Ülitundlikkus, toidutalumatus, allergeenid, nahaprobleemid, Role programm vs veregrupidieet

Usun, et inimesed on ikkagist ise oma hädades süüdi ning kuigi vaimsed hädad on üks põhjus siis usun, et tegelikult põhjus on üldiselt vaadates suhteliselt lihtne.

Oleme ületanud võime mõista kõiki kehasiseseid reaktsioone ning geenide ja erinevate kehafunktsioonide muutusi mida meie tänapäeva toitumise, meditsiini ja aktiivsuse kultuur on endaga kaasa toonud.

Ehk võttes kokku kõik need kemikaalid mida toitlustuses kasutatakse, kõik mida meditsiinis ning lisada juurde muutunud aktiivsusnormid, planeedi reostamine – ning jõuamegi sinnamaale, kus kogu kompott on liiga keeruline, et meie seda enam jälgida suudaks ning muutusi ennustada oskaks või pärast neid normaliseerida suudaks täies mahus.

Kahjuks ei ole sellele ka lihtsat rohtu. Pöördumine naturaalsemate elustiilide juurde oleks arvatavasti tark, kuid siinkohal peame tunnistama fakti, et see ei ole võimalik enam terve planeedi populatsiooni osas. Samuti on ebareaalne, et muutused paremuse poole oleksid märgatavad ühe generatsiooni raames.

Ehk lahendus oleks pöörduda naturaalsemate elustiilide juurde, samas teades et meie endi tervis oluliselt ei parane, küll aga meie laste ja lastelaste tervis? Edu meile sellega. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ma arvan et ilma vaadeldavate füsioloogiliste teguriteta psühholoogiliste tegurite mõjul vallandunud haigus.

Muidugi ei mõista me ka füsioloogiat-biokeemiat kuigi hästi ja iseenesest tekitab stress palju puhtfüsioloogilisi muutusi, mis viivad nt kasvõi kromosoomikahjustusteni kaitsemehhanismide häirumise tõttu… aga vahel on organismi reaktsioonid psühholoogilistele teguritele kuidagi väga ebaproportsionaalselt suured, raske neid mingi füsioloogilise mehhanismiga seletada. Ja kui probleemi lähteimpulsiks on psühholoogiline muutus, siis peaks asi ikka psühhosomaatiliseks liigituma. Mis veel ei tähenda et probleem pöörduv või psühholoogiliselt parandatav on.

Ja nüüd võiks küsida, et misasi on “psüühika”? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Olgugi, et seesama EKI annab vasteks “hingeelu” või “hingelaad”, siis dualismist võiks ikka natuke kaugemale vaadata.

Mida ma tahan öelda on see, et nt. ABstardi toodud näide stressivastusest on päris hea ja iseloomustab ka seda, et piiri tõmmata on tegelikult võimatu:)

Kui ma nt. teen akuutse pingutuse ja mu kehas on sellest hormonaalsed muutused – kuskohas on see piir, et osa stressivastusest on “füsioloogilisest” pingutusest ja teine osa sellest, et ma tajun ja mõtlen, et ma olen pagana väsinud ja lihased on “rasked” e. psüühilisest pingutusest ja reaktsioonist?

Kas muudatused neurofüsioloogias on kuidagi olemuslikult “psüühilisemad” kui muus füsioloogias?

Me teame, et kui ma mõtlen, siis mu ajus närvirakud signaleerivad… tegemist on neurofüsioloogiliste protsessidega. Kas see on psüühiline?

Filosoofia ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Siinkohal olen ma jorgeni poolel, et see umbmäärane uhke tervmin hüpnosomaatiline ja mis veel ei ole ravivahend number üks, mida soovitaks.

Kui sul tekib allergiline reaktsioon, äärmuslik kasvõi “pähklitest” anafükaltiline śhokk, siis see “good thinking” ei aita sind või mõni ime-pendel, kärbsepüüdja.

Sellegipoolest on paljudel kindlasti abi vaimsest toest, seletamisest, nõust.

Massimeediast mõjutatud pilt. Kõige kohta liigub müüte, sh ka kulturismi- isegi ju loete, mis absurdsusi selle kohta “inimene tänavalt” arvab?

Miks peaks asi olema mõne teise valdkonna puhul teisiti. Ja järelikult see lähenemine ikka aitab, kui see juba sellisele tasemele on viidud. Mis seal käivad siis aastast aastasse täiesti pimestatud inimesed? Vägagi skeptiline seltskond tuleb sinna kokku tegelikult, lihtsalt kahtlus saab ajapikku kummutatud.

Kõik töötab mingil tasemel- meie arutada on vaid selle intensiivsusest, mis on individuaalne sõltuvalt meie kõigi eripärast.

“Sisemine motivatsioon” tekib läbi teadlikult suunatud mõtlemise üldjuhul. Selle jaoks on abi kui keegi seda mõtlemist aitab struktureerida. Ega ilmaasjata ei ole teraapia mitmete häirete soovituslikus ravinimekirjas nii Eestis kui mujal.

Platseeboefekt on ka vägagi olemas:) Kui suur – see on muidugi iseeasi.

Ma lihtsalt tahtsin siinkohal välja tuua, et mõnes mõttes on “psüühilise” ja “füsioloogilise” mõju eristamine kunstlik. Eriti kui me räägime sellest, et midagi peaks “tegema” ka, sest tegemisel on ju alati ka üsna otsest füsioloogilist mõju ka.

Henri, kas sul endal selle hüpnoteraapiaga kokkupuudet reaalselt ka on? Seal ei panda kedagi ju hüpnoosi alla:) Vähemalt nii seletas seda Jure Biechonski ise ühel seminaril.

Kõiksugu kummalistel haigustel näib olevat tõenäosus olla psühhosomaatiline- eriti neil, mis on intensiivsed.

Mõtle nüüd hoolega järele.

Igaühel, kes meditsiinis tegev on peaks küll sellise lause peale turjakarvad turri minema.

Minu isiklik arvamus: kõik mis hüpnoteraapias töötab s.t. reaalse paranemise toob on reaalselt juba teistes teraapiates ära kirjeldatud ja seletatud ja ratsionaalselt põhjendatud. Jutt sellest, et me peaks keskenduma “inimese aitamisele” vs “teadusele” (milline absurdne vastandus niikuinii) ja need asjad mis justkui on “uued” ja “esmakordsed” on paras häma, mille puhul on küsitav kas ja kuipalju see tõesti patsiendi reaalsesse paranemisse panustab.

Rõhutaksin sealt lausest sõnu “näib olevat tõenäosus” ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Muidu, archangel võttis asja täitsa hästi kokku- ütleme nii, et ma jagan sama seisukohta(koostööpõhimõte, tasakaal).