VÕIMLA
- This topic has 135 replies, 22 voices, and was last updated 10 years, 1 month tagasi by
.
-
Postitused
-
Tänud lingi eest. Väga põnev vaatamine.
Treenimised käivad täie hooga. Hetkel pidev sihipärane sportimine järgmiste võistluste nimel. Homne päev algabki juba Fartlek intervalljooksuga ning õhtuks on planeeritud tunnine jiu-jitsu treening. Siia lisandub ka erinevate õpilaste juhendamine. Sellega seoses on sellel laupäeval Tartus A.Le.Coq spordihoones toimuvas järjekordne Võimla püstivüitluse seminar. Lühikirjeldus toimuvast blogi sissekandes: http://kaspu3.blogspot.com/2014/03/voimla-pustivoitluse-seminar.html
Osalemiseks piisab baasteadmiste tundmisest püstivõitluse vallas.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Huvitav kas ka siinsetest foorumlastest kedagi sellist leidub? ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Kuna tegu on ikka Võimla Team FASTiga, oleks hea näidata, mida isiklikult tihedamini kasutan.
(Beeta-alaniin, Intra ning OMNOMNOMNOMNOMPUDING)
Esiteks, igahommikuselt beeta-alaniin. Varem võtsin seda päeva peale jaotatuna, aga olude sunnil ning kehva mälu tulemusena kannatas korralik manustamine. Miks seda tarbin? Kunagi ammu Jorgen soovitas ning proovisin ise ka. Tulemus – kui võtan regulaarselt beeta-alaniini, siis subjektiivne väsimus tekib trennis hiljem. Üks “värskem” rull trennis rohkem tähendab nädala peale u. pool tundi rohkem asjalikku trenni. Vahepeal tekivad veidi pikemad lisanditevabad perioodid (loe: pole lihtsalt nädal-kaks midagi meeles/võimalus võtta) ning siis jällegi subjektiivselt ütlen, et väsimus-tahtmatus-viitsimatus tuleb kiiremini.
Teiseks – Intra. Trenni ajal imehea.
Kolmandaks, absoluutselt oluliseim asi siin nimistus – PUDING. Tunnistan, et minu näol on kohutava magusasõbraga tegu. Pudingu abil saan enda magusavajaduse rahuldatud, ilma et tunneks süümekaid a la “Krt, jälle sõin pool kilo šokolaadi ära.” Olen proovinud seda segada erinevate asjadega ning hetkel on absoluutne lemmik keefir. Kui panna peale lusikatäieke kodust moosi, siis on kõht täis ning tuju hea. Leian, et teised antud teema postitajad nõustuvad – kui kaaluvõtmine on käsil ning hing ihkab midagi magusat, siis puding on taevane.
Need kolm toodet on minu köögikapikeses (peaaegu) alati olemas. Eriti puding. Omnomnomnom.
Kuna tegu on ikka Võimla Team FASTiga, oleks hea näidata, mida isiklikult tihedamini kasutan.
(Beeta-alaniin, Intra ning OMNOMNOMNOMNOMPUDING)
Hea valik
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Hei!
Hetkel piinav vigastus paneb piiranguid minu treeningutele, kuna täies mahus erialaseid treeninguid ma hetkel teha ei saa. Vigastusest hoolimata, algavad minu päevad kerge hommikuse jooksuga, see on nii öelda rohkem „tere hommikust keha“ jooks, pulss madal 118-137 ning kestvus ca 15-20 minutit. Hommikune jooks äratab ülesse keha ja annab mõnusa enesetunde. Viiel korral nädalas, süteemiga (1 tööd, 1 puhkus, 3 tööd, 1 puhkus, 1 tööd), võimlen iseseisvalt 45-60 minutit. Võimlemiskava nimeks on „ahvist inimeseks“ ehk parandada oma rühti, saada paika oma abaluud ja nende liikuvus ning näha välja rohkem inimlapse moodi. Minu arengul hoiab kindlalt silma peal SA Tartu Ülikooli Kliinikumi spordifüsoterapeaut Tauno Koovit, kes on ka minu võimlemiskava autor. Kuna oma treeningutel saan kasutada ainult vasakut kätt, (õnneks poksin vasak käsi ees) siis selle jaoks on mulle koostatud spetsiaalne poksikava (jabikava). Täpsemalt – kaheksa nädala vältel, treenin kolmel korral nädalas, igal nädal uus teema. Näiteks kombinatsioonid esimese käega, kontreerimine, tugevalt löömine, petted jne. Lisaks sellele on vastavalt minu füüsilisele võimekusele koostatud mulle jooksukava, mis hetkel kestab kolm kuud. Olenevalt nädalast, jooksen erineva iseloomuga, kas 2, 3 või 4 korda nädalas, teatud pulssidega, teatud aegu. Vigastus tähendab, et ma ei saa küll täismahus ja erialaselt nii palju treenida, kuid see andis võimaluse mul tegeleda muude probleemidega, mis vajavad parandmist nagu nagu mu rüht ja abaluud. Olen kindel, et kui naasen olen parem kui kunagi varem!
Neljapäeval, 13. märtsil, toimub taaskord selline tore üritus nagu RAJU DOONORIPÄEV: võitleme elu eest! Mille eesmärgiks on: teadvustada avalikkusele veredoonorluse ja tervislike eluviiside tähtsust, kutsuda inimesi üles verd andma ja arendada võitlussportide tuntust ja head mainet Eestis. Sellel korral on projekti kaasatud ka Tallinna 32. keskkool ja Tartu Kommertsgümnaasium, kus lisaks vere loovutamisele viivad õpilastele kehalise kasvatuse tunde läbi ning pakuvad vabavõitlusatraktsioone Tallinna spordiklubi 3D TREENING ja Tartu spordiklubi VÕIMLA. Rohkem infot: https://www.facebook.com/events/458020434325882/?ref=ts&fref=ts
Mina olen kohal Tartu Kommertsgümnaasiumis, kus koos toredate VÕIMLA liikmete viime läbi noorte kehalise kasvatuse tunde ning näitame üht teist huvitavat vabavõitlusest. Siinkohal kutsun kõiki inimesi ülesse verd loovutama, sest see on nii üllas ja head tunnet pakkuv tegevus. Kõik kellel vähegi võimalus, tulge ja loovutage verd! Kindlasti kirjutan ja postitan ka pilte, kuidas meil see tore päev möödus!
Proovisin sel nädalal ära ka Pro Series Workout INTRA apelsini ja mustsõstra. Mulle isiklikult mekib rohkem mustsõstra maitse. Apelsinil on kuidagi väga võõras maitse, kuid mustsõstra oma maitseb nagu koduaia marjadest tehtud morss, mis mulle rohkem meelejärgi on.
Tervitused
Oma treeningutest palju kirjutada ei ole – olin kooliga seoses metsas väliõppuselJ. Trenni teha ei saanud aga füüsiline koormus oli korralik ning magamatus tegi eelseisvad ülesanded tublisti raskemaks.
Üldiselt on väeosades viibides nii, et teen iseseisvalt võimalikult palju trenn. Tehnilised treeningud on siinkohal keerulisemad aga vahel on mõni kursakaaslane ikka nõus veidi maadlema või jitsima (maas maaadlema). Õpetan neile midagi kergemat ja huvitavamat ja siis teen oma drille nende peal (päris nii ei saa, et „kuule, seisa selles asendis ja ma nüüd jooksen sind poolteist tundi järjest maha ja kägistan maas natuke!“J) Poksiga on veidi kergem – teen kas varjupoksi või löön poksikotti ja harjutan seejuures erinevaid tehnilisi nüansse. Et treeningutel ka mingit struktuuri oleks, siis teen ka Steni jabikava (ilmselgelt vajab ka minu vasak käsi kõvasti treenimist ja too kava on selles suhtes spetsiifiline).Toitumine läks ka suht käest ära (sõin, mida oli saada, poest spetsiom head ja paremat kaasa osta ei jõudnud esialgselt määratud ametikohast tulenevate kohustuste tõttu). Parim oli teadmine, et metsast tagasi jõudes ootab ees mustsõstra maitseline Intra ja piparkoogi maitseline puding J. Intra läks koheselt käiku ja pudingut sõin järgmine päev hommikusöögiks.
Väeosade toit ei lähe alati minu dieediga kokku ja suureks abiks on pudingud, millega asendan õhtuseid, vahel ka hommikusi söögikordasid. Lõunal on ikka mingi lihatükk ja erinevaid värskeid salateid mida süüa! Intrat tarbin aga kas treeningute ajal või siis peale treeninguid. Harjumuseks on saanud trenni ajal puhta vee joomine, see sobib kehale ka kuidagi paremini. Aga kui vahel on isu, siis läheb käiku ka Intra.
Nädal läks trenni suhtes lörri aga õnneks olid väga intensiivne reede ja laupäev. Tallinnast tulid kaks klubi 3D Treening sportlast Tartu sparritreeninguid (kõik raundid mma reeglite kohaselt võitlust vähendatud löögitugevusega) tegema ja Tartu klubi Võimla poolt võttis osa 6 sportlast. Trennid olid rasked ning nädala jooksul 2 suhteliselt magamatta ööd viisid selleni, et reedel väsisin juba 4 raundi ajal täiesti ära (tegime 10 raundi järjest ja siis peale väikest puhkust veel 6 raundi maadlussparri maasvõitlusega) . Minu sooritused jäid küll tagasihoidlikuks aga pidasin vähemalt lõpuni vastu! Pärast trenni korralik söök ning joogiks mineraalvesi + Intrat(mitte kokku segatuna) ja siis magama. Järgmine päev olin POWERIT täis, vähemalt esimese trenniJ. Tagasiside treeningpartneritelt oli sama – jaksasin liikuda, olin elavam ja tegin oma asja! Viimase treeningu ajal sain aga veidi vigastada (lowkick`d vasaku jala reielihase pähe suretasid mu jala täielikult). Õnneks pole midagi katki, väike puhkus ja uuel nädalal saan juba uue hooga edasi lasta!
Kui nüüd tulevast nädalast rääkida ja valmistumisest RAJU13`ks, siis hea on see, et olen nüüd vähemalt 2 nädalat Tartus ja saan korralikult trenni teha.
Tulev nädal läheb nädalavahetusel Tapal toimuva maadlusvõistluse jaoks valmistumiseks. Võimlast läheb välja taas korralik esindus ning tulemustest ja kogetust kirjutan kindlasti peale võistlusi uues blogisJ. Ma ise võistlen kreeka-rooma maadluses ja kehakaalus -71kg, mis on küll kaaluklass ülespoole minu tavalisest võistluskaalust (-66kg), aga kuna RAJU13 jaoks võtan nagunii kaalu, siis maadlusvõistluste jaoks ei hakka seda hetkel tegema. Et siis see nädal keskendun maadlusele ja maadlusspetsiifikaleJ. Kindlasti läheb maadlusele keskendumine asja ette, ning tulev võistlus ei võta mult ära aega RAJU13`ks valmistumiseks vaid annab just juurde kogemust ja võibolla minu jaoks uusi maadlusspetsiifilisi elemente, mida saan ka puuris kasutada.Taaskirjutamiseni! J
Hei!
Eelseisev nädal möödus minu jaoks suurepäraselt. Kvaliteetsed treeningud kogu nädala lõikes. Jorgeni MMA treening, jiu-jitsu Martin Aedmaga, Fartlek intervalljooks, ning MMA sparringud (Alar nendest eespool juba rääkis). 2 nädalat tagasi ühinesin Võimla võistlustiimi maadlustreeningutega, mida viib läbi Kristjan Press maadlusklubis “Englas.” Edusammud on juba silmmärgargatavad.
Lähemalt Fartlek intervalljooksust: treeningkava on 8 nädalat pikk ning on suunatud vastupidavuse arendamise. Kindlasti ei ole see kava selline, mida võiks teha pikema perioodi vältel suure naudinguga. Tihtipeale olen kiiremaid lõike joostes pidanud ennast tagant utsitama nii palju kui võimalik. Mõtted: “Ma enam ei suuda,” “Võiks juba läbi saada” jne on jooksu ajal pidevalt, kuid väsimuse ilminguil grimasse tehes siiski lõpuni pingutan.
Toon siia ka näite – esimese nädala esimene treening:
10′ 150-165
5′ 170-180
1′ kõnd
5′ 170-180
1′ kõnd
10” max spurt
sörk kuni pulss 130
10” max spurt
sörk kuni pulss 130
2′ 175-190
2′ kõnd
2′ 175-190
2′ kõnd
10′ 150-165
Mis peale on muutunud peale 7 nädalat?
Rasked maadlus ning mma sparringud on muutunud kergemaks ehk suudan püsida intensiivses töökeskkonnas rohkem kui varem
Tavaline aeroobne jooks (ca 135-150) on muutunud igavaks – alatihti tekib soov teha mõni pisikene kiirendus. Vilkuv valgusfoor ei ole kunagi suuremat rõõmu valmistanud…
Nädalavahetusel toimunud seminari põhjal tegin väikse blogipostituse siia: http://kaspu3.blogspot.com/
Kõik maadlevad, aga mina seda praegu ei tee.
” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Miks siis nii? Esimeses postituses mainisin enda (lapsepõlve) õlatraumat, mis on hiljuti rohkem häda teinud kui võiks. Milles see trauma siis seisneb?
(Leia 5 erinevust vasaku ja parema poole vahel)
(Leia veel 5 erinevust parema ja vasaku poole vahel)
Mis siis juhtus? Umbes 5-6 aastasena kukkusin ratta pealt asfaltile maha, otse külje suunas. Kukkusin küünarvarrele ning tulemuseks oli kipsis parem käsi – elu esimene ja seni ka viimane. Kahjuks kukkumisviis oli täpselt selline, mille puhul nüüd tean, et tegu on korraliku õlapurustajaga. Aga vanad head ajad, õlaosa keegi ei vaadanud. Pisi-minu suurim probleem sel hetkel oli tõsiasi, et ma pean mõnda aega legosid vasaku käega kokku panema.
Ülikooli ajal aga hakkas kehaline koormus suurenema ning vana vigastus hakkas rohkem välja lööma. Selle aastanumbri sees olen suutnud teha talle nõndavõrd häda, et maadluses althaakide kaevamine võib meheliku pisara silma võtta ning kui lukumaadluses keegi juba vaatab kurjema pilguga minu õla poole, siis patsutan ära.
Konkreetsemalt – probleemiks on õla liigesliikuvus ning suuremal pingutusel valu. Häirib ka liigutuse kompenseerimine läbi õla elevatsiooni. Nädal-kaks tagasi tuli käsi heal juhul fleksiooni suunas 140-150 kraadi, pärast seda puhas kompensatsioon. (Goniomeetriga ma endale kallale ei viitsi minna, sorri.) Enam-vähem sama asi on ka abduktsiooniga. Lisaks on piiratud õla siserotatsioon, mis on ka üks valulikematest liigutustest. Siinkohal ka näide – Kaspari püstivõitluse seminaril, mis toimus eelmisel nädalavahetusel sain põõõõhimõtteliselt kõike teha, kuni pidin kõrvale suunama vastase tagumist otselööki jalaga. Siserotatsioon ning jõu genereerimine abduktsiooni suunas ei ole hea kombinatsioon. Lihaste jõudluse poolest on varem (ca pool aastat tagasi) ära hinnatud tuttava füsioterapeudi poolt, et jõud on langenud oluliselt trapetsi alumistes kiududes ja lailihases. Veidi vähem on langenud rinnalihases (maj) ning subscapularises. Õnneks tuttava ortopeedi sõnul on liigesed-luud ilusad. Kahjuks on abaluude liikumine bilateraalselt naljakas ning kehv.
Aga mida teha?
(Sõber Pomm, sõber Kumm)
Eks ma ikka teen trenni.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Olen praegu saanud natuke regulaarsemalt teha õlaspetsiifilisi harjutusi ning tulemus on parem. Õlg liigub vabamalt, kuid naljakatel hetkedel on jõu genereerimine ikka äärmiselt ebameeldiv. Selle tõttu väldin hetkel sparrimist ning kõvemaid drille, keskendun sel ajal hoopis rotaatormanseti jõule, abaluude stabilisatsioonile jne.
Peamine mure on nüüd küll see, et ma jään neid harjutusi regulaarselt tegema. Kui ma oleksin iseenda patsient, siis ma ei jõuaks end ära kiruda – kui ei valuta, suva, kui hakkab valutama, teeme seni, kuni hullem osa läheb üle. Võeh. Mulle meeldib pigem olla see, kes sõrmega roietesse torgib, mitte see, keda sõrmega roietesse torgitakse.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Tegu on siiski pikaajalise projektiga, nii et huvilised võivad vahepeal kontrollida – üritan ka positiivseid tulemusi postitada.
Tere
Valmistumine maadlusvõistlusteks läksid rahulikult ja tavatrennide graafikus. Kolmapäev oli ainus maadlusspetsiifilise trenni päev ja siis sai üleveo kaitsega tutvutud (eelmine võistlus veeti mind mitu korda üle ja kaotasin selle tõttu kõvasti punkte). Trenni lõpus tegime maadlussparringut – mina siis ainult kreeka-rooma (kr-r) maadlust, kuna pidin ainult selles võistlema. Sparri käigus tegin ka kergelt vasakule käele viga aga õnneks taastusin sellest võistluse ajaks J. Päev enne võistlusi selgus, et lisaks kr-r maadlusele saan võistelda ka paralleelselt vabamaadluses – mõeldud, tehtud!
Kuna võistlesin kaalus -70 kg, siis kaaluvõtmisega probleeme ei olnud. Sain isegi laupäeva hommikul süüa ühe praetud muna juustuga ja kõrvale juua 350ml mineraalvett. Nädala sees vähendasin õhtusöökide portsjoneid ja tavaliselt jõin ka peale trenne INTRA`t, et järgmiseks päevaks paremini taastuda. Esimene asi peale kaaalumist oli INTRA segatuna mineraalveega.
Omad vitsad peksavad:
Kokku sain teha 1 kr-r ja 4 vabamaadlusmatši. Kr-r matšis kaotasin suhteliselt kiiresti läbi seljavõidu vastasele. Seekord siis niiviisi…
Vabamaadluses oli minu kaalus 5 võistlejat koos minuga ja saime kõik omavahel läbi maadelda. Kaotasin 2 , võitsin samuti 2 matši ja tulemuseks pronksmedal. Oma esitlustega väga rahule ei jäänud – eriti kreeka-rooma matši ja vabamaadluse 2. kaotusega. Kreeka-rooma matši kaotasin mehele, keda olin 5 min varem teisel matil vabamaadluses ülekaalukate punktidega just võitnud. Ja vabamaadluse 2. kaotus tuli minu enda suure vea tõttu – keerasin end selili, mitte kõhuli – it happens J Tol hetkel olin punktidega juhtimas 4:0, 2 punkti üleveo eest – vaikselt hakkab tulema” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
MMAakatest maadlejad!
Võistlus oli fun ja hästi korraldatud (3h-ga jõudis omavahel võistelda 108 maadlejat 2-l matil). VÕIMLA tiim tegi väga hea töö ja tõime 4 peale ühe kuld-, ühe hõbe- ja ühe pronksmedali ning ühe neljanda koha. Võimla võitlejaid toetas ja juhendas nurgas SK Tartu KALEV/ENGLAS treener Kristan Press.
Edasi jätkan RAJU13-ks valmistumisega. Oma olemise ja tegemistega hoian teid kursis läbi blogi.
Olge mõnusad!
Minu nädalavahetus möödus tavapärasest teistsusguselt, nimelt oli mul võimalus kaasa sõita ja täita treeneri rolli, kahele Eesti sportlasele – Kaspar Kraav (Tartu, VÕIMLA) ja Keith Maiste (Tallinn, 3D Treening), kes võistlesid Soomes, Jyväskylas, üritusel Escape Fight Night. Võistlus toimus ööklubis, kuhu oli püsti pandud poksiring. Kokku oli üritusel 8 erinevat matši, kus võideldi nii taipokis, klassikalise poksis kui ka sportlikus vabavõitluses. Meie poisid võitlesid sportlikus vabavõitluses, kaalukategoorias -77,1kg ja Soome vabavõitluse amatöör reeglite järgi (kus on keelatud võrreldes Eesti sportliku vabavõitluse reeglitega, käe – ja küünarnuki löögid maas).
Laupäeva hommikul kell 10.00, toimus spordibaaris Matsi, sportlaste kaalumine. Mõlemad võitlejad olid ilusti kaalus.
Mina isiklikult täitsin treeneri ja nurgamehe rolli. See oli minu debüüt nurgamehena ja täiesti uus kogemus minu jaoks. Esmakordselt pidin siduma võitlejate käsi, olema matšide ajal nurgas ja muretsema üleüldse võitlejate heaolu eest. Arvan, et sain mulle omistatud ülesannetega ilusti hakkama! Õhtul kella 18.00 algasid matšid, rahvast oli ööklubisse kogunenud ca 300 inimest, üritusel oli effektne valgus- ja muusikashow ning ekraanidel ka videokajastus.
Õhtu teises matšis, astus Keith Maiste (3D Treening) vastu Soome võitlejale Mikka Kallio (FC Jyväskylä) võttes võidu 1. raundis [2.30] käelukuga.
Õhtu viiendas matšis, astus Kaspar Kraav (VÕIMLA) vastu Soome võitlejale Mikko Pasanen (FC Jyväskylä), kus tuli leppida kaotusega läbi kohtunike otsuse väga tasavägises matšis.
Nädalavahetus oli edukas ja emotsioonide rohke. Minu jaoks oli see hindamatu kogemus, sest kindlasti tahan tulevikus, kus ise enam ei võistle, jätkata treeneri tööga. Natukene nukker oli muidugi see, et ise võistelda ei saanud, aga küll varsti tuleb aeg, kui ise naasen.
Hei!
Sten rääkis veidikene äsja toimunud MMA võistlustest Soomes , Võistlused nii nagu võistlused ikka – vahepeal võidad,vahepeal kaotad! Ühe matši võrra jälle rikkam MMA areenil ning samuti sai Sten esimese kogemuse nurgameeskonnas olemisel. Super töö! Kiidusõnad! Jorgeni nõuandeid kuulates on õigesse kaalukategooriasse mahtumine muutunud üha süsteemsemaks – kuna süüa, millal süüa, mida süüa jne… Viimastel päevadel võistluste eel peab toidukaal oleme minimaalne, toiteväärtuslik pool aga maksimaalne. Kohvi- ja vahukoor, pähklid, kuivatatud ploomid, aprikoosid jms. on seega vägagi teretulnud.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Söömine peale võistlusi oli nauditavam, kui tavaliselt. 2 päeva jooksul 3x “All you can eat” toidukohtades. Paar tundi peale kaalumist jõuvarude taastamine erinevate lihade, salatite, juustu, mahla jms. toitainetega. Peale võstlust korraldajate kulul Tai buffeesse – sushi, erinevad riisitoidud teravate kastmetega ja palju muud head-paremat ajasid kõhu punni juba küll. Lõpus ka paar tassi kohvi, et saadaval olevad Fazeri kommid paremini alla läheksid (siiski kaaluvõtmine seljataga). Tagasi Helsingi poole sõites tegime hommikusöögi ABC tanklas, kus oli JÄRJEKORDSELT “All you can eat” söögikoht. Esimesel kahel korral sõin veidi üle, kuid mis seal ikka – 3 on kohtu seadus ning vigadest me õpime!
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Teekonna telgitagustest on veidike juttu ka siin: http://kaspu3.blogspot.com/2014/03/escape-fight-night.html
Järgmine võistlus: MMA RAJU 13!
Teised kas võistlesid või olid nurgas, mina…mina tegelesin enda õlaga. Kuna õlg tekitas vahepeal rohkem muret, siis tegin mõnenädalase sparringu- ning kõvema treeningu pausi. Viimased nädal aega üritan aga vaikselt tagasi ree peale saada.
Eelmisel laupäeval Jorgeni sünnipäeva tähistades sai tehtud esimesed BJJ sparrid-rullid (jah, niimoodi peabki sünnipäeva tähistama!) ning ptuiptuiptui, õlg jäi ellu. Järgmine päev oli loomulikult kergelt kange, nagu ennustas ka minu lemmiksuperkangelane Captain Obvious.
(Ootan, et kinodesse tuleks tema film ka.)
Lisaks sellele tegin kolmapäeval esimese korraliku maadlustrenni üle pika aja Kristjan Pressi käe all. Tulemus – kui pole jõudnud 5 nädalat korralikult maadlema (haiguse ja sellele järgnenud õlahäda tõttu), siis on see päris väsitav ning raske.
(Parim supervõime üldse!)
Maadluse teemat jätkades – praegu lõppeb Võimla uue lähivõitluse baaskursuse teine nädal kümnest. Baaskursuslased on tublid, minu ja Alari käe all on juba õppinud üksteist loopima nii ühes kui ka teises suunas. Nagu ikka, õpetades õpid ka ise. Mida mina olen õppinud? Võrreldes eelmise baaskursusega pean hakkama varem praeguste õpilastega sparre kaasa tegema. Kuna baaskursuse treeningule eelneb ka enda treening, siis on lihtne visata jalad seinale ja öelda, et teie tehke nüüd, mina vaatan.
Mis sel lähenemisel üldse häda on? Eelmisel baaskursusel õpetasime Alariga neid vist liiga hästi (ajan siinkohal rinna demonstratiivselt kummi) ning kui kursuse lõpupoole hakkasin sparre kaasa tegema, siis oli maadlussparr oodatust raskem. (Muideks – Alari postituses oleval pildil on kuldmedalist Kaupo tollelt baaskursuselt pärit.) Üks põhjus, miks sparringud lähevad baaskursuslastega järjest raskemaks, on kindlasti detailide olulisus – kui korrigeerin õpilase kehaasendit või kaitseliigutust poole sentimeetri ja grammi võrra, siis tean juba ette, et järgmise sparringu ala on teda raskem maha väänata. Ühest küljest hea – õpilased õpivad, mina ilmselgelt tean, mida ma räägin jne. Teisest küljest on see halb – mul on nõrk ego ning mismõttes minu õpilane hakkab mind maha väänama???
(Jorgenil on panda, minul on…)
Tegelikult oli see viimane lause rohkem halb huumor – kui enda õpilased suudavad mulle maadluses probleeme valmistada, siis on see ainult positiivne, nn endale sobivate treeningpartnerite „kasvatamine”.
All in all, elu on lill.
P.S. Kes soovib mind elusuuruses näha ja elust-olust rääkida, siis võib mind kohata 3. aprillil Maaülikooli spordihoones, teemaks FASTi degusteerimine!
- You must be logged in to reply to this topic.