Vend Vähk Peab liikuma!

Vastupidi, tehtud seda küsimist väga siiralt, sõbralikult, heatahtlikult ja südamlikul toonil, nii suuliselt kui kirjalikult, nimeliselt ja anonüümselt ning omaloomingu tundide näol (õpilane peab kord 4. veerandi jooksul esitama ja läbi viima vähemalt 10 minutit kestva mängu, võistluse või võistlusliku iseloomuga tegevuse, sellise, mida me ei ole tundides teinud või oleme väga vähe teinud). Viimasest variandist on tulnud säravaid ideid, kuid üldiselt valitseb vaimuvaesus ja ükskõiksus selle suhtes ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Soovin, et õpilased mäletaksid mind ja minu tunde sellisena, et “vot tegime neid ja neid asju, seda ja seda, oli kihvt, vahva, sai nalja, tuli ka kõvasti pingutada, aga vot olid tunnid”. See on minu suur mure. Rõhutan õpilastele pidevalt seda, et “te ise oma hoiakute, suhtumise, entusiasmi ja aktiivsusega tegelikult suures osas määrate kui tore, mittetore, igav või vahva teil kehalise kasvatuse tundides on või ei ole”. Nad paraku ei saa sellest aru. Nad paraku ei mõista seda, et kuidas tegelikult see kaks kolmandikku või pool, kes käib kohal niisama vedelemas, lihtsalt, et peab tulema, hävitavad ja tapavad ka nende kired, võimalused, tahte areneda ja midagi teha, kes tõesti tahavad teha, kes tõesti tahavad vingeid pallilahinguid, ootavad uusi mängulisi harjutuskombinatsioone, tahavad veidi ka vaeva näha, et midagi uut selgeks saada, on valmis tegutsema, on valmis pingutama. Nad ei saa ise arugi, kuivõrd tegelkult nad üksteisest sõltuvad. Võtame näiteks kasvõi võrkpalli, kui üks ükskõikne ja lollitaja vend on platsil, siis korralikku mängu ei teki, sest kõik pallid mängitakse tolle ükskõikse irvhamba peale ja ongi kõik. See tekitab aga nendes, kes tõesti tahavad mängida, vingeid pallivahetusi ja punkte teha suurt pahameelt. Rääkimata sellest, kui selliseid vendi juhtub veel üle ühe olema. Ihihii, ahahaa, selline suhtumine kipub levima nagu kulutuli või nakkushaigus.

Selles osas olen tõesti õpilastega alati valmis koostööks…

Vastupidi, tehtud seda küsimist väga siiralt, sõbralikult, heatahtlikult ja südamlikul toonil, nii suuliselt kui kirjalikult, nimeliselt ja anonüümselt ning omaloomingu tundide näol (õpilane peab kord 4. veerandi jooksul esitama ja läbi viima vähemalt 10 minutit kestva mängu, võistluse või võistlusliku iseloomuga tegevuse, sellise, mida me ei ole tundides teinud või oleme väga vähe teinud). Viimasest variandist on tulnud säravaid ideid, kuid üldiselt valitseb vaimuvaesus ja ükskõiksus selle suhtes ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Soovin, et õpilased mäletaksid mind ja minu tunde sellisena, et “vot tegime neid ja neid asju, seda ja seda, oli kihvt, vahva, sai nalja, tuli ka kõvasti pingutada, aga vot olid tunnid”. See on minu suur mure. Rõhutan õpilastele pidevalt seda, et “te ise oma hoiakute, suhtumise, entusiasmi ja aktiivsusega tegelikult suures osas määrate kui tore, mittetore, igav või vahva teil kehalise kasvatuse tundides on või ei ole”. Nad paraku ei saa sellest aru. Nad paraku ei mõista seda, et kuidas tegelikult see kaks kolmandikku või pool, kes käib kohal niisama vedelemas, lihtsalt, et peab tulema, hävitavad ja tapavad ka nende kired, võimalused, tahte areneda ja midagi teha, kes tõesti tahavad teha, kes tõesti tahavad vingeid pallilahinguid, ootavad uusi mängulisi harjutuskombinatsioone, tahavad veidi ka vaeva näha, et midagi uut selgeks saada, on valmis tegutsema, on valmis pingutama. Nad ei saa ise arugi, kuivõrd tegelkult nad üksteisest sõltuvad. Võtame näiteks kasvõi võrkpalli, kui üks ükskõikne ja lollitaja vend on platsil, siis korralikku mängu ei teki, sest kõik pallid mängitakse tolle ükskõikse irvhamba peale ja ongi kõik. See tekitab aga nendes, kes tõesti tahavad mängida, vingeid pallivahetusi ja punkte teha suurt pahameelt. Rääkimata sellest, kui selliseid vendi juhtub veel üle ühe olema. Ihihii, ahahaa, selline suhtumine kipub levima nagu kulutuli või nakkushaigus.

Selles osas olen tõesti õpilastega alati valmis koostööks…

Väga positiivne on lugeda, et õpetaja näeb nii palju vaeva ning tahab tunnid kõigile meeldivaks muuta. Enda kehalise kasvatuse tundidest ei ole kahjuks just kõige soojemad mälestused. Suund oli põhiliselt kergejõustikule ja kuna mina polnud just kõige sportlikum, ei kehaehituselt ega sellest tulenevalt ka tahtmise poolest, siis mulle olid kehalise tunnid tõsine piin. Võimlemine oli ainuke normaalne asi, mida ma mäletan, sest see oli lihtne ja ei tundnud ennast pidevalt jube saamatuna.

Pallimängud, eriti võrkpall, ei istunud ka kohe kuidagi, kuna tegemist on tehnilise alaga, mis lisaks jõule nõuab ka oskusi. Minu polnud kumbagi, seega ka need tunnid olid paras peavalu.

Meeles on ka üks või kaks tundi, kus õpetajat ei olnud aga ta oli jätnud meile aeroobika video, mille järgi pidime siis aeroobikat tegema. See oli juba rohkem minu maitse järgi. Lihtsad liigutused, kuid samas tunne, et teed trenni.

Ma pakuks näiteks välja midagi rühmatreeningute stiilis, ei pea olema päris bodypump ega tantsuline aeroobika vaid midagi vahepealset. Topispallide ja muu käepärasega, et muidu spordikauged õpilased ennast kodusemalt saaks tunnda ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Mina kusjuures ka ei sallinud kehalise kasvatuse tundi kuni põhikooli lõpuni suht. Kõige rohkem häiris mind kusjuures see pidev ” kui täidad selle normi, siis saad selle hinde” ja mitte seda, et kui sa oma tulemust parandad võrreldes eelmise aastaga, siis ma panen sulle ka vastavalt parema hinde või vähemalt kiidan! Kõige rohkem vihkasin jooksmist, mööda staadioni ringi siiamaani ei meeldi väga joosta – igav, metsikult igav ja ei motiveeri! Rannas, linnas ja metsas pole probleemi joosta. Veel üldse ei sallinud korvpalli – tüdrukud ja korvpall = massiline üksteise kriimustamine ja vägivald, tõenäoliselt nüüd isegi veel hullem nende geelküüntega. Selle asemel üritasin kogu aeg poiste juurde jalkat või saalihokit mängima minna.

Armastus ja üsna suur kehalise kasvatuse vastu tuli gümnaasiumis, kus õpetajaks sai Jaana Junson. Esiteks hakkasime staadioni ringide asemel cooperit jooksma Pärnu rannapargis, keskkonnavahetus mõjus nii hästi, et jooksin seal oma isikliku rekordi. Ta hindas ka väga isiklikku arengut ja alati innustas, kui oli arenguruumi paremuse poole. Tegime ka koolis sellist ringteeringu põhimõttel tunde ka – 5-6 harjutuspunkti, kus korraga 2 inimest mingit harjutust tegemas, see meeldis kõigile. Korvpalli jumal tänatud kordagi mängima ei pidanud. Kuidagi see õpetaja mõjus hoopis innustavamalt, oli näha, et ta ise ka armastab trenni ja sporti.
Samas kõigile ei mõjunud nii nagu mulle, ikka oli neid, kes käisid kogu aeg järelvastamas……

Eks igaühel tuleb mõistus pähe erineval ajal, kahju, et tänapäeval enda arust ollakse ikka jube täiskasvanud