Vend Vähk Peab liikuma!

Tragl´i postitusest tuli sisse veel üks nüanss, mis vajab lahti mõttestamist nii lastele, lapsevanematele, aga ilmselt ka nii mõnelegi selle foorumi külastajale. On äärmiselt primitiivne ja lühinägelik võrrelda a la “arvuti kasutamise oskus versus võime teha 50 kätekõverdust” või “inglise keele oskus versus võime teha Cooper´i test viiele”. Neid asju pole vaja võrrelda ja sellised võrdlused, kui tuuakse, aga ka testide vajalikkuse osas näitavad seda, et miskipärast ka enamus täiskasvanutel puudub võime kaudselt mõtelda. Ükski õpilane ei võida ega kaota otseselt mingist konkreetsest testist peale hea või halva hinde suurt midagi. See on aga jäämäe väike veepealne osa. Kui koolis teha näiteks iga aasta septembris sedasama Cooper´i testi, siis 3, 4 ja 5 taotlejatele tingib see automaatselt selle, et vastava soovitud hinde saamiseks tuleb võib – olla terve suvevaheaja, õhtuti, nädalas 2 – 3 korral jooksmas käia. See on jäämäe veealune osa. Ja see on ju ainult hea. See ongi seesama sportlik eluviis, mida propageeritakse, mis on vajalik ja peaks kõikidele taotlemist väärt olema. Inimene sisustab aega väljas, regulaarselt aktiivselt ja tervislikult. Nii mõnegi testi mõte ongi selles, et see eeldab regulaarset tegelemist spordiga, kas siis otseselt testiks valmistudes või kaudselt, tuleb lihtsalt olla aktiivne. Ükski test otseselt iseenesest ei annagi suurt midagi, vaid on indikaatoriks, et inimene on järelikult kehaliselt aktiivne olnud. Tal ei saa ilmselgelt olla ülekaaluga probleeme, tal on hea jõudlus ja ta näeb hea välja. Sellised on testide kaudsed taotlused. Loomulikult on erandeid, on neid kellele tuleb allahindlust teha, kuid ärme seda toome siia sisse, see on sootuks teine teema. Meie räägime keskmisest, hälveteta noorest inimesest. See on täpselt sama, kui, et inimene on võib – olla istuva tööga, aga paludes tal 1000 m joosta ajaga 4.00 või 4.30 või teha 50 kätekõverdust, mille ta vabalt ära teeb, siis järeldame kohe, et “ah ah, see nimene on küll sellise tööga, aga ilmselt harrastab vabal ajal ka sporditegemist”. Teatud tasemel funktsionaalse võimekuse omamine on iga inimese normaalseks toimimiseks hädavajalik. Needsamad testid näitavadki, kas see võimekus on olemas või mitte.

Sama on nende testimistega koolis. Väga lihtne, teeb ära, teeb heale hindele, järelikult on pidanud selleks ka veidi harjutama. Ei tee ära, pole ilmselt mitte üritanudki harjutada või on seda teinud ebapiisavalt. Me rägime keskmisest, tervisehädadeta lapsest. Seda viimast (pole vaeva nähtud) on mul 100% alati alust järeldada, sest ok, ei tee korra ära, teeme allahindlust, võtame vabandused vastu ja üritame aru saada. Aga, aastast aastasse kipub jama olema ühtede ja samade inimestega. No võta ennast käsile, kui selles septembris said Cooper´i testi napilt kahe, siis tuleb ju eesmärgiks seada, et järgmisel aastal 3 kätte saada. Järgmisel aastal on asi aga võib – olla veel hullem. No mida see mulle näitab??? Seda, et inimene on olnud täiesti inaktiivne ja pole grammigi selle kallal vaeva näinud. Siit aga kasvabki koheselt välja uus häda. Nad on välja raalinud, et nii saabki, sest midagi ei juhtu. Kui õppenõukogudes arutatakse ka 5 – 6 kahega õpilastele võimaluse andmisest ja viiakse neid pärast paarinädalast suvetööd ikka edasi järgmisesse klassi, siis polegi midagi teha. Selline on riiklik hariduspoliitika, mitte meie kooli eripära. Keda kotib kehalise kasvatuse 2, kui suvetööga saab edasi ka siis, kui matemaatika, kirjandus või ajalugu on kahed.

Mis puutub Tank´i ideesse, et vabastused teooriaga asendada, siis seda nii teengi ja juba ammu. Mõningate õpilaste puhul see töötab, eriti nende puhul, kellele tunnistus siiski oluline. Aga palju on neid, kelle puhul ei toimi ka see. Lihtsalt jäetakse ka need teooriad vastamata.

Oskar, ma ei võrrelnud arvuti kasutamise oskust kätekõverdustega. Ma nentisin, et üks võime on teatud ajal, teatud kontekstis kasulikum või hädavajalikum kui teine.

Ma leian, et kui õpilane ei suuda ega ka taha testi läbida, siis kaotab ta lisaks heale hindele vägagi palju – kui probleemidega ei tegeleta, siis need kuhjuvad. Sportlik eluviis ja tervis on vägagi seotud. Kui arenev organism ei leia teed tervisliku eluviisi juurde, siis ilmselgelt võivad sellega kaasneda tulevikus vägagi märkimisväärsed hädad. See ei ole aga ainult tema, vaid meie kõigi probleem. Riik peab hakkama teda ravima ning seda tehakse maksumaksja rahast.

Küsimus ei ole selles, kas ta teeb testi ära või mitte. Küsimus on selles, kuidas suunata teda mõistma tervisliku eluviisi olulisust. Põhjused on ju individuaalsed – mõnele mõjub üks, teisele teine argument. Eelkõige saab asi alguse ikkagi kodust, oled nõus?

Tagasi algusesse. Tahtsin öelda ka seda, et paratamatult on inimesed erinevad. Ei saa kõiki ühe vitsaga lüüa. On inimesi, kellele tekitab sportimine stressi. Raske mõista, aga nii on. Tühi temaga. Kui on näha, et inimene on mingil muul alal andekas, aga ei ilmuta spordi vastu huvi ega pole ka andekas, siis ma pigem laseks tal tegeleda asjaga, milles ta ilmselgelt kaugele jõuab. Heal juhul võin ma taga rääkida ja püüda teda suunata, kuid jätmata selle tegemata, on karistamisest vähe tolku.

Teine asi, mis mulle muret valmistab on vastuolu kooli õppekavade ja tegeliku elu vahel. Õppekavad on ju head asjad, kuid neist on vähe kasu, kui elu ise sportimist ei toeta. Vaadake, mis toimub – maal sisuliselt sportimisvõimalusi pole. Linnas on spordiklubide külastamine ülikallis. Treenereid on vähe, nende tase kõikuv. Spordi propageerimisest pole üldse mõtet rääkida.

maal sisuliselt sportimisvõimalusi pole.

Maal on just rohkem, traktorikummid mida ümber keerata, autokumm nööri otsas joosta, kartulikott mingit raskemat mittepudisevat sodi täis ja kükke, jne ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Talvel on jah nigelam sest kuurialused jne külmad. Talvel on linnas ka halvem vormis püsida.

Sul on õpilane a, kes kaalub 70kg ning õpilane b, kes kaalub 100kg. Esimesele on lõuatõmme tunduvalt kergem.

Kui mina oleksin nüüd priskema õpilase vanem, kes on ebaõiglases olukorras, siis kütan su ###### nii kuumaks kui

vähegi võimalik. Igale kehatüübile peab olema jõukohane harjutus.

Hästi öeldud Holgeril.

Kui Su laps kaalub 100kg, siis tuleks niikuinii Sinuga juttu teha, et laps normaalsesse kehakaalu tagasi saada. Lapsevanemad võiksid oma lastest hoolida ka. Mõned on geneetliselt paksud, aga see ongi juba hälbega inimene ja teine teema.

Kui jõusaali tuleb ülekaaluline ja treenimata klient, siis personaaltreener ei määra talle kunagi programmi, mis

liiga raske on. Kui selline printsiip kehtib kõikides treeningsaalides, siis mis annab teile volituse kõiki lapsi ühe pulga

järgi hinnata?

Selle õiguse annab riiklik hindamissüsteem. Aga kindlasti tuleks läheneda ka õpilasele individuaalselt – tuleks hinnata ka tema pingutusi ja tahet paremaks saada. Kui aga inimene ei püüa ennast parandada, tähendab seda, et tal on kodune töö tegemata ja võin hinde “1” välja kirjutada. Kui mul on matemaatikas kodune töö tegemata, siis küll kirjutatkse “1” päevikusse. Ma ei näe põhjust, miks need kaks asja peaksid erinevalt hinnatavad olema? Kodune töö on kodune töö – pole vahet, mis aines.

Selle õiguse annab riiklik hindamissüsteem. Aga kindlasti tuleks läheneda ka õpilasele individuaalselt – tuleks hinnata ka tema pingutusi ja tahet paremaks saada. Kui aga inimene ei püüa ennast parandada, tähendab seda, et tal on kodune töö tegemata ja võin hinde “1” välja kirjutada. Kui mul on matemaatikas kodune töö tegemata, siis küll kirjutatkse “1” päevikusse. Ma ei näe põhjust, miks need kaks asja peaksid erinevalt hinnatavad olema? Kodune töö on kodune töö – pole vahet, mis aines.

Sa ei taha ju olla tulevikus see õpetaja, kellest kogu kool taga räägib ja kõik vihkavad? Mõistlik oleks paindlik lähenemine, mitte jäik kriteerium, mis on kõigil ühine. Siinkohal tuleb sisse see erisus, et kas eesmärk on saavutada teatud mõttes “looduslik valik” või “jätkusuutlikkus”. Asjakohane oleks hinnata õpilase progressi ja progresseerumisest huvitatust ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Samas, kui kooli eesmärk on lapsi eluks ette valmistada siis liigne paindlikkus pole ka alati hea. Tuleb neile selgeks teha, et elu ei olegi õiglane ning peale kooli ei hakka keegi nende jaoks reegleid ega tingimusi painutama.

Kui teadmisi, oskusi või füüsilisi võimekusi pole siis ei jõua ka kuhugi. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kindlasti on väga raske leida just see sobib kuldne kesktee, kus mõistetakse iga lapse eripärasusi ning hinnatakse nende arengut ja soovi areneda võimalikult võrdselt. Ning samas seatakse piisavalt võrdväärsed tingimused kõigile, et neile jõuaks kohale karm tõde elu kohta ning valmistataks neid ette vaimselt sellega toime tulema.

Siinkohal tuleb mängu õpetaja pädevus, kes peaks suutma koostada õpilasele vastava plaani, mille alusel oleks seatud eesmärk ka saavutatav teatud aja lõikes. Tarvilikuks jääbki vaid veel õpilase enda püüdlus-faktor. Saavutamatu eest ka päris negatiivset hinnet panna ei saa – tekitab trotsi ja ebaõiglustunnet st. rikub lapse psüühikat. Ja neid asju arvesse võttes taandubki asi progresseerumise ja progressist huvitatavuse hindamisele ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Nõo on maakool ja siin 600+ õpilast (1-9 klass). Kehalise õpetajaid 4 – iga õpetaja peaks siis ca 150 õpilasele treeningplaani tegema??? Hea, et õpetajatel üldse tahtmine tööd teha sellise väikse palga juures.

Ma ei saa üldse aru, mida sa oma jutuga saavutada tahad? Niisama tühja ajada ja ennast esile tuua?

Kas see on õpilase suhtes ebaõiglane kui tal on kodune töö tegemata ja õpetaja kirjutab hindeks 2??? Kui õpilane on madala ajupotensiaali või füüsilise puudega, siis nende jaoks on eraldi koolid.