jrx
Forum Replies Created
-
Postitused
-
 teada saaks. Lisaks sellele on näiteks emotsionaalse intelligentsuse kontseptsioon üldse ning igasuguse intelligentsuse või isiksusteomaduste arendamine selliselt nagu Goleman seda kirjeldab tugevalt kahtluse all…</p>
<p>OldMan – ja-ah… <img decoding=)
Ei
Kust sa loed, et ma keerutan. Soovitasin enne AD-d ja soovitan ka edaspidi esimeseks.Sellepärast ongi mõttetu arstidega vaielda, et nad tunnistavad ainult seda, mida raamatust lugenud on, aga põdenud ise ei ole.
Mis puutub aga teise teemasse, siis tuleta meelde, kuidas sa ise propageerisid algul kaalika-porgandi söömist ja nüüd lähed sujuvalt üle kalaõlile ja rasvadele.
Oled küll psühholoogiatudeng, aga teed järjest rohkem vigu. Kui sa oma väitlustes alla hakkad jääma, siis ära hakka kohe teisi süüdistama ja nende vigu otsima.
Alguses: “Mina soovitan ka, et mida rutem sa AD-d võtma hakkad, seda kiiremini nende mõju avaldub, sõltuvus AD-st nii kergesti ka ei teki.” – vastuseks küsimusele, mida inimene enda ärevusega tegema peaks.
Hiljem: “Nii kaua, kuni ei ole teadlastel ega arstidel kindlat seisukohta ärevushäirete tekke põhjustes, ei saa ka kindlalt väita, milline ravi on kõige efektiivsem.”
Minu arvates esimene seisukoht kajastab kindlat veendumust, et miski on esimese asjana parim. Seda ütled ka hiljem (“Soovitasin enne AD-d ja soovitan ka edaspidi esimeseks.”). Teine seisukoht seab igasuguse ravi “parimana” või “esimesena” esitamise kahtluse alla. “Ei saa kindlalt väita” – kes ei sa väita? Aga vähemalt enda isiklikust seisukohast sa ju väidad midagi – seda et sinu kogemus ütleb, et AD peaks tulema esimesena?
Jälle tekib küsimus sellest – kas peab olema mingit haigust ise põdenud, et seda ravida? Miks sa selle üldse ise üles tõstatad?
Selle kaalika-porgandi asjaga sa kahjuks eksid. Esiteks. Ma propageerin siiamaani kaalika-porgandi-kapsa söömist. Teiseks. Juba algusest peale olen ma rääkinud sellest, et minu arvates peab olema süsivesikute osakaal toidus “tavapärasest” väiksem ning valkude-rasvade osakaal sellevõrra suurem. Arvasin juba enne nii kui selle foorumi “avastasin”. Toitumise suhtes olen siit eelkõige leidnud “mõttekaaslasi” mitte niivõrd uut teadmist. Ei plaani üle minna rasvadieedile… 25-35-40 (rasvad, valgud süsikad) on minu jaoks treeningperioodil hästi toimiv. Kui kaalu kaotama ei pea, siis üldse ei kontrolli eriti mida söön:)
Ja viimane lause… too esile palun need vead, mida ma selles väitluses olen teinud.
Ja räägime ärevushäirest ka edasi ikka.
See kui rõhutad “ellu tagasi saamist” käib minu arvates eelkõige tõsise depressiooni kohta (ja depressioonil ja ärevushäirel on päris märkimisväärne komorbiidsus). Sellisel juhul on ka raske saavutada teraapiaga mingit edu. Puhta ärevushäire puhul aga ei ole see eelduseks.
Kuidas sa üldse (lisaks isiklikule kogemusele) ärevushäirega kokku puutud?
Olen osalenud paanikahoo provokatsiooni katses, nii et ma võibolla kujutan seda natuke paremini ette kui see, kes pole.
Kas arvad, et antud juhul võib olla tegemist üldistunud ärevushäirega? Teemaalustaja ei maininud sõnagagi seda üldist -muretsemist- mis on üldistunud ärevushäire puhul päris oluline kriteerium…
aga tegelikult ei saa sa öelda, kummal siiski õigus on, sest ei meditsiinis ega kulturismis pole tihti 100% puhast tõde?Teatud mõttes võib sul siinkohal õigus olla
Sa keerutad. Enne soovitad teha üht, ütled, et see on kõige õigem. Nüüd räägid juba tavaellu tagasi saamisest.
Kui päris aus olla, siis sa teed seda siin foorumis kogu aeg
häirega, raske olekski seda 100% füsioloogiliselt seletada. Küll aga on võrdlemisi selge (võiks isegi öelda, et ärevushäire on selles suhtes “kõige parem” psüühhikahäire) selle häire kognitiivne mudel, on välja võimalik selgitada alalhoidvaid tegurid, kasutada selgelt arusaadavaid teraapiatehnikaid (lõdvestustehnikad, süstemaatiline desensitisatsioon jt.) ja toiemtulekuvõtteid ning seeläbi ravida psüühhikahäiret ning õpetada inimene elama ning toime tulema sellega isegi kui see kunagi peaks uuesti avalduma.</p>
<p></p>
</div><!-- .bbp-reply-content -->
</div><!-- .reply -->
<div id=)
Sel juhul kutsutakse patsient tagasi, kui on läbi viidud uuringud. Aga kui patsient pöördub tavakorras psühhiaatri poole, ei otsi teda pärast enam mitte keegi taga.Ja sa tahad öelda, et inimene on keemiast tugevam?
Mis see “tavaolukord” asjasse puutub muud moodi kui seda et ENAM ei kasutata selliseid “tavaolukordi” millegi kliinilise efektiivsuse tõestamiseks? Ja see oligi just see, mida ma tahtsin öelda ju.
Ei ma ei taha öelda, et inimene on keemiast tugevam:) Küsimus on lihtsalt selles kus, millal, mida ja kuidas see keemia teeb.
Teeme asja lihtsamaks (võibolla liiga lihtsaks) – kui on liigesevigastus, siis (näiteks) Ibumax võtab valu ära. Saab edasi teha misiganes sa teed. Tal on koguni väike mittespetsiifiline põletikuvastane toime. AGA ta ei ravi otseselt liigest. Jätad ära Ibumaxi ja kui liiges pole vahepeal terveks saanud on ka valu tagasi.
Kui on ärevushäire, siis Diazepam võtab ärevuse ära. Saab edasi teha misiganes sa teed. Aga ta ei ravi ärevushäiret. Jätad ära Diazepami ja kui ärevushäirega pole vahepeal tegeletud, on ka ärevus tagasi.
Kas inimene on keemiast tugevam? Kindlasti mitte
kaua sa jrx oma trumpi käises hoiad? Seda et sa psühholoogiamagister oled
Ei ole ju
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> nii et mis trump?Igatahes:
“Ja kuidas siis?
On väike vale, suur vale ja statistika.”
Näiteks võetakse ärevushäirega pöördunud patsiendid, tehakse nende peal mingisugust ravi ja siis otsitakse uuringu läbiviijate poolt nad näiteks peale kaheaastast perioodi uuesti üles ja vaadatakse mis neist saanud on (see siis väga lihtsustatud näide… Ameerika Psühholoogie Assotsiatsiooni kodulehel peaks olema täpselt kirjas nõudmised uuringule, kus näidatakse teraapia efektiivsust).
Muide… ärevushäire puhul ongi farmakoloogilise ravi korral väga suur risk uuesti häire esinemiseks peale ravimite võtmise lõpetamist – nagu ma juba ütlesin… ravi on sümptomaatiline ning häiret alal hoidev – AD’d ja anksiolüütikumid üksinda ei “ravi” mitte niivõrd ärevushäiret vaid ärevust. Erinevalt teraapiast, kus tegeletakse häirega.
Võtame ühe näite.Patsient läheb psühhiaatri juurde, saab AD ravi 6 kuud. Aasta pärast kordub ärevushäire. Patsient läheb uuesti sama psühhiaatri juurde, saab AD ravi 6 kuud. Aasta-kahe pärast kordub ärevushäire. Patsient on selles psühhiaatris pettunud ja läheb teise juurde. Esimese psühhiaatri jaoks on lugu lõppenud ja patsiendi kaardile pannakse kirja, et patsient on tervenenud, kuna rohkem antud psühhiaatri poole ei pöörduta. Statistikasse läheb kirja kui tervenenud. Aga tegelikult kas patsient on tervenenud?
Vaata selle jaoks tänapäevaste kriteeriumite järgi kliinilistes uuringutes sinu kirjeldatud viisil statistikat enam ei arvestata.
Kõige raskem ongi muuta inimesel enda mõttemaailma.
Okei… tõsiseks tagasi… minu kogemuses on näiteks ka juhtum, kus AD’d ja anksiolüütikum (diasepaam) viisid ainult progresseeruva seisundi halvenemiseni…
Aga ma ei ütle, et peaks nüüd juhinduma sellest kogemusest. Ma arvan, et juhinduma peaks kliiniliste uuringute tulemustest.
Lause sellest, et pole vahet, kas inimesed räägivad kabinetis või delfis on muidugi huvitav. Arvan, et väga suur osa inimestest delfis siiski kogemusi jagamas ei käi.
Ära liigselt erutu, teed juba vigu, aga küll saad sina ka targaks ja tulevad kogemused.Soovin sulle sama
Tuleb osata ka ennast väljendada. Postituses suurte tähtedega kirjutamine tähendab millelegi viitamist ja seda saab ka nii tõlgendada, et Fitness Foorumi vastajad on ebapädevad.
Vastus teisele küsimusele on, et toetudes teoreetilistele teadmistele ja praktilistele kogemustele sealhulgas ka enda omadele, on ravi efektiivsus alati suurem.
Ja kui sind huvitab ärevushäire ja sellega seonduv inimeste kogemus sellest ülesaamisel, siis mine sellele saidile: ja pane http://woman.delfi.ee/foorum/list.php?f=10.otsingusse “ärevushäire” ja saad kilomeetrite kaupa vastuseid. Ja kahjuks ei ole enamus abi saanud ainult psühholoogidelt.
[/quote
Kesmiselt on fitnessi foorumi kasutajad kindlasti ebapädevamad kui psühhiaatrid, psühholoogid või üldarstid. Teoreetilise teadmise kohta saan öelda, et huvitav, milline teoreetiline teadmine see on ning kuskohast pärineb.
Ning jah, woman.delfi.ee foorum ei ole kindlasti koht, kuhu viidata ärevushäirest lugemiseks. Sa ei viita ju ka delfi “Talje” kommentaaridele, selleks, et aimu saada toitumisest või treeningust ega ju?
Psühholoogid, psühhiaatrid õpivad haigusi õpikust, praktilise kogemuse saavad haigeid ravides, kuid haigust läbi põevad neist väga vähesed kui üldse.Niikaua, kui sul, jrx, ei ole midagi sellist ette näidata, ära tee nii põhjapanevaid otsuseid teiste inimeste kohta.
Mida sa sellega öelda tahad? Kus oli minu postituses “nii põhjapanev otsus teiste inimeste kohta?” – esimene lõik sisaldas väljendit “teatud tingimustel” teine lõik sisaldas soovitust.
Kas kopsupõletiku läbipõdemine muudab eksperdiks kopsupõletiku ravimise alal?
A ja D vitamiini sisaldab Mölleri kalamaksaõli väheses koguses. Kui ikkagi pabistad,siis tarbi seda ainult pimedal perioodil ning ülejäänud ajal lülitu ümber Lysi kalaõlile.Oh jah. Homme siis apteeki.
Postitused
