Vend Vähk Peab liikuma!
- This topic has 6,207 replies, 288 voices, and was last updated 4 years, 3 months tagasi by
.
-
Postitused
-
See pumpamine sobibki hästi neile, kellel on ka eelnev treenitus…
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> . Muidugi olen ise näinud ka vendi, kes lähevad lavale viimases otsas ja siis hakkavad koos noortega pumpama ja selleks ajaks kui ongi pumbatust vaja ei ole enam midagi pumbata…. 
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kui ma tunnen, et olen juba maha jahtunud ja tean täpselt, et 10-15 minuti pärast on vaja tagasi lavale minna, siis loomulikult pumpan. MM-il oli pumpamise tulemus korraks selline, aga kahjuks pidin selle seeria katkestama trauma tõttu…
Põhjamaade meistrivõistlused 2013 Tallinnas.
Kui üks võistlus juba tehtud on, siis saab teha alati veel pildi- ja videomaterjali põhjal põhjaliku analüüsi ning selles suhtes olid Eesti meistrivõistlused väga vajalikud! 82 kg võistluskaal jäi natuke pehmeks ning kindlasti pidin veel paar kilo alla saama. Treeningutes midagi muutma ei hakanud ning ühtegi viga ei teinud.
Võistluskaalumisel saingi kehakaaluks 80 kg ning visuaalne pilt oli superlux! Oluline, et ka enesetunne oli megahea ning sellises vormis võib lavale minna kasvõi vanakuradi enda vastu. Ega ma oma kogemustega ei ole kellelegi kerge vastane ning kaotama ei läinud! Eesmärk oli ka ilusti paigas- absoluutne esimene koht kuigi kõva häälega seda välja ei öelnud. Enne neid võistluseid oli mul konkurentidest päris korralik ülevaade ning peab ütlema, et dopingukontrollide hirmus jäid ilmselt nii mõnedki tugevad tegijad tulemata- miks see mind küll imestama ei pane?! Pikemas kategoorias jäi eelinfo põhjal silma Norra absoluutne meister, kes võistles pikemas kategooorias. Olin näinud selle mehe stuudiopilte, aga ei teadnud temast rohkem midagi. Seda arvesse võttes pigem uskusin et ta ei ole palju võistelnud ning kui puuduvad kogemused, siis on trumbid minu käes.
Oma vabakava otsustasin ka veel 1 tund enne lavaleminekut parandada. Mõned spordisõbrad tundsid huvi, et kas ma ka jälle hundiratast viskan? Eesti MV jätsin selle liigutuse vahele, aga samas valitud muusikapalas oli selline koht täiesti olemas, kus sain natuke põnevamat liikumist sisse tuua! Mõeldud-tehtud! Omavahel öeldes tundub, et vabakavadel ei ole viimasel ajal enam väga erilist pointi. Ikka tunnistatakse kohtunike poolt paremateks vabakavadeks jämedamate võistlejate esitused, tehku jõmmid laval mis iganes! Mul ei ole väga erilist motivatsioonigi eraldi taidlustunde võtta ning rahvatantsuga tegeleda, et suurvõistluste finaalis kõrgemale tõusta. IFBB pealikud küll räägivad, et vabakava hindamine võiks olla oluline ja lisaks tehakse mingeid koosolekuid, et punnkõhtudega atleedid klassikalises kulturismis vastu näppe saaks, aga lõpptulemusena võidab ikka deformeerunud nabaga ning kummalise tantsusammuga ainult dopingukontrollide nime kuuldes ilmselgelt paanikasse sattuv idaeurooplane. Eks ma jõuan MM-i kokkuvõttes selle teema juurde tagasi. Põhjamaade meistrivõistlused läksid väga hästi ning pean tunnistama, et nii head võistlust ei ole mul varem olnudki. Siiski võib endale tuhka pähe raputada ning poseerimises tehtud pisivigade pärast kannaga tuharasse tampida. Ka absoluutse klassikalise kulturismi finaali alguses täheldasin sama asja kus teine finalist(norrakas) lihtsalt ajas oma treeneriga juttu kui mina samal ajal pumpasin ja sooned ilusti välja ajasin. Et nüüd keegi jälle targutama ei hakkaks sellel teemal, et kas enne absoluutfinaali peaks pumpama või ei, lisan et norrakas oli enne finaali oluliselt teravam ning mees lihtsalt vajus silmnähtavalt ära. Ma ei saa öelda, et ma eriti kurb olen kui näen kuidas konkurendid endale ise hauda kaevavad. Olgu lisatud, et ka maailmameister Taavi Koovit tegi alati enne lavaleminekut päris võimsa pumbaseeria ning paljud teised vägevad! Suurvõistlustel enne finaali lavale minekut andsid küll kõik finalistid vihaselt tuld aga mis mina sellest spordialast ikka tean:-DDD! Selle vägeva tulemusega oleks võinud ju otsad kokku tõmmata, aga Põhjamaade MV vormi analüüsides otsustasin ka teha viimase sammu- klassikalise kulturismi MM!!!
Järgneb
Panin täna jälle kokku uue osa 2013 aasta võistlustest.
Maailma meistrivõistlused klassikalises kulturismis 2013 (Austrias, St. Pöltenis)
Ettevalmistused:
Igavikuna näivad 4 nädalat kus korduvalt tekkis mõte et aeg on seisma jäänud. Ikka aeg-ajalt tundus, et vorm läheb kehvemaks ükskõik, mis ma ka ei teeks. Kehakaal jõudis vahepeal pärast Põhjamaade MV-d 5 kg tõusta ning tuleb tunnistada, et sellise kaaluga ei olnud mitte midagi märkimisväärset peale hakata. Ideaalne oleks olnud Põhjamaade MV vorm ja kaal, aga täpne ajastamine on minu puhul keeruline, sest teinekord muutub kehakaal ööpäevas 2-3 kg. Proovima peab ning paar nädalat enne võistluseid läksin üle enda väljatöötatud süsteemile, kus igal hommikul kaalumisel saadud number pidi jääma õhtuks samaks. Öö jooksul teatavasti kulutame mitusada grammi ning nii see kaal oli võrdlemisi hästi kontrolli all. Treeningute suhtes tõin ka sisse rida selliseid harjutusi, mida ei ole varem teinud- eriti mis puudutavad selga ja trapetsit. Hirm oli kehakaalu kriitilise piirini jõudes hakata lihasmassi kaotama. Õnneks läks kõik hästi ning veel enne Austriasse minekut oli enesetunne üllatavalt hea. Eesmärk oli MM-il jälle finaali jõuda!
Võistlused- kaalumine ja eelfinaalid.
Sellel aastal esindasid väikest Eestit 2 sportlast: Imre Vähi, Taavi Merisalu ja Peep Reinart. Need mehed olid ka Põhjamaade meistrivõistlustel kõik medalimehed ning kaotama ei läinud ilmselt keegi. Meie olime seekord abikaasaga teistest eraldi erinevatel põhjustel ning koondisega kokku saime ikka võistluste toimumispaigas. Võistlejatele abilisteks olid seekord Ott Kiivikas ja Eleri Õisma. Kuna olin kaalust võrdlemisi kaugel ja selle hirmus toitusin ka tagasihoidlikumalt, siis minu võistluskaaluks märgiti seekord 79 kg. Tagant järgi olen enda käest korduvalt küsinud, kas selline alla 80 kg kehakaal oli õigustatud? Võrreldes Põhjamaade MV-ga oli vorm küll kuivem, aga kaotasin massi. Kuna minu pikkuseks mõõdeti seekord 175,1 cm, siis oleksin võinud olla 81,1 kg! Kaalumisel sai ka selgeks, et minu uus kategooria -180 cm oli väga õige valik! Viimastel aastatel -175 cm kategoorias oleks seekord väga-väga raskeks läinud kus kokkuvõttes jäid finaalist välja eelmiste aastate EM ja MM medalimehed! Terve klassikalise kulturismi ajaloos on enamus MM absoluutseid meistreid tulnud -180 cm ning ka sellel aastal oli selles kategoorias ilmselge favoriit Iraanist. Üldiselt iraanlaste kohaleilmumisel sai kohe enamusele selgeks, et see seltskond hakkab ka kotiga medaleid noppima. Vorm oli neil muidugi kõigil ulmeline, aga osadel oli vägeva kesta sees kindlasti ka olematu sisu mis pani mehikesed keset võistlejate puhkeruumi suitsetama jne.
Eks selliseid ürginimesi on pea-aegu igal võistlusel kohal, kes peavad ennast teistest paremaks, veavad restoranist sööke kotiga välja, peeretavad ja suitsetavad kus juhtub, aga peab tunnistama, et oma üleoleva suhtumise eest on osad härrad kindlasti ka vastu näppe saanud. Iseasi kas nad sellest midagi ka õpivad… Mis eriliselt tigedaks teeb, on nende tegelaste nahaalsus! Alati tulevad jubeda karjaga kohale ja siis avastavad, et neil ei ole piisavalt grimmi või muid instrumente ning loomulikult need asjad võetakse julmalt naabritelt, keda parasjagu kohal ei ole. Meie koondis leppis omavahel kokku, et üks meie seast peab kogu aeg asjade juures olema ja nii mõnigi kord avastasid, et meie asju valvava koondislase juurde oli tekkinud veel mingi ülbe kärss, kes andis igas elemendis mõista kui ebameeldiv on tema jaoks selline valvur. Murjam lihtsalt seisis ja vahtis aplalt meie asju! Krt, ma lähen nende peale veel tagant järgi vihaseks. Las nüüd kuskil kõrbes panevad üksteist!
Järgneb…
Jätkan 2013 aasta võistluste kokkuvõtet ja nüüd siis viimane osa:
Maailma meistrivõistlused klassikalises kulturismis 2013 (Austrias, St. Pöltenis)
Finaal.
Niisiis, hakkasin valmistuma finaaliks. Esmalt vaatasin üle kõikide oma järgmise päeva konkurentide pildid ja videomaterjali ning tuleb tunnistada, et esikolmikus mina isiklikult ei kahelnud hetkekski. Esikuuikust kahte meest oleksin võinud võita kui kõik hästi läheb ning seda sai püüdma mindud lootuses, et äkki juhtub ime ja keegi minust eespool ka reaalselt dopingukontrolli saadetakse. Loomulikult vaatasin ka üle oma poseerimised ning lavalise liikumise ning harjutasin veel poseerimist. Fck, iga kord ma mõtlen, et võiks varakult hakata vabaseisudega tegelema ja kogu aeg jääb viimasele minutile. Vaevalt et vabaseisudega oluliselt punkte juurde oleks tulnud, aga iseenda jaoks oleks olnud viisakam rohkem harjutada. Ok, jõudsime siis koondisega võistluste toimumiskohta, võtsime varakult positsioonid sisse ja hakkasime vaikselt valmistuma. Peep Reinart võõbati esimesena pruuniks ning mina sain esimese grimmikihi teisena peale. Finalistide seas erilisi üllatusmehi ei olnud- olles palju aastaid võistelnud, teadsin paljusid võistlejaid juba nimepidi ning tegelikult on ju päris tore neid fanaatikuid kord-kaks aasta jooksul näha. Eks igas kategoorias olid eelfinaalide põhjal välja kujunenud ka omad favoriidid. Viiest kolme kategooria puhul ei olnud võitja suhtes kahtlustki! Mina siis hakkasin ikka oma neljandat kohta jahtima! Peale eelfinaali pinget maha ei võtnud vaid isegi keerasin powerit natuke juurdegi. Hilisõhtul ja varahommikul ligunesin kuuma dušši all ja krõbistasin FAST Burner kapsleid. Toidulaud oli minimaalne ning oli kindel plaan veel vett välja ajada. Loogiline, et massiga esikolmiku vastu ei saa, aga lootust oli, et mõni suurem poiss laeb üle ja läheb pehmeks.
Selline see spordiala kord juba on ning ilmselt üheski teises spordis ei tunne konkurendid nii suurt kahjurõõmu kui keegi liiga palju sööb.
Hakkasime vaikselt sooja tegema- igaüks vastavalt kogemustele ja võimalustele. Minul olid kaasa võetud kummid ning leidsin ka ühe vägeva raudukse kus sain kummi metallist ukselingile kinnitada ning teha erinevaid selja ja bicepsitõmbeid, samuti tricepsile kick-backe. Kergemad kategooriad hakkasid lavale minema ja meie esinemiseni oli aega veel umbes pool tundi. Arvestades et lava taga oli koos ka palju selliseid teise vara ihalejaid nagu ma eelpool juba kirjutanud olen, siis pidin vahepeal sealt ukse juurest kaugemale minema et oma asju valvata ja loomulikult oma kummi ma ukse juurde ei jätnud, vaid võtsin kaasa. Seda nägi kohe üks šaakal itaalia spordihärra kes oma kummiga minu ukse hõivas ning mul ei olnud väga aega jalgratast leiutama hakata ning panin oma kummilindi mingite metallriidenagide külge. Riputasin kummi kõrgemale konksu külge ja niipea kui esimese jõulise tõmbe tegin nii see konstruktsioon mulle pähe lendas ja nii nõmedalt, et mingi metallnurk minu imeliselt ilusa peakese sisse mõnusa augu uuristas. Verd hakkas voolama ja kõik olid õnnelikud- rahvas tahab ikka verd näha. Tormasime siis esimese hooga austria meedikute juurde ja need ainult vaatasid mind punnis silmadega ning midagi tarka ette ei võtnud. Palusin igas võimalikus ja võimatus keeles meedikutelt paberit või midagi, aga hüüdja hääleks see jäi. Hr Reinart oli ka kohe platsis ja võttis ise meedikute varustusest esmaabi paberrätiku ning saime esimese suurema verejooksu õnneks ruttu kinni. Arusaadav, et aeg tiksus armutult ning minu lavaleminekuni jäi järjest vähem aega aga mina olin nagu verikäkk ning nüüd oli vaja kiiresti tuunima hakata, et verisest mehest saaks jälle vahva spordipoiss. Hea oli, et mul oli endal kaasas suur pakk niisutatud beebirätikuid ja nüüd kulusid need vägagi ära- tõmbasime lappidega vere maha, silusime juukseid ja rulliga uus grimm peale ning tulemus oli superlux! Ott tuli hiljem lava taha ja mees ei uskunud alguses, et selline asi üldse juhtus, aga siis näitasime talle suurt kuivanud vereloiku ja mees oli visa hingega kaasmaalase üle raudselt uhke! Umbrohi ei hävine!
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Ma praegu ausaltöeldes ei mäletagi, kas Peebu kuues koht kuulutati välja enne või pärast minu lavaleminekut. Igal juhul mäletan kui 2007 aasta sügisel tuli klassikalise kulturismi MM-il Argo Ader kuuendaks. See oli pommuudis, mis vapustas miljoneid eestlaseid. Nüüd on neid finaalkohtasid pärast 2007 aastat Eestile sellel spordialal ikka kogunenud ning eks salamisi unistatakse ka juba medalitest. Peebul seekord ei olnud erilisi võimalusi kõrgemale tõusta, aga usun siiralt et lähiaastatel ta need medalid ka saab kui jätkab pühendumisega treeninguid ning tema lähedased toetavad teda! Lähedaste toetus on sportlasele väga-väga oluline!
Peagi oli siis minu kord lavale minna. Nendel võistlustel oli kohalik DJ rohkem kui kummaline. Võistleja andis plaadikeerutajale oma võistlus cd vahetult enne lavaleminekut. Teame ju kõik korduvalt juhtumeid, kus isegi Eesti kohalikel võistlustel saab DJ plaadid kätte mitu tundi enne võistluseid ja siis on aega neid kontrollida ning kui mõni plaat ei mängi, siis otsitakse kiiresti asendus. Õnneks läks vabakava muusikaga kõik hästi ning poseerimisega ka usun, et tegin ilusa esituse. Ott andis publiku seast väga peenikese häälega korraliku ülevaate toimuvast ning selliseid professionaalseid nõuandeid on alati hea kuulata. 2008 olin ju Madridis MM-il eelfinaalis ja eks ikka tegin kergeid näpukaid ja asjaliku nõuande asemel kuulsin publiku seast ainult hr Otsuse oigamist kui halvasti kõik on ning see kõik oli nii masendav, et mul ilmselt sellest lisapingest läks ihu paiste ja pääsesin ikkagi finaali ning lõppkokkuvõttes läks kõik väga hästi.
Laval olles käib kõik nii kiiresti. Mõistad, et kõik see ettevalmistus ja töö ning kannatused, mida sa viimased 3 kuud üle elasid, saavad nüüd lõpuks ka väärilise tasu. Tegelikult on ju uhke olla stabiilselt euroopa ja maailma eliidis, aga eks ikka tahaks selles seltskonnas kõrgemat kohta. Peale poseerimist ja vabaroundi tulime lavalt maha ja jäime autasustamist ootama. Töö oli tehtud ning Ott tuli veel ja ütles et ilmselt neljas koht. Seda oli hea kuulda!~
Ja nii me tagasi lavale sammusimegi- iraanlane, venelane, itaallane, austerlane, türklane ja uhke eestlane! Esikuuiku kohtasid hakati välja kuulutama tagant poolt ette poole. Kuues koht…itaallane! Viies koht…austerlane! No mis te ise arvate, mis ma sellel hetkel laval lootsin ja läbi mõelda suutsin? Äkki läksin kellestki vabakavaga mööda? Äkki Ott eksis ja olen osade kohtunike silmis medalit väärt? Suurüllatust siiski ei tulnud ja võtsin vastu oma neljanda koha. Üks huvitav fakt. Enne poolfinaale nägin öösel väga selgesti unes, et tulen nendel võistlustel neljandaks. Rääkisin sellest ka oma abikaasale ja nüüd see unenägu täituski ja nii sain 2 kord neljanda koha rõõmu tunda- ühe korra unes ja teine kord päriselt! Edasi venelane tuli kolmandaks ja kaks lõunamaa meest jagasid omavahel hõbeda ja kulla- türklane hõbe, iraanlane kuld! Iraani hümn, pildistamised ja lavalt maha, otse WADDA Antidopingu Liidu esindajatele sülle! See tuli paljude jaoks suure üllatusena. Minu kategooria venelane(kolmas mees) jõudis mulle enne finaali korduvalt kurta, et kui peaksid mingid dopingukontrollid tulema, siis tema põleks seal heleda leegiga. Ka teised võistlejad ja nende koondised olid ilmselgelt murelikud. Meid viidi lava taha dopingukontrollide loosimisele ning arvestades tekkinud pingelist olukorda loomulikult soovisin, et mõni esikolmiku meestest valitakse kontrolli. Kahjuks läks loosimisega minu jaoks ebasoodsalt ning kohe tagant poolt esimene mees- kuuenda koha saanud itaallane valis kollase palli ja pidi minema kontrolli. Oh seda rõõmupidu, mida teised võistlejad (peale minu) varjamatult pidama hakkasid!!! Uskuge mind- ka see kuuenda koha mees teeb positiivse tulemuse! Teinekord on nii masendav sellistega koos võistelda ja seda enam peaksin ikka päris või sees olema, et veel selles seltskonnas vastu pean ning suudan väärilist konkurentsi pakkuda! Arusaadav, et nii mõnigi ilmselt alati peale mõnda minu edukat võistlust jälle kipub spekuleerima, et kas vorm on tehtud ausalt jne? Ma põhimõtteliselt ei ole selline vennike, kes teeb pikema pausi, libistab enda naha vahele nandrolone ja muid põlevaid aineid, ilmub siis komeedina lavale, paugutab kolmeraudsest ja teeb puhtad sportlased igas elemendis maha ning nende lähedased ka liputavad sellistele koerakoonlastele oma sabatutti. Ma südamest loodan, et sellised saavad peagi oma karistuse ning lähevad põrgusse ning seal teevad sarvikud nendest suppi.
Siinkohal palve, et kui keegi kuskil kuuleb või näeb kuidas IFBB võistlejad keemiat tarbivad või nende sugulased kusagil suurustavad selliste teemadega, andke kohe teada Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidule, et sõbrakesed saata sinna kus on nende koht.
Kui kellelgi on minu suhtes kunagi kahtluseid, siis olge head, ärge hakake niisama spekuleerima, vaid võtke minuga ühendust ning maksme dopingukontrollid kinni ning see pakkumine kehtib aastaringselt igal ajal!
Ok, tõmban siis praegu otsad kokku. Teen veel lõpetuseks väikese pildi selle hooaja saagist ning kasutan veel võimalust et tänada kõiki, kes on mind sellel hooajal aidanud, nõustanud, toetanud! Muidugi erakordselt suured tänud ka FAST toidulisandite tootjatele-müüjatele ning hoidke lipp kõrgel!
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Õnne aasta parima kulturismisportlase 2013 puhul
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Õnne aasta parima kulturismisportlase 2013 puhul
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Suured tänud! Ilmselt see tuli paljudele suure üllatusena, minule endale samuti
01.jaanuar 2014
Head uut aastat kõigile headele inimestele!
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Minul siis uus aasta algas vere ja pisaratega. Saime endale uue noore koera ning eks peab alguses natuke harjuma. Vähemalt sõrmed jäid alles. Vaadake videot ja tundke rõõmu:
05.jaanuar 2013
Ilus roheline talvehommik, aga ilmselt tuleb ikka varsti lumi maha. Just tegin endale väikese hommikusöögi- valge šokolaadi PUDDING keefiri ja virsikutükkidega. Pool tunnikest sai koertega õues käidud ja visketehnikat harjutatud. Ei ole juba aastaid midagi loopinud ja nüüd on mul ju noor bullterjer elamises kes ainult ootab, millal peremees talle mingeid roikaid pillub ja tema nendele hirmsa kiirusega järgi jookseb ja tagasi toob. Avastasin, et igasugused kaikad ja kivid lendavad palju kaugemale mitte jõulise heitega vaid kiirusega. Nii et 36 aastaselt õppisin korralikult viskamise selgeks. Parem hilja kui mitte kunagi! Tegelikult tahtsin kirjutada oma eilsest avastusest. Nimelt tegelen praegu aktiivselt oma viimase MM-i konkurentide taustauuringutega. Uurin põnevusega, kas kuskil võib olla mõnda märget selle kohta, et vennad varasemalt 2012-2013 aastatel IFBB võistlustel dopingukontrollidesse läinud oleksid. Lootma peab. Minule maksab selline luuramine ei rohkem ega vähem kui medali kui kuskilt mingit infot peaks välja imbuma. Korraks mõtlesin, et meie alaliit võiks teha vastavasisulise järelpärimise WADDA juhatusele kus saaksime ehk ametliku vastuse minu, Reinarti, vendade Kuusnõmmede ja Oti konkurentidele tehtud võimaliksest kontrollidest ja nende tulemustest. Siit võiks medaleid tulla küll.
Lisaks avastasin, et see austria klassik, kes jäi minu kategoorias minu järel viiendaks, oli tulnud kuu aega varem euroopa Arnold Classic võistlustel CBB -180 cm pronksmedalile! Selliseid mehi võita pole paha! Pildimaterjaliga tutvunud oleksin ilmselt teda ka AC võistlustel võitnud! Oleksid ei maksa aga ikka hea spekuuleerida!
2013 MM:
WADDA -le ei ole seal midagi pärida, selle oleme tavaliselt ikka IFBB vastavasisulisele dopingkomisjonile saatnud, vastavalt sellele, kas on EM või MM tulemustega tegemist, sest ka Euroopa ja Maailma antidopingu komisjoni esimees on erinevad inimesed. Eelmise aasta EM kohta on järelpärimine tehtud ja seal igaljuhul muudatusi ei tulnud protokollides, seega seal jäävad kohad nii nagu on. MM on veel natuke vara torkida, sest vahest kui ka mingi vaidlus (mida tavaliselt ei ole) vms. on ,siis võib minna mõned kuud kauem.
WADDA -le ei ole seal midagi pärida, selle oleme tavaliselt ikka IFBB vastavasisulisele dopingkomisjonile saatnud, vastavalt sellele, kas on EM või MM tulemustega tegemist, sest ka Euroopa ja Maailma antidopingu komisjoni esimees on erinevad inimesed. Eelmise aasta EM kohta on järelpärimine tehtud ja seal igaljuhul muudatusi ei tulnud protokollides, seega seal jäävad kohad nii nagu on. MM on veel natuke vara torkida, sest vahest kui ka mingi vaidlus (mida tavaliselt ei ole) vms. on ,siis võib minna mõned kuud kauem.
Ma ei pea silmas ainult tiitlivõistlustel tehtud kontrollide tulemust. Tuleb välja, et osades riikides ikkagi tehakse ka võistlusvälisel ajal dopingukontrolle ja selle kohta olen netiavarustest leidnud tõendeid. 2010 tulin kokkuvõttes EM kolmandaks, aga leidsin netist ka infot, et üks kahest esimesest mehest võeti kodumaal dopingukontrollis maha 1 päev pärast EM finaali! Kuna see oli päev hiljem, siis ilmselt juriidiliselt ei ole mul mingit võimalust tagant järgi veel hõbedat taodelda. Hetkel ei ole aega seda vana teemat üles otsima hakata, aga kui kellelgi väga suur huvi asja vastu, siis võime selle veel üles võtta. Just sellised ootamatud kontrollid on jäänud kahe silma vahele ning sellised vennikesed kipuvad enne karistusaja lõppu tagasi lavale ronima.
Kas siis IFBB’l ei ole mingit andmebaasi, kus on patustajad kirjas vms?
Mis kasu sellest andmebaasist on kui viimastel IFBB Arnold Classicu võistlustel osales vähemalt 1 võistleja, kellel ei olnud 2011 aasta MM-ist karistusaeg läbi?
Postitused- You must be logged in to reply to this topic.
