jrx
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Absoluutkaalus tuli täna vastu võtta kaotus 7:0 ca 82 kg vastase vastu. Paraku on see ala selline, et esimeses ringis peavad pooled inimesed kaotama:)
Aga hea meel oli toetada oma elukaaslast, kes ka usinasti FAST tooteid kasutab ja kes tõi oma kaalukategoorias (naised, valged vööd -58.5 kg) kuldmedali kogenenumate võistlejate vastu võites kolm matši ja ei andnud selle jooksul vastastele mitte ühtegi punkti:) Kodune metallikogu täienes:D
Aga mina saan homme uue võimaluse. Olgugi, et tänases matšis tundsin, et viimasel ajal trenni on tehtud ikka vähe ja vorm ja teravus (mitte nüüd kuturismi vaid konkreetselt BJJ kontekstis) pole kiita, siis võistelda oli väga väga mõnus.
Nonii, vaim valmis. Kaal pysinud 75 peal, nyyd m6ned päevad dieeti tehtud, täna päev läbi Prode 90 ja Block ehk puhtalt vedela toidu peal. 6htul oli kaal vaid 800 g yle, seega lubasin endale midagi maitsekat ja soolast – head soome naatriumglutamaadivaba pepperonivorsti, kyll pea 5 grammi soola aga m6nus m6nus maitse ning piprajuustu. Homme siis absoluutkaal niisama for fun, esimeses ringis vastaseks yks kaalukategooria k6rgemal v6istlev mees. Pyhapäeval siis päris asi:) Selleks, et taas kohtuda oma teatud m6ttes rivaaliga, kellele kaotasin 2009 oma vööklassi Euroopa meistriv6istlustel, selleks pean j6udma finaali. Vaatame.
Ma leian, et viga on selles(mida tihti esineb), kus inimesele kirjutatakse AD ning mitte midagi muud tegemata saadetakse oma elu edasi elama. Ja sealjuures kuna probleem ei leia lahendust, siis mingi aja tagant koguseid suurendatakse(ja siiski midagi muud ette võtmata).
Ma ei mõista kust selline visioon raviskeemist:) Ma ei ole veel kohanud, et keegi, kes on nt. 2 aastat depressioonidiagnoosiga olnud võtaks nüüd mingeid hiigelkoguseid AD’sid. Või nüüd mingeid “super-üli-kangeid” AD’sid.
Nii see asi ikka tavaliselt ei käi.
Ja mida võibolla ROtter mõtles (ja tihti on väga raske aru saada mida need sügavad, aga ambivalentsed mõtteavaldused tähendavad tema enda jaoks:) on see, et AD peale ja “elu edasi elama” raviskeem psühhiaatri poolt võib aidata inimesel jõuda selle arusaamani, et oleks “jõudu muuta asju, mida ma saan muuta, meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende vahel vahet teha.”
(tsitaat, muide, ei kuulu originaalis Vonnegutile, vaid seda omistatakse ühele usutegelasele. Reinhold oli vist tema nimi)
Minu meelest on toksilisuse oht antud juhul siiski alahinnatud. D-vitamiini üledoosi kätte on tõesti keeruline surra AGA me siiski võima arvata, et mingi ebaoptimaalselt kõrge pideva doosi puhul kogeme üsna sarnaseid tulemusi nagu defitsiidis.
Ja seda just sellel puhul kui stabiilselt võtta liiga suurt doosi lisandit.
Ma nüüd vabandan oma järgneva jutu eest juba ette, kuna ma tõesti ei kujuta ette milline võib olla lahenduseta probleem, mis tekitab depressiooni ja paneks antidepressante vajama.
1. Koolilaps sai suurema käest kolakat..?
* Pole hullu – kindlasti leidub veel suurem poiss kes väikse taskuraha eest esimese ära taoks.
2. Keskkoolis ei õppinud hästi ja jäi istuma või ei pääsenud ülikooli…?
* Oma viga aga pole hullu – tuleb aasta aega tagant järgi õppida ja uuesti proovida.
3. Kallim jättis maha…?
* Pole hullu – nagu öeldakse on meres kalu piisavalt.
4. Keegi tuttav suri ära…?
* Pole hullu – me kõik sureme kunagi ära.
5. Ei jõua laenu/liisingut ära maksta?
* Jällegi oma viga (ei tasu üle võimete elada) aga kindlasti on ka siit väljapääs
TANK ega sa ei saagi ilmselt enne mõista enne kui sul endal või mõnel lähedasel on see probleem olnud. Iva ongi selles, et moonutatud taju tõttu ei oska/saa inimesed seda “pole hullu” mõtteviisi kasutada. Lahendused ei tundu lihtsalt võimalikud olgugi, et “objektiivselt” võttes need paistavad olevat olemas.
Uued kursused taas alustavad! Esmakordselt eraldi kavas lähivõitlus – kõige olulisem võitlusdistants, mis määrab selle, millises distantsis lõppudelõpuks siis võideldakse:)
Ma soovitaks ikka psühhiaatri ja psühholoogi juurest ka läbi käia. Pole ju hullu rääkida perearstile kui sul nohu ja köha on, ka psühholoogilised probleemid on ühiskonnas esinevad asjad, millega ongi väga okei abi otsida.
Üsna tõenäoline on, et hetkel on su menüüd ikkagi rasvade osakaal liiga väike ja rasvad on ainevahetuse normaalse toimimise seisukohast väga olulised. Lisa menüüsse pähkleid, juustu jms rasvaga piimatooteid kui vähegi võimalik.
Ma usun, et antidepressantidel on toime. See, kas see toime on mingit seisundit subjektiivselt parandav sõltub seisundist. Mida meie foorumis hetkel ei tea.
Ka paljud muud haigused on muutus reaalse elu sündmustele ja protsessile – inimene kukub tiiki, saab kopsupõletiku, bak. infektsioon – kas ta ei peaks saama ravi?
Põhjus on ju teada – kukkus tiiki. Saame teha seda, et ta edaspidi tiiki ei kukuks. See töö on kognitiivsel tasandil – inimene saab aru, et tiiki kukkumisega kaasnevad ohud ja võibolla ei tasuks sinnakanti jõlkuma üldse minna.
Aga tema oma immuunsüsteem aitab tal terveks saada ikka ravi toel.
Sa räägid infotöötlusest ja sellest et inimene oleks muudele sekkumistele vastuvõtlik. Et AD’d võivad aidata, et “kriisis inimesega kontakti luua”. Vaata siit nüüd üks samm edasi:
Me teame, et depressiooni korral muuhulgas on inimese infotöötlus ja tähelepanu kallutatud. Inimesed panevad tähele rohkem negatiivseid sündmuseid. Mõtlevad rohkem negatiivse sisuga mõtteid. Panevad tähele, et nad mõtlevad palju negatiivse sisuga mõtteid. Omistavad positiivsed sündmused juhusele ja ei tähtsusta neid, negatiivsed sündmused ja nende põhjused omistavad endale ja tähtsustavad neid ja panevad tähele.
Kui (ja see kas see “kui” kehtib sõltub seisundist ja situatsioonist, mida me hetkel ei tea) AD’de toimel see infotöötlus muutub, siis inimene võibolla suhtub igapäevaelus asjadesse natuke rahulikumalt, ei eira postiivset, ei tähtsusta üle negatiivset jne jne. Kinnistuvad uued mõtlemismustrid. Ja inimene võibki saada terveks. Hoolimata sellest, et mingit struktureeritud tööd mõtlemisega pole tehtud. Hoolimata sellest, et vallandav tegur või “algpõhjus” on/oli kusagil mujal.
Rääkida “probleemi summutamisest” ravimitega AD’de kontekstis ei ole minu arvates täpne.
(Näiteks ärevushäirete puhul saame rääkida ärevuse “summutamisest” rahustitega. Saame rääkida ka sõltuvusest. Ja sellest, et ravimitest võib saada häiret alalhoidev tegur. Aga depressioon ja selle ravi (antidepressandid) on põhimõtteliselt teistsugune.)
Nüüd see “rahulikumalt suhtumine”, “positiivse eiramine” (või mitteeiramine), asjade tähtsustamine, tähele panemine jne jne. – me võime vaadelda neid kui mingeid tegevusi, mida me teeme oma peas. Mõtlemisviisi või -oskust kui soovite. Nagu iga oskust on ka seda võimalik õppida ja harjutada. Selles seisnebki efektiivne psühhoteraapia.
Sellepärast me räägimegi üldiselt, et meeleoluhäirete puhul on efektiivseim farmakoloogilise ja terapeutilise sekkumise kombinatsioon.
Lõpuks rõhutan taas seda, et hetkel me ei tea, mis antud juhul on õige, mis on päris ja mis on parim. Soovitan originaalsel teemaalgatajal küsida erinevate kliinilist tööd tegelevate professionaalide nõu (s.t. inimesed, kes on kas psühhiaatrid ja kutselised kliinilised psühholoogid).
Edit: sai pikk ja üsna hakitud tekst. Küsige kui midagi arusaamatuks jääb.
Eks te ise teate, mis kellelegi tähtis on – mingi au või inimese reaalne aitamine ja kui ta tuli siit abi paluma, siis võiksime ka vastavalt võimalusele anda oma panuse(mitte teda minema ajada).
Teema algataja võiks rääkida sellest, et kuidas talle vastav ravim määrati – et millise informatsiooni alusel sa said selle diagnoosi?
Millest sa räägid? Mis au? Ja kes ajas ära?
Pigem ei saa me hetkel rääkida REAALSEST aitamisest, sest alginformatsiooni on liiga vähe. Selle põhjal otsustamine, mis käitumine on õige ja mis on parim lahendus võib anda ebaõige tulemuse ja kui lugeja on segaduses või juhindub sellest või näiteks jätab midagi tegemata võime me hoopiski rääkida reaalsest kahjust, mis sündida võib. Ja sellest ei saa need “aitajad” kunagi teada ja kuidagimoodi ei vastuta ka.
Jätaks kliinilise ravi ikka inimestele, kellel on täpsem info ja rohkem vastutust.
Mina olen foorumlane tilga’ga nõus. Ega igapäevaste murede eest ei tasu ravimite taha peitu minna. Sealt kuskilt algab ka narkomaania.
Antidepressandid keeravad organismi ikka rohkem tuksi kui midagi aitavad.
Igapäevamured ei ole depressioon. Ja igapäevamuresid ravimid ka ei ravi. Ja tundub, et su vaade antidepressantidest on kuidagi kallutatud – ei tekita nad küll mingit eriliselt head tuju vms, et neid uimastitega võrrelda saaks, samuti me antidepressantide puhul ikkagi sõltuvusest üldiselt ei räägi (erinevalt rahustitest nt).
