jrx
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Ma nii väike ei olnud, aga ikkagi ei mäleta
et siis 3-4x max?Mis sa sellega mõtled?
Mina tahan öelda seda, et maksimumjõu arendamine, kus korduste arv on väike ja puhkepausid pikad, on harjutusespetsiifiline, seega sinul ujujana sellest on vähe kasu.
Minu arvates peaksid keskenduma lihasvastupidavusele. Kordused 15-20. Puhkepausid väikesed.
greenu sina ei ole naine ju?
Naistele võib 24 veel normaalne olla, aga ise ka arvan, et olugi, et need elektroonilised valetavad, siis pigem 14… sest sikspäkk hakkab naistel välja paistma alles 12 ja alla niikuinii ja naistele see väga tervislik ka pole.
Sellisest jõuarendusest on sul ujumise jaoks üsna vähe kasu.
Max jõu arendus kordustega 1-3 on väga harjutusespetsiifiline.
Vaata peeglisse… kui pekk ripub, siis pigem sinna 24 poole, kui eriti ei ripu, siis pigem sinna 14 poole.
Kes seda mõõtmist teostas shapingus? Keegi iseõppinu või spordiarst?
Mina tegin kolmest harjutusest koosnevat kava ringtreeninguna.
Kõigepealt “cuban rotatorit” – kangiga (mina tegin 10 kg’se kangiga ja see oli enam kui küllalt) – istud pingi peale, võtad kangi kätte nii, et õlavarred on paralleelsed maaga õlast välja sirutatud külgedele ja käsivarred on 90 kraadise nurga all õlavarrest. Siis langetad kangi nii et õlavarred jäävad horisontaalseks ja siis tõstad – kang vastu kõhtu, kang vastu otsmikku jne jne.
Siis seda vist mida ülal mainiti – pingi peal külili, pealmine õlavars tihedalt vastu külge, hantel kätte (mina hoidsin kangilukku 2,5 kg), jälle küünarliiges 90 kraadi, tõstan hantli üles nii et nurk jääb samaks ja käsi vastu külge.
Siis sama harjutus teine käsi.
Siis sarnane harjutus ainult küünarliiges 45 kraadi ja käsivars tuleb üles tõstes kehast lahti.
Siis sama harjutus teine käsi.
Seda tsüklit tegin 3 seeriat, igas seerias igat harjutust 15 rahulikku kordust. Võttis õlad läbi mis jube.
On kindlad seadused, mis kehtivad. Näiteks, et kui sööd teatud hulga kaloreid, aga kulutad oma tegevustega rohkem, siis kaal langeb.Vastupidavuse arendamiseks peaks/teeks küll intervalle tegema, aga rasvapõletuse jaoks pole küll vaja nii suurt vaeva näha, kui saab kaloreid kulutada lihtsamalt ja/või ka lihtsalt toidukogustega mängides.
Tegelikult on asi palju keerulisem kui calories in-calories out. Süües ülekaloreid, siis puhas valk salvestatakse rasvana palju vähem tõenäolisemalt kui trans-rasv. “Hea rasv” salvestatakse rasvana vähemtõenäolisena kui trans-rasv jne.
Veidi teemast kaldudes:Zatopek siiski päris “nõukogude” polnud…aga kõigi aegade andekaimaks jooksjaks võib teda küll pidada. Ehk oli ka tema treenimismeetodotes midagi revolutsioonilist. Täiesti võimalik. Võita 5000 m, 10 000m ja maraton ühel OMil – uskumatu.
Noh “vennasrahvast” ikka
Kas tahad kindlasti just jõusaali trenni teha? Et muud asjad nagu kahevõitlusalad või pallimängud või kergejõustik vms ei huvita?
Tegelikult täiesti nõus mr. Y’ga, et kõiki meetodeid on võimalik ja tulebki kombineerida vastavalt vajadusele ja võimalustele.
See, et intervalltreeningu abil on võimalik põletada rohkem rasva ei tähenda, et kui eesmärgiks on rasvapõletus, siis aeroobsel üldse kohta ei oleks. On ju liigutamine seegi ja rasvad põlevad ikka ja lõdvestuseks on tõesti sekka hea mõni aeroobne sessioon teha…
Lisaks sellele, on väga oluline ka see, et kellele missugune trenn MEELDIB
Kui sa mõtled Viru raamatud “Rekordid ja kehalised võimed”, mis pärineb aastast 1972, siis aastaarvu vaadates on loomulik, et nõukogude sportlane oli, see, kes esimesena intervalltreeningu välja mõtles
 ja erinevaid võimalusi seda teha – näiteks “cardiona” (jooks, ratas, sõudmine); raskustega (näiteks kerge raskusega clean&jerk tabata protokolli järgi); keharaskusega (kükid, kõhulihased, “kosmonaudid” jne.)</p>
<p>Edit: jään meeleldi ootama edasist diskussiooni;)</p>
<p></p>
</div><!-- .bbp-reply-content -->
</div><!-- .reply -->
<div id=)
Eestis joostakse intervalltreeningut peamiselt lõikude järgi- see tähendab, et ei joosta mingit kindla aja jooksul, vaid joostakse mingit kindlat vahemaad (näiteks 1000m)…Välismaal joostakse tõepoolest aja järgi, sest intervalltreeningut hakati algselt kasutama just mägistel maastikel ja metsa vahel ja seal on küllaltki raske täpset vahemaad paika panna- seetõttu kogenud sportlased, kes teadsid kui kiiresti nad näiteks 400 m jooksevad mingi kindla tempoga, said küllaltki effektiivselt ja täpselt treenida…Uus-Meemaa maratonijooksjad läbivad näiteks treeningul 45 maksimaalse kiirusega 45 m jooksu vahelduvalt 55 m pikkuste sörgipausidega…Selle intervalltreeningu, mida sportlased tänapäeval kasutavad, töötas välja E.Zatopek, kes ise jooksis 400 m pikkuseid lõike 40-60 korda ja intervalltreeningu algne eesmärk oli vereringe- ja hingamissüsteemi täiustamine, tänapäeval on see väga oluline kiirusliku vastupidavuse arendaja, mida on vaja näiteks keskmaa jooksjatel…Kuid loomulikult kulutab see ka rasvu, nagu iga aktiivset liikumist nõudev tegevus, kuid rasvapõletus ei ole selle tegevuse peaeesmärkseetõttu mina isiklikult soovitaksin jääda rasvapõletamise eesmärgil pigem madala koormusega pikaajalise treeningu juurde
Kust sa selle teksti võtsid? Oeh. Hakkame algusest peale.
Juba pikalt on igal pool joostud nii lõikude kui aja peale. Mis on “intervalltreening mida sportlased tänapäeval kasutavad”, mille leiutamise sa Zatopekile omistad? Tänapäeva sportlased kasutavad väga palju erinevaid intervalltreeninguid – erinevaid intervalle, erinevaid harjutusi jne jne jne.
Kas kiiruslik vastupidavus ei olegi seotud vereringe- ja hingamissüsteemi arendamisega? Laktaaditolerants ja muud asjad… kõik see moodustabki ju anaeroobse vastupidavuse.
Mis on mingisuguse füüsilise tegevuse peaeesmärk? See sõltub tegijast eks. Ma arvan, et neid inimesi, kes tahavad põletada rasva ja samas EI sooviks arendada enda lihaskonda, säilitada lihasmassi ning neile EI meeldiks ka anaeroobse vastupidavise kasv, on päris vähe.
KUI sa ei ole just pikamaa- või maratonijooksja, siis on aeroobsel treeningul ja ERITI jooksutreeningul väga mitmeid olulisi miinuseid, mida intervalltreeningul ei ole. Peamised: koormus liigestele ja organismi kataboolsesse seisundisse viimine. Lisaks võtab see oluliselt rohkem aega (kui tahta saavutada sama tulemust)
Lisaks veel see, mida näitavad uuemad uuringud: intervalltreening on rasvapõletajana efektiivsem kui puhas aeroobne treening, kuna aktiviseerib ainevahetust ning rasvade põlemine toimub pikalt ka peale treeningu lõppu (ja selleks ei pea isegi märgatavalt alla kalorikulu sööma).
Lõpuks lisaksin selle, et see füüsis, mida enamus inimesi ideaalseks peab sarnaneb PIGEM sprinteri kui kulturisti omale ning KINDLASTI MITTE maratooneri omale. Miks siis treenida nagu maratoonerid?
That being said – ka maratooneritele on täiendava treeninguna kasu intervalltreeningust (mainisid Zatopeki) ning minu “isikliku lemmiku” TAKU HIIT programmi väljatöötaja on treeninud selle programmi järgi ka triatleete ning nende sõnutsi peale puhast intervalltreeningutsüklis nad “ei kaotanud aeroobses vastupidavuses, ent distantside lõpul suutsid anda endast rohkem ning taastumine oli võrratult kiirem”.
Päris toitu peaksid igal juhul rohkem sööma sellise koormuse juures. Ja süsivesikuid just. Pudrud, võileivad, aedviljad. Valguallikateks kodujuust ja kohupiim ka head…
Päris mitmes saalis, kus ma käinud olen kükipuuri ei ole. Ja ma ei mõelnudki otseselt, et kükkides kangi alla jääd. Suure raskusega kükki tehes on ABISTAJAD selleks, et aidata hoida korrektset trajektoori (asi millest Smithi masina peal võib unistada ainult) ja seega vältida seljavigastusi. Ideaalis on kükil kolm abistajat.
