Vigastused, mida foorumlased on kogenud
- This topic has 106 replies, 80 voices, and was last updated 13 years, 2 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Võrkpallis sain parema käe pöidla pahupidi.
Karates sain varbad tagurpidi, vere välja ja tõmbasin vasema reie adduktor ära (teeb siiani venitustel valu).
Jõusaalis on iganädalane asi sinikad, aeg-ajalt teevad õlad valu, põlvedes kõhred läbi (ei tea, kas just jõusaali tagajärjel), pilt kah korra eest läinud (rauavaeguse ja liiga suure pingutuse tagajärjel) ja muu selline nipet-näpet.
Ptui, ptui, ptui, rohkem pole trennides õnneks midagi juhtunud, muidu aga piisavalt
mõtleme ka siis mõne
*judos sai hooaja lõppedes kukutud täpselt õla peale, mis tingis siis väikese nihestuse
*kunagi liiga innukalt spagaati tehes suutsin ära rebestada reie tagalihase
hüppeliigese vääne/murd sissepoole (kõrgushüpe)
silma sarvkesta vigastus (orienteerumine)
patella sideme vigastus (korvpall)
meniski rebend (orienteerumine)
õlavigastus (Arnold press)
nahavabad käed ja jalad (rattaga asfaldil)
vahepeal oli mitu aastat periood, kus sattusin traumapunkti iga 3-4 kuu tagant. Nüüd veidi rahulikumalt.
põlvemenisk on puruks läinud liigsest korvpallist asfalti peal.
Käisin kohe opil ära (paar aastat tagasi) nüüd on mõlemad jalad peaegu ühetugevused.
Ja veel lisaks, et ma pole kunagi ühtegi luud murdnud kuigi kukkumisi on hullult olnud.
Kunagi mängisime sõbraga vibudega.
Ta lasi noole lahti ja ma nägin, et see tuleb minu pea poole.
Ja, laks, vastu kulmu!
” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Verd voolas.Siis traumakasse ja sellest ajast peale ma ei ole enam vibudega mänginud.
Oi kui vähe jäi puudu, et pimedaks ei jäänud.Koolis kunagi jooksin vetsu uksest mööda, keegi kaval, aga tegi just ukse lahti ja mina peaga otse vastu ukse äärt, mille tagajärjel põrkasin vastu seina. See oli ka suht valus.
Ja siis veel paar hüppeliigese väänamist.
Esimese kümne eluaasta jooksul sai ennast päris kõvasti igale poole ära löödud, seda eriti just kodustest tingimustes. Sinikad polnud just midagi ebatavalist. Õnneks teise kümne eluaasta jooksul on see loll komme peaaegu kadunud.
Rattaga on ka kõvasti kukkutud, nii asfladil, kruusal kui ka metsas. Raskemate kukkumiste korral on olnud marrastused ja mõnikord ka nädalake jala lonkamist.
Jõusaalis polegi ennast eriti vigastanud, paremale õlale sai liiga tehtud oma pool aastat tagasi. Kulus kaks nädalat pausi ja ohtralt fastum geeli ning oligi kõik vinks-vonks korras. Siiamaani pole õlg enam tunda andnud. Kaks korda olen peaaegu ka pildi taskusse visanud, kuid seda liigse pingutuse tõttu jõutõmbe viimaste seeriate ajal.
Ühtegi luumurdu pole olnud, ühe korra on ainult näpp korvpallis tagurpidi läinud. Natuke aega lahases ja kõik korras.
Et nüüd midagi ära ei sõnunud, tuleks kolm korda üle vasaku õla sülitada… või oli see üle parema õla? …vahet pole, topelt ei kärise.
Kõige koomilisemad õnnetused on olnud suuskadega. Elus on kaks korda nii juhtunud, et olen suuskadega suurest mäest alla sõitnud ja on õnnestunud kukkuda niimoodi kõhuli, et olen kuidagi seljatagant endal suusaga kulmu paiste lüüa. Ja ikka korralikult paiste, nii, et silm kinni. Praegult mõtlen, et kuidas see küll võimalik on, et seljatagant tuleb suusk otsaette aga nii ta juhtus
Umbes 10 aastat tagasi sõitsin rattaga liinibussile küljelt sisse. Õnneks piirdus asi vaid peahaavade õmblemisega. Paar nädalat oli koolis jumala tuus ringi käia, kõik imetlesid mu briljantroheliseplekilist “kaalikat”.
Juba aastaid käin vaikselt ka LARPi seltskondades pehmete relvaimitatsioonidega vehkimas. Sealt sain paar aastat tagasi vasakusse randmesse luumurru. Lihtsalt ma olin liiga väsinud ja kui ma väsinuna edasi tegutsen, siis ma unustan ennast, hakates lollusi tegema. Mingi kiuksu ajel blokkisin vastase löögi vasaku käega (ilmselt unustasin, et mul polnud tol hetkel kilpi käes, lisaks lajatasin käe veel omapoolse jõuga vastase relvale vastu) ja oligi väikese sõrme taga asuv pisike luu sodi (põikmurd). 10 päeva lippasin sellise käega ringi, siis läksin perearstile, kes peale röntgenit mu kohe EMOsse saatis. Seal öeldi, et “noh, veidi liiga hilja, aga paneme viisakusest kipsi peale”. Vist kuu aega tuli kipsi kanda ja vasaku käe väike sõrm enam päris sirgu ei lähe.
Täna hakkasin ühe tuttavaga maadlema vaatamata enda olematule ettevalmistusele. Kukkusin parema õla peale ja nüüd õlg valutab. Vähemalt liigub see vabalt, ei ragise, valu ei ole väljakannatamatu jne, seega loodan, et asi piirdus vaid põrutusega.
Kämblaluumurrust karmimaid lakse olen seni suutnud vältida.
Mõned aastad tagasi juhtus selline lugu. Selja lailihast treenides, tõmbasin kangi plokksüsteemil ülevalt kuklataha.
Samal momendil katkes tross ja ma ei suutnud käsi taha viia. Lajatasin kangiga endale lagipähe.
Küll peast tuleb palju verd. Läksin otse kiirabisse kus mul peapealt juuksed ära aeti ja tehti 8 õmblust.
Marletups seoti ka veel samade niitide külge ja nii ma koiu läksin tutt peas.
Ma arvan, et foorumil pole nii palju kettaruumi, et saaksin oma vigastused ette lugeda.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Hetkel on:
Vasakul põlvel põlvesideme rebend
Mõlema põlve liigesed pekkis
Epikondüliit
Luuümbriste põletikud säärtel ja käsivartel (hakkavad korda saama)
Haiged hüppeliigesed
Õlaliigesed pekkis
Randmetel on sidemed välja veninud (ei saa üle 16kg hantlit käes hoida, ranne vajub läbi)
Taldadel on ka mingi teema, millede diagnoos on võõras
Lülisambal on kuus probleemi (2 neist ülaseljas, 4 alaseljas)
Vasakul põlvel M.Schlatter
Kui õigesti mäletan, siis mõlema reie kakspealihasel mitmeid rebendeid (ühel kaks korda kindlasti, teisel vb 1. uurin järgi, kusagil kirjas) olnud seda siis väga noorena jalalöökide tegemisest liiga kõrgele, endast siis oluliselt kõrgemale.
Hetkel on:
Vasakul põlvel põlvesideme rebend
Mõlema põlve liigesed pekkis
Epikondüliit
Luuümbriste põletikud säärtel ja käsivartel (hakkavad korda saama)
Haiged hüppeliigesed
Õlaliigesed pekkis
Randmetel on sidemed välja veninud (ei saa üle 16kg hantlit käes hoida, ranne vajub läbi)
Taldadel on ka mingi teema, millede diagnoos on võõras
Lülisambal on kuus probleemi (2 neist ülaseljas, 4 alaseljas)
Vasakul põlvel M.Schlatter
Vanas heas eesti filmis, Mehed ei nuta, öeldi kuldsed sõnad.
Sul peab raudne tervis olema et sellele kõigele vastu pead.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Endal ka õlaliigesed pekkis.
Randmemurd – valutab aga ei sega elamist – kukkusin halvasti.
Randmemurd – valutab raskusega aga ei sega elamist – kaklesin halvasti.
Mingi puusavigastus, ei saa põlve kõrgele tõsta, et näiteks sokki jalga panna – sõitsin halvasti mootorrattaga ja kukkusin.
Hüppeliigese pragu – ei saa kaua joosta – aitasin sõbral kappi tassida ja astusin asfaldiauku.
Lõualuu pragu – ainus vigastus mis korralikult ära on paranenud – kaklesin halvasti ja kaotasin nokaut’iga.
Alaselja mingi viga – ei saa kummardada ega tõmmet teha – sõideti rängalt tagant otsa.
Põlvede põrutus – ei saa kükke teha raskusega – sama otsasõit.
Jõusaalis pole endale viga teinud, tänud siin juhendajale ja iseendale, et märkasin juhendust osta.
1) Ratas – väiksena sõitsin tihtipeale uperkuuti, peale selle kukkusin kena kiiruse pealt lõuaga mõõda kruusateed ja libisesin naha kenasti maha, 13 a sõitsin maal töölt täie kiirusega koju ja teksapükste säär jäi kuidagi keti vahele, millepeale lendasin kena uperkuudiga ühe hoovi – küünarnukid said kenasti nuheldud
2) Judo – seal sai kõiki kohti ikka aegajal mõnusalt põrutatud, kuid kõigehullem vigastus oli kõrgelt õla peale kukkumine, millest on mul siiamaani vigastus (6 aastat tagasi käisin Judos), ilma süvalihase harjutusteta ei saaks suurte raskustega rinnalt surumist tehagi, lisaks igasugused järsud liigutused nagu pallivise, kuulitõuge jms on võimatu
3) Võrkpall – 2 korda randmel mõra sees, 1 kord pärast plokki läks põial 2 nädalaks mitu korda suuremaks ja tumesiniseks, põlvede peale kukkumist on palju olnud, mingeid pisemaid vigastusi oli ka, kuid ei mäleta sest käisin võrgus mingi 7-13 eluaastat.
4) Jõutõstmine – siiamaani kõige ohutum spordiala, mida sooritanud olen, omast idiootsusest vigastasin paremat rannet (raamis surumine 190 kg´a ilma randmesidemeteta) ja küünarnukke (laubapurustaja ilma korralikku soojenduseta). Põlved vahepeal natuke ragisesid, kuid siis hakkasin kasutama põlvesoojendajaid ja kadusid põlveprobleemid, kasutan neid surumispäeval küünarnukkisoojendajatena tänu millele mul kadusid küünarnukkiprobleemid ka ära.
Nüüd kui väheke vanem, siis ega enam naljalt ei vigasta ennast, enamasti nüüd mõtlen ennem kui tegutsen.
Ma vist olen imeinimene, vigastused siiani puuduvad kui välja arvata mõned sinised silmad/sinikad kätel ja kehal.
ju on kõigevägevam siis mind hoidnud, samas mõtlen ise ka alati paar sammu ette oma tegemisi, sõnaga kalkuleerin mis tagajärg võib mingil teol olla.
Kui inimestel oleks veidigi rohkem arenenud enesealalhoiuinstinkt (võime veidi ette mõelda) , oleks(see on paha sõna:)) õnnetusi kordades vähem….
Tavaliselt ollakse tagantjärgi targad.
- You must be logged in to reply to this topic.
