See on tõesti niivõrd tihti teemaks. Miks antakse valida kahe ekstreemse valiku vahel? Valikuid on ju lugematu hulk. Kas 1 pähkel vahetult enne voodi heitmist on toidukord, mis põhjustab negatiivseid reaktsioone? Aga 2 pähklit? Tükk vorsti? Kohupiim? Kus asub see piir, nii ajaliselt, kui ka koguseliselt, kust maalt peaks kas kella järgi söömise lõpetama, või kogusele piiri panema? Vastus on lihtne – sellist universaalselt määratletavat piiri ei eksisteerigi. Võime umbkaudseid vahemikke soovitada, kasutades selleks olemasolevaid teaduslikke materjale ning inimese andmeid, kuid kokkuvõttes on tegemist suuresti subjektiivse olukorraga, kus inimesed peavad enda peal järgi proovima.
Mulle ei meeldi absoluutselt piiravad väited. Selle asemel, et öelda: “nii peab sööma”, tasuks öelda, et “nii võib süüa, aga ei pea + nüansid on sellised ja sellised”. Jah, jõuame jälle sinna, et paljudel sõidab katus ära ja hakatakse vinguma, et nii segane on kogu see toitumine, et mida ma siis tegema pean? Mida, millal ja kui palju ma siis söön ikkagist, jne…
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> – Aga pagan küll, pole ju õige öelda, et inimene peab sööma nii või naapidi, kui tegelikult ei pea.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>