Tuleb välja, et L-karnitiin jõuab lihasesse, süsivesikutega tarbides
- This topic has 144 replies, 16 voices, and was last updated 13 years, 10 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Väga tore ja ilus graafik. Aga mis toimub peale seda max pingutust n 4-10 sec? Või teedki 2h ATP-PC süsteemi peal trenni
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Või sa loed nii, et kui on 1 min, siis on tingimata ainult piimhappe peal? Või on ikka nii, et alguses kasutad ikka aeroobsel glükolüüsil loodud energia ära ja siis keha üritab paaniliselt uut sünteesida, mille kõrvalproduktiks on piimhape?
Tundub väga selgelt mõistetav.
1 to 4 seconds Anaerobic ATP (in muscles)
4 to 10 seconds Anaerobic ATP + CP
10 to 45 seconds Anaerobic ATP + CP + Muscle glycogen
45 to 120 seconds Anaerobic, Lactic Muscle glycogen
120 to 240 seconds Aerobic + Anaerobic Muscle glycogen + lactic acid
240 to 600 seconds Aerobic Muscle glycogen + fatty acids
Kui lihas tugevalt kokku tõmbub siis toimub see ATP varude jõul. Kui see otsas 1-4 sekundiga siis läheb ATP tootmiseks. Olenevalt sellest, kas raske koormus jätkub või mitte peaks suuresti määrama selle, kuidas ATP tootmine jätkub. Arvatavasti siiski läheb pea alati ATP+CP käiku ning vähegi tavapäraste seeriate puhul mõne hetke pärast ka Glükogeen lisaks. Seeria lõpp ongi vaimujõu test, kas suudad minna läbi selle valu mida piimhappe tekkimine põhjustab või mitte.
Siis ongi see, kas piimhappe liigsus lülitab su lihased täiesti välja ning selle koormusega enam tööd teha ei jõua või siis vähendad koormust ja lähed aeroobse peale üle.
Muidugi see tabel on minu arust veidi kehva kuna ma ei kujuta ette teha 95%-se jõudlusega tööd kuni 10 minutit. On see üldse võimalik? Minu teada peaks tegelikult mingist hetkest piimhappe kogus nii suureks muutuma, et ilma koormust vähendamata su lihased lihtsalt ei tööta enam. Piimhappe kogunemine ületab keha võimet seda eemaldada ning lihas lülitub välja. Vähendad koormust, piimhappe kogunemine väheneb ning võid jätkata ning vähendatud koormus annab võimaluse aeroobsetel meetoditel jätkata energia tootmist. Tõstad jälle koormust siis suureneb piimhappe kogunemine jälle ning mõne aja pärast on lihased taas kutud.
Siis ongi see, kas piimhappe liigsus lülitab su lihased täiesti välja ning selle koormusega enam tööd teha ei jõua või siis vähendad koormust ja lähed aeroobse peale üle.Muidugi see tabel on minu arust veidi kehva kuna ma ei kujuta ette teha 95%-se jõudlusega tööd kuni 10 minutit. On see üldse võimalik? Minu teada peaks tegelikult mingist hetkest piimhappe kogus nii suureks muutuma, et ilma koormust vähendamata su lihased lihtsalt ei tööta enam. Piimhappe kogunemine ületab keha võimet seda eemaldada ning lihas lülitub välja. Vähendad koormust, piimhappe kogunemine väheneb ning võid jätkata ning vähendatud koormus annab võimaluse aeroobsetel meetoditel jätkata energia tootmist. Tõstad jälle koormust siis suureneb piimhappe kogunemine jälle ning mõne aja pärast on lihased taas kutud.
Seal oli ju 100%
Pakun, et see graafik nii paika pandud, et 100% raskuseks on see raskus, millega suudab 10 sek v 1min teha.
Ja elu sees ei tee sa igal seerial nii. Nii et see graafik ei iseloomusta keskmist jõusaalitreeningut väga hästi.
Ära soki…—
Veidi lihtsustatud väide, aga pidasin selle all silmas seda, et ükski makro-toitaine ei ole viidud ekstreemsustesse, mis põhjustaks keha energia kasutamise funktsioonide muutumist, et sellega kohaneda.
Ekstreemsused oleks siis Keto dieet või väga madala rasvasisaldusega dieedid jms.
Balanseeritud oleks see, et kui toidus leiduks piisavalt kõike kolme.
Et siis balansseerimata toitumise korral väga madala rasvasisaldusega dieedil olles, kasutab organism madala intensiivsusega tööl nt. magamine, jalutamine, kontoritöö, energia saamiseks süsivesikuid.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Et siis balansseerimata toitumise korral väga madala rasvasisaldusega dieedil olles, kasutab organism madala intensiivsusega tööl nt. magamine, jalutamine, kontoritöö, energia saamiseks süsivesikuid.
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mitte päris nii… Aga üldjoontes jah. Kui rasvad pea nulli viid ja kompenseerid muude energiaallikate tõstmisega menüüs, siis suureneb vastavalt nende allikate kasutamine energiavajaduste rahuldamiseks. Sa ise peaksid kõike seda mõistma ju küll. Torgid niisama.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kui rasvade tarbimine miinimumi viia, siis kasutab keha rohkem süsivesikuid energia allikaks. Eeldades muidugi, et rasvade arvelt tõsteti süskarite koguseid. Kui tõsteti hoopis valke, siis hakkab keha rohkem valke põletama.
Rasvapõletuse tase väga palju ei muutu olenemata sellest palju rasva sisse sööd ning seda ma ka enne mainisin. Baasrasvapõletuse tase püsib suhteliselt ühtlaselt. Küll muutub rasvapõletuse tase olenevalt sellest kui palju süüa sisse teisi makrosid nagu näiteks süsivesikuid. See on enamasti seotud ka rasvakoguste tarbimisega, aga mitte alati. Ja mitte otseselt.
Aeroobse energiatootmise puhul kasutab keha eelkõige süsivesikuid ja rasvu energia tootmiseks. Kui aga veri on suhkrutega pidevalt kõrgelt rikastatud siis sellevõrra suureneb ka süsivesikute kasutamine energiavajaduste rahuldamiseks. Kui need energiavarud nii vabalt kättesaadavad on, siis oleks narr kehal neid kõigepealt rasvadeks salvestada, et siis uuesti rasvarakkudest välja võtta ja ära põletada.
Ehk. Rasvatarbimine otseselt rasvapõletust oluliselt ei mõjuta. Küll aga mõjutavad üleüldised energiatarbimise kogused üldist rasvapõletustrendi:
“Fat oxidation is not linked to the amount of fat consumed through diet. The body will have a positive balance of fat when there has been an excess consumption of energy sources (e.g., overeating), or a restriction in accustomed physical activity. When the amount of carbohydrates consumed is increased, the greater the percentage of carbohydrates consumed as energy will increase. This will necessarily decrease the amount of fats oxidized, increasing the available amount of fat. When the food energy is decreased, or when exercise levels are increased, fat oxidation will typically increase. The body will not readily convert excess carbohydrates into fat stores; it will first seek to use them as energy. This process means that, while a high level of carbohydrate intake does not always lead to increased fat stores, high intakes of fat will generally be reflected in the fat stored in the adipose tissues.”
Ja suur LOL muidugi selle kohta:
“Various research studies have considered whether greater amounts of fatty acids could be oxidized if carnitine levels were elevated through supplements. Such increases were determined to have no discernible effect of fatty acid oxidization.“
– Aga ma ei eeldagi, et see site, kust selle infotüki võtsin viimaste uuringutega kursis on.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Aeroobse energiatootmise puhul kasutab keha eelkõige süsivesikuid ja rasvu energia tootmiseks. Kui aga veri on suhkrutega pidevalt kõrgelt rikastatud siis sellevõrra suureneb ka süsivesikute kasutamine energiavajaduste rahuldamiseks. Kui need energiavarud nii vabalt kättesaadavad on, siis oleks narr kehal neid kõigepealt rasvadeks salvestada, et siis uuesti rasvarakkudest välja võtta ja ära põletada.Süsivesikutest saadud energia salvestatakse esmajoones glükogeenina lihastes ja maksas ja ülejäänud rasvarakkudes. Glükogeenivarud on väikesed ja jätkub väheseks ajaks kuni tunniks sõltub töö intensiivsusest. Rasvarakkudes jätkub energiat vääga pikaks ajaks, aga kättesaamine ja tootmine võtab aega. Aga organism hoolitseb selle eest, et lihased oleksid energiat täis ja kiiresti kasutusele võetav. See tuleneb sellest, et aegade hämaruses oli vaja inimesel kas saaklooma taga ajada või põgeneda vaenlase eest ja siis oli kiiresti liigutada vaja. Ja nii pidevalt päeva jooksul.
Veri ei ole suhkrutega pidevalt kõrgelt rikastatud, insuliin toob kaunis ruttu taseme alla. Diabeedikutel küll, jah.
Süsivesikutest saadud energia salvestatakse esmajoones glükogeenina lihastes ja maksas ja ülejäänud rasvarakkudes. Glükogeenivarud on väikesed ja jätkub väheseks ajaks kuni tunniks sõltub töö intensiivsusest. Rasvarakkudes jätkub energiat vääga pikaks ajaks, aga kättesaamine ja tootmine võtab aega. Aga organism hoolitseb selle eest, et lihased oleksid energiat täis ja kiiresti kasutusele võetav. See tuleneb sellest, et aegade hämaruses oli vaja inimesel kas saaklooma taga ajada või põgeneda vaenlase eest ja siis oli kiiresti liigutada vaja. Ja nii pidevalt päeva jooksul.Veri ei ole suhkrutega pidevalt kõrgelt rikastatud, insuliin toob kaunis ruttu taseme alla. Diabeedikutel küll, jah.
Nii on.
Pidasin silmas seda, et kui sa rasvatarbimise alla viid ja kompenseerid seda suurenenud süsivesikute tarbimisega päeva jooksul siis igal juhul tõuseb vere suhkrusisaldus tunduvalt päeva jooksul.
Vbl tõesti kui sööd kogu süsivesikute koguse korraga ära, siis veedad enamiku päevast normaalse veresuhkru taseme juures, aga arvestades, et rasvas on palju energiat siis tavapärase inimese puhul rasvad süsikutega asendades ning võttes arvesse niigi kõrget süsivesikute tarbimist võib öelda, et terve päev oleme suhteliselt kõrgenenud veresuhkru taseme juures.
Seda eriti kulturistide puhul, kes ju metsikult reklaamivad 6+ korda päevas söömist ning madala GI-ga toodete tarbimist. Ehk veresuhkru tase on kõrgendatud pidevalt terve päeva jooksul.
Ehk keha saab pea kogu oma energiavajaduse süsivesikutest. Rasvadeks ei salvestata praktiliselt midagi ning rasva ennast põletatakse samuti väga vähe. Esiteks pärsib kõrgenenud insuliin nii või naa rasva põletamist aga kõigele lisaks tagab pidev veresuhkru kõrgenenud tase omakorda pideva uue energia sissevoolu lihastesse ja maksa.
Kui nüüd tõesti aga süsivesikud kõik ühe korraga tarbitakse, siis ilmselgelt muudab keha suurema osa neist rasvadeks ning mõne aja pärast suureneb selletõttu ka rasvade põletus. Energiat on ju vaja, aga juurdevool sai otsa. Aga see kõrgenenud rasvapõletus ei too endaga kaasa muutusi üldises rasvamassis võrreldes mitmete süsikurikaste toidukordadega.
Omastatud energia tase on ikka sama. Ning see, kas keha põletab energia jaoks sissesöödud süsivesikuid või salvestatud rasvu on kokkuvõttes suhteliselt ebaoluline energiabilanssi arvesse võttes.
On vist ainult üks tegur, mis isegi peaks soovitama süsivesikute suurt tarbimist ühe einega. Selleks fakt, et süsivesikute salvestamine rasvarakkudesse nõuab väikest kogust energiat. Ehk kokkuvõttes võib suure koguste süsivesikute tarbimine isegi päeva lõikes lõppeda rasvmassi vähenemisega kuna reaalselt rasvarakkudesse salvestatud energia kogus on nõksa väiksem, kui oleks see olnud siis, kui süsivesikute energia oleks tarbitud otse rakkudes.
Või täpsemalt – salvestatud energia kogus peaks sama olema – aga keha kulutab lihtsalt väikese koguse olemasolevat energiat, et seda protsessi võimaldada.
Nii on.Esiteks pärsib kõrgenenud insuliin nii või naa rasva põletamist aga kõigele lisaks tagab pidev veresuhkru kõrgenenud tase omakorda pideva uue energia sissevoolu lihastesse ja maksa.
Kui lihased ja maks on glükogeeni eelnevalt täis, siis rohkem ei mahu ju ja ülejäänud suunatakse rasvarakkudesse tallele. Veri aga tühjeneb ja jääb ootama uut kogust, sest kunagi ei teatud, millal uuesti süüa saab. Kaamelitel on loomaaias ka küürud seljas, kuigi vett ja toitu on kogu aeg piisavalt võtta.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Arch, kui ütled et glükolüüsil pole jõutreeninguga midagi pistmist või et anaeroobne glükolüüs isegi justkui “efektiivsem”, siis miks madala või 0 sv dieedil kulturistidel raskused vähenema kipuvad? Igal juhul on mõtekam ENERGIAT (ATP) toota efektiivsemal meetodil – aeroobne glükolüüs – see on ka see, mida keha ülejäänud päeva teeb. Või su keha toodab ATP-d päev läbi anaeroobselt?
Ja palun vasta oma sõnadega, mitte ära kopipeisti kuskilt mingit teksti.
“Vbl tõesti kui sööd kogu süsivesikute koguse korraga ära, siis veedad enamiku päevast normaalse veresuhkru taseme juures, aga arvestades, et rasvas on palju energiat siis tavapärase inimese puhul rasvad süsikutega asendades ning võttes arvesse niigi kõrget süsivesikute tarbimist võib öelda, et terve päev oleme suhteliselt kõrgenenud veresuhkru taseme juures.”
Et nüüd siis soovitame suhkrutõve puhul süüa kõik sv korraga, siis on päev otsa “normaalne”?
Glükoneogenees on üsna aeglane protsess ja ei asenda sul kõike vajaminevat energiat. Sellest ka sv-vabal dieedil kulturistide “ära kukkumine” lõpus.. ja seda isegi suhteliselt väikese miinuskaloraaži puhul – 500kcal. Glükoneogeneesi piir.
Kui lihased ja maks on glükogeeni eelnevalt täis, siis rohkem ei mahu ju ja ülejäänud suunatakse rasvarakkudesse tallele. Veri aga tühjeneb ja jääb ootab uut kogust, sest kunagi ei teatud, millal uuesti süüa saab. Kaamelitel on loomaaias ka küürud seljas, kuigi vett ja toitu on kogu aeg piisavalt võtta.” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Nii on. Aga kui räägime päeva peale laiali jaotatud suurtest süsivesikute kogustest siis ilmselgelt sellist hetke ei saagi olema, kus “veri on tühi”. Pidevalt tiksub uut suhkrut verre ning pidevalt viib insuliin seda rakkudesse ning pidevalt seda ka põletatakse. Rasvapõletus toimub küll sama-aegselt, aga mida suurem on suhkrute juurdevool, seda väiksem on selle järgi vajadus ning kui see suhkrute tarbimine ikka pidevalt laes on mingil põhjusel siis loomulikult kasutab keha seda võimalust ära.
Ilmselgelt võib toimuda sama-aegselt ka suhkrute salvestamine rasvarakkudesse, kuid see protsess on seda väiksem mida väiksem on tarbitud süsivesikute GI (ning einekorra ülejäänud makrode koostis muudab seda veelgi). On ju vahet, kas tarbitud süsivesikud lendavad kõik kiiresti verre, või tiksuvad nad aeglasemalt mitme tunni vältel vereringesse.
Aga point selles, et kõik see on Ebaoluline nii või naa. Keha on effektiivne ning mõõduka koormuse puhul eriti vahet ei ole kust seda energiat tuleb – kas salvestatud rasvadest või otse suhkrutest, mis rakkudesse viiakse. Oluliseks muutubki raske ja intensiivse treeningu ajal. Ning ka siis on see oluline peamiselt siis, kui on oht süsivesikute varud tühjendada. Mida tavapärane jõutreening enamasti ei tee.
Arch, kui ütled et glükolüüsil pole jõutreeninguga midagi pistmist või et anaeroobne glükolüüs isegi justkui “efektiivsem”, siis miks madala või 0 sv dieedil kulturistidel raskused vähenema kipuvad? Igal juhul on mõtekam ENERGIAT (ATP) toota efektiivsemal meetodil – aeroobne glükolüüs – see on ka see, mida keha ülejäänud päeva teeb. Või su keha toodab ATP-d päev läbi anaeroobselt?Ja palun vasta oma sõnadega, mitte ära kopipeisti kuskilt mingit teksti.
Proovin niipalju enda sõnadega vastata kui suudan. Aga ma pole just eriline ekspert oma teadmiste edasi andmises…
Kui süsivesikud on nulli viidud siis väheneb sellega seoses ka lihaste glükogeenivarude maht. Ning kuna puuduvad ka süsivesikud, mis neid varusid effektiivselt täiendaksid toimubki regress, sest esiteks on need varud väiksemad ning seega tühjenevad kiiremini – ning teised ei pruugi taastusperioodi ajal nende täitmine õnnestuda kuna otseselt süsivesikute sissevool puudub. Keha peab neid ise sünteesima.
Ning võttes arvesse, et selline olukord on eelkõige dieedi ajal, kus kalorite sissevool samuti väiksem, siis jõuamegi punkti kus glükogeenivarud on pidevalt pooltühjad ning jõutreening ei ole lihtsalt samal tasemel enam võimalik.
Anaeroobne glükolüüs on effektsiivsem selles suhtes, et Aeroobne glükolüüs lihtsalt ei suuda toota vajaminevat energiat piisavalt kiiresti, kuivõrd kiiresti lihased suure koormuse puhul seda kulutavad. Hapnikuga rikastamine ning glükogeenist energia tootmine sellisel moel on aeglasem – kuigi toodab rohkem energiat.
Seni kuni koormus on madal ei ole ka lihastel niivõrd suurt vajadust energia järele ning Aeroobne tootmismehhanism on piisavalt kiire, et vajadused rahuldada. Ning seda keha ka enamiku päevast teeb.
Väga madala koormuse juures tuleb enamik energiast rasvavarudest kuna energiavajadus pole niivõrd suur, et oleks vajalik glükogeeni varude kallale asumist suures mahus.
“Fats result in the most energy of the food sources by mass. They are used in the mitochondria to generate ATP. Although fat utilisation is the most efficient in terms of energy/mass, the delivery of lipids to the cells takes time to ramp up in response to exercise and the limits of mitochondria respiration mean lipid based production of ATP is a low power process. However, fat reserves are very high (several days) compared to carbohydrate stores so fat based ATP production has a very large capacity. If the exercise is of a low enough intensity then energy production does not become a limiting factor as lipids can supply all that is needed. Furthermore, as the brain exclusively uses glucose for energy production, fat utilisation is favoured in muscles when the intensity of exercise is low enough to allow it.
Some lipids are stored in muscle cells in the form of triglyceride.”
—
Ehk kui intensiivsus on väga madal, siis enamik energiavajadusest rahuldatakse rasvadega. Kui aga energia juurdevool läbi tarbitud süsivesikute on piisavalt kõrge siis kasutab keha edukalt ka glükoosi nende vajaduste rahuldamiseks.
Mida suuremaks muutub intensiivsus seda enam hakatakse kasutama lihastes paiknevat glükogeeni energia tootmiseks. Teatud punktist aga Hapnikuga rikastamine ning sellisel moel ATP tootmine ei paku enam piisavalt kiiret energia juurdevoolu, et lihas oma ülesannetega hakkama saaks. Sel hetkel lülitab keha üle Anaeroobsele meetodile kuna see tagab praktiliselt kohese energia olemasolu, kuigi ei tooda seda energiat ennast just väga suurtes kogustes per glükoosi molekul – aga ta teeb seda ülikiiresti.
Et nüüd siis soovitame suhkrutõve puhul süüa kõik sv korraga, siis on päev otsa “normaalne”?Glükoneogenees on üsna aeglane protsess ja ei asenda sul kõike vajaminevat energiat. Sellest ka sv-vabal dieedil kulturistide “ära kukkumine” lõpus.. ja seda isegi suhteliselt väikese miinuskaloraaži puhul – 500kcal. Glükoneogeneesi piir.
Jah. Diabeedi puhul on tegelikult tarbitavate süsivesikute ajastamine üldiselt ebaoluline. Diabeedi puhul (Olenevalt muidugi diabeedist) on probleemid enamasti mujal kui lihtsalt suhkrute tarbimises. Pigem on probleem insuliini korrektse töömehhanismiga ja muu sellisega.
Aga sellegipoolest – Uuringud näitavad, et suurema osa päevast paastudes insuliinitundlikkus lausa paraneb. Ning, et mitu einet päevas võib isegi suurendada diabeedi ohtu. Samas kui üks suur eine – isegi metsikult süsivesikute rohke – võib seda olukorda parandada.
http://www.e-spenjournal.org/article/S1751…0054-5/abstract
Conclusions
In non-obese individuals, glucose levels remained elevated throughout the day with frequent CHO meals compared to 3CHO meals, without any differences in the insulin levels. Increasing the protein content of frequent meals attenuated both the glucose and insulin response. These findings of elevated glucose levels throughout the day warrant further research, particularly in overweight and obese individuals with and without type 2 diabetes.
—
Ja glükoneogeneesi suhtes sul õigus. Selle tõin ka ülevalpool välja. Süsivesikute puudumise korral ei suuda keha ise vajaminevaid koguseid sünteesida, eriti veel dieedi ajal, ning niigi pooltühjad varud täienevad väga aeglaselt ja enamasti mitte piisavalt, et jätkata samal tasemel trenni nagu varem.
Aga sellegipoolest – Uuringud näitavad, et suurema osa päevast paastudes insuliinitundlikkus lausa paraneb. Ning, et mitu einet päevas võib isegi suurendada diabeedi ohtu. Samas kui üks suur eine – isegi metsikult süsivesikute rohke – võib seda olukorda parandada.Ja glükoneogeneesi suhtes sul õigus. Selle tõin ka ülevalpool välja. Süsivesikute puudumise korral ei suuda keha ise vajaminevaid koguseid sünteesida, eriti veel dieedi ajal, ning niigi pooltühjad varud täienevad väga aeglaselt ja enamasti mitte piisavalt, et jätkata samal tasemel trenni nagu varem.
Varem rääkisid, et SV pole üldse tähtis. Vähemalt oled sellest aru saanud.
Ja kust sa seal artiklis selle 1 eine välja lugesid. Ma nägin 3 eine kohta numbreid.
Varem rääkisid, et SV pole üldse tähtis. Vähemalt oled sellest aru saanud.Ja kust sa seal artiklis selle 1 eine välja lugesid. Ma nägin 3 eine kohta numbreid.
No ma räägin oma sõnadega.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>SV polegi tähtis. Ta ei ole eluks vajalik ühend mida peaks toidust saama. (jättes kiudained siinkohal kõrvale). Kuna keha suudab ise seda sünteesida siis pole tarvis seda sisse süüa. See, kas see on ideaalne trenni tegemiseks või mitte on teine asi.
Olenevalt trenni ülesehitusest ning ülejäänud toitumisest on võimalik ilusti areneda ka 0 süsivesikute dieedi puhul. Eriti kuna siis tulevad mängu juba ketokehad ning see on hoopis teine maailm juba millest ma küll jahuda ei viitsi.
Seal uuringus oli jah 3 vs 6 einet. Ma lihtsalt spekuleerisin, et 1 eine päevas tagaks veelgi parema insuliinitundlikkuse. Minu teooria on selline, et pidevalt vere rikastamine suhkrutega tekitab pideva insuliinivallandmise ja selle tõttu ka osalise insuliini resistentsuse, kus keha muutub insuliini vastu vähem tundlikkuks. Seda arvatavast selle tõttu, et vere insuliinisisaldus on stabiilselt kõrgem. Olgigi, et insuliini vallandatakse samas üldkoguses päeva jooksul.
Väiksemata einete sageduste puhul lendab nii veresuhkru kui insuliin kiiresti lakke, kuid teatud aja möödudes langeb baastasemele ning keha veedab selles “baastasemes” suurema osa aega ning seetõttu normaliseerub ka tundlikkus.
Süües tihedalt ei jõuagi keha päeva jooksul baastasemeni tagasi. Ning sealt ka probleemid…
No ma räägin oma sõnadega.” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
SV polegi tähtis. Ta ei ole eluks vajalik ühend mida peaks toidust saama. (jättes kiudained siinkohal kõrvale). Kuna keha suudab ise seda sünteesida siis pole tarvis seda sisse süüa. See, kas see on ideaalne trenni tegemiseks või mitte on teine asi.
Olenevalt trenni ülesehitusest ning ülejäänud toitumisest on võimalik ilusti areneda ka 0 süsivesikute dieedi puhul. Eriti kuna siis tulevad mängu juba ketokehad ning see on hoopis teine maailm juba millest ma küll jahuda ei viitsi.
Seal uuringus oli jah 3 vs 6 einet. Ma lihtsalt spekuleerisin, et 1 eine päevas tagaks veelgi parema insuliinitundlikkuse. Minu teooria on selline, et pidevalt vere rikastamine suhkrutega tekitab pideva insuliinivallandmise ja selle tõttu ka osalise insuliini resistentsuse, kus keha muutub insuliini vastu vähem tundlikkuks. Seda arvatavast selle tõttu, et vere insuliinisisaldus on stabiilselt kõrgem. Olgigi, et insuliini vallandatakse samas üldkoguses päeva jooksul.
Väiksemata einete sageduste puhul lendab nii veresuhkru kui insuliin kiiresti lakke, kuid teatud aja möödudes langeb baastasemele ning keha veedab selles “baastasemes” suurema osa aega ning seetõttu normaliseerub ka tundlikkus.
Süües tihedalt ei jõuagi keha päeva jooksul baastasemeni tagasi. Ning sealt ka probleemid…
Sa vist pole kunagi rasket füüsilist tööd teinud, mis kestaks tööpäeva jagu või vastupidavustrenne. Mis sa arvad, mis on joogitopsides suusa- või jalgrattavõistlustel, mida treenerid või abilised raja ääres ulatavad?
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Sa vist pole kunagi rasket füüsilist tööd teinud, mis kestaks tööpäeva jagu või vastupidavustrenne. Mis sa arvad, mis on joogitopsides suusa- või jalgrattavõistlustel, mida treenerid või abilised raja ääres ulatavad?” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mis poindile sa nüüd vastu vaidled. Kas ma olen kuskil kunagi maininud, et kõik trennitegijad peaksid süsivesikutest loobuma? Või, et nende tarbimine ei määra üldse tulemusi vms?
Ei ole. Te aga üritate mingit kambakat teha siin ja mu sõnu väänata iga nurga alt. Millegi pärast on tunne, et sellised Haridusonklid koos, aga matsu lahti ei jaga. Seleta igat asja 10x ja siis ikka räägivad mingitest muudest asjadest.
Teadmisi nii palju, aga praktiliselt olulisse konteksti panna ei suuda. Nagu lasteaed.
Mis poindile sa nüüd vastu vaidled. Kas ma olen kuskil kunagi maininud, et kõik trennitegijad peaksid süsivesikutest loobuma? Või, et nende tarbimine ei määra üldse tulemusi vms?Ei ole. Te aga üritate mingit kambakat teha siin ja mu sõnu väänata iga nurga alt. Millegi pärast on tunne, et sellised Haridusonklid koos, aga matsu lahti ei jaga. Seleta igat asja 10x ja siis ikka räägivad mingitest muudest asjadest.
Teadmisi nii palju, aga praktiliselt olulisse konteksti panna ei suuda. Nagu lasteaed.
Pigem jätad sina siin šarlatani mulje.
Pigem jätad sina siin šarlatani mulje.Aga küsi siis midagi, mis selgusetuks jäänud on.
Ma olen kõik lahti seletanud. See, et sinu arust Maa ikka veel lapik on, ei tee sellest veel tõde.
Pealegi. Rotter vähemalt tundub, et nõustub minuga. Ta lihtsalt nokib ja torgib iga nurga alt. Ning toob igasugu ekstreemseid näiteid välja mida ma spetsiifiliselt oma seletustesse vbl sisse ei pannud kuna see pole vajalik. Igaüks võib ise tuletada erinevate olukordade puhul juhtuva seni kuni baasteadmised selged on.
- You must be logged in to reply to this topic.