VÕIMLA
- This topic has 135 replies, 22 voices, and was last updated 10 years, 1 month tagasi by
.
-
Postitused
-
Eile, ilusal aprillikuu esimesel päeval, pükisin oma kimonolt tolmu ja tegin ca üle nelja kuu esimest korda kaasa Brasiilia jiu-jitsu treeningu, Martin Aedma juhendamisel. Kartsin küll oma haige käe pärast, aga tänu mõistvatele ja abivalmis treeningpartneritele, sain siiski ilusti treenida, ja oi, kuidas ma seda nautisin. Viimased kaks kuud treenisin poksi ning seda ainult oma esimese käega. Areng esimese käega mängul, tehnikal ja jõul on olnud silmmärgatav ning ootan juba kui saan seda 100% realiseerida. Treeningutel on abiks Pro Series Workout INTRA apelsini, mille maitse mulle ühe enam meeldima on hakanud.
Ühte sõpra tahan veel tutvustada, külmpressitud kookose rasv, mida tarbin igapäevaselt. Mõnus kookose maitse ja kasulik rasv üleüldse. Tarbin seda, kas lihtsalt lusikaga süües või lisan seda hommikukohvi sisse. Kohvile annab kergelt rasvase ja kookose maitselise meki.
Eile küll oli naljapäev ära, kuid lisan veel mõned pildi. Aastaid tagasi, siis kui veel vanusenumber 17 oli, kaalusin oma tippajal ca 95kg ja üleüldse sain vist inspiratsiooni väljanägemise kohta kloun Krusty`lt. Sarnasus on märgatav! Aastaid hiljem, vanema ja targemana, sain rohkem aimdu iluideaalidest ja tegin läbi väikese muutuse. Järgnevad pildid aastatest 2007-2012. Seniks aga ilusat ja tegusat nädalat!
Krusty ja mina!
Sel nädalal olen ise vähe saanud trenni teha, pigem on muud asjad-tegevused esiplaanil olnud.
Esiteks on sel nädalal baaskursus täiesti minu käes, sest Alar on metsas. Või kusagil.
Teiseks olin neljapäeval Eesti Maaülikooli Spordihoones Eleri Õisma väike abiline, kus me pakkusime Fasti tooteid degusteerida.
(Rohkesti head-paremat-maitsvamat!)
Hera80 uus laimi ja valge šokolaadi maitse on väga hea! Kooreküpsise maitse on ka loomulikult hea, aga laim+valge šokolaad oli üllataja. Degusteerijate seas olid populaarseimad tooted loomulikult smuutid ning batoonid.
Kolmandaks – reede hommikul võis mind näha Lõunakeskuses koos Raju puuriga ning suure hulga MMA-võitlejatega. Toimusid – või õigemini toimuvad laupäeval kuni 22.00 – Raju 13 demopäevad, kus oli võimalus näha nii MMA- kui ka maadlustreeninguid ja sparre. Lisaks ka oli huvilistel võimalus ise kaasa lüüa, kas siis puuris maadelda, lüüa lapasid, sangpommi rebida jne. Igav ei hakanud igatahes – ise sain nii puuris lukumaadlust teha, väljaspool puuri inimestega juttu ajada ning spordiala tutvustada ning kui trennikaaslased sparrisid, sain hüüda nurgast õpetussõnu jms. Kuna ma olin seal hommikul vara ning ma kipun hommikusöögi arvelt uneaega juurde näpistama, oli abiks kaasas Block (mündišokolaadi maitseline), segatuna piimaga.
(Mina ja Sten “Krusty” Saaremäe. Taustal sinise särgiga Raju peakorraldaja ning võitleja Ott Tõnissaar.)
Selle nädala maadlustreeningu(te) ajal oli juba natuke lihtsam – kehale tuleb meelde, mida peab tegema. Maadlusspetsiifiline võhm on muidugi kehva, kuid mis muu selle puhul aitab kui rohkem maadlust (ja vähem vingumist). Kahjuks on ka suured varbad jälle natuke probleemiks. Mingi nõme pisike vigastus, mis 95% ajast tunda ei anna, aga kui üks kerge kehvema nurgaga löök tuleb varbale, siis ajab ropendama ning tõmbab motivatsiooni täiesti maha. Maadluses esineb seda vähem (ptuiptuiptui), kuid jalalöökide löömine on praegu üks asi, mida kipun vältima. Mis ikka, pöiaharjutused peale. Nagunii on nii pikivõlvid kui ka ristivõlvid kehvad.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Võistlusplaanid on ka natuke selgemad!
26. aprill toimub 3D Rull (nogi) Tallinnas, kust soovin osa võtta. Praegu olen keskendunud rohkem kimonoga treenimisele, kuid enne võistlusi on gi pealt no-gi peale minna minu arust lihtsam kui vastupidi. Võistlen kaalukategooriad 79.5, mis on hetkel üsna ligilähedane ka minu ringikõndimiskaalule.
10. mai toimub Finnish BJJ Open, kust plaanisin osa võtta, kuid kahjuks ei saa – täpselt sel päeval on mul eksam. Nukker.
Aga pole muret, võistlen hoopis 24. mai Eesti meistrivõistlustel brasiilia jiu-jitsus Tallinnas. Esialgsete plaanide põhjal võtan osa kaalus -82.3kg (see kaal on siis koos kimonoga).
Jooksvalt saab näha, kuidas ettevalmistused võistlusteks edenevad – muu elu ning pisivigastused on hetkel segavad faktorid. Meeleolu on aga positiivne!
Pääsesin üle pika aja taas blogima – kiire kevad.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Märtsi viimasel nädala sain Tartus trenni teha ja ise trenne anda (algas lähivõitluse baaskursus). Oli tegus nädal, millest pooled treeningud sain BJJ-le keskenduda. Maasvõitlus kipub üldpildis tagaplaanile jääma aga õnneks sain märtsi viimase nädala natukene rohkem maasvõitlusele pühenduda. Loodetavasti õnnestub seda ka tulevikus rohkem teha.
Kerge trenn enne laagrit Sõjakooli matisaalis. Trennikaaslasteks Jorgen, väike Viu ja Kadri (teeb pilti).
Aprilli esimene nädal möödus laskelaagris. Treeningutest ei tulnud ilmselgelt midagi välja, rääkimata puhkamisest. Õnneks olid Tartus nädalavahetusel RAJU13 demopäevad, kus sain Eesti parimate poegade ja tütardega trenni teha. Kohal olid nii Tallinna spordiklubi 3D Treening sportlased kui ka Tartu klubi Võimla parimad. Kogu tegevus käis kindla ajakava järgi – igale sportlasele olid määratud kindlad ajad, mil ta teise võitlejaga puuri läks ja siis kas sparris, õppis või õpetas.
Pean nõu kahe vabavõitlejaga. Ise all vasakul väljaspool puuri täitmas mõningal määral nurgamehe rolli.
Väsimus laagrist ja intensiivsed demopäevad viisid kahjuks selleni, et olen hetkel haige (õnneks ei midagi tõsist – nohu, kurk valus jne). Loodetavasti saan varsti terveks ja tagasi treeningsaali. Raju13ni ei ole enam palju aega ja seega ei ole aega ei puhkamiseks ega haigeks olemiseks.
Taaskuulmiseni!
Hei!
Minu nimi on Sten ja olen vahva ebaõnnesõdur ehk pühapäeval treeningu lõpus kergelt poksikotti lüües, tegin tagasi sammu ja minu hüppeliigesest käis läbi korralik nõks. Pilt läks mustaks, hetkeks oli jalg tundetu ja paistetas kiirelt ülesse. Pikalt korvpalli mänginud, on mul neid hüppeliigeste vigastusi olnud ikka omajagu, kuid see tundus kuidagi veider. Läksin oma lahkete treeningkaaslastega EMOsse, kus tehti röntgen ja tuli välja, et hüppeliigese sidemed on venitunud ja on ka kerge rebend. Jalg pandi kipsi (õnneks oli mul kaasas ka kimono püksid, mis mahtusid kenasti kipsi peale nagu pildil näha), mis mulle oli täieti uus kogemus kuna pole elus kordagi kipsi veel kandnud. Juba ülejärgneval päeval sain vabalt varvastele toetuda ja karkudega käimine ja kipsi kandmine oli tüütu (kusjuures karkudega käimine mõjub mu haigele paremale randmele väga laastavalt). Eile sain rohelise tule, et võin kipsi ära võtta ning asendada selle hüppeliigese toega. Hetkeseis ongi siis selline, et käin hüppeliigese toega, kuid kasutan ka kergelt karke. Loodan, et suudan ruttu paraneda ja varsti tagasi mattidel olla.
Emotsionaalselt oli see küll paras põnts, niigi on ranne tuksis ja siis lendab peale veel uus vigastus, nõme, nõme, nõme! Mõtlen, aga nii, et kunagi ei tea, milleks jälle see vigastus hea võis olla ja töötan edasi oma eesmärkide poole.
Püsiklient EMOs:
Kõik maadlevad, aga mina seda praegu ei tee.
” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Miks siis nii? Esimeses postituses mainisin enda (lapsepõlve) õlatraumat, mis on hiljuti rohkem häda teinud kui võiks. Milles see trauma siis seisneb?
(Leia 5 erinevust vasaku ja parema poole vahel)
(Leia veel 5 erinevust parema ja vasaku poole vahel)
Mis siis juhtus? Umbes 5-6 aastasena kukkusin ratta pealt asfaltile maha, otse külje suunas. Kukkusin küünarvarrele ning tulemuseks oli kipsis parem käsi – elu esimene ja seni ka viimane. Kahjuks kukkumisviis oli täpselt selline, mille puhul nüüd tean, et tegu on korraliku õlapurustajaga. Aga vanad head ajad, õlaosa keegi ei vaadanud. Pisi-minu suurim probleem sel hetkel oli tõsiasi, et ma pean mõnda aega legosid vasaku käega kokku panema.
Ülikooli ajal aga hakkas kehaline koormus suurenema ning vana vigastus hakkas rohkem välja lööma. Selle aastanumbri sees olen suutnud teha talle nõndavõrd häda, et maadluses althaakide kaevamine võib meheliku pisara silma võtta ning kui lukumaadluses keegi juba vaatab kurjema pilguga minu õla poole, siis patsutan ära.
Konkreetsemalt – probleemiks on õla liigesliikuvus ning suuremal pingutusel valu. Häirib ka liigutuse kompenseerimine läbi õla elevatsiooni. Nädal-kaks tagasi tuli käsi heal juhul fleksiooni suunas 140-150 kraadi, pärast seda puhas kompensatsioon. (Goniomeetriga ma endale kallale ei viitsi minna, sorri.) Enam-vähem sama asi on ka abduktsiooniga. Lisaks on piiratud õla siserotatsioon, mis on ka üks valulikematest liigutustest. Siinkohal ka näide – Kaspari püstivõitluse seminaril, mis toimus eelmisel nädalavahetusel sain põõõõhimõtteliselt kõike teha, kuni pidin kõrvale suunama vastase tagumist otselööki jalaga. Siserotatsioon ning jõu genereerimine abduktsiooni suunas ei ole hea kombinatsioon. Lihaste jõudluse poolest on varem (ca pool aastat tagasi) ära hinnatud tuttava füsioterapeudi poolt, et jõud on langenud oluliselt trapetsi alumistes kiududes ja lailihases. Veidi vähem on langenud rinnalihases (maj) ning subscapularises. Õnneks tuttava ortopeedi sõnul on liigesed-luud ilusad. Kahjuks on abaluude liikumine bilateraalselt naljakas ning kehv.
Aga mida teha?
(Sõber Pomm, sõber Kumm)
Eks ma ikka teen trenni.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Olen praegu saanud natuke regulaarsemalt teha õlaspetsiifilisi harjutusi ning tulemus on parem. Õlg liigub vabamalt, kuid naljakatel hetkedel on jõu genereerimine ikka äärmiselt ebameeldiv. Selle tõttu väldin hetkel sparrimist ning kõvemaid drille, keskendun sel ajal hoopis rotaatormanseti jõule, abaluude stabilisatsioonile jne.
Peamine mure on nüüd küll see, et ma jään neid harjutusi regulaarselt tegema. Kui ma oleksin iseenda patsient, siis ma ei jõuaks end ära kiruda – kui ei valuta, suva, kui hakkab valutama, teeme seni, kuni hullem osa läheb üle. Võeh. Mulle meeldib pigem olla see, kes sõrmega roietesse torgib, mitte see, keda sõrmega roietesse torgitakse.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Tegu on siiski pikaajalise projektiga, nii et huvilised võivad vahepeal kontrollida – üritan ka positiivseid tulemusi postitada.
Tere
Kui viitsid, mis harjutusi sa teed oma õlaliigese probleemi paremaks tegemiseks? Mõni kava – link?
Mu abaluude osa tagantvaade peaks suhteliselt sarnane välja nägema (rasva ehk on vähem
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″
Tere
Kui viitsid, mis harjutusi sa teed oma õlaliigese probleemi paremaks tegemiseks? Mõni kava – link?
Mu abaluude osa tagantvaade peaks suhteliselt sarnane välja nägema (rasva ehk on vähem
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Disclaimer: Need harjutused on mul jooksvalt enda hädade ja probleemide põhjal kokku pandud ning ei pruugi kõigile sobida. Kõige kindlam variant on lasta end lähemailasuva füsioterapeudi poolt üle hinnata ning tema käest spetsiifilisemad harjutused saada.
Igatahes! Nagu mainisin, siis peamiselt tegelen rotaatormanseti lihastega ning abaluu stabiilsusega. Parim sõber on sel puhul kummilint, mida on lihtne visata kotti ja kaasas tassida.
Esimene harjutus on band pulldowns (Pilt: http://www.thera-bandacademy.com/elements/clients/images/11-4408-9__072708_183718.jpg) Harjutuse ajal keskendun ülemises osas sujuvale laialitõmbele ning alla tõmmates abaluude sümmeetrilisele liikumisele. Paljud harjutused ongi sellised tunnetuse poolest paika pandud mul, st väiksem koormus, aga hästi kontrollitud tegevus.
Teine on supraspinatuse tugevdamine (PIlt: http://www.nhs.uk/Livewell/fitness/PublishingImages/lateral-raise.jpg) Minu variant on küll 45-kraadise nurga alla, peopesad ees ning isomeetrilise hoidmisega, kuid pilt ja põhimõte jäävad samaks.
Infraspinatuse jaoks on õlavarre välisrotatsioon (Pilt: http://img.webmd.com/dtmcms/live/webmd/consumer_assets/site_images/media/medical/hw/h9991473_002.jpg) Ise hoian peopesa üleval ning teen seda harjutust kummilindiga mõlemas käes. Seletan täpsemalt – käed küünarnukist 90 kraadi, peopesad lae poole, võtan kummilindist kinni ning mõlemapoolselt välisrotatsioon. Lisaks sellele meeldib seda harjutust seina ääres teha – saan enne välisrotatsiooni abaluud “paika sättida” ning siis jälgida, kuidas stabilisatsioon hoiab.
Subscapularis läheb ka kummilindi kapsaaeda. (Pilt: http://www.active.com/AssetFactory.aspx?did=43282 VASAKPOOLNE) Mulle ei meeldi küünarnukk-keha-kõrval siserotatsioon, kuna leian, et väga lihtne on rinnalihasega hakata sohki tegema.Kui pole mingit kõrgemat kohta abiks võtta, kuhu kummilint siduda, siis on võimalusi ka kummilindi ümber käe sidumiseks, et sama efekti saavutada. Kahjuks on mõistus nädalavahetusest üsna väsinud ning kardan, et ma hakkaksin siin sogast ajama.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Need on peamised harjutused, mida ma kummilindiga teen igapäevaselt. Paar korda nädalas (see on vabama graafikuga) teen läbi ka veidi kõvema treeningu õlgadele, kus on sees sangpommi rebimine ja tõukamine ning erinevad harjutused kätelseisus. Jällegi, väldin intensiivsusele keskendumist, vaid pigem jälgin, kuidas abaluu töötab sel hetkel. Tunnen, et kui ma sellele ei keskenduks, siis hakkangi kohe (vabandust väljenduse pärast) poole persega neid harjutusi tegema.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Loodan, et said vähemalt mingigi vastuse enda küsimusele, lähipäevil üritan kirjutada osadest harjutustest ning enda õla seisukorrast veidi täpsemalt, hea õnne korral ka lisan pildimaterjali!
Suur tänu. Kindlasti kasu neist ka. Jälgin küll analoogseid asju Cressey postitustest aga erivatest ideedest nopib kokku paketti.
Lähimalasuv füsioterapeut…njaah, neid on kogu riigis paar tükki, kellelt reaalselt tuntavat abi saada võib, lisaks abile 30 eur ilmajäämises
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Oled ise ka FT? Lisa materjal/pildid – oodatud.
Raju jõuab üha lähemale ja lähemale… Õnneks on valmistumine kujunenud küllalt hästi. Enamus võistluste jaoks ei ole ma spetsiaalselt valmistunud. Miks? Püüan treenida samas mahus olenemata kas võistlused on tulemas või mitte. Järjekindel kindlate sihtidega töö viib tulemusteni! Kristjan Pressi käe all paraneb maadlus iga treeninguga, samuti maasvõitlusoskused Martin Aedmaga (peaaegu igapäevaselt koos treenides). Tunnen, et viimastel nädalatel on kogu “maasvõitlusmäng” muutunud üha loogilisemaks. Isegi peale 5,5 aastat treenimist avastan uusi detaile mis ühe või teise tehnika omavahel paremini seob.
Võistlusnädalatel on kaalu allasaamiseks enda kehatüübile vajalikud tehnikad välja kujunenud. Vahel läheb sellega lihtsamalt, vahepeal raskemalt… Mugavaks ei kujune see kaaluvõtmine iialgi, kuid pikapeale harjub sellega täitsa ära. Näiteks väsinud olekuga neljapäeval ning reedel. Seega olen nendeks päevadeks tavapärasest vähem tegevusi/kohustusi võtnud.
Peale Raju mõned kohustuslikud puhkepäevad. Tavaliselt ei tule sellest aga midagi välja, kui avastan paar päeva hiljem juba päeva teist trenni tegemas.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Kaalu võttes on magusa söömine otseloomulikult välistatud. Pühapäeval luban endale väljateenitud preemia. Seekord nussasai! Miks just selline valik? Kaalu võttes jalutan millegipärast ALATI sellest letist mööda tundes, kuidas ilanäärmete aktiivsus üha kasvab ja kasvab ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>RAJUNI!
Elu, miks sa segad nõnda kirjutamist?Nagu eelmises postituses lubasin, kirjutan natuke täpsemalt enda õlast. Praegu olen saanud päris hea joone peale, tegeledes igapäevaselt enda õlaga, peamiselt tehes eelnevas postituses mainitud harjutusi. Nagu ütlesin, kummilint on alati kaasas ning kergelt kottivisatav. Mis siis praegu muutunud on? Siserotatsioon on oluliselt parem ning palju pisikesi asju on paremaks läinud. Siinkohal peab paar näidet tooma. Kui varem köögilaua alt juhet pistikupesast ära võttes kadus käest jõud ära ning tekkis kerge valu, siis nüüd seda enam ei esine. Kui varem ei saanud/tahtnud parema külje peal magada, teades, et see lööb õla kangeks, siis nüüd saan magada parema külje peal + tüdruksõber on ka veel kaisus. Win-win. Seljakotti selga pannes ei pea enam tegema naljakat nägu, kui üritan paremat kätt sellest…noh…kurat…seljakotipaelast läbi panna.Aga elu pole kunagi lill! KUNAGI! Üle-eelmisel kolmapäeval (st. 2. aprill) sain teada, et teen kahejalahaardega mahaviimist täiesti valesti. Mis on veidi nukker, sest seni on see päris hästi toiminud mul. Ott Tõnissaar (Raju peakorraldaja, kes teeb laupäevasel Rajul ka ise matši!) imestas ka, et ma võtan praeguse minekuga enda mahaviimiselt jõu ära, aga ikka suudan ära lõpetada. Mis ikka. Mis sitasti, see….see vajab harjutamist. Hakkasin harjutama ning aeglaselt-rahulikult tegema. Ning siis ühel hetkel oli reie nelipealihases kerge valu. Ei mõelnud sellele väga midagi, aga kui järgnevatel päevadel proovisin ka sama harjutust, siis see valu ikka püsis.Eelmisel kolmapäeval oli õudne hetk – harjutasime plahvatusega kahejalahaardeid ning esimene katse mul lõi sellesama valu oluliselt hullemaks. Valu on nõnda konkreetse koha peal ning vajab ägestumiseks teatud venituse ja puraka vahekorda, et kõike muud lubab teha – elada, kõndida, lukumaadlust teha(!) – aga kui üritan minna mahaviimist tegema, siis tõusen kohe püsti ning kekslen ühe jala peal seina poole, et seda rusikaga lüüa. Rõve valu, rõve valu.
Mida ma siis sel puhul teen? Kinesioteip, venitused, vahurull. Kergelt jätkan trennidega ka, aga baaskursusega maadlust kaasa ikka praegu ei tee – teisipäevane katsetus lõppes ka üsna nukralt.Lubasin ka rohkem pildi-videomaterjali harjutuste kohta, kuid kahjuks (nagu postituse alguses mainisin), elu segab kahjuks. Aga igav vähemalt ei hakka! Sest juba sel laupäeval on Tallinnas Saku Suurhallis RAJU 13, kus minu roll jääb seekord “vaid” käte sidumise peale – meie treenerid Jorgen Matsi ning Martin Aedma on nurgameeskonnas. Pärast seda on siin teemas kindlasti palju lugeda, küsida, uurida ning tähistada.Peale selle on 26. aprill 3D Rull (nogi), kus plaanin võistelda kehakaalus 79.5. Õnneks seekord ei pea (loodetavasti) üldse kaalu tõttu muretsema, sest igahommikune kaal tiksub praegu 78-79 vahel, mõnikord näidates kaaluekraanil isegi 77,__.” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Köögiviljad aitavad.
(Spargelkapsas, mu motivatsioon.)Tere
Tore oli jõuda tagasi Tartu ja mitte olla metsas. Jah, mu Raju13-eelne nädal möödus välilaagris.
Trenni sain teha nii palju, et kõndisin suhteliselt palju raskel maastikul. Õnneks ei oleks võistluseelne nädal ka Tartus raskete treeningute saatel möödunud – tähtis on puhata ja vigastustest hoiduda. Laager ei olnud õnneks füüsiliselt raske (välja arvatud 2.päev) ja sain täiesti rahuldaval hulgal magada. Neljapäeval ja reedel sain veel Tartus ja Kosel puhata ja end koguda.
Metsas oli toitumine taaskord problemaatiline – veelaadimine koos süsivesikute vaba (väga vaene) toitumine. Õnneks olid kaasas ahjuõuna ja mustika/valgešokolaadi pudingud. Väike toidu hulk ja pikad päevad väljas ei sobi väga – eriti kui kehas on palju vett ning kehatemperatuur seetõttu langeb. JÄIN ELLU J
Kehakaalust ei olnud mul metsas aimugi – laadisin vett ja proovisin arukalt toituda. Pühapäeva hommikul enne laagrisse minekut oli kaal 69,4 kg. Neljapäeva hommikul Tartus kaalusin 66,7 kg ja reedel Raju13-e ametlikul kaalumisel 65,65kg. Reedel sain isegi hommikusöögiks paar ampsu süüa ja paar lonksu vett. Kaalu võtmine läks ÜLLATAVALT kergesti seekord.J
Raju13 tiksus ikka mõtetes. Ei jõudnud puuri astumist ära oodata – olin oma oskustes kindel ja teadsin, et kui kõike õigesti teen, siis jään oma esitusega rahule. Kõige tähtsam on teha oma asju õigesti ja sportlasena areneda. Ma ei väida, et võit ei ole tähtis – amatöörina on mulle tähtsam teha matše, mis toovad välja mu puudujäägid või annavad mõnd muud moodi konstruktiivset tagasisidet. Enne Raju13-t lootsin, et suudan anda korraliku lahingu ja et jään oma sooritusega rahule.
Laupäev möödus õe juures vaikselt lebotades ja vee joomisega (kerge janu oli reedest jäänud ja seega otsustasin laupäeval keha veega kostitada). Mingit kindlat „pealekaalumistmenüüd“ mul välja pole kujunenud ja seega söön seda, mille järgi isu. Peamine on saada kehasse tagasi süsivesikud ja vesi! Kadri kaudu sain pidevalt infot Raju13 amatöörüritusel toimuvast – Võimlat esindas amatöörüritusel 5 tubli sportlast, kellele kaasa elasin.
Võistluspaika sattusin esimesena – vähemalt alla riietusruumi. Sain koheselt arstliku kontrolli läbida ja peale seda käsi siduma minna. Mul oli õhtu 3. matš. Enne soojendust oli korralik närv sees, õnneks ei midagi ulmelist – olin oma oskustes kindel ja muidu rahulik meel oli ka seekord abiksJ. Sooja tegema hakates kadus kõik muu mõtetest – proovisin teha asju õigesti ja mõtlesin erinevate tehniliste nüansside peale – Võimla klubi poolt oli sportlaste soojendamisel abis Villu, kes minu arvates tegi fantastilist tööd! Sain korralikult esimese higi lahti ja hingamise samuti. Varsti saabuski aeg puuri minna.
Puuri poole liikumine enda poolt valitud loo ja publiku, eriti VÕIMLA FÄNNISEKTORI kaasaelamise saatel on midagi uskumatut. Sain sellest nii palju jõudu ja tuge juurde – see oli väga äge tunne. Puuri jõudes olin rahulik ja kindlameelne – teadsin, mida pean tegema ja et mul on nurgas Eesti parimad! Jorgeniga „kokku lepitud“ gameplan oli vastase oma löökidega seina surumine, sealt maha viimine ja maas alistuse otsimine. Lisaks oli mul veel nurgas Võimla maasvõitluse treener, kurikuulus Martin Aedma, kellega enne matši rääkides tuli Martini poolne nõuanne otsida alistusi, mille ebaõnnestumine ei tähendaks mulle dominantse positsiooni kaotamist (ntx RNC e. tagantkägistus või sidechoke).
Matš kestis kokku 53 sekundit. Peale vastasega rusikate kokku löömist tegi vastane üksiku highkicki õhku ja jäi veidi eemale paigale. Otsustasin teda löökidega seina suruda. Ma ei mäletagi, kas ma jõudsin lööke teha või mitte, igatahes nägin, et ta käed olid väga kõrgel ja läksin mahaviimist otsima. Põrkusime seina, kus ma sain mõlemad käed ümber ta jalgade seongusse, mille peale ta kukkus maha, liikusin kohe mounti (tema peale dominantsesse positsiooni), vastane keeras mulle oma selja. Hakkasin koheselt ühte kätt talle lõua alla ajama ja teisega hoidsin althaaki, et ta ära ei saaks põgeneda. Saingi varsti parema käe sügavale ta kaela ümber ja alistus tuli kiiresti. Ülevoolav tundepuhang, rahulolu ja pingelangus. Päris palju tundeid korraga ja enesetunne oli super. Jäin oma esitusega rahuleJ
Edasi tavatreeningud muude kohustuste kõrvalt (tulev nädal taas välilaagris). Proovin oma oskusi lihvida ning saada paremaks. Tulevikus tulevastest võistlustest hetkel ei tea – tean vaid, et kui on võimalus võistelda, siis seda ma ka teen!
SomethingSomethingEluOnKiire.
Asjalik aeg jälle olnud! Kui koolitöö ja muu elu kõrvale jätta, siis muidugi peab mainima Raju 13 ja 3D Rulli!
Rullist ma ei hakka siin pikalt rääkima, pigem panen siia enda blogi lingi (kus ma kirjutan igast matšist lähemalt), tl;dr variandi ning väheke illustreeriva pildi.
Tl;dr : 1 võit, 2 kaotust, kaalusin -79.5kg kategoorias 76.7kg, enesetunne hea. Enda kategoorias hõbemedal. Kaaluvõtmist polnud, kuid abiks….
(NOM! NOM! NOM! Also, täpne kaalumine on elu alus.)
Lähemalt võtaksin aga kokku VÕIMLA esitluse Raju 13’l. Nagu Jorgen tõi väga vinge faktikese välja – viimasel kolmel Eesti MMA üritusel on olnud VÕIMLAl kõige suurem meeskond. Raju 13’l tähendas see päevasel üritusel 5 amatööri, õhtusel üritusel aga 3 amatööri ning 3 professionaali. Päevasel üritusel suutsime võtta kaks võitu alistustega, kuid see tähendas kahjuks kolme kaotust. Õhtusel üritusel aga võitsid kõik meie amatöörid alistustega ning professionaalid tõid koju kaks võitu ning ühe kaotuse. Ise piirdusin sel Rajul tagasihoidliku kätesiduja rolliga (olles ka ühe matši ajal nurgameeskonnas abiks), mille tõttu ma ei pea sündsaks hakata väga palju lähemalt kirjutama selle ürituse kohta (jätaks selle teistele poistele, kes olid päeva jooksul palju olulisemad jupikesed Raju jaoks), kuid selle võrra sai rohkem kaasa elatud! Pean välja tooma ka matšidele eelneva ülipositiivse meeleolu, mis valitses meie riietusruumis. Peamatši teinud Henri Hiiemäe kiitis meie riietusruumi külastades seda õiget higilõhna ning nalja, mis seal toimus.
Kokku 7 võitu ning 4 kaotust ühe ürituse peale. Pole üldse paha, või mis?
Tere taas
Vahepeal on möödunud 2 kiiret nädalat Raju13-st. Esimene nädal peale Raju13-t möödus metsas laagris. Õnneks ei olnud tegemist väga intensiivse laagriga ja sain ka natuke puhata ja taastuda. Tartusse tagasi jõudes alustasin vaikselt treeningutega – ülirahustav tegevus minu jaoks, eriti peale sellist pikka pausi võistluse ja metsalaagri tõttu.
Ilmad on ka nii superhead olnud ja nädala alguses tegime Ott Tõnissaarega selle suve treeninghooaja avamise auks esimese treeningu õues. Algul traditsiooniline sörk ümber Anne kanali ja seejärel lõime poksikinnastega lapasid ja pärast ka kergelt low-kicke teineteise jalgadesse. Siinkohal tooksin välja, et FRONTKICK ≠lowkick (märkus OttileJ).
Suhteliselt suur osa eelmise aasta suvest möödus väljas, muruplatsil treenides A Le Coq Spordihoone taga. Lisaks minule ja Ottile olid pundis veel Sten Saaremäe ja Kaspar Kraav ning maadlusalaseid treeninguid juhendas Kristjan Press. Loodetavasti tuleb ka see suvi väga trennirohke ning suudan oma oskusi lihvida ja ise võitlejana areneda.Möödunud nädal möödus kergete trennidega ja põhiliselt väikese füüsilise tegevusega, sest tekkis plaan laupäeval, 03.05 Soome võistlema minna. Tegemist oli Hyvinkää kohaliku MMA klubi RNC korraldatava võitlusega amatöörsportlastele.
Kaalu ma seekord ei võtnud, võistlesin kehakaalus -70,3 kg. Kahjuks tuli vastu võtta kaotus läbi kohtunike otsuse. Kokkuvõte võitlusest – vastane ei võitnud matši, ma ise kaotasin selle. Täiesti vastandlik sellele, mis toimus Raju13-e matšis. Pettusin oma esituses ning ei tea siiani, miks midagi juhtus või ei juhtunud. Üks on selge – tagasi trenni higistama. Kõigepealt muidugi väike puhkus (võibolla) ja kerge eneseanalüüs.
Soomes osales ka teisi Eesti sportlasi. Klubist Võimla peale minu veel Sten Anslan ja Hendrik Orion ning klubist 3D Treening Herman Vesiaid ja Ronald Sookael. Viie peale pidasime maha 6 kõva lahingut, millest 2 võitsime (mõlemad võidud saavutas Sten Anslan).
Nüüd siis jään ootama Tartus juuni alguses toimuvat 3D Liiga14(Tartu) amatöörvõistlust. Kindlasti tõusevad päevakorda jooksutrennid, võimlemiskavad ning palju tehnilisi treeninguid.
Liigani J!!!
Heihei!
Viimased nädalad on kulgenud rahulikult, tänu vigastatud hüppeliigesele. Hetkel teen ikka oma võimlemiskava „ahvist inimeseks“ ja lisaks harjutused hüppeliigesele, et võimalikult ruttu tagasi treenima saada. Esmaspäeviti ja reedeti viin, Tartu Vanglas, läbi MMA treeninguid, Tartu gümnaasiumide noortele ning kolmapäeviti püstivõitluse treeninguid oma klubis VÕIMLA. Eriti positiivne on see, et operatsioonini on jäänud veel kuu aega, ootan seda juba pikkisilmi. Nagu Alar kirjutas, möödus meie eelmine suvi A. Le Coq spordimaja juures väljas ja siseruumides treenides. Kahjuks minul jääb see suvi küll vahele, kuid sügisest, kui olen taastunud, panen selle treeningratta uuesti täisaurudega käima.
Esimesel päeval tegime Otiga võimsa trenni ja kui Jorgen seda kuulis, ostsustas ta ka järgmisel päeval meiega ühineda:
Siiski ühel toredal sündmusel, ma viimasel ajal olen osalenud. Jooksurahva pühal, 1.mail, kogunevad tuhanded inimesed minu kodulinna, Viljandisse, kus läbitakse rõõmsalt 12km pikkune distants ümber maagilise Viljandi järve. 85. Suurjooks ümber Viljandi järve tõi starti üle 3500 inimese. Minu jaoks oli see 6. kord järjest läbida seda distantsi, selline väikene traditsioon. Kiireim aeg, millega olen 12km läbinud on 50m 54s. Ilm küll oli veidi nukker, sadas kergelt vihma ja oli üpris külm, õnneks polnud tuult! Mõnusalt veedetud 1. mai hommikupoolik.
Sõpradega väike ühispilt:
Mõnusat kevade jätku!
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Trenni poolest jäi minu nädal nüriks, semester hakkab lõpupoole jõudma ning õppimine on prioriteet. Siiski jõudsin mõnel korral ikka BJJ trenni ka, sest 24. mai on Eesti meistrivõistlused brasiilia jiu-jitsus., mis toimuvad Tallinnas, Kristiine Judokeskuses. Võistlema lähen -76kg kaalukategoorias, sest kaal oli mõnusalt alla tõmmanud. Hommikuti ärkasin üles vahemikus 75.8-76.3. Et saada kaalu, pean muidugi kimono kaalu jagu (~2kg) veel alla võtma, kuid see kaaluvõtmine on juba üsna nohu. (Nng jääb enda “max 3kg kaaluvõtmist” limiidi alla.)
Muidugi nädal aega puhast õppimist ja hooletut söömist jätsid jälje – emadepäeva hommikul näitas kaal numbreid 77.6. Ma muidugi ei usu, et ma võtsin nädalaga suvalt lihtsalt poolteist kilo juurde.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Pigem on see hea meeldetuletus, et nädala vältel võib see number kaaluekraanil muutuda kõvasti nii ühes kui ka teises suunas.Lisaks söömisele tegin veel natuke teadust sel nädalal!…olles katsealune muidugi. Käisin vana kursavenna magistritöö katsetel, mille eesmärk oli hinnata multifidus lihaste aktiveerimist kehatüve stabiliseerimisel (seljavaluga) meestel. Kuna minul selg ei valuta (kui kõrvale jätta kangus pärast paaritunnist autosõitu), siis mina läksin kontrollgruppi. Katse ise oli lihtne – elektroodid peale, vastaskäsi-vastasjalg sirutus toengpõlvituses koos kiloste raskustega ning hoia suutlikkuseni.
(Elektroodid olid suurel tuharalihasel, kõhu sirglihasel, kõhu välimisel põikilihasel ning selja peal L2 ja L5 tasemel (2. ja 5. nimmelüli tasemel).)
Tulemused olid huvitavad. Jõudsin hoida parem käsi – vasak jalg 3 minutit täpselt, vasak käsi – parem jalg 2.20. Selg ja jalg oli kõik ok, aga õlad olid just need osad, mis andsid alla. Õla rehab jätkub, pole midagi! Aga lähen teemast kõrvale – tulemused olid huvitavad, sest L2 ja L5 taseme lihaste aktivatsioon oli mul seljavalutajatega sarnane. St L5 tasemel oli aktivatsioon madal, L2 tasemel oluliselt kõrgem. Töötan valesti, noh! Eks see näitab, et mul on mingi potentsiaal seljavaludeks ikka olemas, aga ptui-ptui-ptui, jätkame samas vaimus ja võtame ikka õlga(sid) kui kõige suuremat probleemi.
Sellest tingituna tuli inspiratsioon kirjutada lähemalt multifidustest, nende rollist ning nende tugevdamisest, kuid see peab kahjuks ootama järgmist korda. Täna on ikka emadepäev!
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Hei!
Veidi ka minu tegemistest… Peale viimast võistlust Rajul olen järjepidevalt treeninud ning pingsalt oodanud sõitu Iirimaale ja Inglismaale. Eelmisel aastal veetsin 5 nädalat SBG treeningsaalis Dublinis. 5 nädalat sain treenida mitmete MMA kuulsustega. Otsustasin reisi ette võtta ka sellel aastal, kuid silmaringi laiendamise mõttes veedan 3 nädalat ka Inglismaal (samuti SBG treeningsaalis). Asjad on pakitud ning aasta aega oodatud väljakutse on kohe-kohe algamas.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Reisist lähemalt saab lugeda blogis: http://kaspu3.blogspot.com/ Püüan teha postitusi nii palju, kui jõuan. Kuidas läheb? Millisel tasemel on sportlased, treeningmetoodikad ja muu… õige pea!
Treenides 2x päevas tuleb pöörata suurt rõhku ka toitumisele. Intensiivsete treeningute ajal kasutan Intrat. Taastumisele aitavad kaasa Recovery ja Hera 80. Magusaisu täidan valgurikka Pudinguga.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
- You must be logged in to reply to this topic.
