Valikute mitmekesisus ja liialt individuaalne lähenemine rikuvad lapsed?

Vähemalt 10% inimesi k.a siin foorumis ja ka tantsukursustel ei usu annetesse ja nende puudumisse

Ma usun aga võibolla on see minu viga ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Olen isegi seda “individuaalset” lähenemist koolis tunda saanud. Eriti just kehalises kasvatuses.

Näide:

Murdmaajooksus ehk siis 1000m jooksin ühel kevadel isikliku rekordi 3,02 min. Minu kohta oli see väga hea aeg, sest teen üldse sprinditrenni ning vastupidavusalad pole minu tugevam külg. Sain sel korral hindeks 5. Üks klassivendadest jooksis midagi 5 min ja sai hindeks 3!!

Sügisel või siis järgmisel kevadel tuli uuesti murdmaajooks. Olin sel ajal hoopis väga heas sprindivormis ning jooksin kiireid aegu. Samas vastupidavust polnud just kõige rohkem. Aeg tuli 3,15 või 3,20m midagi. Sain hindeks 3!! Klassivend aga otsustas veidi rohkem pingutada ning jooksis kuskil 4-4 ja poole min sisse. Sai hindeks 5 !!! Oi kui tubli ta ikka oli, tõesti ületas ennast ja roomas veidi kiiremini kohale…

juuli 10, 2011 at 7:24 e.l. #307423

matroxx

Member

Teie ärge oma mõtteid üle ka forsseeriga!

juuli 10, 2011 at 7:31 e.l. #307424

Janar Rückenberg

Member

Esmalt ma küsin, et kui palju ja mida sa paksu teismelisena selle heaks midagi tegid, et oma test vähemalt kolmele tehtud saada? Palju sa lõuatõmbeid harjutasid või palju ja mida tegid selle heaks, et ülekaal ei oleks probleemiks??? Mitu korda nädalas käisid jooksmas, nägid selleks kurja vaeva, et kaalust vähemaks saada ja lõuatõmbed paraneksid? Või sa eeldasidki, et niisama ühel hetkel hakkad jõudma, selleks mitte midagi tegemata. Aga kulla mees, kui sa midagi selleks ei tee, siis on ju rumal eeldada, et sa midagi jõuaksid. Ja võin juba ise eos ära vastata, et sa ei teinud selleks mitte midagi, et sa midagi paremini jõuaksid, nii nagu seda ei tee sajad ja sajad noored, kel selliste asjadega on probleeme. Miks siis nutta? Ma ei jõua, aga midagi ei tee ka. Küsin veelkord, käisid sa nädalas 3 – 4 korda jooksmas, üritasid MÕNE KUU JOOKSUL KASVÕI NATUKENEGI TOITUMIST MUUTA? Üritasid olla kehaliselt väga liikuv, et oma kaalu alla saada ja testid tuleval aastal ikka paremini teha? Tegid õhtuti kätekõverdusi, proovisid lõuga kasvõi poole korduse võrra tõmmata, kasvõi natukene ainult staatiliselt hoida?

Ei saa Cooperi testi mõttest aru??? See ongi põhjus, miks nii sina teismelise eas, aga ka paljud teised õpilased ei saa seda tehtud. Igasuguste testide mõte ongi see, et selle eelseisva testi valguses võtad sa ennast kätte ja hoiad ennast regulaarselt ja aastaringselt vormis/tasemel. Ja kui ei ole sellisel tasemel, siis viid ennast rahuldava hinde konditsiooni. On naeruväärne eeldada, et kahe kooli kehalise kasvatuse tunniga saadakse sellisesse vormi, et see test ära teha. Selge see, mõni teeb kohe, mõnele on antud rohkem. Teisele on vähem antud, seega tuleb selleks ka rohkem vaeva näha. Huvitav ongi see, et selle üle, et näiteks matemaatikas on ka õpilaseti taseme vahe tuntav ja nähtav, ei nurise keegi. Mõnel ei jää kodus kunagi midagi teha, sest ta jõuab koolis kõik tunnis alati tehtud. Teisel jääb alati kodus midagi teha, sest ta ei ole nii kiire taibuga. Huvitav, miks kehalises seda ei arvestata.

Selles osas ärge tulge minuga vaidlema. Olen praktik ja nende probleemidega nii palju kokku puutunud. See, mida siin tullakse individuaalsust taganõudes õigustama on ainult alibi leidmine oma tegemata jätmistele. Olge ise õpetajad, siis räägite teist juttu. Siin on nii palju nüansse, mida ette ei nähta, mida ei arvestata ja millest saaks omakorda probleemid.

Kui me soovime, et riiklik hindamissüsteem võtaks hindamise ja hinnangute andmise aluseks õpilaste kaasatöötamise, suhtumise, püüdlikkuse tunnis ning individuaalsed iseärasused, tuleks nii lapsel, aga ka lapsevanemal garanteerida see, et laps annab endast alati parima. Kas me suudame seda tagada? Seda ei saaks mina küll isegi oma laste suhtes kunagi lubada, ilmselt mitte ükski lapsevanem.

See „kaasatöötamise ja püüdlikkuse hindamine“ tundub teoorias nii õiglase ja „ilusana“. Tegelikkuses oleks see aga veelgi halvem variant, kui tagasiside andmine erinevate nõuete alusel. Miks? Sellepärast, et siis muutuks hindamine puhtalt subjektiivseks. Õpilane võib öelda, et ta püüab maksmaalselt, kuid võib – olla õpetaja, aga ka mõni teine õpilane näevad selgelt, et see laps ei pinguta ega püüa tunnis tegelikult kohe üldse mitte. Minu kui õpetaja silmis ta tõesti ei püüdnud maksimaalselt. Ikka ju jama, sest sellest subjektiivsest nägemusest siis vastavalt ka hinne. Või kuidas kujutada ette sellisel juhul 3, 4 või 5 kriteeriumite täitmist? Püüab natuke saab 3, püüab veidi rohkem saab 4, püüab palju, saab 5 – kas see liialt abstraktseks ei lähe? Kust jookseb piir „püüab natukese“ ja „püüab veidi rohkem“ vahel? Kui on konkreetne arvestus, siis ei ole mingit mitmetimõistmist, tegemist on õppkava alusel adekvaatselt koostatud arvestusliku nõudmisega. Vahe on vaid selles, et tugev õpilane täidab nõude võib – olla kiiresti ära, nõrgem peab lihtsalt rohkem vaeva nägema ja teeb seda suurema eeltöö tulemusena. Ükski õpetaja ei koosta sedavõrd utoopilisi arvestusnõudeid, et neid pole võimalik isegi maksmaalse soovi korral omandada. Minu senine praktika näitab seda, et pärast esmast ühtede ja kahtede sisseladumist on alati nii lapsevanemate, laste kui ka teiste pedagoogide poolt palju kära, kuid järeleaitamise tundides likvideeritakse sisuliselt 100% oma mitterahuldavad sooritused ja saadakse kokkuvõttev hinne vähemalt rahuldav. Tõsist püüdlikkust näeb järjest vähem ja kahjuks näen seda alati alles siis, kui e-kool ühtedest ja kahtedest „punane“ on.

Veel. Kehalise kasvatuse tund ei ole mõeldud füüsilise mahajäämuse likvideerimiseks. Kahe tunniga nädalas ei jõua õpilane ette areneda ega ei ole võimalik mahajäämust vähendada. Selleks peab õpilane tegelema spordiga ka pärast kohustuslikke koolitunde. see ongi igasuguste testide ärategemise eeldus ja mõte, stimuleerida ennast koguaeg harjutama.

Küsiksin nii lapsevanematelt, aga ka õpilastelt endilt, et kui palju tegeletakse kooliväliselt aktiivse spordiga, et tundides asjad ladusamalt sujuks? Mõelge sellele. Tegutsedes ise võistlussportlasena ja olles spordirajatiste juures näen väga hästi, kui palju keegi spordile vaba aega kulutab. Neid ei ole just meeletult palju, kuid olgu öeldud, et need, kes spordile panustavad, neil ei ole ka tundides ükskõik milliste nõudmistega erilisi probleeme. Kooliväline sportlik aktiivsus oleks samuti väga suureks eelduseks ja abiks, et tundides probleeme ei tekiks. Õigupoolest sisaldub see eeldus ka kehalise kasvatuse hindamisjuhendis. Miskipärast ei pöörata sellele kunagi tähelepanu.

Hindamisjuhendites sätestub väga selgelt ja ühemõtteliselt:

Kehalise ja motoorse arengu seisukohalt on väga tähtis õpilaste endi aktiivsus – oma oskuste – võimete taseme teadmine ja soov end arendada loovad eeldused regulaarsele harjutamisele/treenimisele.

Kui palju seda arvestatakse ja sellest kinni haaratakse küsiksin ma?

Kodune osa ja kodutöö on ka kehalises kasvatuses, see on niisama elementaarne kui aamen kirikus. Puudutagu see siis testi sooritamist või mõne elemendi selgeks saamist. Kui tunniajasest nominaalajast ei piisa, tuleb võimaluse korral harjutada ka kodus (paljusid võimlemise asju saab ka kodus harjutada – poomikava selgeks, kätelseis seina najal, tiritamm, põhiasendid, kätekõverdused õlavöötme tugevdamiseks jne) ning käia harjutamise aegadel koolimajas harjutamas!

Mis me räägime lapsevanemate kärast ja pahameelest, kui isegi paljud kaaskolleegid ei saa veel aru, et ka kehaline kasvatus on tund nagu kõik teisedki tunnid. Ka matematikas ei saa lapsed selle eest hindeid, et lahendavad õpetajaga koos tahvli ees ülesandeid. Mis siis, et kõik teevad tunnis kaasa ja PÜÜAVAD. Ei panda püüdlikkuse eest hinnet ära. Ikka on nii, et võetakse uus osa, mõned tunnid õpitakse, harjutatakse ja korratakse ning omandatu kontrollimiseks järgneb tunnikontroll või kontrolltöö. Nii on ka kehalises kasvatuses. Ei nõua keegi kuskil, et kohe peab midagi vastama või ühe tunniga selgeks saama. Iga asja selgeks saamiseks või harjutamiseks antakse õpilastele aega ja nõuded on enamasti teada.

Paljude arusaamade kohaselt on kehalise kasvatuse tund nagu laste mängunurgake kaubanduskeskuses. Ema läheb shoppama ja viib oma maimukese nii kauaks hullama. Nii käsitlevad üsna selgelt kehalise kasvatuse tundi ka paljud lapsevanemad, lapsed ise, kahjuks ka teised pedagoogid. „Saadame lapsed tõsiste tundide vahepeal paariks tunniks sinna spordipoolele rahmeldama ja hullama. „Tõsised pedagoogid saavad siis vahepeal võtta ka mõne muu klassi oma tundi“. Ei sooviks kuidagi olla iroonitsev, ent nii see suhtumine tegelikkuses väljendub.

Lõpetuseks küsiksin nii:

Miks nn. oskusaineid ei peaks hindama või ei peaks kõigile viisi panema? Miks matemaatikas ja eesti keeles tohivad olla hindenormid, aga muusikas või kehalises mitte?

Vähesed lapsed on üldandekad, enamikul on tugevam üks või teine külg, mõni asi jälle nõrgem. Ühel on keelevaist, teisel hea arvutamisanne, kolmas peab hästi viisi, neljas on tubli spordis. Miks mõnda võimet võib objektiivselt hinnata, mõnda mitte? Miks halva edasijõudmise pärast matemaatikas minnakse järeleaitamistundi või võetakse koduõpetaja, aga keegi ei pusi peale tundi käsitööd teha või ei jookse staadioniringe?

Miks muudes ainetes tublil lapsel ei või kehaline tunnistust ära rikkuda, aga tublil viisipidajast spordipoisil, kes lisaks veel hea meistrimees, võib eesti keele hinne tunnistuse ära rikkuda?

Kehalises ei tohi sellepärast norme jälgida ja (halbu) hindeid panna, et see võtab liikumisrõõmu? Aga arvutamislusti (halbade hinnetega) tohib rikkuda?

Ütlen päris lõppu veel vaid seda, et kogu kehalise kasvatuse probleemide jada lõpetaks see, kui abituuriumi lõpul oleks kõikidel kohustuslik kooli eksam, mille hindel on kaalu. Ja näeksite, kuidas noorte, teismeliste kehaline aktiivsus ja jõudlus kasvab kolinalt tagasi üles.

Tahate minguga edasi vaielda, siis teeme seda. Mul tervelt 9 A 4 pikkune avaldatud argument kehalise kasvatuse hindamisest ja hindamisjuhenditest. Loete selle läbi, siis ehk jutt muutub!!!

See jutt individuaalsusest hoidke vaka alla, see on laisa inimese lorin. Nõustun, et on olukordi, kus tuleb olla paindlik, teha järelendmisi ja kohelda õpilast erinevalt ja seda teen oma tundides ka mina, kuid selliste õpilaste hulk on tilk meres. Seni kuni ei anta enda poolt mamsimumi, seni on põhjendamatu midagi ka nõuda. Mõeldes kasvõi nendele samastale testidele…selleks, et midagi saada, selleks tuleb midagi ka anda. Iseasi, kas tahetakse saada ja anda. Nii on igas elu valdkonnas, huvitav, et kehalist selles osas koguaeg erandlikuks tehakse!!!

juuli 10, 2011 at 7:36 e.l. #307426

MoloM

Member

Cooperi test oli teine asi, mille mõttekusest ma siiani aru ei saa.

Kui ei saa cooperi testi mõttekusest aru, siis veel harimise ruumi on… Edu õpingutel ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

juuli 10, 2011 at 8:08 e.l. #307427

matroxx

Member

Oskar,esimese osaga pole kahjuks nõus.kehalise tunnid ongi selleks,et aidata hoida mingisugust füüsilist vormi ning tekitada huvi sportimise vastu.olgu selleks siis lihtalt tervisesport või tippsport.sinna vahele jääb veel muidugi teisigi varjante.

Toitumise muutmine,treening harjutuste sisse toomine on sellises vanuses liiga palju tahetud.ainult läbi mängu ja suunamise on võimalik seda algatada.omal käel suudavad seda vähesed.

juhul kui laps peab mingiteks normideteks eraldi trenni tegema ja vaeva nägema siis kindlasti kaob ka motivatsioon ning tahe.Paljud näeks seda karistusena.lapsed näevad kehalist kasvatust ja ka sporti kui eelkõige mängulist tegevust.

Kuigi mulle see ei meeldi,tõsi on,et me elame EDU ühiskonnas,ning väärtustatakse eelkõige vaimseid võimed.väga raske on hakkama saada ilma hariduseta.see ei tähenda,et sportlane ei võiks ega peaks olema haritud,vaid hakkama saamiseks on vaja suuta midagi toota,ettevõtta.

see on üldiselt pigem ühiskonna probleem , nö läänelik mõtteviis.

seepärast arvangi,et lähenemine peaks olema individuaalSEM ning õpilase võimed ning olukorda arvestav.nõuda saab kõigilt ainult kaasa tegemist ja välja kujunenud üldsusele vastuvõetavate normide täitmist.

juuli 10, 2011 at 9:07 e.l. #307325

nightq

Member

Just nii! Minule tekitas see piinatund pigem pikaajalise põlguse igasuguse spordi suhtes ja tahtsin ma jee edaspidi vabatahtlikult oma füüsist parandada. Kui midagi peale surutakse, siis selle psühholoogiline effekt on tihtipeale vastupidine ja kui õpetaja ei saa aru, et õpilased väga erineva füüsisega on, siis ta ei tohiks õpetaja olla. Tasub mõelda ka kehvemate õpilaste pikemaajalistele kahjustustele enesekindluse vallas ja faktile, et paljudel pole sellist raha, et vabal ajal jõusaalis või mõnes muus trennis käia.

juuli 10, 2011 at 9:24 e.l. #307428

ROtter

Member

(paljusid võimlemise asju saab ka kodus harjutada – poomikava selgeks, kätelseis seina najal, tiritamm, põhiasendid,

Kehalise kasvatuse filosoofia on valedel alustel. Kellele neid sinu poolt nimetatud asju esmapilgul vaja on, eks? Aga õpetage koolis alustuseks võitluskunste ja kui mõni pidevalt kaotab, siis tekib tal huvi tugevaks saada, aga selleks on vaja jõudu – lõuatõmbeid, kätelseisu seina najal; osavust – poomikava; vastupidavust – jooksmine. Ja siis hakatakse neid harjutusi tegema juba vabatahtlikult.

Oled nõus?

juuli 10, 2011 at 9:49 e.l. #307429

Mart Muru

Member

Kui midagi peale surutakse, siis selle psühholoogiline effekt on tihtipeale vastupidine ja kui õpetaja ei saa aru, et õpilased väga erineva füüsisega on, siis ta ei tohiks õpetaja olla

Kogu kool on ju peale surutud. Kes sinna lapsena ikka vabatahtlikult õppima tahab minna?

Ja lisaks “Miks matemaatikas ja eesti keeles tohivad olla hindenormid, aga muusikas või kehalises mitte?” !!

juuli 10, 2011 at 10:02 e.l. #307430

nightq

Member

(paljusid võimlemise asju saab ka kodus harjutada – poomikava selgeks, kätelseis seina najal, tiritamm, põhiasendid,

Kehalise kasvatuse filosoofia on valedel alustel. Kellele neid sinu poolt nimetatud asju esmapilgul vaja on, eks? Aga õpetage koolis alustuseks võitluskunste ja kui mõni pidevalt kaotab, siis tekib tal huvi tugevaks saada, aga selleks on vaja jõudu – lõuatõmbeid, kätelseisu seina najal; osavust – poomikava; vastupidavust – jooksmine. Ja siis hakatakse neid harjutusi tegema juba vabatahtlikult.

Oled nõus?

Kusjuures, välismaal on katsetatud kehalise kasvatuse väljavahetamist tantsutrennide vastu ja tulemused on siiani väga head olnud. Meeldib nii poistele (pärast algset kohmetumiseperioodi) kui ka tüdrukutele; ja antud juhul mõtlen just paaristantsu, kuid mitte ilmtingimata klassikalist. Tantsutrennid annavad väga hea füüsilise koormuse, ravivad depressiooni ja õpetavad suhtlemisoskust, viisakust ning õiget kehahoiakut.

Ma ise olen Ladina tantsude treener al aastast 2008 ja kiidan sellise lähenemise väga heaks

juuli 10, 2011 at 10:14 e.l. #307432

nightq

Member

Kogu kool on ju peale surutud. Kes sinna lapsena ikka vabatahtlikult õppima tahab minna?

Ja lisaks “Miks matemaatikas ja eesti keeles tohivad olla hindenormid, aga muusikas või kehalises mitte?” !!

Mina küll tahtsin

Autor

Postitused