Valikute mitmekesisus ja liialt individuaalne lähenemine rikuvad lapsed?
- This topic has 148 replies, 21 voices, and was last updated 14 years, 6 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Eks teatud määral paindlikkust on tõesti vaja. Kuid ei maksa päris hulluks ka minna. Kui Paksmagu saab südameprobleemid siis tõenäosus on, et ta oleks need-varem või hiljem niivõinaa saanud. Antud juhul oleks probleem lihtsalt varem avastatud ning antud lootus, et paksukene ennast vormi raatsib treenida….
Päris nii ka ei saa, et pekirull ei jõua joosta seega viskame “kolme” ära ja las läheb koju ära? (Meil oli umbes 2-3 paksukest/nõrgukest – kõik tegid oma jooksud ja asjad ära. Hingeldasid end poolsurnuks aga tegid ära)
Mis on Alternatiiv? Andke õpetajatele rohkem raha, et neil oleks motivatsiooni teatud õpilastega rohkem vaeva näha – näiteks peale tunde. Kõik kehvas vormis olijad peale tundi loenguid kuulama ning lisatrenni tegema. Why Not. Kui tunnis ei jõua erilist vormimuutust esile kutsuda ning väljaspool tundi keegi vaeva ei näe – siis lisatunnid. Küll aga tahaks näha neid õpetajaid, kes ilma lisarahata seda oleksid nõus tegema. Niigi saaks raske olema lapsi sinna kohale meelitada….
Samahästi võiks halada, et mingi pooletoobine saab Matemaatikatunnis rabanduse kuna aju ei suuda sellise koormusega hakkama saada. Heh – üks klassivend sai ninaverejooksu kontrolltöö ajal. Ütles, et pingutas nagu segane – nii raske. Võta nüüd kinni. Keelame tal Matemaatikat teha?
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Hinnete külje pealt oleks mul kui hästi õppival õpilasel, kes ka kehalise tundide jaoks vaeva näeb (et viisi saada) täielik pettumus, kui mingitele nõrgukestele ja paksudele tehtaks allahindlusi ainult sellepärast, et nende elustiil (arvatavasti vanemate eeskujul) on rasvumist soodustav. Et siis teevad kõike valesti – aga koolis tehakse allahindlust.
Olen seda näinud ka muudes ainetes. Õpetaja paneb kergelt kolmesid kui näeb, et õpilane on täiesti idioot. Et kuna õpilane ei suuda kuidagi teistega sammu pidada siis keerame kolme ära, et vähemal välja ei kukuks või istuma ei jääks…. lollus. (Õnneks kui algklassides käisin siis jäeti istuma nagu nalja. – vähemalt üks õpilane iga aasta klassis. Keskkooli kanti hakati aga juba õpilasi nämmutama ning nähti hullu vaeva, et pooletoobiseid harida suvel. Mõni üksik suutis end parandada.)
Ideeliselt muidugi on õpetajate töö laste harimine nii vaimselt, kui füüsiliselt. Aga kustmaalt jookseb piir? Kas on õpetaja kohus anda endast kõik, mis võimalik – tõmmata end ajaliselt ja koormuse poolest ribadeks, et teha ära vanemate poolt vajaka jäänud kasvatus? Kõike seda näruse palga eest?
Või on õpetajatele ette pandud standardid justnimelt töö lihtsustamiseks – kus õpetaja annab õpilastele teada mida vaja teha, ning õpilaste enda töö on suurem osa asjast ära teha.
Pole lihtne teema muidugi.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Eks teatud määral paindlikkust on tõesti vaja. Kuid ei maksa päris hulluks ka minna. Kui Paksmagu saab südameprobleemid siis tõenäosus on, et ta oleks need-varem või hiljem niivõinaa saanud. Antud juhul oleks probleem lihtsalt varem avastatud ning antud lootus, et paksukene ennast vormi raatsib treenida….Päris nii ka ei saa, et pekirull ei jõua joosta seega viskame “kolme” ära ja las läheb koju ära? (Meil oli umbes 2-3 paksukest/nõrgukest – kõik tegid oma jooksud ja asjad ära. Hingeldasid end poolsurnuks aga tegid ära)
Pole lihtne teema muidugi.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Vahe on selles, et kui koolis midagi juhtub, siis lendavad lapsevanemad kohe kooli ja nõuavad aru ja ähvardavad õpetaja kinni panekuga.
Siin mõned õnnetusjuhtumid:
Rääkies ülekaalulisusest, siis ülekaalulisel lapsel ja ülekaalulisel lapsel võib olla väga suur vahe. Ja selle hindamine või määratlemine on tõepoolest väga olukorra spetsiifiline. Palju taandub selles suhtes ka õpetaja hinnangutele ja tajumistele, selles suhtes, et kas ja kui lootusetu see õpilane oma ülekaalus ikka on. Loomulikult kui on ikka näha, et ta on oma ülekaaluga ikka väga hädas, siis ma ei piina teda, kuid üsna selgelt, kui me räägime kehalise kasvatuse hindamisest ja räägime füüsilisest tasemest absoluutsel skaalal, siis ta ei saa ju olla kehalises eeskujulik, ta ei ole ju lihtsalt seda. Hoolimata võib – olla asjaolust, et ta üritab kõigest väest. Miks ma seda ütlen, ütlen sellepärast, et paljudel juhtudel hakataksegi siinkohal jälle seda individuaalsust jahuma, “näe, teeb ju nii kuidas jõuab ja suudab”, “ta ei saagi ju rohkem”. See jutt ei kõlba kuhugi, kui ta on ülekaaluline, jättes pooled või kaks kolmandikku elementaarsematestki asjadest tegemata, siis see laps LIHTSALT ei ole füüsilist võimekust määratlevate skaalade järgi hea ega isegi mitte eeskujulik. Siin ei ole midagi teha, mõni ei saa matemaatikat või inglise keelt ka üle kolme kunagi saama, sest väidetavalt puudub näiteks keelevaist.
Ise olen teinud ülekaalu korral selliseid allahindlusi teinud küll, et rööbaspuudel hooglemise asemel (teeme seda aja peale) on tulnud lihtsalt toengus püsida. Olen vabastanud köiel ronimisest ja erinevad jooksud olen asendanud käimisega.
Kui Paksmagu saab südameprobleemid siis tõenäosus on, et ta oleks need-varem või hiljem niivõinaa saanud. Antud juhul oleks probleem lihtsalt varem avastatud ning antud lootus, et paksukene ennast vormi raatsib treenida….Päris nii ka ei saa, et pekirull ei jõua joosta seega viskame “kolme” ära ja las läheb koju ära? (Meil oli umbes 2-3 paksukest/nõrgukest – kõik tegid oma jooksud ja asjad ära. Hingeldasid end poolsurnuks aga tegid ära)
Ahahh.
Kuna Paksmagu niikuinii varem või hiljem kärvab ,siis parem juba kiiremini –
kui ikka normi täis joosta ei jõua ,siis eluõigust ei ole.
Karm värk ,
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Käib see ainult paksude või üleüldse kõigi haigete ,vigaste ja füüsilise puudega inimeste kohta?
Igal juhul,see eeldab teatud paranduste sisse viimist Karistuseadustikku.
Sest praegusel juhul ,kui mõni õpetaja üritaks su soovitusi hakata ellu viima ,pandaks ta lihtsalt kinni …
Ahahh.Kuna Paksmagu niikuinii varem või hiljem kärvab ,siis parem juba kiiremini –
kui ikka normi täis joosta ei jõua ,siis eluõigust ei ole.
Karm värk ,
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Käib see ainult paksude või üleüldse kõigi haigete ,vigaste ja füüsilise puudega inimeste kohta?
Igal juhul,see eeldab teatud paranduste sisse viimist Karistuseadustikku.
Sest praegusel juhul ,kui mõni õpetaja üritaks su soovitusi hakata ellu viima ,pandaks ta lihtsalt kinni …
Ausalt 8eldes oleks mul ilma vabastuseta ikka ysna k6he tunne olnud sinna tundi minna.
Kui ka harju keskmine v6imekus puudub…
Mina tegelesin p6hiliselt selle osaga, mida Oskar nimetab kodut88ks
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>….ja mina tollel ajal ei oleks osanud ennast kyll tavatunnis ette kujutada.
Maailm liigub praegu läbi murettekitavate aegade. Tänapäeva noored ei mõtle millestki muust kui vaid iseendast. Nad ei austa ei oma vanemaid ega vanemaid inimesi üldiselt. Nad on kannatamatud ja ei talu piiranguid. Nad räägivad justkui teaks ise kõigest kõike ja mis meie jaoks on tarkus on nende meelest tobedus. Tüdrukud räägivad liiga häbematult, nad ei oska piiri pidada ja pole üldse naiselikud oma sõnades, käitumises või riietuses.Mis toimub tänapäeva noortega? Nad ei austa vanemaid inimesi, nad hakkavad oma vanematele vastu. Nad eiravad seaduseid. Nad möllavad tänavatel ja nende kavatsused on metsikud. Nende moraal on lagunemas. Mis on neist niimoodi saab?Tänapäeva lapsed armastavad vaid luksust. Neil on halvad kombed, nad ei austa autoriteeti ega vanemaid inimesi. Nad ei tõuse enam püsti kui vanemad inimesed sisenevad ruumi. Nad hakkavad vanematele vastu, lobisevad siis kui see pole kohane, neil pole lauakombeid, nad istuvad risti jalgadega ja türanniseerivad enda õpetajaid.Rohkem pole vist vaja öelda
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Aga muidugi väga viis artikkel. Asjale tuleb muidugi läheneda kahelt poolt. Üks näide – ka mina olen kaldumas sinnapoole, et tehnoloogiline ja kultuuriline areng mõjutab noori ka bioloogilises mõttes. Pannes hüperaktiivsed lapsed tunnis istuma võimlemispallile on saadud mõõdetavaid arenguid paremuse poole nende õppimis- ja keskendumisvõimes – “tavalistel” lastel selline asi ilmselt vähendaks mõlemat. Selline individuaalsus on asendamatu kui soovime saada mitmekesist täisväärtuslikku ühiskonda.
ning mina ei teeks üldistusi.Nooruse sisse mahub mitu mitu eluetappi,mitte ainult lapse või noorukiiga.
Ahahh.Kuna Paksmagu niikuinii varem või hiljem kärvab ,siis parem juba kiiremini –
kui ikka normi täis joosta ei jõua ,siis eluõigust ei ole.
Karm värk ,
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Käib see ainult paksude või üleüldse kõigi haigete ,vigaste ja füüsilise puudega inimeste kohta?
Igal juhul,see eeldab teatud paranduste sisse viimist Karistuseadustikku.
Sest praegusel juhul ,kui mõni õpetaja üritaks su soovitusi hakata ellu viima ,pandaks ta lihtsalt kinni …
Sa ikka suudad nii kuradi negatiivselt mõelda.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Olla rasvunud ei ole haigus (99%) juhtudest. Seega ei ole mõtet tuua vabandusi miks ei jõua või ei jaksa. Keegi ei sunni surnuks ennast pingutama, kui ei jaksa. Saa oma 2 kätte ja istu. Kui tahad paremat hinnet siis ise tead, kas pingutad või mitte. Kas teed kodutööd või mitte. Ja nagu Rückenberg ütles, siis kergeid allahindlusi siiski tehakse, kui on näha, et see paksuke punnitab nii kuidas torust tuleb. Kuid ka siis üle “rahuldava” ei tohiks keegi panna.
Haigetel, vigastesl ja füüsilise puudega inimestel on enamasti arstitõendid, mis vabastavad teatud asjadest. Kuigi mul oli klassis ka füüsilise puudega noormees, kes tegi kõik kaasa niipalju kui tema puue lubas. (Üks käsi ja jalg osaliselt halvatud) Ei nutnud ega kurtnud kunagi.
Kuigi jah. Paksukestesse ma eriti leebelt ei suhtu. Tean, et sul on veidi isiklikumad kogemused asjas. Kuid minu elukogemus näitab, et keegi ei ole lihtsalt loodud “paksuks”. (jättes taaskord välja selle pisikese protsendi, kellel on reaalne haigus rasvumise põhjustajaks). Seega mistahes probleemid nende elus on kokkuvõttes siiski nende enda süül. Isegi kui tegemist on vanemate poolt peale surutud elustiiliga – siis ka laps on siiski mõtlev olend ning peaks suutma 2+2 kokku panna. Ja kui ei suuda… väga kahju. Kuid elu on Karm. Väga karm, ning keegi ei hakka sulle suuri erandeid tegema sest sinu lapsepõlv oli sitt. Kedagi ei koti eriti, et sul oli raske noorus. Paljudel oli/on. Vingumine ei muuda midagi. Tuleb karm tõde alla neelata ning asuda tööle oma elu parandamisega ning enesearendamisega.
Minu arust mistahes suhtumine, et paks olla on Okei ja lubatud, on veidi tobe. Otseloomulikult on igal inimesel õigus oma elustiili valikuks. Seni kuni nad pärast ei vingu probleemide üle – minugi poolest. Söögu end või tonniseks.
Häirivad lihtsalt need inimesed, kes teadlikult söövad ennast rasvaseks ning siis pärast on veel jultumust nõuda võrdset kohtlemist (näiteks tööotsingutel jms) või siis nõutakse just igasugu “allahindlusi” nende “puude” pärast.
Samuti igasugu ajutiste vigastuste puhul ei tehtud mingeid allahindlusi lõpliku hinde puhul. Klassis murdis nii mõnigi jala või käeluu ning aasta lõpuks pidid ikka kõik asjad tehtud olema. Sitt värk, et luu läks. Paraneb paar kuud ja oled jälle terve ning hakka aga tööle. Niikaua kuni arstitõend lubas anti pausi, pärast läks kõik samamoodi edasi.
Täpselt nii nagu, kui oled haiglas mingil põhjusel siis kuigi kooli minema ei pea, siis kodutöid pead tihtipeale ikkagist tegema. Kui siis on tegemist pigem sellega, et sa teistest maha ei jääks, mis pärast teeks järgiõppimise tunduvalt raskemaks.
Loomulikult tuleb lastega tegeledes leida kuldne kesktee üldiselt. Lasta neil oma lapsepõlve nautida, kuid samas mida aastad edasi – neid aina kindlamalt ja rangemalt päris eluga harjutada. Kui teed midagi valesti, jätad tegemata vms – siis saad karistada. Lapsepõlv on tore asi, kuid maailm ei vaja 15 aastaseid, kes arvavad, et võivad teha mida tahavad kuna keegi pole neid korralikult karistanud.
Sellel põhjusel pooldan ka 100% füüsilist karistamist laste puhul. Mingid “time out-d” ja “mine oma tuppa” lollused võib Ameerikasse jätta.
Sellel põhjusel pooldan ka 100% füüsilist karistamist laste puhul. Mingid “time out-d” ja “mine oma tuppa” lollused võib Ameerikasse jätta.Kui laps on ikka mõtlev olen, mitte jahukott, siis neile on karistus juba see, kui nad näevad/mõistavad, et vedasid vanemaid ning eelkõige iseennast alt. Vägivald sünnitab vägivalda siiski..
Kui laps on ikka mõtlev olen, mitte jahukott, siis neile on karistus juba see, kui nad näevad/mõistavad, et vedasid vanemaid ning eelkõige iseennast alt. Vägivald sünnitab vägivalda siiski..Nõus. Kuid elu näitab, et veidi füüsilist karistust ei tee paha. Eks paljud psühholoogid vaidlevad vastu jms. Samas räägin ka ise-endale vastu. Saan täitsa aru jah.
Kuid enda kogemustest ning tutvusringkonna kogemustest on vanakooli “rihma andmine” kokkuvõttes toonud ikkagist tunduvalt paremaid tulemusi. Olgem ausad – laps küll mõtleb ise paljude asjade üle. Sageli tuntakse süüd ja muud sellist, kui teevad midagi valesti.
Kuid paar laksu rihmaga süvendab ikka asja väga väga palju. Füüsiline karistus jääb meelde väga väga pikaks ajaks. Ning seni kuni see oli õigustatud (Lõhkusid näiteks Ema kalli vaasi või varastasid midagi vms), siis olen 99.9% kindel, et see laps ei tee seda viga enam Mitte Kunagi oma terves elus – sest see füüsiline karistus jätab niivõrd suure negatiivse kogemuse mällu.
Selline suhtumine on muidugi jama,et savi mis lapsepõlv kellegil oli ning kui suuda ega saa siis oma probleem.sellise suhtumisega jääb elus hätta.võib juhtuda,et teil endal juhtub õnnetus või midagi ning keegi jalutab mööda ning mõtleb,et pohh oma elu ise peab hakkama saama.või,et noh loodus nägigi nii ette,loomulik kadu ühesõnaga.
Ekstreemne näide kuid samalaadne suhtumine.
Nõuda lapselt iseseisvat mõtlemist on ikka väga palju tahetud.laps on enamasti ikka nii mõjutatud vanematest ning nende kasvatusest ning alles pärast pikki aastaid võidakse sellest välja tulla ja teises suunas arenenda.
Kõige olulisem elus on inimeseks olemine,teiste mõistmine ning abistamine.
Rohkem pole vist vaja öelda” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Aga muidugi väga viis artikkel. Asjale tuleb muidugi läheneda kahelt poolt. Üks näide – ka mina olen kaldumas sinnapoole, et tehnoloogiline ja kultuuriline areng mõjutab noori ka bioloogilises mõttes. Pannes hüperaktiivsed lapsed tunnis istuma võimlemispallile on saadud mõõdetavaid arenguid paremuse poole nende õppimis- ja keskendumisvõimes – “tavalistel” lastel selline asi ilmselt vähendaks mõlemat. Selline individuaalsus on asendamatu kui soovime saada mitmekesist täisväärtuslikku ühiskonda.
“Noorus on hukas” nii ütles Platon juba rohkem kui 2000 a. tagasi.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>See on sinu ülevalpool toodud tsitaatide kohta.
Nõus. Kuid elu näitab, et veidi füüsilist karistust ei tee paha. Eks paljud psühholoogid vaidlevad vastu jms. Samas räägin ka ise-endale vastu. Saan täitsa aru jah.Kuid enda kogemustest ning tutvusringkonna kogemustest on vanakooli “rihma andmine” kokkuvõttes toonud ikkagist tunduvalt paremaid tulemusi. Olgem ausad – laps küll mõtleb ise paljude asjade üle. Sageli tuntakse süüd ja muud sellist, kui teevad midagi valesti.
Kuid paar laksu rihmaga süvendab ikka asja väga väga palju. Füüsiline karistus jääb meelde väga väga pikaks ajaks. Ning seni kuni see oli õigustatud (Lõhkusid näiteks Ema kalli vaasi või varastasid midagi vms), siis olen 99.9% kindel, et see laps ei tee seda viga enam Mitte Kunagi oma terves elus – sest see füüsiline karistus jätab niivõrd suure negatiivse kogemuse mällu.
Kindlalt füüsilise karistamise vastu.
Vägivald mitte ainult ei tekita vägivalda vaid ka alati eskaleerub. Ühelt poolt läheb aina sadistlikumaks ja teiselt poolt läheb järjest immuunsemaks, kapseldunuks jne jne
Nõuda lapselt iseseisvat mõtlemist on ikka väga palju tahetud.laps on enamasti ikka nii mõjutatud vanematest ning nende kasvatusest ning alles pärast pikki aastaid võidakse sellest välja tulla ja teises suunas arenenda.Kõige olulisem elus on inimeseks olemine,teiste mõistmine ning abistamine.
….ja eelkõige tuleb seda kõike olla omaenda lapsega.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mina pooldan positiivset ennetustööd. Maast-madalast kasulike harjumuste kujundamist, siis ei ole ta ka kahjulike mõjude suhtes hiljem nii vastuvõtlik.
Need teie rihmatamised on kõik vanemate endi tegematajätmised ja väga-väga sageli puhtalt nende eneste pinged, mida nad laste peal välja elavad.
- You must be logged in to reply to this topic.