VII Innar Mardo Memoriaal: tulemused, pildid, kommentaarid

Väga hea point. Välisvõistlused. Räägin sulle kiirelt asjast, millest inimesed ei taha aru saada.

Mida on välisvõistlusele saatmiseks vaja? Raha. Kust see peaks tulema?

Viktoriiniküsimus: millise toidulisandifirma, kui EKFLi toetaja, logo sa EMV plakatil näed? Keegi pole keelanud teistel EKFLi toetada. Kahjuks seda aga ei tehta. Teine variant on, et iga sponsorfirma toetab ise oma sportlase võistlemist. Aga ka seda ei tehta.

Fakt on, et FitShopist ostes toetad EKFLi. Kes seda iga hinna eest kirub, sel on alati võimalus enda sponsorilt lähetuseks raha küsida. Samas on ilmselt paljuloodetud, et inimesed põhimõtetest juhinduksid…

Samas kui oleks rohkem raha, kas see tagab rohkem piisava tasemega võistlejaid, keda on mõtet suurvõistlustele saata? Või leitakse lisaraha, kui on tõesti palju hea tasemega võistlejaid.

Et sinu võistlemist vigastused segavad, seda ma tean.

Nii see tõesti on! Ehk ainult selle vahega, et kõrvaltvaataja mitte ei taha aru saada, vaid lihtsalt ei mõista alaliitude rahastamise meetodeid, arvan. Kuna olen kursis rohkem Eesti Jõutõsteliidu asjadega, toon näited selle põhjal. Eks see sportlaste välisvõistlusele saatmine käib ka EKFL-s samadel alustel.

Esimene variant uskumiseks: Alaliit on rikas, saab raha riigilt, olümpiakomiteelt, spordiklubidelt, sponsoritelt ja sportlaste kõrgetest osavõtumaksudest. Alaliidu eesotsas istuvad inimesed kes püüavad iga hinna eest sportlaste pealt (mitte neid võistlema lastes) kokku hoida ja alaliidu raha oma taskutesse pumbata. Samuti sõidavad alaliidu kulul mööda ilma ringi ja elavad lihtsalt mõnusat elu.

Teine variant uskumiseks: Alaliit on vaene. Võistlusi korraldatakse klubide liikmemaksude ja sportlaste osavõtu-ja antidopingu tasudest. Alaliidu eesotsas ja lähedal on inimesed kes entusiasmist toetavad oma äridega alaliitu ja sportlaste välisvõistlusi. Eranditult kõik sportlased ja nende treenerid katavad välisvõistlustel käimise iseenda või kellegi väga hea tuttava-sponsori rahadest.

Nüüd olemegi ummikseisus. Ükskõik kumba varianti uskuda, jääb suurvõistluste konkurentsile mitte vastav sportlane koju. Mõlema variandi puhul alaliidu toetus talle puudub, Ainuke võimalus hetke situatsioonis on sportlasel endale isiklik rahastaja leida ja avaldada alaliidule soovi välisvõistlustel osalemiseks.

Et keegi valesti aru ei saaks siis ütlen, et 2. variant uskumiseks on lihtsustatud kujul õige.

Puhas kadedus, taaskord. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Sind ei saaks ju reporteriks lubada: kahe tunnist videot ei viitsiks keegi vaadata. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kaks tundi on isegi hästi. Kaks tundi oleks siis olnud kui sina oleksid teda intervjueerinud ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Kui mikrofon Imre kätte saab, alustab juttu aastast 1990 kui mehed rauapuru peale panid grimmi asemel. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Jaa-jah, raudoksiidi pandi. Rooste on vist eesti keeles:)

Muud ei olnud lihtsalt saadaval ja asja võlu oli olematu hind. Sai ülikooli keemialaborist.

Nüüd ju küsitakse väikese purgikese eest päris kenakene summa, mingi 30 eurot ikka vist.

Pilte selle “grimmi” väljanägemisest on?

Vaata siitsamast galeriidest 2003.a. Eesti Karikat, siis olid enamus selle grimmiga:)

2003 aastal oli juba muid vahendeid ka, aga 2001 aastal oli küll 90% beebiõli ja rauapuru! Kusjuures need, kes oskasid seda korralikult kokku segada, said päris hea tulemuse. Näiteks legendaarne hr Pavel Kossenko vägagi meisterlikult segas omal ajal võistlejatele mõõduka tasu eest täiesti arvestatava grimmi. Mees vaatas alati, et kui tuli liiga paks grimm, siis lisas õli ning ega see eriti ei voolanud ka kui õiges vahekorras segu oli. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>