jrx
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Kas seda mitte jõuvastupidavuseks ei nimetata?
Või pidasid silmas kardiovaskulaarset?
Kui katseid uskuda, siis beeta-alaniin võiks kõige kasulikum olla just alade nagu 400 meetrit puhul. Aga sellest kunagi blogis…
Nonii, tagasi Taanimaalt siis, kus sai möödaminnes loetud kaks väikest loengut, käidud ise mõnes trennis, vaadatud mõnda teist trenni ja õpitud osmoosi teel (minu lemmikviis), antud mõni trenn ja vaadatud natuke Kopenhaageni linna, mis oli isegi üllatavalt meeldiv. Peale seda sai veedetud suve viimane tsivilisatsioonist-eemal nädalavahetus ning nüüd olen edukalt tagasi stabiilse internetiühenduse juures.
(muuhulgas jagasin korterit sellise tegelasega oma reisi ajal. Väga tüütu, aga omamoodi väga armas tüüp)
Olukorra pluss foorumlaste jaoks on muidugi see, et see stabiilne internetiühendus tingib selle, et saan stabiilselt anda teada oma käekäigust ning töötada esimeses postituses kirjeldatud eesmärkide suunas.
Miinus on see, et selle nädalavahetusega lõppes minu jaoks suvi. Iga lahkumisega kaasneb teatav lein. Loodan, et teie veel seda kurbust tundma ei pea.
Lubasin, et kirjutan enda kogemustest toidulisanditega – alustangi sellest.
Kes veel ei tea, siis minu tõsisem sporditegemine algas ikkagi alles Ülikoolis aastal 2003, kui sai ühe hea sõbraga alustatud tegevust, millest hiljem kasvas Eesti esimene sportlikule vabavõitlusele (MMA) ja maasvõitlusele (lukumaadlus & brasiilia jiu jitsu) keskenduv spordiklubi Elustreening Eesti. Seega sellele eelneval ajal ei teadnud ka toitumisest ja toidulisanditest teadlikult enam kui keskmine keskkoolipoiss ehk siis eriti mitte midagi. Samas kohe koos trennivaimustusega tuli ka huvi uurida ja katsetada ka toitumisega seonduvat. Esimese asjana muidugi tuli see, et õppisin ise süüa tegema:)
Treeningut toetava toitumise koha pealt oli sellel esimesel aastal hindamatu abimees piim + lahustuv kakao. Nagu mõnda aega hiljem teadusuuringuid uurides välja tuli, siis ongi tegemist suht hea taastusjoogiga. Tol ajal oli ikka väga tavaline treeningult ühikasse laekudes liiter kakaod naha vahele libistada ja siis hakata süüa tegema – tagantjärele ju igati optimaalne käitumine vaesele tudengile.
(Üks varajane treeningfoto, aasta siis võis olla 2004 või 2005)
Esimesteks toidulisanditeks mulle oli lisavalk. Idee valgu tarbimiseks tulenes peamiselt sellest, et oleks võimalikult lihtsalt kaasa võtta treeningjärgne toidukord. Selleks ajaks oli juba üsna selge, et toitumis- ja treeningteooria on mulle huvipakkuv valdkond ning usinasti sai enesesse infot ahmitud siit ja sealt. Sellest hoolimata olin tol ajal veel (ca 2004 aasta paiku) selles „paadis“, et kindlasti peab saama treeningjärgselt vadakut ja kindlasti 30 grammi. Mõeldud-tehtud – soetatud sai neljakilone kott FAST Hera 80 maitsestamata vadakuvalku. Kombineeritult kakao ja piimaga oli see mu tubliks ja maitsvaks kaaslaseks esimestel tõsistel katsetustel jõusaalis. Samuti aitas läbi perioodist, kus Inglismaal treenides treenisin esimest korda kui sportlane – enamasti kaks korda päevas viiel-kuuel päeval nädalas. Sellega alustades tarbisin lisaks valgukokteili pea igat trenni ja lõuna ajal tahvli šokolaadi enne lõunauinakut, aga ikkagi kaotasin kaalus esimese kahe nädalaga kolm kilo, mis pärast seda vaikselt õnneks naases.
Teiseks valguks oli „klassikaline“ šokolaadi Tai Kane Protein no 1. Siin foorumis on lugejate seas ilmselt küllalt neid, kes mäletavad selle klassikalist maitset. Nimelt on see valk, milles on 50% vadakut ja 50% hüdrolüüsitud kollageenvalku. Hüdrolüüsitud kollageenvalk oma „valguliste omaduste“ poolest ei jää kindlasti alla vadakule, mis mõnevõrra teenimatult on justkui valgulisandite kroonimata kuningas. Kes teab – uuringuid on vähe, aga kollageenvalk võib isegi olla mõnevõrra parem ja omada muid kasulikke omadusi. See-eest annab kollageenvalk sellisel kujul lisandile üsna omapärase maitse:) Kuid ei ole midagi, mis sihikindlat noort inimest takistaks ja piimaga oli see täitsa joodav. Umbes samal ajal sai natuke soetatud ka maitsestamata Soija 90 valku, mida aegajalt teiste valkudega segasin või mõnede toitude (nt. putrude) sees kasutasin. Tõsi – maitsega see kindlasti ei hiilanud, aga õiges kohas oli täitsa tarbitav.
Mingil ajal tekkis tahtmine proovida kreatiini. Monohüdraat toimis minu peal täitsa niimoodi nagu idee poolest toimima peaks. Kreatiini tarbimine võitlusalade jaoks, aga väärib täitsa eraldi postitust ma arvan ühel hetkel:) Kuna üritasin massi kontrolli all hoida, siis pidevale tarbimisele ei jäänud, aga kaalun sellega teatavate mööndustega võibolla uuesti alustada.
Ühelt sõbralt sain kunagi pooliku purgi beeta-alaniini. See on samuti asi, mis saab pikema jutu omas kontekstis. Vahelduva eduga olen seda tarvitanud, aga seda rohkem usust kui veendumusest.
Stabiilselt olen intensiivsel treeningajal tarvitanud ka erinevaid spordijoogikonsentraate-pulbreid. Alguses vanakooli Spartakiaadi, hiljem asendus see samuti head hinna-kvaliteedi suhet omava Dexaliga. Proovinud olen ka teisi asju nt. Olimpi pakutavaid isotoonilisi pulbreid. Ja erinevaid puuviljamahlasid – veega pooleks. Vahelduva intensiivsusega treeningul on korralik vedelikutarbimine äärmiselt oluline. Nii 24 tunni lõikes üldiselt kui ka vahetult treeningu ajal ja ümber. Ja kui selles vees on natuke süsivesikuid ja soolasid, siis jaksab paremini.
Ühe võistlusdieedi ajal proovisin FAST DietMixi. Šokolaadi oma maitses täitsa okeilt ja toidukorraasendajana või õhtuse valguna täitis oma funktsiooni kindlasti kui oli kas aega vähe või muud head põhjust päris toitu mitte süüa.
Huvi pärast sai samuti katsetatud Ultralife glutamiini. Pean ausalt tunnistama, et väga raske on enda peal hinnata, kas taastumine oli selle tõttu parem. Mida salata ei saa, on see, et raskel dieediperioodil oli see hea üsna naturaalsena mõjuv apelsinimaitse mõnus vaheldus teele ja veele.
Vahepeal tarvitatud veel erinevaid vadakupulbreid, katsetatud maitseid, proovitud nendest ise tarretisi ja batoone teha ja mida kõike veel:)
Seni lemmik-toidulisand, mida ka hetkel aeg-ajalt kasutan on FAST HT-R ehk hard training recovery. See on olnud mulle abimeheks just siis kui treeninguid päevas rohkem kui üks. Ei tea täpselt, milles asi, aga subjektiivselt on see olnud kõige paremini toimivam asi. Eks oma osa ole ka heal šokolaadi maitsel, mis piima puudumisel isegi veega täitsa meeldiv on. Kaalumisjärgselt veekaotusest taastudes on arvata, et see hea süsivesikute ja valgu suhe + kreatiin aitab koos isotoonilise joogiga lisaks lihaste toitmisele ka ilmselt vedelikumahtu taastada. Kolm nädalat enne kaalumist siiski hiljemalt olen alati kõigesse, millel kreatiiniga pistmist pausi teinud, et lihtsamini kehast vett välja saada.
(Raju 6; Oktoober 2010 kaalumine – olin korralikult kaalu võtnud, et saada päev enne kaalumist teada, et ootamatu vastasevahetus ja hoopiski võistlen klass kõrgemal, seega juba ca 24 tundi taastumist selja taga)
Ja nüüd siis olen jõudnud tänasesse päeva, kus hetkel vanad vigastused kimbutamas ja sügisesed võistlusplaanid seega veel lahtised. Treeningkoormust üritan tasapisi tõstma hakata ja FASTI lisandite poolt hetkel abimeheks juba mainitud HT-R ja toidukorraasendajana kasutan Prode-90 kaseiinvalku. Seda siis jällegi kui pole aega süüa või järsku õhtul kõht tühjaks läheb. Pidevalt tarbin FAST Omega 3 kapsleid, sest piisavas koguses punase kala ostmiseks-valmistamiseks-söömiseks jääb nappima nii aega kui raha:)
Riiulis ootab hetkel FASTi Burner, mille tarbimisse olen teinud pausi, kuna arsti juures käies tuleb vahel vereanalüüse anda ja on põhjust arvata, et selle pildiga võib see toode pisut mängida, siis hetkel panin ta kõrvale. „Tõsiste“ blogipostituste seas esimeseks saabki ilmselt olema selle toote koostisosade natuke täpsem lahkamine, sest see pakub endale tõsist huvi. Küll kreatiin ja beeta-alaniin järgnevad.
Tehke trenni, aga ärge unustage ka puhata!
(Kopenhaagen, August 2011, Combat Sports Academy CSA.DK)
Sa eksid ühes asjas. Nimelt selles, et ajutiselt toiduga liialdamine ei muuda midagi ja väike nälgimine ei muuda ka midagi. Muudab küll – see muudab seda kui LIHTNE on edasi sama käitumist järgida.
Oletame, et inimene on 5 aastat olnud suitsetaja. Jätab suitsetamise maha ning on 6 kuud ilma suitsuta. Kas see on võimalik, et ta peale seda hakkab pühapäevasuitsetajaks? Et ainult igal laupäeval kahe õlle kõrvale üks-kaks suitsu? Jah. Teoreetiliselt on see võimalik. Me võime isegi öelda, et tegurid, mis selle võimalikuks või võimatuks muudavad on “ainult inimeses endas kinni” “peamine on tahtejõud” jne jne. Aga reaalselt ei ole sellel teadmisel, et see võimalik on, mingit väärtust.
3x nädalas peale jõusaali ei tohiks sulle mõjuda kuidagi kahjulikumalt kui 3x nädalas peale jõusaali liiter piima juua.
Ühesõnaga energiabalanss määrab kõik. Aga energia kulutamist tingivad tegurid on tihti geneetilise osalusega ja individuaalselt erinevad? (Lisaks sellele ka ilmselt energia tarbimist mõjutavad tegurid.)
Ma ei saa üldse aru enam, mida sa siin teemas tõestada proovid:)
Kui see, et identne kaksik üks sööb päeval pitsat ja õhtul läheb trenni ja siis sööb kodujuustu ja 2 juurikat läheb paksemaks võrreldes oma kaksikuga number kaks, kes sööb päeval kodujuustu ja 2 juurikat ja pitsat õhtul peale trenni ja tema läheb kõhnemaks, siis asi on energiakulu erinevuses, mis tuleneb hormonaalsetest muutustest näiteks?
Hea küll:) Aga see tõepoolest pole energiakulu, mida me ennustada saaks või millest praktikas lähtuda.
Mulle tundub su viimase postituse põhjal, et meil on siin ikkagi kaks inimest, kellel on oma “usk” ja tõendusmaterjal oma kogemuse näol:)
Arch, ma adresseerisin oma postituses termodünaamika küsimust. Põlevkivi and all that. Sa ei taha tõestada siin mitte seda, et maakera on ümmargune vaid seda, et inimkeha on võrdne kaminaga. Ei ole noh:)
Kuumad eesti poisid, kipute siin eirama kahte asja:
Esiteks ideed, et ka isiksuslikud omadused on osalt geneetilise taustaga. Kas teoreetiliselt on erinev see, et mõni inimene on tõenäolisemalt ülekaalus, sest ta ainevahetus ei saa suhkrutega nii hästi toime sellest, et mõni inimene on ülekaalus tõenäolisemalt selle tõttu, et tal on soodumus enda lohutamisele läbi käitumise (ja üks variant on söömine).
Teiseks tõsiasja, et kasvatus/keskkond ja geneetika on praktikas ja ühe inimese kontekstis alati lahutamatud ja alati interaktsioonis.
Sellest hoolimata – geneetilist tausta me muuta ei saa. Aga me ei saa muuta ka seda, kuidas käitusime eile või kuidas meid kasvatait 10 aastat tagasi. Mida saab muuta on see, mida ma järgmiseks tegema hakkan. Ja nii iga päev:)
Aga termodünaamika seadused ei ole kogu tõde. “Kalor” ei käitu kehas alati ühtemoodi. Erinevad “kalorid” kutsuvad esile erinevaid ainevahetuslikke muutusi. Hei, me võiks ju ka mõõta palju põlevkivis kaloreid on – kas arvad, et päevas 5000 kcal eest põlevkivi süües läheb paksuks? Aga 5000 kcal jagu paberit? See palju “kaloreid” milleski on, mõõdetakse ikkagi läbi põletamise. Põletamise seadmetes, mis ei ole sarnased inimese seedeelundkonnale ja muule ainevahetusele.
Kas tõesti arvad, et 2 inimest, kelle BAV on 1500; kulutavad 500 (seega kogukulu 2000) ja üks sööb päevas 2500 kcal liha, pähkleid ja juurikaid ja teine, kes sööb magusat ja rämpstoitu, et kaalumuutus on sama? Muutus kehakompositsioonis?
Reeglid on igal IPF võistlusel samad. Neid ka järgime.Sooritust määravad reeglid kindlasti. Vabandust kui ma mingit segadust tekitasin või kuidagi ründavana mõjusin. Aga ilmselt midagi on ju teistmoodi, kas kasutada olevate kohtunike kvalifikatsioonis, hulgas või kuskil tabloo olemasolu/puudumine vms asjad, mis ei luba ametlikke Eesti rekordeid registreerida nagu eelnevalt öeldud.
Kas saan õigesti aru, et kui seal tõstetakse Eesti rekord, siis see ei lähe Eesti rekordina kirja?
Ühest küljest imelik – justkui nt. Euroopa Meistrivõistlustel maailmarekordit ei olekski võimalik teha. Teisest küljest ilmselt asi selles, et nõudeid ei järgita nii rangelt ja põhjalikult majanduslikel põhjustel kui eestikatel?
Kas võib ka niisama ilma varustuseta tulla tõstma:)?
Ma ei saanud praegu hästi aru, et kas eelistad ise hakkama saada käepäraste vahenditega, eelistaksid mingit rühmatreeningt, mis oleks võimalikult haarav või oled ka valmis kuskile spordiklubisse üksi treenima minema?
“Ma ei viitsi” vastu aitab kõige rohkem “see on huvitav”
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Tuleb lihtsalt see “huvitav” leida.Lokaalne rasvapõletus (nt. ainult jalgadelt) praktikas enamike jaoks eriti ei toimi. Naistel on alakehalihased sh jalad üldiselt tugevamad.
Selles tulenevalt: kui sa oma toitumist ei muuda võid saavutada visuaalselt hoopiski jämedamad jalad. Mis, muide ei ole üldse halb asi ilmselt – tugevad jalad on ilusad jalad:)
Esialgu ei soovita kasutada burnereid vaid alustada enda üldisest toitumis- ja elustiilist – selle suhtes saab nõu anda juhul, kui kirjutad siia nt. enda 2-3 päeva toitumise ja natuke üldiselt kirjeldad seda, millist elu elad – palju keskmiselt magad, kas tarbid alkoholi, jne jne.
“Lihtne” lahendus rasvapõletusele võhmatreeningu-trenažööri abil oleks kombineerida tavalist aeroobset treeningut – nt. alustada 30 minutist 2x nädalas ja järk-järgult töötada 60-90 minutini korraga 2x nädalas ning sellele lisada intervalltreeningu programm 2x nädalas – nt. Taku HIIT: LINK.
