Tõde? No pain no gain või mitte?
- This topic has 19 replies, 14 voices, and was last updated 17 years, 4 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Olen internetist lugenud seda ja teist. Ühes kohas kiidab, et suured ja tugevad musklid saab kiiresti, kui treenida nurjumiseni ja suurte raskustega. Samas mõne aja eest lugesin, et see on just vale ja tegelikult peaks väikeste raskustega kuid intensiivselt treenima? Mis võiks siis parim variant olla?
Aeg on hiline, niiet teen lühidalt. Neid artiklite autoreid on erinevaid. Väga paljud neist kasutavad steroide, ning seetõttu neil on hea ülevaade mis NENDE jaoks töötab paremini, mis havlemini. Steroididega on ka selline lugu, et iga väiksemgi stiimul põhjustab lihaskasvu, selle jaoks ei pea üleinimlikult pingutama. Nemad suudavad ka teha pikemaid seeriaid jne. Need autorid, kes tegelevad naturaalse kulturismiga, nende treeningmeetodid on teised, vähemalt siis kui nad on staažikamad rauakangutajad.
See selleks, lihasmassi suurendamiseks on vastavalt lihasgrupile erinevaid treeningmeetodeid, enamuse puhul töötavad aga madalad kordused suure raskusega. Teatud tüüpi lihaskiududele on aga vaja rohkem kordusi. See on aga pikem jutt ning mina polegi kõige kompetentsem sellest rääkima, tegin vaid väga lühikese kokkuvõtte.
Lugesin ka kunagisest Flexist, kus kirjutas HIT(high intensity training) ja HVT(high volume training) treeningutest. Üks on vähe harjutusi, vähe seeriaid ja kordusi kuid üliintensiivne. Teine on suure mahuga – palju harjutusi, seeriad, kordusi, kuid seeria ei lõpe surmani tehes. Ehk siis teed harjutust vabas tempos suht kiiresti ja kui enam ei jaksa siis rohkem ei punnita ka. Lihase läbisaamise kompenseerib treeningu suur maht. Sellist stiili kasutas ka Schwarz ise. Ise katsetan ka seda hvt praegu, kuid maht pole erilist veel küll tõusnud, saan lihase läbi juba varem.
Ühesõnaga see, mida sina pead teadma on see, et pead arvestama kui treenid suure mahuga pead võtma intensiivsust vähemaks ja kui võtad mahtu vähemaks pead minema intesiivsemaks. Hit ja Hvt on kaks äärmust, enamik treenib nende vahepeal (nn puhtad poisid).
Arnie jutt oli asja kohta selline, et valu ongi see, mis eraldab tõelised sportlased tavalistest üritajatest.
Kui seeriat tehes tunned, et enam ei jõua ja annadki alla siis jäädki elu lõpuni üritama. Aga kui surud oma nõrkusest ja valust läbi siis just need viimased paar kordust pididki arendama kõige rohkem.
Trennis toimub ikkagist lihaste lõhkumine, ja niisama sulgedega vehkimine ikka asja ära ei aja.
Ise treenin samuti niikaua, kuni isegi relva ähvardusel ei suudaks rohkem teha.(kahjuks/õnneks sellist asja proovinud veel ei ole muidugi)
Arnie jutt oli asja kohta selline, et valu ongi see, mis eraldab tõelised sportlased tavalistest üritajatest.Kui seeriat tehes tunned, et enam ei jõua ja annadki alla siis jäädki elu lõpuni üritama. Aga kui surud oma nõrkusest ja valust läbi siis just need viimased paar kordust pididki arendama kõige rohkem.
Trennis toimub ikkagist lihaste lõhkumine, ja niisama sulgedega vehkimine ikka asja ära ei aja.
Ise treenin samuti niikaua, kuni isegi relva ähvardusel ei suudaks rohkem teha.(kahjuks/õnneks sellist asja proovinud veel ei ole muidugi)
Oh seda oli hea lugeda, sest mulle meeldib ka sedasi rohkem. Tunne on ka hea pärast.
Tee seni kuni nutumaitse suhu tuleb, sis õige
“>ISe teen seni kuni silmeest hakkab ära vajuma ja lihased sõna otseses mõttes on täiesti puruks
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>treenida tuleks nii et kõik kordused oleks puhtalt sooritatud, siin foorumis keegi maininud et kui treenid feilima (fail)end ,siis su keha õpibki alla andma, alati tuleks ikka pingutada nii et näiteks rinnalt surumisel keegi kasvõi aitaks viimase kordusega, mitte et punnitad ja jääd koguaeg sinna alla lõksu.
Kuid samas vaata, et raskusetaga üle ei pinguta, sest harjutus peaks olema tehniliselt korrektne samuti!
Siin on sulle hea vastus.
Paljude arvates on kõige õigem meetod 75-80% meetod, millest on ka palju räägitud, eriti akadeemilisetes ringkondades.
Leiad oma 1 korduse maksimumraskusest 75-80% ja treenid sellega.
Inimestel on see erinev – seega ongi nii et mõni jõuab sellega teha lühikese seeria ja mõni jõuab teha pika.
Ja siit tuleb ka see et mõnele mõjuvad lühikesed ja teisele pikad seeriad.
Siin on sulle hea vastus.Paljude arvates on kõige õigem meetod 75-80% meetod, millest on ka palju räägitud, eriti akadeemilisetes ringkondades.
Leiad oma 1 korduse maksimumraskusest 75-80% ja treenid sellega.
Inimestel on see erinev – seega ongi nii et mõni jõuab sellega teha lühikese seeria ja mõni jõuab teha pika.
Ja siit tuleb ka see et mõnele mõjuvad lühikesed ja teisele pikad seeriad.
Ideeliselt õige, samas kõige targem on valida raskus millega suudad enda määratud seeriad/kordused korraliku tehnikaga läbi viia et oleks parim tulemus..
Ideeliselt õige, samas kõige targem on valida raskus millega suudad enda määratud seeriad/kordused korraliku tehnikaga läbi viia et oleks parim tulemus..No selle teooria kohaselt pead valima õige % vastavalt soovitudtulemustele.
Võid ka lisa lugeda Jaan Loko raamatust “Sporditeooria”
Ise olen ma suur “no pain no gain” treeningpõhimõtte pooldaja, suuresti sellepärast, et minu treeningspetsiifika on juba selline. Kasutan praegu Mike Mentzeri Consolidation Training’u põhimõtteid- see kätkeb endas harvi treeningkordi, suuri raskusi, kõrget intensiivsust, väheseid harjutusi ja alati maksimaalset pingutust.
Ise olen ma suur “no pain no gain” treeningpõhimõtte pooldaja, suuresti sellepärast, et minu treeningspetsiifika on juba selline. Kasutan praegu Mike Mentzeri Consolidation Training’u põhimõtteid- see kätkeb endas harvi treeningkordi, suuri raskusi, kõrget intensiivsust, väheseid harjutusi ja alati maksimaalset pingutust.Kas keegi doggcrapp treeningut on proovinud. Või olen ma ainuke “loll” kes seda teeb. Kuna ma näen, et siin kõik no pain no gain pooldajad. Proovige, minul viis see küll treeningud teisele tasemele.
- You must be logged in to reply to this topic.