Toidukordade sagedus, valgu kogus, imendumine ja mõju

Küsimus?

Lugesin kusagilt et ühe toidukorraga pole mõtet rohkem kui 22g valku süüa, kuna organism ei suuda rohkem omastada.

Samas öeldakse 1 kg kehakaalu kohta on vaja 2g või isegi rohkem valku päevas, 100 kg mees peaks siis sööma vähemalt 9 korda päevas.

Kui siia juurde lisada veel 3 tunni reegel siis jääb nagu 24h väheks?

Kus peitub tõde?

Ilmselt peitub tõde kõige selle üleküsimises millest just hetk tagasi juttu oli

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/23703835

mis neil ‘söö kord päevas’ – teoreetikutel nüüd vastu on öelda. See on ju ‘teaduslik’ ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/23703835

mis neil ‘söö kord päevas’ – teoreetikutel nüüd vastu on öelda. See on ju ‘teaduslik’ ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Abstrakt on kehva. Selle ümber argumenti teha raske kuna liiga palju detaile on puudu.

Ma otsustasin ise lähemalt uurida ning õnneks leiab netist paljugi ja seega analüüsin sügavamalt:

Tulemused täpsemalt:

Nii, mida see näitab? Näitab, et jah HP6 sai statistiliselt parimaid tulemusi. Valguvajadused olid hästi kaetud kuna katsealusteks olid tugevalt rasvunud, mitte-treenivad inimesed. Aga nende tulemuste praktiline väärtus? Mõtleme nii:

Mõlemad grupid HP3 ja HP6 kaotasid protsentuaalselt samas koguses kehakaalu. 2,7kg vs 2,5kg aga gruppid kehakaalude erinevuste tõttu mõlemad -9.1%. Seega, vahet pm. pole. Rasvamass ja keharasva protsent ning lihasmassi kasv kõik HP6 kasuks, aga mitte üleliia oluste numbritena. Jah, lihasmassi kasv HP6-s on huvitav nähtus, aga samas võrreldes HP3-ga oli nende alguspunkt kehvem ka ning ärgem unustage, treening puudus ju täiesti.

Okei, aga kõhurasv – HP3 -0,4kg ja HP6 -0,6kg, -10,8% vs -16,2%. Vahe tundub suurem? Jah, midagi nagu juba on, protsentuaalselt suurem aga siiski vahe 200g, mis on väga väike number. Probleemi süvendab asjaolu, et DEXA mõõtevahendid mida kasutati (Mis muidu on väga super!), ei suuda eristada Vistseraalse rasva ja Subkutaanse rasva vahel. Kuigi muidugi peab tunnistama, et ekstra rasvakadu kõhupiirkonnast võib hea olla.

Samas liinis edasi mõelda, siis jõuame järeldusele, et muutused – olgugi, et statistiliselt olulised, on päriselu praktikat arvesse võttes kahtleva väärtusega. Üks peamine probleem on see, et tegemist on äärmiselt rasvunud ja mitte-treenivate inimestega. Ja see on antud kontekstis äärmiselt tähtis. Selle uuringu tulemusi on raske kuskile “lähenemisse” sobitada kuna iga vähegi adekvaatne treener soovitab ühe esimese asjana inimestel aktiivsust tõsta ning hakata kasvõi kerge koormusega treenima. Mis tähendab, et kui inimene hakkab treenima siis oleme juba totaalselt teises olukorras, kui see uuring kajastab.

Midagi nende toitumisest ka:

Toitumise koha pealt on rasvakoguse langemine huvitav. Ei tea palju see hormonaalseid tasakaale mõjutada võis. Muidugi vähemalt olid kogused võrdsed, kuid siiski. Midagi vbl.

Lisaks on see siiski vaid üks uuring. Ühe uuringu põhjal on raske mingeid vaateid ümber organiseerida kui vastu on panna kasvõi üks kahtleva või vastuolulise tulemusega uuring.

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/23404961

We conclude that increasing meal frequency from three to six per day has no significant effect on 24-h fat oxidation, but may increase hunger and the desire to eat.

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19943985

We conclude that increasing MF does not promote greater body weight loss under the conditions described in the present study.

Ma arvan, et see on üldiselt suhteliselt hea uuring mis annab palju vürtsi nendesse aruteludesse. Aga hetkel sellega asi ka suht piirdub. Heameelega näeks järgmise sammuna sarnast uuringut laiema katsegrupi peal ning treenivate inimeste puhul. Samuti võiks toidkordade arvusid rohkem olla, näiteks 1x ja 9x päevas veel juurde, et ekstreemsusi katta. Sest nii mõnigi kulturist langeb pigem sinna 9x päevas kanti ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Minu jaoks ei oma see uuring näiteks mingit tähtsust. Ma pole rasvunud ning ma treenin praktiliselt iga päev. Aga siiski, huvitav. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kui täiesti aus olla siis see uuring tekitab rohkem uusi küsimusi kui vastuseid, sest katsegruppide vahel erinevusi siiski on. Näiteks olid HP3 tegelased suurema kaaluga, lihasmassiga ning ometigi väiksema rasvaprotsendiga. Mida see tähendab? Vbl midagi. Vbl aga palju. Krt seda teab. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Muidugi võib edasi ka arutleda effektist psüühikale. Mõne jaoks on 3x päevas mugavam, stressivabam. Mõnele mitte. Palju see mõjutada võib? Tegemist on individuaalsusega ning kui vahe katsegruppide vahel on väike siis on individuaalsusele rõhumine isegi “tehniliselt” ebaoptimaalse metoodikaga vbl õigustatud. Paneb mõtlema igal juhul.

Toidukordade arv iseenesest ei ole jah väga informatiivne. Mingis analoogses uuringus, kus väideti et negatiivses energiabilansis olles kaotad tihedamate toidukordadega vähem lihaseid viidi läbi rühma poksijate peal, kellele söödeti vastavalt 3x ja 6x päevas vedelat ehk kiirelt imenduvat proteiini. Lihasmassi kaotasid mõlemad, kuid 3x päevas sööv rühm rohkem. Kuid erinevus kadus, kui toita “normaalse” valguallikaga ehk mis suudab aminohapete taset veres hoida stabiilsemana.

Lisaks mõjutab reaalelus allavõtmist terve suur hulk teisi tegureid. Mina nõustun pigem selle koolkonnaga, kes ütleb, et (välja arvatud haiguslik) ülekaalu puhul on tegu eelkõige motivatsiooni ja tahtejõu puudusega. Ehk siis võimetusega end ohjeldada. Puhtmatemaatiline toidukordade jagamine kõigile ühtmoodi ei anna võitu, vaid on üks teguritest.
PS. Ma ei ole mitte iialgi ise propageerinud kord päevas söömist. Mida ma püüdsin teha oli näidata, et toidukordade sagedus ei oma määravat tähtsust ja igaüks peab leidma endale sobiva sageduse ja jaotused. Ehk, ei maksa sagedust üle tähtsustada, muud tegurid on suurusjärk olulisemad.

Mina nõustun pigem selle koolkonnaga, kes ütleb, et (välja arvatud haiguslik) ülekaalu puhul on tegu eelkõige motivatsiooni ja tahtejõu puudusega. Ehk siis võimetusega end ohjeldada. Puhtmatemaatiline toidukordade jagamine kõigile ühtmoodi ei anna võitu, vaid on üks teguritest.

Liigne primitiviseerimine pole kunagi abiks. Üldjuhul pole olemas “haigusi” ja “terve” olemist, on pidev ühtlane lai spekter seisundeid, kuhu keegi tõmbab suvalisse kohta kriipsu et vott siitmaalt on haige. Ja siis kõik eeldavad et ühelpool kriipsu on ühesugune homogeenne rühm ja teiselpool kriipsu teistugune homogeenne rühm. Ei ole.

Ja. Toidukordade arvu on märksa lihtsam kruttida kui motivatsiooni ja tahtejõudu süstida.

Või vähemalt legaalsem ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/?term=23388667

Kes võtab kommenterida?

Ja see ei ole vana uuring.

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/?term=23388667

Kes võtab kommenterida?

Ja see ei ole vana uuring.

Tundub suht tavapärane vaatlus-uuring. Järelduste tegemiseks suhteliselt mõttetu. See ütleb kõik ära:

“Habitual dietary intake was assessed at baseline using food-frequency questionnaires. Incident chronic diseases were determined by self-administered follow-up questionnaires“

RESULTS: During follow-up, 363 incident CVD, 837 type 2 diabetes and 844 cancer cases were identified. Higher intakes of whole-grain bread, raw vegetables, coffee and cakes and cookies were found to be significantly associated with a lower risk of chronic diseases. Conversely, higher intakes of low-fat dairy, butter, red meat and sauce were associated with higher risks of chronic diseases.

CONCLUSION:

Overall, a healthy diet was characterized by a high consumption of whole-grain bread, raw vegetables and a low consumption of red meat and possibly butter, which is generally in line with previous findings. The paradoxical findings concerning the potential health benefit of coffee as well as cakes and cookies are interesting and should be investigated further.

Need on arusaamatud tulemused ja järeldus, viimaste aastate trende silmas pidades.

On. Aga ma ei võtaks neid tulemusi üleliia südamesse. Sellistes vaatlus-uuringutes, kus mõõtjateks on katsealused ise, kes oma mälu järgi peavad mingit küsimustikku täitma ning puudu on mitmed muud parameteetrid – pehmelt öeldes ongi igasugu tulemused äärmiselt kaheldava väärtusega.

Sõnagi pole mainitud üldise elustiili kohta. Treeningu tase jms. Ühesõnaga pole tegelikult uurijatel vähimatki aimu, mis neid tulemusi põhjustas. Sellised uuringud sobivad hüpoteeside loomiseks, mida siis tulevikus kliiniliste katsetega kontrollida. Aga niisama ise-seisvalt on selline uuring väga, väga, väga nõrk tõendusmaterjal.