Search Results for 'Taavi Koovit'

Kuna Eesti kulturism viimastel päevadel “täiega õitseb”, tekitab see palju mõnusaid emotsioone, mida tahaks rahvaga jagada. Ei suutnud vastu panna kiusatusele võtta kokku mõned isiklikud mõtted kulturismist. Kutsun ühtlasi kõiki inimesi jagama oma seisukohti ja arutlema kulturismi tuleviku üle. Vaielge julgelt vastu, täiendage, näidake, milles ma eksin…

Hakkasin foorumit lugema selle aasta kevadel. Eesti kulturismist suurt midagi ei teadnud. Esimene võistlus, mille käiku jälgisin oli EKV. Tänaseks päevaks olen omandanud üsna hea ülevaate kohalikust kultuurimaastikust, tean tähtsamaid koolkondi ja tegijaid. Kulturism on kõigekülgselt kõvasti südame külge kinni hakanud.

Selle poole aasta jooksul on tekkinud mulje, et pikka aega alaga seotud isikutel on raske aduda, kuidas vaatleb kulturismi tavainimene. Et minu kokkupuude kulturismiga on ajaliselt üsna õhuke, mis võimaldab asja distantsilt vaadelda, katsun selle üle pisut mõtiskleda.

Mis on kulturism masside jaoks? Lühidalt öeldes eneseeksponeerimine ja edevuse laat. Kahjuks pole paljude jaoks kulturism tõsiselt võetav spordiala. See iseenesest ei tähenda midagi, sest kõikvõimalikke spordi- ja tegevusalasid on nii palju, et alati jagub neile nii pooldajaid, vastaseid kui inimesi, kes jäävad täiesti ükskõikseks. Küll on aga suurem probleem see, et kulturismi ei taha tõsiselt võtta ka spordihuvilised. Olen jälginud, kui palju tähelepanu saab kulturism meedias. Päevalehtedes enamasti suurüritusi ei kajastata. Suursaavutustest on heal juhul nupukesed. Tunduvalt enam kui sport leiab kulturism käsitlemist meelelahutusliku teemana (loe foorumit!).

Niisiis, kui küsida möödujalt, millised märgusõnad seostuvad talle kulturismiga, siis viiakse jutt tõenäoliselt dopingule, Argo Aderile, skandaalidele, mõni mainib ehk subjektiivsustki… Inimesed teavad, et Ott Kiivikas on edukas, kuid mis on tema saavutused, seda teavad paraku vähesed. Küsige oma tuttavate käest, kes pole kulturismiga mingil kombel seotud, kes on Taavi Koovit?

Hea meel on tõdeda, et leidub hulgaliselt isikuid, kes pingutavad nina verele või … viimase veepiisa musklist välja…, et kulturismi võetakse eelkõige spordina. Ja seejuures ausa spordina. Mu meelest on see oluline juba ainuüksi seetõttu, et tegelikult on kulturism tõeline rahvasport – ilmselt pole ühtegi teist ala, millel on nii palju noori viljelejaid.

Samas jääb vägisi mulje, et kulturismi organisaatorid astuvad kohati ka ise samme, mis kaugendavad kulturismi veelgi spordist. Pole mõtet hakata rääkimagi, et kulturismi põhiprobleem spordi seisukohalt on ebasubjektiivsus. Seega kõik käigud, mis suurendavad ala ebasubjektiivsust, on vaadeldavad kahjulikuna.

Bikini Fitness. Kulturismi kirstunael, mis on mu meelest ebasubjektiivsuse koorma all ägava kulturismi surunud lõplikult põlvini. Ülikiiresti ülisuure populaarsuse omandanud ala, mis juba varjutab muid kategooriaid. Kuna kategooriast osavõtjaid on meeletult palju, siis ürituste maht kasvab tulevikus veelgi. Suurüritustele kulub terve päev – see on päris ainulaadne, aga ma ei kujuta ette, kui palju on vaatajaid, kes viitsivad kannatada, et päeva lõpus saaks vanad alad ka ära näha.

Tüdrukud, kes kohale tulevad, ei ole sportlased. Ott on korduvalt delikaatselt viidanud sellele, et osad neiud ei külasta regulaarselt isegi jõusaali. Sport algab bodyfitnessist. BF-i võistlejad täidavad miinimumkava, millega noored neiud peaks tegelema oma keha hooldamisel. Tippsport pole paraku miinimumkavade jaoks.

Kujutan ette, et BF on kellegi jaoks vajalik, kuna see toob kulturismi uusi isikuid ja neid on ju alati vaja, sest kulturism tugineb lisandi(ärile). Kindlasti arvatakse ka, et head naiseilu tulevad vaatama need, kes varem sellistel üritustel ei käinud. Võib ju nii olla, aga olen veendunud, et neid, keda kulturismiüritustele tegelikult vaja on (sporditeadlikud tegelased), see ei mõjuta – pigem vastupidi.

Kui naiseiluta kuidagi ei saa, siis tuleks BF-i käsitleda üritustel meelelahutusliku showna ja tüdrukutele selle eest maksta, mtte aga anda karikaid. Arvan, et laias maailmas ei ole BF nii suur probleem kui meie konnatiigis, kus kõik negatiivne võimendub eriti valusalt. Mitte, et mul BF-i vastu midagi oleks – kui seetõttu mõnigi naine endaga rohkem vaeva näeb, on see asja ette näinud – , kuid spordi mõttes võiks BF-i jaoks olla eriüritused.

Korraks tagasi subjektiivsuse juurde. Olles aktiivselt asjade käiku jälginud, on senini nt kategooriate süsteem mulle pisut arusaamatuks jäänud. Kategooriate moodustamise üldsõnalised põhimõtted ei lähe kohati kuigivõrd kokku tegeliku pildiga (muuhulgas on „klassikaline kulturism“ mõistena üsna eksitav, aga see on vist universaalne termin). Ühesõnaga süsteem on keeruline ja inimesele tänavalt on seda kaunikesti raske seletada. Selgitustööd võiks olla rohkem.

Kategooriate paljususega kaasneb mu meelest ka see probleem, et medalitesadu ei võeta teatud spordiringkonnas tõsiselt, ehkki kulturismifunktsionäärid räägivad, et kulturism on kõige kõvem saavutussport Eestis üldse. Väga raske on võrrelda BF-i kulda Oti kategooria kullaga. Ilmselgelt ei ole need üks ja sama. Aga see on ilmselt ka laiem probleem.

Kõige positiivsem on see, et Eestist on saanud Athletic Fitnessi juhtivarendaja. Mu meelest annab see organisaatoritele kõva trumbi – see on nagu kulturismi priipääse sporti. Seda ala tuleks igati propageerida. On näha, et sportlaste hulgas on asi ka hästi vastu võetud. AF näitab, et Eesti võib olla maailmale eeskujuks. Samas tähendab see ka, et meie kulturism ei pea võtma maailmast igasugust saasta üle. Asja parandamine algab ikka väikesest või oma läveesisest.

Üldiselt arvan, et jutu võiks lõpetada positiivse tooniga. Üritused on hästi korraldatud, noorte sporti toomine toimib ka päris hästi. Nii kaua kuni jagub harrastajaid, kes võtavad kulturismi eeskätt spordina, on kõik super. Eriti hea ongi näha, et pole isegi hüpoteetilist võimalust, et nende inimeste hulk väheneks. Eraldi peaks tänama Otti, kes, olles suurepärane kulturist, on ka suur sportlane ja kulturismi ning spordi ühendaja.

Seega, olgem kulturistid, kuid olgem ka sportlased!