Tüdruk vajab abi.

Probleem on raudselt psühholoogiline. On olnud mingi trauma või midagi. Nagu elu isu oleks kadunud. Ei taha süüa ega magada. Olen ise sellises seisundis olnud. Tuleb lihtsalt asjad selgeks rääkida ja leida elus see, mis sunnib edasi liikuma. Minu jaoks on see kulturism.

Räägi temaga. Ravida tuleb isu puudumise põhjust, mitte tagajärge. EDU!

Oi sa ei kujuta ette kui palju ma olen temaga rääkinud. Kõik mu õhtud mööduvad msn-is temaga rääkides. Mina leidsin ka ennast edasiviivaks jõuks olema Kulturismi. Asi ongi psühholoogiline, aga tänu sellele on seda nii raske ümber muuta.

Just, ehk siis ei saa päris nii, et ütled, et nohh hakka sööma! See inimene EI hakka selle peale lihtsalt äkki jälle sööma.

Minul võttis teismeeas põetud anorexiast taastumine aega kaks korda niikaua kui haigus ise kestis, ja alles jõusaaliga tegelema hakkamine kaotas ära süümekad ja valehäbi söömise ees. Tegin enda jaoks selgeks, et vorm ei tule, kui ei söö seda ja teist ja kolmandat. Üksinda poleks ma seda siiski suutnud teha, nii et teemaalgatajal on siinkohal väga palju ära teha- toetada, julgustada, anda soovitusi, tuua häid näiteid, kus naised, olles heas vormis, söövad täiesti normaalselt, tervislikult ja mõnuga, teevad trenni ja naudivad täisväärtuslikku elu!

Ma annan endast 101%, ma olen seda endale lubanud. Ma pean endale lubatud sõna rohkem kui teistele antud. Ma üritan talle seda selgeks teha, aga see võtab aega, väga palju aega, ja probleem on veel selles et mul on endal ka mustmiljon tegemist, nii et ma saan rääkida temaga ainult õhtuti läbi msn-i, mis ei meeldi mulle. Olen rohkem selline inimene kes tahab rääkida näost näkku.

Respekt et teda aidata tahad.

Aga probleem on raske ja niiviisi foorumis seda siin ära ei lahenda. Tundub, et oled õigel teel. Välja tuleb selgitada miks ta arvab, et on paks ning miks “paks olemine” iseenesest halb on. Mis tema elus oleks teistmoodi tema enda meelest kui ta oleks nt. 5 kg raskem?

Ma sain endam vähem teada miks ta arvab et ta paks on. Nimelt on meil selline “tore” kooliarst kes ütles et ta on kergelt ülekaaluline. Ta on 161 cm pikk ( korrigeeritud andmed) ja kaalub vähem kui 60 kilo raudselt. Ma saan aru et seda siin forumis ära ei lahenda, aga ma lihtsalt küsisin abi, sest mul oli mõistus otsas. Nüüd on mul palju uusi mõtteid mis moodi teda aidata. üks suur faktor on ka see et ta sõbranna on umbes 170 cm pikk ja kaalub 48 kilo. Ta näeb iga päev kui peenike saab olla. Ja see mõjub psühholoogilselt rusuvalt.

Tere, Ma tüüpiliselt foorumis väga sõna ei võta, aga sel juhul sooviksin kiirelt mõned sõnad siiski öelda.

Esmapilgul kiiruga esimest juttu lugedes tekivad mul esiteks mõned küsimused kohe. Nimelt “miks?”. Esiteks millepärast ta ei söö? Mllised on neiu endapoolsed põhjendused (Kas ta arvab, et ta on liiga kogukas? Patsiendi kehamassiindeks on 22,3 , mis jääb normaalse kaalu vahemikku. Kui tal esinevad sundmõtted, et ta on liiga paks ja ta peab alla võtma, siis võib see viidata Anorexia nervosa’le. Haigus on ka tüüpiline puberteedieas olevale neiule. Siiski ei maksaks arvata, et tegemist on mingi piiniku probleemiga, mida peaks ja saaks lahendada kirja teel. Tegemist on sellisel juhul siiski häirega, mis vajab spetsialisti abi ja ravi on pikaaegne ) Soovitaksin sellisel juhul kindlasti ühendust võtta psühhiaatriga.

Miks ta nii hilja magama läheb? Kas tal ei ole und või on raskusi magama jäämisel?

Unevajadus on kasvueas oleval lapsel tegelikult keskmiselt vähemalt 7-8 tundi. Niiet 4 h uneag on ilmselgelt liiga vähene. Kindlasti oleks vaja seda reguleerida. Määrates kindlad magama minemise ajad. Magamistuba olgu vaikne ja pime. Ei mingit raadiot või muusikat kõrvaääres. Magama aitab jääda ka jahedam toatemperatuur.

Üldiselt soovitaksin sellese vähese info põhjal siiski konsulteerida kvalifitseeritud psühhiaatriga.

Kõike head

Suur aitäh sulle ettepankute eest. Arvestan kindlasti.