“Toidurevolutsioon” aitab

+1!

Mul on harjumus võtta uusi Eesti keeles ilmuvaid raamatuid raamatukogust, sest suur osa ilmuvast tervise, treeningu, dieedi ja eneseabi teemalisest kirjandusest on vana jama uues kuues. Noh näiteks ma julgen öelda, et jama on umbes 3/4 sellest mis on ilmutatud pilatese või jooga teemal (tegelikult need raamatud räägivad lihtsalt hommikuvõimlemisest). Käesoleva raamatu pealkirjas esines sõna “revolutsioon”, mis minul kui skeptikul pani häirekellad “pisut” helisema. Kui ma olin “Toidurevolutsiooni” raamatukogu eksemplari lugemisega jõudnud umbes 1/3 peale, siis ma läksin ikkagi poodi ja ostsin omale oma eksemplari. Sest tähelepanuväärsetest eestikeelsetest raamatutest tasub omada isiklikku koopiat.

Paleo jutt siinses teemas on ülekohtune selle raamatu suhtes – raamat ei kasuta sisulise materjalina paleoliitikumi inimese tervist puudutavaid uurimusi ega soovita otseselt paleo dieeti (paleo ja lchf on üpris erinevad asjad).

Mul oleks üks küsimus targematele: millel põhineb praegune põhivoolu dieedisoovituses “2g valku ja 1g rasva keha kilogrammi kohta; ülejäänud süsikad” just see “ülejäänud süsikad” osa e. et süsikaid võib süüa piiramatult aga rasva peab tingimata piirama? Kas see põhineb mõne autoriteetse kulturisti soovitusel või on seal taga midagi enamat? Või on seal taga vana hea Ancel Keysi cherrypicking meetodil valminud uurimustöö küllastunud rasva kahjulikkusest tervisele?

Ma olen aru saanud, et toitumiskavasid koostatake massidele umbes sedasi, et kõigepealt mõõdetakse päevased “kohustuslikud” 2g valku ja 1g rasva täis, ja seejärel puudujääv osa kaloraazist täidetakse banaani, õuna, riisi, tatra, leiva, kaerahelveste vm kliendile harjumuspärase süsivesikurikka ballastiga. Seega tüüpiline toitumiskava jälgib ikkagi seda 2/1/n mudelit ja kes sellist toitumist ei soovita, on siinse foorumi kontekstis pigem “avantürist” kui tõsiseltvõetav tegelane. Ja need soovituslikud miinimumid kujunevad praktikas maksimumideks.

Miks kulturistile on vaja valku 2g per kg, selles osas ilmselt kellelgi küsimust pole. Aga kust on tulnud see 1g rasva/kg, ja miks mitte 2g rasva/kg, või miks mitte vastupidi “1g süskareid per kg ja ülejäänud kalorid rasvast”? Kui keegi sööb õhtuks kana juustuga, siis on ta üks imelik mees, sest Õige Kulturist praeb ilma nahata filee ja sööb sinna riisi kõrvale ja pärast arvab õigustatult, et on oma kalorid seeläbi saanud paremast allikast? Mille pärast ta nii arvab?

Ma olen aru saanud, et toitumiskavasid koostatake massidele umbes sedasi, et kõigepealt mõõdetakse päevased “kohustuslikud” 2g valku ja 1g rasva täis, ja seejärel puudujääv osa kaloraazist täidetakse banaani, õuna, riisi, tatra, leiva, kaerahelveste vm kliendile harjumuspärase süsivesikurikka ballastiga. Seega tüüpiline toitumiskava jälgib ikkagi seda 2/1/n mudelit ja kes sellist toitumist ei soovita, on siinse foorumi kontekstis pigem “avantürist” kui tõsiseltvõetav tegelane. Ja need soovituslikud miinimumid kujunevad praktikas maksimumideks.

Miks kulturistile on vaja valku 2g per kg, selles osas ilmselt kellelgi küsimust pole. Aga kust on tulnud see 1g rasva/kg, ja miks mitte 2g rasva/kg, või miks mitte vastupidi “1g süskareid per kg ja ülejäänud kalorid rasvast”? Kui keegi sööb õhtuks kana juustuga, siis on ta üks imelik mees, sest Õige Kulturist praeb ilma nahata filee ja sööb sinna riisi kõrvale ja pärast arvab õigustatult, et on oma kalorid seeläbi saanud paremast allikast? Mille pärast ta nii arvab?

Nagu Rotter juba kirjutas siis keha hormonaalse toimimise huvides on selline rasva-number paika pandud. See ei ole raud-reegel ja täpse jälgimise puhul ma pakuks, et isegi ligi poole väiksem number on ka teostatav, aga sel juhul peaks juba väga täpselt rasvade tüüpe ja muud toitumist kontrollima ja paika sättima. Ehk edasijõudnute teema. See 1g kehakilo kohta on ohutu number kus mitmekülgse toitumise puhul on praktiliselt garanteeritud, et puudu ei jää millestki ning hormoonid kütavad max. tuuridel.

Miks süsivesikute kohta pole piirnumbreid antud on sellepärast, et süsivesikud ei ole asendamatud toitained. Ilma valkude või rasvadeta inimene elada ei suuda. Ilma süsivesikuteta aga küll. Suhkruid suudab keha alati vajadusel juurde sünteesida või keto-kehade peale üle minna suuremas mahus. Valgu või rasvadega sellist nalja juba ei tee ning neid ühendeid on vaja omastada toiduga.

Miks aga süsivesikute hulk on nii lahtiseks veel jäetud on selle tõttu, et sõltub nende tarbimise kogused eelkõige isiklikest eelistustest mida mõjutab ka treeningute intensiivsus ja selline asi nagu insuliini tundlikkus.

Seega – kata kõigepealt VAJADUSED, valgud ja rasvad – sportlase puhul kasutades just neidsamu ohutuid soovituslikku numbreid ning siis ülejäänu vastavalt oma isiklikele eelistustele ja sportlikele vajadustele või tervislikule seisundile täida sellises kogustes toitainetega nagu soovid. Sportlase puhul on lihtsalt kõige praktilisem just Süsivesikuid kasutada kuna sportlased teevad intensiivsed tööd mille jaoks on Süsivesikud kõige paremaks kütuseks ning insuliinitundlikkus on samuti sportlastel parem ja ka üldine tervislik seisund mis kõik muudab suurte süsivesikute kogused hästi talutavaks ja panustavad sportlike võimete arendamisse kõige enam.

Mis puutub keskmise kulturisti menüüsse siis enamik toitude valikuid tehakse meedias levivate “naised saunas rääkisid” tasemel juttude põhjal. Sest just sellist kraami lasevad igasugu kulturismi ajakirjad pidevalt välja. Osaliselt enda toidulisandite promomiseks. Samuti laias laastus propageeritakse ringiratast igivanu arvamusi sest keskmine kulturist ei ole teaduslikus teoorias kõige pädevam ja seega ei mõisteta paljusid nüansse – lihtsam sama jama jätkata mida eelkäijad.

Hetkel on maailmas väga popp arutlus, et mis on “Clean” toit ja mis “Dirty” – siiani ei ole keegi suutnud seda adekvaatselt defineerida ja ei saagi suutma, sest see on debiilne lahterdamine.

Üks hea pilt selle kohta:

Kulturisti mõtlemine. Burger on pähh – võtad lahti ja paned talle nii taldrikule ja on kohe “Vohh, super”.

Kindlasti on need teadmised vajalikud teada ja väärivad kasutamist, kuid teadmistele on omane see, et mingil põhjusel kipuvad need ajas muutuma ja vahel lausa pöördeliselt. Vanasti ei teatud, et rasva peab olema vähemalt 1 gr/kg, vahepeal arvati, et ei pea üldse olema. Sport on aga olnud kogu aeg ja häid tulemusi on tehtud igal ajal. Kuidas seda teadmist eelesitatud teadmistega siduda?

Tulemusi annab mitut moodi teha, see ei tähenda, et ei oleks “kiiremaid, effektiivsemaid, vähem kurnavamaid” viise mida eelistada.

Aga mis annab kindluse, et tänased tõed pole homme ümber lükatud?

Sõltub millest rääkida. Alates teatud punktist muutub meie arusaamine mingis valdkonnas nii heaks, et seda ümber lükata pole enam reaalne. A’la ega ikka pole mõtet enam karta, et äkki sõidad laevaga maailma ääre pealt alla. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Aga kindlasti teadus areneb – ning sellega tuleb lihtsalt kaasas käia. Pole mõtet ühe koha peal sitsida ja arengut karta, et äkki pole ikka hea. Kindlasti ei peaks igat uut avastust kohe absoluutse tõena kisama, kui pole piisavalt uuritud – aga alates mingist punktist võib kindlasti öelda, et nüüd võime tõdeda, et “see või too” on nüüd nii ja naa ning vanad arusaamised on iganenud ja nende propageerimine tuleks lõpetada.

Kahjuks suur osa inimesi kardab muutust. Tahetakse tunda kindlustunnet juba omandatud teadmiste ja praktika kasutuses. Olgugi, et uuemad meetmed on ka juba suures mahus toetust leidnud. Tubli on see, kes suudab ajaga kaasas käia.

Ma ei tea, kas toitumise osas asi on nii väga kartmises. Toitumisega seotu on nii keeruline, et ühelgi inimesel pole mitte kunagi võimalik omandada piisavalt teadmisi selle täielikuks mõistmiseks. Teadus areneb, kuid oluline on teadvustada, et teadus ei pruugi tähendada alati tõest ja vajalikku teadmist. Ka teadlased ei tea. Teavad heal juhul mingeid kitsaid lõike, aga inimkeha mõistmiseks ei pruugi kitsatest lõikudest piisata. Vahel määrab asjade käigu mingi paralleellõik või -valdkond – aga ükski uurimus ei suuda kunagi haarata kõiki võimalikke ja vajalikke paralleelsuundi. Liiatigi uurimused lähtuvad ja on suunatud mingile keskmisele mudelile. Aga keskmist inimest pole olemas. On ainult indiviidid. Piisab mingist kõrvalekaldest, kui “keskmised teadmised” kaotavad oma väärtuse.

Selleks, et eristada väärtust mitteväärtusest on vaja aastatepikkust treenitust ja teadmisi. Tavaline inimene, kes käib tööl ja kasvatab õhtul lapsi ja tahab nädalalõpud mõnusalt veeta, ei saa mitte kunagi omama võimalust piisavalt teada.

Täpselt nii, mis ühele inimesel sobib ei sobi teisele üldse. Nagu me näeme juba täielikult identsete kaksikute arenemisega. Üks on ilusam kui teine, üks on cm pikem kui teine, ühele maitseb muna, teisel on allergia muna vastu. Niipalju kui on maailmas inimesi on ka arvamusi. Seepärast peabki nn teadus tegema mingi kesktee. Kuskil peab piir olema, sest teadlased ei saa jätta asju lahtiseks – “sööge 2g valku iga keha kilo kohta, või nii nagu ise tahate”. Teadlased peavad kuhugi selle piiri panema, et see sama keskmine inimene sealt mingigi ettekujutuse saaks. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Ühe õnn on teise õnnetus jne jne.

Selt peabki inimene leidma ise oma, olenevalt vajadustest ja elu kulgemisest.

Kuldsed sõnad – “

“

http://www.trimmedandtoned.com/courtney-prather-bikini-competition-champion-and-fitness-model-talks-with-trimmedandtoned > allpool on näidismenüü, kus mina näen rasvast vaid 1 spl maapähklisodi ja ehk sama kogus kodujuustust, (kanast paar gr juurde). Trenni teeb nagu loom – keskmist tavaharrastajat võrdluseks võttes. Kus on konks?