jrx
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Nii kevadel kui tegin seda 2 kuud, kui ka praegu kui on tehtud kolm nädalat, teen “võhmahiiti” kaks korda nädalas.
Praegu lihtsalt tuleb juurde see, et kokku teen ma üldse üks-kaks trenni päevas, sest valmistun võistlusteks. Aga mu eriala (kahevõitlusalad) on selline, et “tehnikatrenn” on ka pmst anaeroobne intervalltreening – intensiivne pingutus vaheldub puhkusega.
Kevadel tegin sõudmisergomeetriga, praegu teen jooksusprinti (siserajal). Mõlemad meeldivad (kuigi see pole just kõige õigem sõna vist
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> .)Ja kogu aeg olen teinud tunde järgi.
tooks teemat jälle natuke ülespoole ja uuriks neilt, kes selle jutu peale on aeroobse treeningu HIIT’i vastu vahetanud, kuidas on tulemused?Asi selle, et esimene suur söögipüha on möödas ja olen mõned liigsed kilod jälle juurde kogunud, oleks natuke veenmist vaja
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Siiani olen aeroobset eelistanud, aga sellel ei ole nii piisavalt pekipõletamistulemusi, et võiks rahule jääda. Kuna tegelen vastupidavusalaga, siis osaliselt pean aeroobsega jätkama, aga osa võiks HIIT’i vastu vahetada.
Et paluksin siis konkreetseid tulemusi isiklikest kogemustest
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kas vastupidavusalade tegijatel on intervalltreeningust kõvasti kasu. Taku HIIT programmi looja treenis ise triatleete selle programmiga nii et nad muud aeroobset peale HIIT soojenduse-jahutuse ÜLDSE ei teinud ning tulemused paranesid. Loomulikult selle tsükliväliselt tegid nad siiski ka aeroobset/spetsiifilist oma ala trenni.
Minu praegused HIIT tulemused on sellised, et hoolimata sellest et sõin jõulu ajal kõike mis vähegi sisse mahtus ning tegin vahepeal ainult ühe hästi kerge (jõu, mitte HIIT) trenni, siis KAOTASIN ühe kg. Votnii. Varem olen alati jõulude-aastavahetuse paiku ca 2 kg juurde võtnud.
Nagu mida? Õhtul peale trenni just ongi see aeg kui võib endale selle ühe kohukese lubada ju! Ükskõik kui hilja see õhtune trenn on siis peale seda tuleks ikka normaalselt süüa.
Vaata, OldMan, tegemist on rohkem teoreetilise küsimusega. Ma ei vihja ega arva kaugeltki, et keegi peaks misiganes eesmärgil päriselt toituma ainult valgust ja rasvast ja ma olen seda juba mitu korda öelnud ka.
(Inim)keha on võimeline ümberhäälestama energiatootmise rasvale (fakt). Nüüd küsimus on selles, et kas tervel (ent siiski mitte eskimol – kas on empiirlisi allikaid, mis viitaksid nende ainevahetust mõjutavatele geenimutatsioonidele või on see ainult teoretisatsioon?) täiskasvanul tekib (ja kui ruttu tekib) sellega seoses eluohtlik ketoatsidoos.
Päris kindlasti ei mõtle Fred 30-40% “süsivesikutevaest dieeti”, sest see ei ole veel kaugeltki “vähe süsivesikuid” vaid pigem seal tasakaalustatud toitumise ühe ääre peal (“kontrollitud süsivesikute dieet”).
Põhjarahvad talveperioodil küll koomasse ei ole langenud nende aastasadade vältel, millal nad kuude kaupa ainult liha ja kala söövad.
Ma olen kusjuures oma silmaga hüpoglükeemiast (samaaegselt dehüdratsiooniga) põhjustatud psühhoosi näinud
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Selleks, et keha hakkaks primaarse energiallikana kasutama rasvu läheb aega. Kui järsult jätta süsivesikud ära ning siis intensiivselt pingutada on lugu loomulikult halb.
Ärge saage minust valesti aru – ma ei ole sugugi Atkinsi jt. selliste dieetide pooldaja. Lihtsalt on erinevaid allikaid, et ainult rava ja valgu tarbimisel pole sugugi NII drastilised tagajärjed nagu OldMan seda kirjeldas (ei ma ei suuda viidata siia praegu, kes otsib see leiab).
Süsivesikud on vajalikud rasvade normaalseks oksüdatsiooniks. Süsivesikute puudumiselkasutatakse põhilise energiaallikana lipiide, nende oksüdatsioon ei kulge lõpuni, mistõttu verre
kogunevad mürgised ketokehad ning rikutakse happe-leelise tasakaal. Süsivesikud on ka luude,
kõhrede ja rakustruktuuride koostises.
Nii ja mismoodi on see vastuolus sellega mida ma ütlesin? Fakt on see, et ilma süsivesikuteta võib inimene elada ja päris kaua, ilma rasvade või ilma valkudeta sureb võrratult kiiremini.
Oeh… on nelja liiki makronutriente – valgud, rasvad, süsivesikud, vesi. Inimorganism on võimeline hakkama saama nendest neljast vaid ilma süsivesikuteta. Siiski on ka süsivesikutel oma äärmiselt oluline koht tervislikus toitumises.
Samas sa ei ju ei saa süüa 100% neid rasvu. Ütleme, kui sööd kala nt, siis rasv seal pole 100% kõik EPA; DHA. Need mõned grammid jäävad vbl siis, kuid ülejäänud saab ikka keha siis rasvaks teha ja see paar grammi ei muuda midagi. Valku ei söö ju ka ainult keegi… siis on ju nii, et valk küll ei lähe rasvaks, vaid selleasemel lähevad süsivesikud, mida sa samas toidukorras sööd. Ehk teeb ju sama välja, enam-vähem, ning kalor on ikka kalor?Ei ole ju:) Siis ongi see, et vbla ei peaks samas toidukorras sööma süsivesikuid vaid hoopis mingil teisel ajal.Süüa trennijärgselt ülekaloreid on hoopis midagi muud kui teha seda peale tervet päeva oma tagumiku peal istumist.
Ja kalas trans-rasvu pole ju ikkagi. Ja vahe on ka selles mis süsivesikuid sa sööd – kas sa paned selle kala valge saia peale või sööd seda kapsaga või tatraga… kõik on erinev.
Nurmsalu postituses on ainult pool tõde – see ei ole tegelikult üldse nii lihtne. Kalor EI ole alati kalor
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Täpsemalt: mõni kalor salvestub palju suurema tõenäosusega rasvaks kui mõni teine isegi juba siis kui tarbitakse VÄHEM enda päevasest energiavajadusest ning sama ka kui rohkem. Trans-rasv koos kiirete süsivesikutega võib käivitada rasvasalvestusprotsessi juba siis kui keha on energiamiinuses. Samas EPA; DHA või lahja valk salvestub rasvaks palju väiksema tõenäosusega isegi siis kui on tarbitud kaloreid päevasest energiavajadusest rohkem.
Ära muretse Angel, anorexia nervosast paranemine ongi väga raske ja pikk protsess ning tundub, et oled õigel teel. Abiks oleks see, kui kirjutaksid täpsemalt enda pikkuse kaalu ja vanuse ja trennigraafiku.
