Vägivaldur

Tehakse lööke hantlitega küll. Vastu kotti ja õhku. Ettevaatlik peab olema, et hantel käes kätt täiega sirgeks ei löö – liigese või lihase vigastamise oht.

Hantliga löömine ei ole üldse ainult löögijõu harjutus (eriti kui lüüa õhku). Hantliga löömine aitab lööki konkreetsemaks ja tehnikat paremaks saada. Parasiitliigutused kaovad ja käsi ei laperda suvaliselt õhus. Löögiplahvatust soovitan isiklikult pigem topispalliga treenida. Topispall korrigeerib samuti tehnikat ja esialgu läheb just õige tehnika mõistmisest löök tunduvalt tugevamaks.

Võid rinnalt 500kg kah suruda, see ei ole mitte mingi garantii, et sa suudad lööki kohale toimetada… ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kui äss ma olen, seda otsustagu teised, aga vastan siiski. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Esiteks on rinnalt surumine hea massiharjutus, teiseks keha peab/võiks areneda harmooniliselt (selleks peab treenima kõiki lihaseid), kolmandaks rinnalihas siiski toetab maadlemist ja poksi – mingid eraldiseisvad lihakäkid nad ei ole. Kui mõni jõusaalikoll pumpabki ainult biitsa ja rinda, siis võrreldes sellega ilmselt mmakad treenivad rinda tõesti vähem. Aga võibolla tõesti mõni ei teegi klassikalist rinnalt surumist…

Vett võid juua, mahla võid juua – annab süsivesikuid tagasi, samuti võid juua mõnda spets spordijooki. Mis aga maitseb ja hea olemise tekitab.

Toidulisandeid ikka kasutatakse. Kes millest puudust tunneb.

Löök tuleb ikka kogu kehast, mitte rinnalihasest. Löök on plahvatus, tõuge; löök ei ole käe ette surumine. See plahvatus saab alguse kõige enam jalast ja puusast ning lendab välja õlast. Pole olulist vahet, kas haak või sirge. Keegi ei vaidle, et rinnalihas on üks lihas, mis löömisel töötab, aga kindlasti ei ole ta peamise tähtsusega.

Lapsed ei ole mänguasjad ja ma ei poolda nende väljajaotamist, et homoseksualistid saaksid kodu mängida. Muidu on inimese seksuaalsus tema enese asi, senikaua kui ta sellega teisi ahistama ei hakka. Ei saa aga öelda kahjuks, et homoaktivistid sellest piirist ei oleks mõnikord üle astunud. Neile on kohati ilmselgelt mõistetamatu, et maailm ei tiirle nende seksuaalsuse ümber. Homoseksuaalsusesse võib asjasse mittepuutuv inimene suhtuda kui kellegi hobisse. Kui aga keegi hakkab oma hobi teistele peale suruma, siis on teistel täielik õigus see inimene pikalt saata. Nüüd kindlasti mõni ahmib õhku, et aaah, kuidas ta nii ütleb, see on ju teiste inimeste elu ja armastus! Jah, mis siis. Mõne inimese elu ja armastus on margid. Katsu sa öelda, et need peavad olema tema jaoks vähem tähtsad. Aga kolmandaid inimesi ei või kummagagi ahistada, sellest minu võrdlus hobidega. Kui nüüd mõni tahaks öelda, et sel juhul on heteroseksuaalsus ka hobi, siis sellega jällegi ilmselgelt ei saa nõustuda. Heteroseksuaalsed suhted on siiani inimkonna elu alus, see on see, kust me kõik tuleme. Just sellel põhjusel ei saagi vaadelda hetero- ja homoseksuaalsust võrdsetena. Võibolla teaduse arenedes muutuvad kunagi mõlemad hobideks ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Üldiselt ma soovitan inimestesse suhtuda, nii palju kui võimalik, selle inimese enda põhjal. Tunnen homoseksuaalseid inimesi, kes on täielikud tropid ja tunnen ka neid, kes on üsna ok. Seega minu jaoks loeb ikkagi, milline on see konkreetne inimene ja mitte see, mis teda seksuaalselt erutab. Samas teeb igaüks selle otsuse ise, mida ta teistes hindab ja mida põlastab. Tolerantsusega on kahjuks jah nii, et miskitõttu peaks see mõndade arvates töötama ainult ühtpidi. Mina isiklikult austan inimese õigust olla homoseksuaalne sama palju kui teise inimese õigust homoseksualismi rõvedaks ja surmakultuuriks pidada. Pealesunnitud poliitiline korrektsus tegelikult vaid suurendab teadmatust ja viha. Kui sallivus, siis mõistuse piires ja mõlemat pidi.