jrx

Kui ei ole võistlev kulturist ja muidu toituda normaalselt (ntx ca 2h enne trenni), siis see trennijärgne eine ei pea nii kohe tulema… aga 1-2 tunni jooksul korralik söök jah…

Ületasime ka Ärapanija uudisekünnise Juur ja Oja olid tasemel nagu ikka ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Vaadake kordust.

Siinkohal tsiteerin Rosie Sextonit (UK parim nais mma-võitleja ja matemaatikadoktor):

“Never give a fighter mic after the fight. First of all he has JUST gone through exchausting physical activity… second… he is A FIGHTER!”

Selle komponendi unustasin tõesti lisamata.

Krt mul tuli hull isu peale praegu Aga ei tea millal jälle saab sellist asja…

Noh minupoolsed esimesed lühikesed kommentaarid siis.

Korralduse pole pealt “rahva seast” ei oska väga kommenteerida, sest selle pilguga ei olnud väga aea jälgida – ei teadustajat ega räppareid. Võistleja/treeneri koha pealt lonkas küll ikka see asi ka siit ja sealt. Minu sissetuleku laul oli tegelikult RATM – Renegades of Funk. Asendati Madonnaga. Yeah. Madonna saatel sisse tulla – MÕNUS…. NOT!

Matšidest:

Mina vs. Marko Kolossov – esimene võistlus on esimene. Treenisin spetsiaalselt selle matši jaoks väga palju poksi/püstivõitlust. Trennis tuleb päris hästi välja ka juba ja olin selles osas väga ensekindel. Ent kell käis ja siis oli täpselt selline tunne, nagu esimest korda peaks püsti kätega lööma kedagi. Olin krambis ja ebakindel. Samuti andis tunda see et keskendudes Oti ja Eriku treenimisele ei jäänud pea üldse aega treenida nii palju “anti-judot” kui oleks vaja olnud. Alahindasin enda vastast. Siiski, esimeses raundis hoolimata sellest, et alguses olin all oli kõik üsna hea. ESIMENE RAUND OLI KINDLALT MINU (seda ütlesid pärast ka kohtunikud). Tegin kolma pikka staatlist alistusvõtte üritust. Hämmastav, et ta käeluku peale alla ei andnud – sitke ja kangekaelne mees. Tean, et tal eile pandi käsi vist lahasesse ka. Aga tema otsus ning isegi rumal vaprus on vaprus ning eks ta sai ka tagasi teha kõvasti:D.

Teise raundi alguseks olin väga väsinud just nendest pikkadest staatilistest pingutustest esimeses. Selle tulemusena jäin lõpuks ka väga tobedalt alla (olgugi et raund ALGAS minu jaoks hästi) kinni. Uskuge või mitte – seal olemine ei olnud üldse nii hull kui suurelt ekraanilt tundus. Mul on üks silm sinine ning otsaesine on pisut valus, ent nina on terve, huuled on terved jne. Korrakski ei tekkinud tunnet, et olen löökidest uimane või et ei suuda neid enam taluda. Suurem osa ju siiski ei läinud ka pihta – kaitsesin end kätega aktiivselt (ka see on asi, mida õpitakse ning milleks on tehnika). Siiski – frustratsioon oli ning KUI see raund oleks pikem olnud KAS ma oleksin välja saanud – seda ei tea keegi. TEINE RAUND KINDLALT MARKOLE.

KOLMAS raund – FAKT: mina olin valmis matši jätkama, Marko mitte. Punkt. Mina võitsin. Marko kaotas. Respekt talle ringi astumise eest. KAS ta ei jätkanud/oksendas selle pärast, et tal oli võhm kehva VÕI oli mõni mu löök äkki hästi märki tabanud VÕI avaldas murtud käsi sellist füsioloogilist mõju või veel midagi või mitu asja koos – mina ega teie ei tea. Kahtlen kas ta isegi täpselt teab. Tänud talle mulle nii mitmegi väärtusliku õppetunni andmise eest. Olen matši juba analüüsinud ning tean, mis vigu tegin nii treeningu / strateegia kui psühholoogilisel tasandil.

Erik vs. lätlane – me ei teadnud kahjuks suurt midagi Eriku vastasest ning läksime välja Eriku tugevuse – löömise – peale. Kahjuks vastane oskas seda oodata. Otsustaval hetkel vedas Erikul närv/kogemuse puudumine natuke alt ning ta otsustas “pakkuda” vastasele käelukku, et sellest põgenedes saada paremasse asendisse ning sealt vastast ise efektiivsemalt lüüa või alistada. Kahjuks oli vastase maasvõitlustehnika tasemel ning strateegiline viga kasutati kohe ära. Hea õppetund – Erik on positiivselt meelestatud, teab et tegi vea, samas ei lasknud rumalalt kätt vigastada ning on KINDLASTI kunagi jälle ringis selleks et võistelda. Siis juba kogenenuma ja osavamana.

Ott vs. Karlson – ärge ütelge “maadlus”. Ott ei ole kunagi olnud teab mis “ülihea maadleja”. Me treenime MMA’d ja kõiki selle osi. Jah loomulikult oli Oti strateegia ehitatud Ainari maha viimisele ja seal võitluse lõpetamisele. See oli väga hea matš. Loodan, et kui Ainaril on ka edaspidi MMA huvi, siis ta teab, et meie uksed on talle nüüd ka treenimiseks alati avatud.

Muudest matšidest: ei näinud palju. Turniiril oli ikka häid asju ka. Mõned mehed olid küll naljanumber. Austerlasest on kahju. Finaal oli selles mõttes korraldajate kala, et see oleks pidanud jääma poolfinaali, mitte finaali. Mida vendadest ikka oodata. Suurte meeste superfight oli naljanumber. Nii oli lihtsalt.

Kui tuleb järgmine üritus, üritame teha endast kõik võimaliku, et KORRALDUS oleks tasemel.

Tänud kõigile toetuse eest:)

Jorgen

P.S. Teisipäeval olen jälle trennis:) Kui kõik läheb hästi – võistlen kindlasti jälle.

Nr 1 olen sinuga täiesti nõus

Nr 2 mul on sinust lihtsalt kahju

Loomulikult ei ole naine invaliid… aga väike tähelepanu never hurt anyone… See on lihtsalt üks väikestest viisidest, kuidas seda näidata.

Kommentaarid?

Mõõdukus is the way to go vist…

…aga minu arusaamise järgi on dehüdratsioon füüsiliselt aktiivsele inimesele palju reaalsem ja hullem probleem.

Ranni mida sa mõtled – mismõttes oodata?

madis: ametlikku vanusepiirangut hetkel ei ole. Kõik on muidugi lihtsam ilmselt kui sa EI ole alaealine.

Fight Nightil hakkab ilmselt olema mitu erinevat klassi reegleid – A klass, ehk kõige rängem on hetkel selline, et lubatud kõik heited (v.a. tahtlik heitmine otse pea peale), kõik liigeselukud ja kägistused (v.a. sõrmedele ja varvastele), kõik löögid (v.a. küünarnukilöögid pähe ning jala ja põlvelöögid maas olevale vastasele pähe, löögid liigestesse, kuklasse ja selgroogu, kubemesse). Lisaks on loomulikult keelatud rõvetsemine nagu hammustamine, juustest tirimine, näppude silma panemine ja muu selline…

Battle On The Balticul on keelatud ainult rõvetsemine ja löögid kuklasse ja kubemesse. Muu on pmst lubatud.