Vend Vähk Peab liikuma!
- This topic has 6,207 replies, 288 voices, and was last updated 4 years, 3 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Alustasin tõstmisega aastal 2003. Tol ajal ma veel ei mõelnud, et sport võiks minu elu nõnda mõjutada. Teate küll – esimene trenn, esimesed vigastused, vabad hetked sõpradega dušširuumis, võistlused, jne. Kogenud spordimaniakk saab minu mõttekäigust lennult aru.
Siis aga tekkisid probleemid. Võtan endale vaba voli lugejale nähtamatuist ohtudest pajatada ja ka hoiatada.
Valgamaa esivõistlustele oli kohale tulnud rajooni paremik, võiks öelda, et lausa eliit: Kark-Jaan Männik, Vahu R. Pärm-Juuretis ja ka Madis Aurupea. Võistlus oli väga pingeline ja mul oli au otsustada viimase katsega auraha saatus, kui kangile telliti Valga rajooni rekordit kordav raskus. Ka õhk oli väga pingeline ja kõik saalis olnud seitse pealtvaatajat, kaasa arvatud mu ema, röökisid hullusti ja peksid tühja taaraga vastu pinke. Asusin rekordtuhinas kangi kallale, endal suu vahutamas. Kang oli kerge, kuid tunne ei olnud “see õige”. Viskasin kangi poole soorituse ajal kohtunike suunas, samal ajal vihastades, et olin unustanud paremasse kätte panna EVERLAST kinda. Sellega sai võistlus läbi, kuid mitte nii nagu mu kaaskond oleks eeldanud. Onu Meelis oli raisanud 13 km jagu bensiini, et näha mind võitmas, ema halas kibedalt. Vanaisa Felix veel ruttas takka, et “sa pole enam mu poeg, sa pole enam mu poeg”. Kõik nutsid. Nii kurb oli.
Pärast võistlust ma ei leidnudki oma EVERLAST kinnast. Isegi Valgamaalases küsiti esikaanel: “Kes võttis Rikardo Kääksu kinda?”
Rajooni inimesed ei saanud pealkirjast vist aru ja arvasid, et see on osa nääriviktoriinist ning hakkasid ajalehe toimetusele huupi vastuseid saatma, ise veel õnnelikud, et äkki võidavad suhkrutalonge või maksapasteeti.
Nüüd, aastaid hiljem, sain kirja oma verevaenlaselt Kark-Jaan Männikult, kes väitis, et tema võttis hinnalise kinda ja müüs selle Peterburi turul mustlastele kahe purgi kukeseente eest maha. Väga head seened olevat olnud, aga sellest ma ei tahtnud rääkida. Kirjas kutsus Kark-Jaan Männik mind duellile kõikide pealtvaatajate ees. See, kes võidab, saab autasuks igavese kuulsuse. See, kes kaotab, peab sügisel tädi Leidale appi kartuleid korjama minema.
Nüüd, kus minu lugu on puhtast südamest räägitud, saan lõpuks pöörduda Vend Vähk toimetuse poole.
Härra Vend Vähk, ulatage mulle oma kindel moraalne tugi ja noodsamused EVERLAST kindad, et saaksin seljatada ülbe Kark-Jaan Männiku ja tuua au meie koju.
Alustasin tõstmisega aastal 2003. Tol ajal ma veel ei mõelnud, et sport võiks minu elu nõnda mõjutada. Teate küll – esimene trenn, esimesed vigastused, vabad hetked sõpradega dušširuumis, võistlused, jne. Kogenud spordimaniakk saab minu mõttekäigust lennult aru.
Siis aga tekkisid probleemid. Võtan endale vaba voli lugejale nähtamatuist ohtudest pajatada ja ka hoiatada.
Valgamaa esivõistlustele oli kohale tulnud rajooni paremik, võiks öelda, et lausa eliit: Kark-Jaan Männik, Vahu R. Pärm-Juuretis ja ka Madis Aurupea. Võistlus oli väga pingeline ja mul oli au otsustada viimase katsega auraha saatus, kui kangile telliti Valga rajooni rekordit kordav raskus. Ka õhk oli väga pingeline ja kõik saalis olnud seitse pealtvaatajat, kaasa arvatud mu ema, röökisid hullusti ja peksid tühja taaraga vastu pinke. Asusin rekordtuhinas kangi kallale, endal suu vahutamas. Kang oli kerge, kuid tunne ei olnud “see õige”. Viskasin kangi poole soorituse ajal kohtunike suunas, samal ajal vihastades, et olin unustanud paremasse kätte panna EVERLAST kinda. Sellega sai võistlus läbi, kuid mitte nii nagu mu kaaskond oleks eeldanud. Onu Meelis oli raisanud 13 km jagu bensiini, et näha mind võitmas, ema halas kibedalt. Vanaisa Felix veel ruttas takka, et “sa pole enam mu poeg, sa pole enam mu poeg”. Kõik nutsid. Nii kurb oli.
Pärast võistlust ma ei leidnudki oma EVERLAST kinnast. Isegi Valgamaalases küsiti esikaanel: “Kes võttis Rikardo Kääksu kinda?”
Rajooni inimesed ei saanud pealkirjast vist aru ja arvasid, et see on osa nääriviktoriinist ning hakkasid ajalehe toimetusele huupi vastuseid saatma, ise veel õnnelikud, et äkki võidavad suhkrutalonge või maksapasteeti.
Nüüd, aastaid hiljem, sain kirja oma verevaenlaselt Kark-Jaan Männikult, kes väitis, et tema võttis hinnalise kinda ja müüs selle Peterburi turul mustlastele kahe purgi kukeseente eest maha. Väga head seened olevat olnud, aga sellest ma ei tahtnud rääkida. Kirjas kutsus Kark-Jaan Männik mind duellile kõikide pealtvaatajate ees. See, kes võidab, saab autasuks igavese kuulsuse. See, kes kaotab, peab sügisel tädi Leidale appi kartuleid korjama minema.
Nüüd, kus minu lugu on puhtast südamest räägitud, saan lõpuks pöörduda Vend Vähk toimetuse poole.
Härra Vend Vähk, ulatage mulle oma kindel moraalne tugi ja noodsamused EVERLAST kindad, et saaksin seljatada ülbe Kark-Jaan Männiku ja tuua au meie koju.
No mis kirjanikud siin koos on! Uskumatud mehed! See võistlus läheb järjest põnevamaks ja tase järjest kõrgemaks!
Selline mees nagu meie Tartu noorte kulturistide grupi staaratleet Jörgen saatis ka oma teksti mulle facebookis:
No tsau ! Võtan ka sõna siis miks mul on uusi kindaid vaja !
peale 11 kuud ajateenistust olen jälle oma sammud jõusaali seadnud ja töö käib kahjuks pole head lood kinnastega mida ma juba kaks korda olen kinni õmmelnud (sõjaväest külge jäi) Ja nende kinnaste aroom võtab niii mõnelgi suuremal mehejurakal pisara silma . Kindad leiaksid praktilise lahenduse kindlasti sest uus kuu käib ja trenn on hoos ! Ja sina kui mu motivaator tead et need kindad leiaksid samasugust otstarvet kui mu praegused !Ahjaa polegi kunagi midagi nii head tasuta saanud !
ahjaaa ja luban tõmmata nende uute kinnaste vaevaga tehtud tää eest ka koti pähe meie grupi liikmetele !
Anna siia, 1 noris, aga ei taha ilma kindata küüa, äkki läheb liiga kõvasti!
Head lapsed- need kasvavad vitsata!
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Tere!
Lugu nö. elust enesest. Asi on selles, et kui ma 20 aastat tagasi laudas poksimisega alustasin, siis polnud mul peale sea kedagi taguda. Kahjuks ei kestnud ta kaua ja varises kokku ja mulle sai osaks seatapja kuulsus. See polnud lihtne, mehed, kes noaga töö ära tegid olid hinnatud, minul oli aga peksja kehv kuulsus ja see ei jätnud mind kusagil. Poes müüja keeldus müümast, valetas, et viina pole jne. Sõbrad poe taga keeldusid ka koos joomast, nemad seapeksjaga ei joo, jäin ilma parimast sõbrannast, ainsast, kes minuga ka voodit jagas, istudes selle serval 5 minutit.
Aeg siiski tegi oma töö ja mind hakati tellima kohapeale, küll kana, küll siga veristama, lihtsalt lõin surnuks, ükskord lõin ka lehma surnuks ja tuli ka metsas surnuks peksmas käia. Metsseaga läks kaua aega, läbi mudase koonu ei jõua kõik paugud kohale.
Kahjuks ükskord juhtus äpardus ja lõin elektrikilpi, peale seda ma 10 aastat ei löönud midagi, viibisin ravil. Nüüd olen tagasi ja valmis tegudeks kuid korralikke kindaid pole mul kunagi olnud, varem kasutasin labakuid. Seega alandlik palve eraldada mulle palun need EVERLAST kindad, saaksin vana ameti peale tagasi ja võibolla ka hinda tõsta korralike kinnastega. Kuna sõrmed on lahti, siis saaksin ka vajadusel nt. südame välja rebida vm. Kadunud pole ka lootus kunagi päris poksimisega tegelema hakata, usun, et ühest hoobist piisaks.
Krt mina seda liha süüa ei julgeks, millega sa esmalt kuivkäimlat puhastanud
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Krt mina seda liha süüa ei julgeks, millega sa esmalt kuivkäimlat puhastanud” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Tulebki kasuks, erinevate bakterite kooslus. Mis ei tapa teeb tugevamaks:-)
Tulebki kasuks, erinevate bakterite kooslus. Mis ei tapa teeb tugevamaks:-)
Mehed, mida te sööte???
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Niisiis, siin oli viimastel päevadel väga võimsaid kirjutisi ja peab tunnistama, et rahvas on erakordselt andekas. Keegi peab need kindad saama ja pidime lähikondlastega tegema suure koosoleku, et välja selgitada see parim, kes võiks neid uhkeid kindaid kanda. Peab tunnistama, et selline edev mees nagu Juri suutis täna veel tagataskust jokkeri lajatada ning teatas, et tema sugulane on vana rekkamees ning reisidelt kaasa toonud palju igasuguseid münte, mis võiksid minu mündikogule värvi lisada. Nagu ma selle kindakampaania alguses lisasin, siis igasugused mündid on boonuseks ja kui pakutakse palju münte, siis on ka rohkem boonuseid. Tema ei tapa ei siga, ei lehma, tema hirmutab bodycombatis vanureid ja lapsi! Need kindad lähevad seekord Jurile, aga suured tänud kõigile, kes viitsisid fantaseerida ning lisasid maasikaid tordile!
Juriku mündid 
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ilmselt oli Jurikul ikka neid hädasti vaja kui sellise koguse kulda välja köhis aga jälle raha võitis.
Mõne huvitava mündi ka leidnud nende seast?
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mõne huvitava mündi ka leidnud nende seast?
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Päris mitmeid.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>18.august 2012
Eile õhtul käisin siis kalal Endla järve peal 18 tundi maratoni. Kui veel varahommikul paistis päike ja sain enda lodevat ihu soojendada, siis õhtul hakka sadama ja see oli päris karm, kuidas ma läbi muda paati metsa alla tirisin ja kõik muud ekstreemsused. Õhtuks oli kehakaal -86 kg. Kalasaak oli pikale päevale vaatamata selle järve kohta tagasihoidlik- päris mitu 3-4 kilost läksid otsast ära. Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Panen üles siis video eilsest õhtust!
- You must be logged in to reply to this topic.
