Valikute mitmekesisus ja liialt individuaalne lähenemine rikuvad lapsed?
- This topic has 148 replies, 21 voices, and was last updated 14 years, 6 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Rumalaid magistrikraadiga tegelasi on terve maailm täis, mõni teeb isegi doktorikraadi ja hakkab teisi õpetama.
Kui see nüüd nali oli siis päris naljakas , kui tõsiselt mõtlesid siis on sust ikka kahju ka natuke
Ei olnud nali, sest olukord on kurvaks muutunud. Nii palju on hea haridusega inimesi, kellel puudub oma arvamus, kes ei suuda probleemidele/küsimustele loovalt läheneda ja on oma kuradima raamides kinni; eriti on seda tunda õppejõudude puhul, kes oma konspekte ainult ette loevad ja sisulist diskussiooni ei arenda. Enamike õppejõudude puhul on näha ka seda, et nad aktsepteerivad üksnes raamatuvastust, igasugune loov probleemilahendus on taunitav.
Tõsiselt head õppejõud on Igor Gräzin ja Mihhail Lotman, kes lasevad oma kursustelt läbi üksnes peaga mõtlevad tudengid ja kui mängid robotit, siis eksamit ikka ära ei tee ka
Kass on loll loom
Pigem haritus ja edu, sest raamatutarkused reaalses elus ikka erilist rolli ei mängi.Sul põhjus ja tagajärg sassis.
Mõtle nüüd iseseisvalt, kuidas tarkused raamatusse on saanud?
Osalesin ka ise selles uurimuses ja mul on hea meel, et tulemused on selgunud:
See mõttelõik «Samuti peeti vajalikuks keskmise standardi olemasolu alade hindamisel, kuna igasugune individuaalne lähenemine annab lastele palju võimalusi manipuleerimiseks ja mitte piisavalt pingutamiseks. Arvatakse, et praegune individuaalsuse rõhutamine toob kaasa selle, et peagi on kehalise kasvatuse erinevate valdkondade tase koolides häbematult madal ja aina madalamaks läheb,» pärineb vist küll otse minu vastusest, mille küsitlusesse panin ja kui oli teisigi kehalise õpetajaid, kes nii vastasid, on mul selle üle ainult hea meel
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. See peab 110 protsenti paika, nii selle individuaalsuse rõhutamise tagajärjel juhtub. Veel üks huvitav asi, kuigi paljud viilivad sõjaväest ära, siis väga paljud sinna ikkagi siiski ka peavad minema. Huvitav kuidas need niivõrd tohutute individuaalsete iseärasustega karakterid küll seal asjad ära teevad ja ikkagi ellu jäävad? Ma olen ise sõjaväes käinud ja ma ei mäleta, et kellelegi väga hinna alandust oleks tehtud ja kellegi individuaalsusega oleks arvestatud. Kas on äkki ikkagi asi selles, et nõutakse ikka korralikult ja manipuleerimiseks suurt võimalust ei anta. Kas just seesamane sõjaväe näide ei kõnele mitte kõige ilmekamalt sellest, mida need meeletud õigused, lapsi toetavad seadused ja määrused teinud on. Ja ärgem hakakem jahuma, et sõjavägi on sõjavägi ja kool on kool. Vahet pole, kui seda individuaalsust ikka nii üles tõstetakse, siis peaks see igal pool samamoodi ilmnema. Ometi jäädakse ellu, saadakse hakkama ja kasvõi hambad ristis tehakse oma asjad ära.
Sul põhjus ja tagajärg sassis.Mõtle nüüd iseseisvalt, kuidas tarkused raamatusse on saanud?
Äkki on suurem osa saadud “laboritingimustes”, mis siiski ei ühildu alati niivõrd reaalse maailmaga?
Üks asi on asja ära tegemine teine aga lähtumine vajadusest kas ikka peaks.norme dikteerivad ikka need kel võim ja jõud ning kõike määratakse enda äranägemise järgi.
see on umbes sama tekst nagu isa ütleb pojale,et mul on õigus kuna sa elad minu katuseall.
Individuaalne lähenemine ei pea tähendama üldnormidest täieliku mööda vaatamist või nende väänamist.tuleb leida alternatiivseid viise samale tulemusele jõudmiseks või harva,erandina teistsuguseid lahendusi otsida.
Just just, juba hakkab tulema
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, standardid on vajalikud, kuid seejuures ei kõhkle ka mina hetkekski selles, et ülimalt oluline on olla ka paindlik õpetaja. Just nii olen ka ise üritanud tegutseda.Kuna kehalise kasvatuse tundides on pea-aegu eranditult kõik harjutused siiski enda kehakaaluga siis mingit ebavõrdust praktiliselt pole.(jättes siit välja kõik haiguste küüsis vaevlejad – ning ka nende puhul ei ole lõpliku hinde panemisel mõtet allahindlust teha, kui just haigus ei ole krooniline või niivõrd tõsine mille tõttu on lausa võimatu norme täita)
Füüsise taseme määramiseks on kindlad kriteeriumid ning nende järgi antakse hindeid. Mina ei näe ka mingit põhjust paksmagudele mingeid erandeid teha. Tahavad paremaid hindeid, siis peavad vaeva nägema.
Kelle süü see on, et laps kehvas vormis? Kui laps ise ei tunne trenni vastu huvi, siis tuleb Vanematel vähemalt niipalju lapsest hoolida, et talle selgeks teha asja vajalikkus. Ja kui seda ei soovita teha ning laps ise ka ennast treenida ei suuda – siis ei ole kellegil mõtet pärast möliseda kehvade hinnete üle.
Ise olen suhteliselt kurb, et pidin trenni enda jaoks ise avastama alles keskkooli lõpu poole. Kuigi Isa väga kõva trennimees, siis kuna Ema elas lahus ja tema entusiasm ei olnud kõige suurem – siis olin suhteliselt keskpärane spordimees. Jõudu veidi oli, aga tehnilistel või võhma-aladel imesin lurinal. Kuid mingit viha ei olnud kunagi Kehalise Kasvatuse tundide vastu. Sport tundus loogiline asi minu jaoks, ning süüdistada võisin tõesti ainult ise-ennast kui tegin kehvasid tulemusi. Täpselt samamoodi süüdistasin ennast ka teistes ainetes kui tulemused kehvad. Seega kõik loogiline minu jaoks.
Kuna kehalise kasvatuse tundides on pea-aegu eranditult kõik harjutused siiski enda kehakaaluga siis mingit ebavõrdust praktiliselt pole.(jättes siit välja kõik haiguste küüsis vaevlejad – ning ka nende puhul ei ole lõpliku hinde panemisel mõtet allahindlust teha, kui just haigus ei ole krooniline või niivõrd tõsine mille tõttu on lausa võimatu norme täita)Füüsise taseme määramiseks on kindlad kriteeriumid ning nende järgi antakse hindeid. Mina ei näe ka mingit põhjust paksmagudele mingeid erandeid teha. Tahavad paremaid hindeid, siis peavad vaeva nägema.
Kelle süü see on, et laps kehvas vormis? Kui laps ise ei tunne trenni vastu huvi, siis tuleb Vanematel vähemalt niipalju lapsest hoolida, et talle selgeks teha asja vajalikkus. Ja kui seda ei soovita teha ning laps ise ka ennast treenida ei suuda – siis ei ole kellegil mõtet pärast möliseda kehvade hinnete üle.
e-ee …
et siis eesmärgiks paksmagude elu võimalikult ebameeldivaks muutmine ,
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>ja nende ,samuti “haigete” , “kahtede” abil üldhariduslikust koolist täielik ja lõplik väljarookimine.
Ja peamine roll koolide paksmagudevabaks ja haigetevabaks muutmisel on kehalise kasvatuse õpetajal.
Paraku ei kanna praegustes oludes ei sinu ega teema-algataja paksmagudevastane võitlus vilja.
Lihtsalt tuuakse massiliselt kõikvõimalikke vabastusi.
Nii et saavutate paksmagudevaba kehalise kasvatuse tunnid ,kuid endlösung jääb saavutamata.
Äkki on suurem osa saadud “laboritingimustes”, mis siiski ei ühildu alati niivõrd reaalse maailmaga?Ma ei ole küll kõiki raamatuid maailmas lugenud, aga võtame nt. Anatoomia atlase ja siit küsimus – kumb oli enne, kas raamatu kirjutamine ja siis laiba lahkamised või enne olid lahkamised ja nende järgi kirjutati anatoomia õpik?
Kuna kehalise kasvatuse tundides on pea-aegu eranditult kõik harjutused siiski enda kehakaaluga siis mingit ebavõrdust praktiliselt pole.(jättes siit välja kõik haiguste küüsis vaevlejad – ning ka nende puhul ei ole lõpliku hinde panemisel mõtet allahindlust teha, kui just haigus ei ole krooniline või niivõrd tõsine mille tõttu on lausa võimatu norme täita)Füüsise taseme määramiseks on kindlad kriteeriumid ning nende järgi antakse hindeid. Mina ei näe ka mingit põhjust paksmagudele mingeid erandeid teha. Tahavad paremaid hindeid, siis peavad vaeva nägema.
Kelle süü see on, et laps kehvas vormis? Kui laps ise ei tunne trenni vastu huvi, siis tuleb Vanematel vähemalt niipalju lapsest hoolida, et talle selgeks teha asja vajalikkus. Ja kui seda ei soovita teha ning laps ise ka ennast treenida ei suuda – siis ei ole kellegil mõtet pärast möliseda kehvade hinnete üle.
Ise olen suhteliselt kurb, et pidin trenni enda jaoks ise avastama alles keskkooli lõpu poole. Kuigi Isa väga kõva trennimees, siis kuna Ema elas lahus ja tema entusiasm ei olnud kõige suurem – siis olin suhteliselt keskpärane spordimees. Jõudu veidi oli, aga tehnilistel või võhma-aladel imesin lurinal. Kuid mingit viha ei olnud kunagi Kehalise Kasvatuse tundide vastu. Sport tundus loogiline asi minu jaoks, ning süüdistada võisin tõesti ainult ise-ennast kui tegin kehvasid tulemusi. Täpselt samamoodi süüdistasin ennast ka teistes ainetes kui tulemused kehvad. Seega kõik loogiline minu jaoks.
Ülekaaluline laps jooksmas – pingutamas, et normi täita – pärast on südamega probleemid. Kes vastutab?
- You must be logged in to reply to this topic.
