jrx

Huuh, Aile 2 tundi:) Oled ise vaadanud? Lühikokkuvõte? Tean, et peavigastuste teema on viimasel ajal USAs just NFLi (ameerika jalgpall) kontekstis ülipalju räägitud, sest neil on põrutusi palju, tihti jäävad diagnoosimata ning treenivad/mängivad taastumata edasi.

MMAs, kus peapõrutuse saamine tähendab peaaegu alati matši lõppu (erinevalt poksist, kus inimesel lastakse teadvusele tulla 10 sekundi vältel ja siis asi läheb edasi) on asi ikka päris kenasti jälgitud, USA’s annavad spordikomisjonid ametliku võistluskeelu optimaalseks ajaks jne.

Samuti võimalus lõpetada matše väga erineval viisil muudab ala peapõrutuste suhtes turvalisemaks – kui vaadata kasvõi neid kahte viimast matši, mida soovitasin, siis kumbki ei lõppenud peapõrutusega vaid hoopis alistusvõtetega.

Edit: Ise oleme ka treeneritena seda reeglit ikka rangelt jälginud, et võimalusel võistlejad treenivad täiskontakti peakaitsmetega ning kui kellelgi peaks juhtuma, et löögi peale põlvest pehmeks läheb, siis on selleks päevaks trenn läbi ja kontaktitrennist 2 nädalat pausi. Kui päris teadvuse kaotus on, siis muidugi veel tõsisem trennipaus.

Nali on kusjuures selles, et kui välja arvata konkreetselt MMA võistlejate treeningud (kus on paar korda juhtunud seda, et keegi löögi tulemusena ikka paneb põlve maha ja on ka paar nokauti ette tulnud), siis minu klubis on nö “tavagruppides” KAHEKSA aasta treenimise vältel olnud täpselt KAKS nokauti. Millest üks juhtus tõesti poksitrennis kuid teine hoopiski maasvõitluse trennis – selili olev sportlane tegi üht suure liikumisega kaitset täpselt sellel hetkel kui pealmise positsiooni saavutanud võistleja pea ees suure hooga kaitsest mööduda ja paremat positsiooni saavutada üritas. Tulemuseks oli antud spordiala kontekstis täiesti illegaalne aga samas juhuslik maast-jalg-näkku ja KO:) Kõikide tervis pikas lõikes jäi vägagi korda, ehmatus oli loomulikult suur. Toonitan – kaks juhtumit kaheksa aasta jooksul üldse.

Huu… detsembri viimased nädalad mööduvad lennates. Olen planeerinud endale 2 nädalat puhkust aasta viimastesse nädalatesse ja seega enne on vaja mitmed otsad kokku sõlmida. Nädalavahetus määdus taas hea tähe all, kus reedel 10.00 – 17.00 koolitus, siis kiire treening. Õhtul sai üle väga pika aja sotsiaalselt puhatud – tädi koos perega käis Tartut väisamas ja nendega on alati lõbus aega veeta. Selle käigus sai proovitud uut söögikohta Tartus – kohvik/restoran/klubi/pood NÄLG. Soovitan. Vist kõige parem šokolaadikook, mida kuskil väljas söönud olen:) Ja üldse olid mõnusad ja ilusad ka soolased toidud.

Ürituse käigus sai joodud ka mõned pudelid Westonsi kanget siidrit ja kuna seda saab nii harva tehtud siis järgmine päev ei olnud keha selle üle eriti rõõmus – taas 10.00 – 17.00 koolitusel jätkuvalt pingutades veel paremaks terapeudiks saamisel.

Õhtul oli spordiklubi VÕIMLA jõulupidu, mis oli eriti muhe oleng koos paljude sõprade/trennikaaslastega, kuna olin ka ühe korraldaja rollis, siis kõigepealt suur aitäh kõigile, kes aitasid. Nagu öeldud pidu oli muhe ja koju sai alles peale kahte öösel – selleks, et magada nii palju, et hommikul taas 10.00 järgmisel koolitusel olla. Viimane siis WAIS-III seeriast, mille eespool ära olen maininud. Õhtul natuke puhkamist, natuke tööasju, magustoiduks üks lisakakaoga Protein BLOCK ja UFC 140: Jones vs. Machida. Soovitan vaadata vähemalt kahte viimast matši e. Jon Jones vs. Lyoto Machida ning Frank Mir vs. Antonio Rodrigo Nogueira.

Kui nüüd järgmisest nädalast, mis sisaldab tööd kliinikus, ülikoolis, trennide andmist ja nädala lõpus lukumaadluse võistluste läbiviimist kuidagi läbi saaks-vastu peaks, siis oleks täitsa muhe puhkama sõita:)