Süsivesikud, suhkur-jahu-malto-glükoos-fruktoos, GI, glycemic load

Üldiselt ei usalda minagi selliseid suvalisi artikleid.

Wikipedia andmetel imendub fruktoos kõige paremini koos glükoosiga suhtes 1:1, nagu seda on ka enamustes puuviljades. Kuid fruktoosi lisatakse ju igale poole magusaainena. Seega loen mina välja, et imendumise karastusjookides oleva fruktoosi oma ei ole nii hea, kui on puuviljades. Numbrite kohta ei hakka mina pead andma.

Vabalt saab loomseid rasvu välja jätta menüüst. Eriti kuna inimene ei tee trenni. Sajad miljonid hindud on täistaimetoitlased ja miskipärast elus ja hea tervise juures. Riisis ja teraviljades ei ole midagi asendamatut, ilma milleta me ära sureks.

Pakun, et India inimese keskmine eluiga on u.60 aastat. Huvitav, kui ta nüüd lehmi sööma hakkaks, kas eluiga tõuseks või langeks? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Lugesin siin postitusi ja tekkis koheselt sügavam huvi fruktoosi kohta. Googeldasin ja leidsin kohe mõned eestikeelsed artiklid. Nimelt, esimene artikkel väitis:

“Fruktoosi kestev ületarbimine põhjustab rasvumist. Näiteks eelmisel aastakümnendil tarbisid ameeriklased keskmiselt 37 g fruktoosi ööpäevas ja katsid sellega ligikaudu 8% organismi üldisest energiavajadusest. Tõsi, siia loetakse ka sahharoosi koostisse kuuluv fruktoos, kuid ikkagi on selline kogus liiast. Ameeriklaste ülekaalulisus pole mingi uudis…” (http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0011/fruktoos.html).

Teine aga järgmist:

“Üldiselt on ühes puuviljas leiduv fruktoosikogus üsna väike – umbes 5-7 grammi. Soovitav oleks süüa ligikaudu 50 grammi fruktoosi päevas. See tagab maksale piisava fruktoosi juurdevoolu, kuid ei too veel kaasa liigse triglütseriidi teket.” (http://www.mees.eu/artikkel/fruktoos-voi-glukoos.html)

Tekib küsimus, keda uskuda. Esimeses artiklis väidetakse et 37g fruktoosi ööpäevas on liigne aga teises, et 50g on soovitatav, või olen ma midagi valesti aru saanud. Igastahes tundub esimene variant mulle justkui “suvalise” faktina. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ameeriklaste fruktoosi yletarbimine ei tule kaugeltki mitte puuviljadest v6i marjadest.

Igatsugu kihisevad joogid on esimesel kohal, sealt tulevad edasi igatsugu muu kr2pp, mis sisaldavad yhte imeodavat asja, mille nimi High Fructose Corn Syrup

High-fructose corn syrup (HFCS) – called isoglucose[1] in Europe and glucose-fructose in Canada – comprises any of a group of corn syrups that has undergone enzymatic processing to increase its fructose content, and then been mixed with pure corn syrup (100% glucose). HFCS is ubiquitous in processed foods and beverages, including soft drinks, yogurt, cookies, salad dressing and tomato soup.[2]

The most common types of high-fructose corn syrup are: HFCS 90 (mostly for making HFCS 55), approximately 90% fructose and 10% glucose; HFCS 55 (mostly used in soft drinks), approximately 55% fructose and 45% glucose; and HFCS 42 (used in many foods and baked goods), approximately 42% fructose and 58% glucose.[3]

The process by which HFCS is produced was first developed by Richard Off. Marshalle and Earl P. Kooi in 1927.[4] The industrial production process was refined by Dr. Y. Takasaki at Agency of Industrial Science and Technology of Ministry of International Trade and Industry of Japan in 1965–1970. HFCS was rapidly introduced to many processed foods and soft drinks in the U.S. from about 1975 to 1985.

Per relative sweetness, HFCS 55 is comparable to table sugar (sucrose), a disaccharide of fructose and glucose.[5] That makes it useful to food manufacturers as a substitute for sucrose in soft drinks and processed foods. HFCS 90 is sweeter than sucrose; HFCS 42 is less sweet than sucrose.

Yks t6eliselt ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> asi toiduainet88stuses.