuid vorm teisel päeval ilmselgelt parem ja võimsam. Pumbatus oli parem, sooned, kiud ja teravus tulid oluliselt paremini välja ja esile. Öö, mis jäi kahe võistluspäeva vahele olin praktiliselt üleval. Poolfinaali päeval enne lavale minekut võetud kofeiini sisaldavad ergutajad toimisid veel kenasti öö otsa. Ilmselgelt olin esimesel päeval alalaetud ja selles osas sain edaspidiseks kindlasti mõtteid. Pean laadima pikemalt ja suurema kogusega.

Illusioonide sport…

Võistluskulturism on illusioonide loomise sport. Mida see tähendab? See tähendab seda, et edukas ja resultatiivne on see, kes suudab laval ennast läbi poseerimise maksimaalselt lihaselisena, kuivana, soonilisena ja kiulisena eksponeerida. See, milline te olete kaalumisel, milline te olete nädal enne võistlust trennis või kaks tundi enne lavale minekut ei maksa midagi. Üleval on toodud kaks erinevat pilti, piltidel on sama mees. Esimene pilt on tehtud reedel kell 21.00 kaalumisel, teine pilt on tehtud pühapäeval kell 19.00 maailmameistrivõistlustel. Neljakümne tunniga oleks justkui aset leidnud totaalne transformatsioon. Siit ka vastus sõpradele, kes levitavad ja usuvad usinasti müüte. Ei, kulturistid ei näe 24/7 sellised välja nagu nad laval välja paistavad. See, kuidas üks kulturist saab selliselt transformeeruda on tegelikult täiesti tavaline füsioloogia. Sellise muundumise võtmeks on asjaolu, et kuni kaalumiseni ollakse reeglina süsivesikutest tühjad, lihased on väikseks tõmbunud, veest ja energiast tühjad ja dieedist tingituna äärmiselt suures toitainete defitsiidis. Kui kaalumine on läbi, hakatakse pikalt toitainete puuduses vaevelnud keha laadima, eelkõige süsivesikutega. Kuival olnud lihased imevad pealeantavad süsivesikud intensiivselt koos veega endasse, lihaste ümbermõõt kasvab, nad paisuvad ja muutuvad lopsakaks. Toitaineid endasse imevad lihased paisuvad ja trimmivad seeläbi ka ümbritsevat nahka. Nahk tõmbub pingule, lihased naha all imevad endasse toitaineid ja paisuvad. Kui lihased on maksimaalselt laetud, ilmuvad nähtavale veresooned ja lihaskiud, mis väljendub lihasgrupi vöödiliseks muutumises. See protsess toimib ja on efektiivne muidugi üksne juhul, kui eelneval dieediperioodil on naha ja lihastevaheline rasvakiht minimaalselt õhukeseks kulutatud. Lõplik lavavälimus antakse lava taga sellega, et tehakse eksponeeritavatale lihastele hantlitega erinevaid harjutusi, seda selleks, et kehas olev ringlev veri paigutuks maksimaalselt töötavatesse lihastesse. Ka see on täiesti normaalne ja elementaarne organismi füsioloogiline reaktsioon. Ringlev veri paigutub ümber nendesse kehapiirkondadesse, mis kannavad kehalisel tegevusel koormust. Tavainimene tavatseb seda halvustavalt “pumpamiseks” nimetada, kuid tegelikult ei ole see absoluutselt eraldi kulturistide teema. Selline lähim treeningu efekt toimib meie kõigi puhul, ole sa kulturist või mitte. Lihtsalt kulturistid kasutavad seda fenomenaalset füsioloogilist reaktsiooni võimsa illusiooni tekitamiseks. Kui me räägime illusioonidest, siis see kõlaks nii, nagu me räägiks millestki sellisest, mis küll paistab välja, kuid tegelikult ei ole nii. Jah, kulturistid ei ole 24/7 sellised nagu nad lavalt välja paistavad. Kõik see saavutatakse eelnevalt kirjeldatud manipulatsioonidega läbi treeningu ja toitumise. Lisaks on suur panus ka pruunistaval võistlusgrimmil ja langeval võimsal lavavalgusel, mis kõik kumerused, varjud ja detailid välja toob. Samas, kuigi me ei paista koguaeg sellised välja, ei tähenda see seda, et meil poleks jõudu ja lihaseid. Lihtsalt tavatingimustes ei paista need asjad välja, pealegi kui me oleme puhkeolekus, siis paigutub veri töötavatest lihastest jälle ümber tagasi seedesüsteemi, maksa ja muudesse piirkondadesse, kus seda rohkem vaja on. Arvata, et kulturistid on 24/7 sellised nagu nad laval on, tähendaks sama, kui arvata, et kui te keedate pudru kuumaks, võtate selle siis kuumalt pliidilt ära ja see ei jahtugi, vaid jääbki ikka kuumaks.

Võistluseelse 10 viimase nädala treeningu andmed on järgmised:

12. september – 20. november tegin kokku 62 jõusaali treeningut ja 56 aeroobset treeningut, mis teeb nädalas keskmiselt 6 jõutreeningut ja 5.5 aeroobset treeningut. Kümne viimase nädala jõusaali treeningute kogukestus on 3340 minutit ja aeroobsele kulutasin 2002 minutit, mis jagades 70 päeva peale teeb keskmiselt 48 minutit jõusaali päevas (334 minutit nädalas) ja 29 minutit aeroobset päevas (290 minutit nädalas). Aeroobset ja jõusaali treeninguid arvestades tuli nädalas keskmiselt 12 trenni, ei arvesta juurde poseerimist, treeningu aegadesse ei arvesta ka eelsoojendust ja venitusi. Mitmel nädalal oli kokku isegi kuni 14 trenni, 7 aeroobset + 7 jõusaali trenni. Kõige pikem aeroobne treening oli 90 minutit järjest veloergomeetril ja kõndimine staadionil 10 km 120 minutit.

Valmistumine kestis kokku 140 päeva, alates 4. juulist kuni 20. novembrini 2011. aastal. Viimase kolme nädalaga kaotasin veel 2.75 kg ja soovitud eesmärk, kaalunumbrid kaalumisel 91.65 kg sai täidetud. Pikkuseks mõõdeti 187 cm. Kaaluvaru kategooriasse mahtumiseks oli 3.35 kg. Kaalulangus dieedi esimesest päevast, kuni viimase kaalumiseni oli 7.25 kg. Esimese hommiku kaal oli 98.9 kg ja kaalumisel 91.65 kg. Nädala keskmine kaloraaz dieediperioodil oli 3000 – 3200 kcal. Defitsiidi sügavust reguleerisin aeroobsega ja jõutreeningutega. Kodujuustu tarbisin 4. juuli – 20. november 2011. a. 63 715 grammi ja kohupiima samal ajavahemikul 62 280 grammi ehk kokku 125 995 grammi ehk ümmardatult 126 kg. Süsivesikute allikad enne võistlusi olid praktiliselt sajaprotsendiliselt tavaline kapsas, nii toorelt kui hautatult, kaerahelbed ja Fazer’i teraleib. Valgud sain kodujuustust, kohupiimast ja munadest. Rasv tuli munadest, piimatoodetest ja hapukoorest. Vähesemal määral ja dieedi esimesel poolel tarbisin ka tomatit, kurki, õunu ja ube.

Toidulisanditest: aminohapped, rasvapõletajad (Fast’i Thermo Stim), rohelise tee kapslid, Olimp’i treeningueelne erguti “Speed”, Joint Plus liigestele, Omega – 3 rasvahapped, Olimp’i NO Preload, Workout Shock ja Rush Fast’ilt, kindlasti glutamiin, mida läks 5 – tl. päevas. Glutamiin on kindlasti ka lihasmassi säilimise seisukohast üks olulisemaid lisandeid. Samuti arginiin. Kreatiin oli sees niipalju, kui sain seda treeningueelsetest lisanditest. Ja loomulikult Hera 80, mida vedelalt ei tarbinud, segasin pudrude sisse.

Valmistusin jaotuste järgi:

Põhijaotus

Esmaspäev – Puhkus

Teisipäev – Reis, säär, kõht (rõhk reie esiküljel)

Kolmapäev – Surumine vertikaalselt (õlale), lailihas (2 harjutust), trapets, triitseps

Neljapäev – Puhkus

Reede – Reis, säär, kõht (rõhk reie tagaküljel)

Laupäev –Surumine istudes vertikaalselt (õlale), õlg (1 lisaharjutus), lailihas (2 harjutust), biitseps

Pühapäev – Puhkus

Abijaotus

Esmaspäev – Puhkus

Teisipäev – Reis, säär, kõht

Kolmapäev – Surumine lamades, triitseps

Neljapäev – Puhkus

Reede – Lailihas, trapets, kõht

Laupäev – Õlg, biitseps

Pühapäev – Puhkus

Jõunäitajad kukkusid väga minimaalselt, viimasel nädalal surusin rinnatrennis väga korraliku varuga 135 kg – ga viiese. Korraliku varuga ja vigastusi ennetavalt. Smithil kükkisin 150 kg – ga viiese ja samuti võimsa varuga. Surumine istudes hantliga viimasel nädalal 42 kg – 10 x. Tunne trennides oli juba selline, et tühi on küll olla, kuid raskust ära pole andnud.

Tulevikuplaanid ja mõtted:

Plaanis on kulturismist puhata…3 aastat…vähem kindlasti mitte. Esiteks, vaim vajab puhkust. Ma ei ole sellist tüüpi kulturist, kes suudaks igal aastal kaks hooaega maksimaalse vormiga paugutada. Kuna olen kõikesööja ja toit on minu jaoks tähtis, siis teravat vormi nõudvad dieedid vajavad erilist keskendumist. Pealegi, kui ma midagi teen, siis tahan teha seda korralikult. Vaim vajab kosutust, keha samuti. Poolpiduse vaimuta ja läbimõtlemata psühholoogilise ettevalmistuseta ei ole võimalik teha selliseid vorme, mis tippvõistlustelt medaleid teenivad.

Teiseks, pere, tahan näha, kuidas mu lapsed kasvavad. Mul on 1 aastane tütar, kelle kasvuprotsessist ma polegi suurt osa saanud, kuna selle aasta kaheteistkümnest kuust olen dieedil olnud 9 kuud. Mängud, kilkamised ja issi “oppad”, need kõik jäävad selles valmistumise melus kuidagi tagasihoidlikuks ja puudulikuks. Samuti tahab aega ja tegelemist minu 8 aastane poeg Hoss, kes pikkisilmi juba kuid ootab, et issi oleks taas normaalne, et võiks koos trenni minna, koos korvpalli mängida jne. Fitness.ee, toidukaal, trenn, kalorid, aeroobne, poseerimine ja kaloriarvuti…suletud ring…nii ei jõua kaua.

Kolmandaks, rahaliselt on võistlusteks valmistumine minu meetodite korral äärmiselt kulukas. Viimased 1 – 2 nädalat enne palgapäeva on tavaline, et olen toimetulemiseks sunnitud vanematelt lisaks laenu võtma. Lihtsalt, ei ela ära. Kodujuustud, kohupiimad, need ei ole mitte odav lõbu. Seepärast olengi mõelnud, et saaks nii sponsorluse käigus valmistumise ajal kohupiima paki kasvõi poole hinnaga, oleks juba kõva abi.

Neljandaks, tõsine plaan oleks proovida vahepeal kätt Athletic Fitnessis. See asi hakkas mind tõsiselt huvitama. Ainus asi on see, et pean kuidagi oma kooli sõudeergomeetri soetama. Kui asjad sujuvad, siis ma ei näe põhjust, miks ma ei võiks juba aasta pooleteise pärast Athletic’us välja tulla. Dieediga ei ole selle ala korral ka asi ilmselt nii karm.

Järgmise aasta suureks plaaniks on aasta lõpuks anda välja oma raamat. Usun, et mingil moel see ka õnnestub, kuna suur osa materjalist on kokku kogunenud. Raamat saab ülesehituselt olema kaheosaline. Esimeses pooles on väike ülevaade enda 17 aasta treeningtegemistest, dieedi, trenni ja üldse erinevate eluliste valdkondadega seonduvatest mõtetest. See ei saa olema ainult kuiv ja spetsiifiline trennijutt. Teises osas käsitlen põhjalikult jõutreeningust tulenevat mõju ja seda määratlevaid parameetreid. Ühendan kaasaegsed teadusuuringud ja praktika, millest tulenevalt annan nii mõneski olulises valdkonnas resoluutsed seisukohad ja soovitused praktikasse rakendamiseks. Põhjalikumalt käsitlen optimaalset treeningsagedust, puhkeintervalle, treeningu intensiivsust ja koormuse mahtu.

Mõni sõna klassikutest kaasvõitlejatest:

Imre Vähi…on mis ta on, teeb kuda ta oma vorme teeb, niikaua, kui ta oma suhteliselt ebainimlikku valmistumismetoodikat teistele ei soovita, ei ütlegi ühtegi halba sõna. Minu jaoks muidugi täiesti vastuvõetamatu valmistumise stiil, kuid mees ise teab mis teeb ja seda on ta tulemustele tuginedes enamgi kui küllalt tõestanud. Kahtlemata profesionaal, laval artistlik, kogemustega ja teab, mida teeb. On väga sümpaatne, kuidas ta annab nõu, kuidas kaalumisel ennast sättida, kuidas laval positsioneeruda. Usun, et oleme Imrega veel nii mõnelgi suurvõistlusel koos. Vorm oli mehel kindlasti hea ja realiseelis ennast MM – l kindlasti 100 protsenti.

Taavi Koovit…raske midagi lisaks öelda, eks saavutatud medal räägib iseenda eest. Samuti sümpaatne, sõbralik ja väga lihtne inimene. Taavi selja kuivus on kindlasti see, mille mina omale järgmisteks võistlusteks kolme aasta pärast etaloniks sean.

Raigo Kuusnõmm…oli meeldiv temaga lähemalt tuttavaks saada. Vorm väga kuiv, samas, eks see klassika kategooriasse saamine oli tema jaoks lõpuotsas suur punnitamine, millest tulenevalt tuli loobuda ka osaliselt kvaliteetsest lihasest. Ei salgagi, et minu arvamuse kohaselt oli see nüüd MM – l ka visuaalselt juba märgatavalt väljendunud. Jalgade osas mitte, küll aga täheldasin lopsakuse ja võimsuse kadu selja osas. Kevadel Revalist mäletan, selg oli väga võimas, massiivne ja paks, nüüd sellist pilti enam ei avanenud, kuid eks on ka teada, millest selline kadu. Eks massi läks, et kategooriasse mahtuda. Jalg kahtlemata üks kuivemaid ja parimaid ning tundub, et sealt ei läinud midagi kaduma. Aga võib – olla see vaid minu nägemus.

Meelis Susi…oli samuti meeldiv selle mehega tutvuda. Aga ütlen ausalt, mulle tundus Meelis EMV – l ka oluliselt kuivem, kui ta nüüd oli.

Marti Taru…Marti on iga kord, no viimase peal kuiv, aga mehe lihastel puudub lopsakus. Ma kardan, et Marti tühjendab ennast dieediga liialt ära ja kaotab väga oluliselt lihase lopsakust.

Indrek Viska…tore tüüp, hea huumoriga, kahju, et edasi ei saanud. Mul on Indrekuga väga sarnane keharaam, saaks sama kuivuse ka tehtud, võiks tulemus väga hea saada.

Rain Kuusnõmm..Rainiga rääkisin vähe, kuid kindlasti ka väga potentsiaalikas noormees. Oli näha, et Rainil oli sellest valmistumisest ka nii kopp ees, et… ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.

Nagu ütles Arnold pressikonverentsil, kõik, kes me koondisesse olime juba pääsenud, olime juba võitjad ja nii ongi. See oli suur asi, on suur asi esindada Eestit maailmameistrivõistlustel. See, et meie ala on häbematult vähe kajastatav ja tavainimeste seas pigem põlastusväärne, ei ole meie süü!!!

Täna, neljapäeva hommikul on kaal peale WC – d 94.5 kg, võrreldes kaalumisega kaalu tõus 2.85 kg. Kuigi kaalunumbrite järgi kaalutõusu justkui poleks, on pekikiht kõhul vägagi märgatavalt paksenenud. Ja kuigi tavainimesega võrreldes olen ma muidugi endiselt “pinksponks” poiss, tuleb endal siiski psühholoogiliselt kõvasti tööd teha, et sellise välise kehalise kiire tagasitransformatsiooniga kohaneda. Tuleb anda aru, et valmistumine on läbi, on paus, on puhkus ja on mõnevõrra teised kriteeriumid, mille järgi nüüd elada. Kuigi, ega see kerge taluda ei ole, ühel päeval oled kehaliselt sisuliselt ideaalinimene ja 2 päeva hiljem vaatab peeglist vastu juba korralikult pekist võdisev kõht. Aga, saan hakkama…

See oli siis minu nägemus ja kokkuvõte Eesti kulturismi suursündmusest, kohtumiseni 3 aasta pärast!!!