Teistmoodi fitness, või Olegi blogi

Uus hooaeg on avatud!

Ehk sai laupäeval Fitness5 tehtud. See oli kõige pikem F5, kus ma osa olen võtnud ja kestis umbes 6 tundi. Ühest küljest see andis palju aega alade vahel taastumiseks, teisest- üldväsimus oli ikka väga suur, kuna oled kogu aeg pinges ja põhimõtteliselt ei söö. Alad on nüüd ka raskemad- jõutõmme biitsepsi asemel ikka tõmbab sinust meeletu palju jõudu: alla 2 minutiga jõuad tõsta peaaegu 4tonni. Ehk pole imet, et paljud ei suutnud pärast rööbaspuudel oma rekorditele liigilähedaseid numbreid näidata.

Võistlusteks nagu ikka üritasin natuke kaalu kaotada ja kaalumisel sain 82.5kg. Muidu olen kuskil 83.5kg. Peale võistlust sain pitsat ja kooki ja pühapäeval sõin ka igat paska ja täna hommikul olin 85.5kg. Vett täis, nägu ümar. Lihased valusad, eriti ###### ja reie tagaosa. Trenni jaoks jõudu ei ole, homme vist midagi kerget juba teen.

Võistlustel oli väga mõnus ja sõrbalik atmosfäär. Ennem pole kunagi nii palju pealtvaatajaid olnud ja võistlejaid oli seekord ka enneolematu palju. Publik elas kaasa nii hästi, et väga paljud suutsid ennast ületada. Mina tegin ka 2 isikliku rekordit, aga üldenesetunne ja üldskoor olid suht nõrgad. Kükk tuli kuidagi väga raskelt, kuigi trennis preagu on küll paremad tulemused, kui olid varem. Kükkisin 124kg-ga 28kordust, aga alustasin nii kiiresti, et ei jõudnud põlved sirgeks lasta ja kaotasin 2 punkti. Muidu lootsin 30kordust teha. Teine ala, ekh rinnalt surumine, kuidagi üldse läheb päris kehvasti mul viimasel ajal ja oma rekordist jäin 6kordust alla, ehk tegin ainult 33kordust. Siis üllatavalt hästi läksid lõuatõmbed. See on mu kõige nõrgem ala koguaeg olnud ja suvel sain veel õlavigastuse ja ei suutnud pikalt neid teha. Tegin ainult viimasel kuul, aga kuidagi ikka 28 kordust sain kätte ja olin väga rahul sellega. Jõutõmme oli uus ala ja ei teadnud kuidas seda kohtunikud hindama hakkavad. Põrge ei ole lubatud, samas see ei tähendanud, et ei saanud neid ilma pausita teha. Ühesõnaga, ühe korduse kaotasin põrke pärast ja teise täitsa rumalalt siis, kui viimasel kordusel viskasin kangi ülevalt lahti, seda ka ei tohtinud teha. Nii said 23/25 loetud. Nagu ma juba manisin, viimaseks alaks jõudu juba ei olnud. Aga õnneks mitte ainult mul ja ka konkurentidel. Kuna dipse tehakse paremjärjestuse põhjal, läksin ma sinna viimasena ja teadsin palju ma pean tegema, et esimest kohta saada. Tegin ikka suutlikuseni ja tuli 47 kordust, kirja läksid 46, mis on küll väga nõrk tulemus minu jaoks, aga peale 6tundi pingutamist oligi see hea.

Ei tea kas mu blogil on mingi panus sellesse, et nii palju inimest oli kohal või Arigato lihtalt oskab üritusi korraldada, aga 4 inimest tulid kindlasti minu pärast, kes neist said -80kg kategaarias 2, 3 ja 5 koha. Ja mu kõige raskem trennipartner, kes ei taha kaalust alla saada ja oma rasvaste 94kilodega sai 6koha oma kategoorias. Mees suutis isegi ühe küki teha, kuigi trennis veel sellise raskusega pole kunagi kükkinud ja tegi absuluudis 2koha rööbaspuudel 42kordustega. Kujutan ette, mis temast tuleks oleks ta 10kg rasva kaotanud, aga ei taha raisk, sööb oma bugrse ja on kõigiga rahul.

Suur aitäh korraldajatele ja kohtunikele. Aitäh, et viitsite, tegite suurepärase töö! Egert oli ühtlasi ka väga hea juht. Tänud ka pealtvaatajatele, et toetasite võistlejaid. Tänud ka sportlastele, kes ei karda tulla ja pingutada. Loodame, et sel alal on tulevik. Muidu järgmine aasta lubatakse teha ka 45+ vanuseklass, ehk kes veidi vanemad saavad seal taset näidata.

Rahvast oli seekord nii palju, et rohkem kindlasti vaja ei ole või siis peab 2 kohtuniku brigaadi tegema, sest nii kaua ei peaks ikka võistlus kestma.

Nüüd olen EM-iks kvalifitseerunud aga ei tea kas ma ikka lähen sinna. See Norra minek odav küll ei ole. Midagi väärtusliku sealt ei saa, esimest kohta ei ole lootust ka saada. Ei tea, vaatame kuidas trennis on, palju see üritus maksma läheb, siis otsustab.

Olge tulevad! Novembris-detsembris peaks nüüd Pärnumaal F5 olema!

Homme on küll tähtis sündmus kohalikus fitnessi keskkonnas ja ise olen ka kohal. Aga mina ei taha selles postitluses üldse fitnessist rääkida.

Nägin esimest lund ja tuli selline nostalgia sellest ajast, kui sai iga aasta mägedes käidud ja suusarõõmu nauditud. Ehk siis mitte päris suurarõõmu, vaid pigem suusaratta rõõmu. Ja sellele pühendan siis selle postitluse.

Ehk siis kõik see sai alguse väga ammu. Siis kui veel keha andis ennast lõhkuda ja üritasin ma mingit MTB dirtjumpingu’ga tegelema. Sellega ma küll hakkasin tegelema suht vanas eas ja midagi erilist sellest ei tulnud, aga jalgrattaid ma väga armastasin. Ja rõõmu pakkus mitte ainult sellega sõitmine aga ka hooldamis- ja kokkupanemisprotsessid. Suutsin isegi paar korda parandada sellisi vigu, mis ei suutnud ka rattahooldusfirmad parandada. Ei mäleta isegi kui palju mul neid rattaid oli, aga kõiki olen ise juppidest kokku pandud. Isegi kodaraid rattale panin ise.

Ma armastasin ka mäesuusatamist ja regulaarselt (loe: kord aastas) käisime naisega kuskil Aplides sõitmas. Ma nautisin mäesuusatamist küll, aga ütleme ausalt, see ei tulnud mul eriti hästi. Lumelauaga proovisin ka sõita, aga ei meeldinud. Ja ükshetk tuli mõte panna suusad jalgrattale rataste asemel. Natuke spekuleerisime sellest rattafoorumist ja paljud arvasid, et sellise masinaga ei saa sõita, aga ma ikka viisin seda mõtet ellu. Tuli naljakas masin, mille pilte ma praegu kahjuks ei leia, aga ime asi oli see, et sellega tegelt sai sõita. Ja isegi ei vajanud see mingeid erilisi oskusi. Esimesed sõidud said tehtud Lauluväljakul ja oli küll tunne, et selle masinaga tahaks kuskile tõsistematesse mägedesse minna. Ehk järjekorde prototüüp sai juppideks lammutatud ja suusakotti koos suuskadega pakitud. Too kord sai sellega täpselt üks kord sõidetud (ülejäänud päevad sõitsin suuskadega), aga rõõm oli suur ja ei olnud mingeid kahtlusi, et tasub seda korrata.

Ehk siis juba järgmine aasta sai natuke tõsisem masin ehitatud. Aga suusad olid ikka tavalised mäesuusad lühemaks lõigatud ja mingisuguste ehituspoest ostetud asjadega raami külge pandud. Too aeg juba ilmus esimene GoPro ja seda rõõmu sai ka filmutud:

Too aeg oli veel mingi kogemus rattaga hüppamisest ja ei kartnud eriti hüppata. Maanduma selle asjaga on küll raskem, kui tavarattaga, seega enamus hüppeid lõppesid kukkumisega. Lõpuks läks esisuusa stabilisaator katki ja ilma selleta enam hüppata ei saanud. Ja kukkudes sai kand vigastatud nii kõvasti, et ma pärast seda pool aastat ei suutnud normaalselt kõndida.

(kui kõiki neid klippe vaadata ei viitsi, siis vaadake pigem viimast, mulle ta kõige rohkem meeldib).

Järgmine aasta ja uus rattas. Sellel juba viisakamad suusad ja kinnitused, aga esisuusa stabilisaator ikka läks p**se peale paari hüpet ja tuli lihtsalt sõitu nautida.

Ehk see esisuusastabilisaatori probleem jäi ka järgmisel aastal kuna katsetada uut süsteemi ei jõudnud. Uskumatu, kui rumalad me olime, sest siin Pranstusmaal oli mu naine 5kuud rase. Aga õnneks midagi ei juhtunud ja ta isegi suutis mind natuke filmida. Hero3 White oli ikka sitt kaamera, ehk siis kvaliteet on nii nagu ta on:

Siis ma lõpuks ikka lahendasin selle stabilisaatori probleemi ja üks päev sai kõvasti hüpatud Lätis. Filmida (muidugi) ei saanud, aga see päev ma sain aru, et kogu aeg fullface kiivrit kandmine oli väga hea mõte, kuna maandusin otse näoga jäässe. Sellest hetkest hüppamise tahe kadus kuskile.

Pärast korra käisime veel koos lapsega mägedes. Aga ausalt öeldes, see ei olnud eriti hea mõte, sest üks meist pidi lapsega olema ja sõidetud sai ainult kolm päeva kuusest. Raiskad ikka sama palju aega ja raha, aga sõitu naudid ainult pool oma ajast. Seega see oli praeguseks viimane reis ja nüüd ootame, et laps saab suuremaks ja hakkab ka suusatamise vastu huvi tundma. Muidu korra isegi sai juba proovitud. Sel videol on ta 1.5 aastat vana:

Loodetavasti aasta 2019 hakkame jälle käima. Muidu ratas vedeleb voodi all ja ootab oma aega. Aga siin siis viimane video, mis sai tehtud:

Selline lugu siis. Äkki see aasta tuleb natuke rohkem lund ehk vähemalt kuskile Kuutsekale saaks sõita.

Edu võistlejatele homseks.

Ehk endal ka 8 daysout EM-ist. Pühapäeval viimane raske trenn sel tsüklis.

Olge tugevad!