Ühe leibkonna inimeste erinev toitumine
- This topic has 32 replies, 13 voices, and was last updated 5 years, 7 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Njah karm asi aga selline on elu kahjuks.Olen püüdnud näiteks oma vanavanematele toitumist selgitada jne aga peale näilist mõistmist ja arusaamist tuleb teema lõpetuseks selline kirves,et oi oi oi.
Keeldumine nende toidust tähendab neile seda,et nende söök ei kõlba või pole piisavalt hea.Võibolla ma üldse pirtsutan jne.Ega siin suurt midagi teha ei olegi.
Kui tegemist aga omaenda perega siis probleem ehk isegi raskem ning kompromisse leida raske kuid mitte võimatu.
Kui Te saate vanemaks, siis jõuate arusaamisele, et see toitumisteema on Teie kõige väiksem mure kooselus
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Argo
Njah karm asi aga selline on elu kahjuks.Olen püüdnud näiteks oma vanavanematele toitumist selgitada jne aga peale näilist mõistmist ja arusaamist tuleb teema lõpetuseks selline kirves,et oi oi oi.
Keeldumine nende toidust tähendab neile seda,et nende söök ei kõlba või pole piisavalt hea.Võibolla ma üldse pirtsutan jne.Ega siin suurt midagi teha ei olegi.
Kui tegemist aga omaenda perega siis probleem ehk isegi raskem ning kompromisse leida raske kuid mitte võimatu.
Tean täpselt, millest räägid! Vanaemaga see väga tundlik teema tõesti.
Noh, kuna ma elan omaette juba mõned aastad, siis pere saab mul aru minu toitumisharjumustest ning ei ürita neid enam muuta (olen raske kadalipu edukalt läbinud), aga kui me noormehega hakkame koos elama nii, et ta tuleb otse kodust… mul ei saa lihtne olema
Kui Te saate vanemaks, siis jõuate arusaamisele, et see toitumisteema on Teie kõige väiksem mure kooselus
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Argo
Kui see on kõige väiksem mure ja praegu on see juba nii suur mure, siis no ema anna padruneid.
…aga muidugi saan ma aru, et võib olla ka palju olulisemaid probleeme ja vanemad inimesed muigavad praeguse teema üle
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ainult rumal muigaks selle teema üle.Toitumine,söömine on ja jääb niiakaua kui ka inimkond eksisteerib.
Aga eks jah niikaua kui siseelundkond rasva ei mattu siis pole ka ju probleemi sellele inimesele.hiljem nutetakse ja halatakse,et miks ma küll varem ei võinud õigesti toimida.
Seetõttu arvan,et pole mõttet hakata demagoogitsema.Perekonnad on erinevad,probleemid erinevad jne jne.
Toitumine,söömine on ja jääb niiakaua kui ka inimkond eksisteerib.
Ei saaks rohkem nõustuda!
Kui see teema ei oleks mulle oluline, poleks ma nõu ja toetust otsima tulnud… Aga no tõesti, ma olen mures, kuigi mitte liigselt, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab
Ma seda kooselamise teemat ei puudutaks vaid ütleks hoopis, et ei ole erilist vahet, kas sa oma insuliini kõigutad 4-5x päevas riisi ja kartuli või puuviljadega ja sepikuga.
Ma seda kooselamise teemat ei puudutaks vaid ütleks hoopis, et ei ole erilist vahet, kas sa oma insuliini kõigutad 4-5x päevas riisi ja kartuli või puuviljadega ja sepikuga.
Tänan, et sellele tähelepanu osutasid. See asi sai üldiselt veidi valesti kirja pandud – jäi nagu mulje, et mu süsivesikuteks ongi hunnik puuvilju ja päts leiba/sepikut päeva lõpuks selle 4-5 toidukorra peale. Tegelikult ikkagi nii ei ole, aga ma ei viitsi hakata oma menüüst lähemalt rääkima, sest esiteks on mul asi paigas ja teiseks on foorumis kerge üleküllasus nendest menüüde lahkamise teemadest, las käesolev teema keskendub erinevate toitumisharjumustega inimeste kooselu toimimisele.
Kui paigas siis paigas:) Ma ei ole kindlasti totaalne karbofoob.
Mina teen elukaaslasega vahel erinevat süüa kui meil erinevad isud on. Aga liha ikka su (tulevasele?) elukaaslasele ilmselt meeldib ja las keedab ise makarone sinna juurde ja sina aevilju vms:)
Omlett (pane tema poole sisse küpsemise ajaks paar viinerit) ja preakartul küll nii erinevad ei tohiks olla, et oma kutti seda sööma ei saa. Ära sunni teda veega keedetud helbeputru sööma ja kõik peaks OK olema.
Ma jagaks ka oma arvamust sel teemal
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>“Köögikata” olla on hirmus tore ( kasvõi seetõttu, et Sinul see paremini välja tuleb), teha teisele poolele headmeelt, valmistada Temale meeldivaid roogasid ja üldsegi elada meeldivas heaolus, kuid see on väga armas vaid ALGUSES. Tegelikult tuleks panustada mõlemipoolselt. Võtad köögis ohjad enda kätte, jääd seda võibolla tegema päris pikalt ning ühest hetkest ei ole see enam meeldiv, kohustus, tüdimus, trots. On ju tore, kui aegajalt küsitaks hoopiski SInult: ” Mis sa Kallis täna süüa soovid?”
Meil on peres 2 last ja 2 täiskasvanut, üks laps küll päris väike veel hetkel, nii et tema menüü meie omasse ei puutu. Kuid ülejäänud pere sööb erinevat toitu. Mina oma juurvilju ja kala- kodujuustu- kohupiima jms, ning meespool ja suurem laps “tavatoitu”. Muidugi valime “tervislikumaid” variante, kuid siiski on menüüs ka makarone-hakkligaga ja kartulit- kastet. Minu 6 aastane sööb küll ka heameelega kodujuustu ja heeringat, kuid mitte igapäevaselt.
Kokkame samuti mehega kordamööda, kui minu kord, siis teengi neile eraldi söögi ja ise söön oma tavapärast. Mees teeb enamasti “endale sobivaid” roogi, kuid küpsetab ka meeleldi mulle ahjus lillkapsast näiteks ( ja sööb ka heameelega ise seda).
Koos elada on hea ja tore, kuid natukene tuleb ikkagi isekas ka olla, vähemasti mina olen sinna jõudnud, et elan ka enda jaoks ja ei ole vaid mehe- laste soovide täitja.
Öelda tahangi vaid seda, et teisele poolele vaid parimat pakkudes on oht, et sellest saabki Sinu “töö” ja mõne aja möödudes, kui rutiin tekib, siis on sellest raske välja tulla
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Sa oled selle söögiteema endale liiga suureks mõelnud.
??:”>Mina ja minu mees sööme erinevaid sööke (isegi kui samal ajal koos laua taga istume) ja pole mingit probleemi sellest tulnud. Kui oma toitumiskavast kinni pidasin, siis oli mul täiesti ükskõik, mida mees sõi ja vastupidi. Toiduplaanid pole meie kooselu ajal kordagi kattunud. Ainult vahest harva, kui olen kokkamislainel, siis sööb terve pere üht ja sama. Muidu aga teeb igaüks oma söögid enamasti ise, lapse söögi teen muidugimõista mina. Aga laps tahab nii või naa ikka seda, mis teistel taldriku peal, sest see on ju alati parem
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Sa oma teispoolega seda probleemi läbi oled arutanud ?
Oleme ikka arutanud seda jah, päris pikalt, aga kuna klots hakkas kergelt kokku jooksma, mõtlesin, et uurin, mis siinne rahvas asjast arvab. Pärast selle teema tekitamist siia rääkisime ka mitu tundi ja ma rahunesin maha.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kasutaja htilga pakkus huvitavaid variante, kuidas probleem lahendada ning hakkame neid kindlasti ellu viima.
Kui paigas siis paigas:) Ma ei ole kindlasti totaalne karbofoob.
Mina teen elukaaslasega vahel erinevat süüa kui meil erinevad isud on. Aga liha ikka su (tulevasele?) elukaaslasele ilmselt meeldib ja las keedab ise makarone sinna juurde ja sina aevilju vms:)
Muidugi, jällegi üks lahendus! Aitäh!
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Praegu mõtlengi, et lahendusi on ju palju, kasvõi see, mis Sina välja tõid praegu. Käed on otsas ja makaronikeetmine pole vist kedagi tapnud – misasja ma pablan…
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Selles suhtes on ka Jackiel õigus:
Sa oled selle söögiteema endale liiga suureks mõelnud.
??:”>Esiteks olen ta liiga suureks mõelnud sellepärast, et ma ei taha tagasi langeda sinna, kust tulin (kaootiline ja ükskõik millest toitumine, +10kg, allergiad ja veel mõned nõmedad asjad). Teiseks olen ma tõesti praegu kooselu aspektist toitumise mõttetult suureks mõelnud. Küll asjad ise paika loksuvad ja mis ei loksu, saab paika loksutatud
Kasutajale kahekesi tahaksin suured tänud öelda! Eriti selle lause eest:
Koos elada on hea ja tore, kuid natukene tuleb ikkagi isekas ka olla, vähemasti mina olen sinna jõudnud, et elan ka enda jaoks ja ei ole vaid mehe- laste soovide täitja.
Tean täpselt, millest rääkisid, see on mul juba korra läbi elatud. Tõesti, ainult alguses on üksi kokkamine rõõm, aga tegelikult, kui mõlemad käivad koolis, tööl, trennis, tegelevad muude hobidega, siis ei saa ikka nii, et ainult üks vastutab. Ja siin vahepeal ka ROtter mainis, et peab end maksma panema – jah, kogu aeg ei tohigi altruist olla, sest muidu on mandumine ja masendus kiired tulema.
Aga tõesti, tänud abistavate mõtete eest – mul on jälle rahu ning ettekujutus sellest kooselust tagasi tulnud
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ei tasu üle mõelda.
- You must be logged in to reply to this topic.
