Ühe leibkonna inimeste erinev toitumine

Lõin selle teema, sest viimasel ajal on selline tunne, et varsti sõidab katus ära ja mul oleks vaja abi, kuidas kaasharrastajad, võistlussportlased ja muud asjapulgad hakkama saavad näiteks väikeste lastega perede ja/või “tavakodanikest” elukaaslaste-abikaasade kõrvalt oma toitumisega ja selle režiimi selgekstegemisega teistele.

Mina üritan toituda nii (alati ei ole 100% võimalik just nii, aga eks see ole tahtejõu küsimus):

iga kolme tunni tagant 4-5x päevas söön enamvähem sama koguse toitu, kus ma vaatan, et oleks olemas valk, head rasvad, värske kraam ja et süsivesikud tuleksid (kui ma trenni teinud ei ole veel tolleks hetkeks) enamasti puuviljadest ja/või teraleivast-sepikust. Kui aga olen teinud trenni selleks ajaks, siis luban endale kõrvale ka tatart, pastat või riisi. Aga tsiteerides klassikuid: “Väga heaks ei tohi olemine minna.” (seda ütles minu teada vend Vähk).

Ma ei ole võistlussportlane, aga see ei tähenda, et ma ei võiks oma toitumisse samasuguse tõsidusega suhtuda – inimestena tahame ju kõik täisväärtuslikku elu elada.

Olen enda peal aastatega kogenud, et toitumise muutmise mõte ei seisne vaid kaalukaotuses, rasva% vähendamises vmt aspektis. Hea tuju, bioloogiline rütm ja vaimne tervis on veel tähtsamad, kui mingi paganama suveks vormi teema ajamine. Stabiilselt kvaliteetse toidu söömine on midagi, millele peab siin elus rõhku panema just sellepärast, et me oleksime täna ja 30 aasta pärast terved ja muhedad. Vähemalt mina arvan nii.

Ja kui keegi n-ö “võhik”, enamasti näiteks mõni kursakaaslane, kelle jaoks toitumine on mingi teisejärguline asi, küsib minult, et miks ma nii toitun (sest taeva päralt, ma ju ei söögi üldse midagi, kui kartul pole põhitoit keset taldrikut), siis ma ausõna ei jõua ega tahagi küsijale enam seletada, sest liiga palju kordi on tulnud vastuseks: “Aga see ei ole ju normaalne.”

Kui ma eelnevat lõiku räägin (et toitumisega saab peaaegu kõike enda juures kontrollida), siis ei taheta seda uskuda. Vastused on naljaga pooleks, a la “söö šokolaadi ja meel on alati rõõmus.”

Aga ok, see selleks. Tegelik probleem on selles, et mul on noormees, kes on harjunud sööma hommikuks selliseid asju nagu praekartul, riisipuder, praemuna viineritega, eelmise päeva õhtusööki ülessoojendatult… Minu jaoks klassifitseerub taoline toit esiteks ulme alla hommikusöögina ja teiseks tekitab tunde, et ma oleks justkui hommikusöögi üldse vahele jätnud. Plaanime kokku kolida, aga ma ei kujuta seda kooselu ette (kuigi mul on kaks aastat paarina kooselamise kogemust, aga eksiga olime mõlemad parajad katsetajad sobiva toitumisega ja praegune toitumine kujunes koos välja), kui üks ei kavatse mingi hinna eest hakata hommikuks putru sööma ja mina ei kavatse kellegi pärast oma raske (mõtte)tööga kujunenud toitumisideaalidest ja sellega seonduvatest eesmärkidest loobuda.

Lisaks on mul rahakulu enda toidule enamvähem paigas (nii paigas, kui ühel üliõpilasel see olla saab eksole), aga kui me oleme koos (noh siin ja seal, pikalt kuskil paigal ei ole), siis on rahakulu vaat, et kolmekordne.

Mul oleks lihtsalt vaja, et keegi ütleks mulle, et küll kõik paika loksub ja et erinevate toitumisstiilidega inimesed saavad koos hakkama ning ei tülitse väga selle pärast ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Praegu on mu olemine üsna närviline, sest ma tahan normaalset lahendust.

Kui on kogemusi või soovitusi, siis võiksite jagada.

Lisaks vabandan, et väga põhjalikult foorumit läbi ei käinud – äkki on taoline teema juba kellegi poolt tekitatud. Ärge siis pahandage.

-J.