Susie-Ann – Eesti meister käesurumises

Tere,

eelmisel nädalal toimusid Hiiumaa Rammumehe võistlused Sõrus. Sõitsin ka selleks ajaks Hiiumaale puhkama ning vaatasin, kuidas saarel jõudu proovitakse.

Esimeseks alaks oli sangpommi rebimine/tõukamine. Meeste sangpommid sain maast lahti küll, kuid ise vehkisin 13 kiloste soojendusraskustega.

Teiseks alaks oli 20 kg-se ankru hoidmine ees. Minu ajaks oli 17.2 sekundit, mis oli veidi üle poole meeste tulemusest – 30 sekundit. Parim meeste aeg oli 1 minut.

Kolmandaks alaks oli rinnalt surumine 120 kg-se kangiga. Tugevamad mehed vibutasid seda nagu tühja kangi. Mina vehkisin 60 kilosega.

Neljandaks oli rahnude kandmine eemalasuvatele tünnidele. Ühtegi rahnu ma maast lahti ei tõstnud, kuid kui kohtunikel oli tarvis abi rahnude tagasiviimisega stardijoone taha, olin ma ainuke vabatahtlik aitamaks. Kohtunik hõiskas mikrofoni, et tugevamad mehed publikust appi tuleksid, kuid keegi ei liigutanud. Seejärel küsiti, et ehk on tugevamaid naisi. Hüppasin püsti ja jooksin kivikesi veeretama. Kohtunikud kiitsid mind ning lisasid, et vanasti olevat sellised tugevad naised Hiiumaal hinnas olnud. Tiit Madalvee küsis seepeale, et ega ma anaboolseid tarvita. Naersin ning ütlesin, et mulle meeldib jäätist süüa.

Viimaseks alaks oli vankri vedamine, kuid selle lõhkus esimene võistleja ära. Üks kohalik pakkus välja, et rammumehed võiksid tema bussi vedada. Esimesed võistlejad vedasid bussi rattalaagrid ilusasti veerema nii, et enne viimast võistlejat veeres buss stardijoone taha palju hõlpsamalt kui enne.

Et keegi nüüd valesti aru ei saaks, siis võistlemas ma seal ei käinud ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Olin aktiivne pealtvaataja, kes suurest uudishimust tahtis oma jõudu proovile panna.

Aeroobset treeningut tegin Hiiumaal mossega. Ma olevat esimene naine vähemalt viimase 30 aasta jooksul, kes selle autoga kihutas.

Elu on seiklus, eriti mossega.

Tere!

Eilne hommik algas füsio külastusega, kellele ma annaks hüüdnimeks esimene-mees-kes-mind-karjuma-paneb aka Indrek Lätt. Ukse taga oodates ei osanud ma arvatagi, mis mind seekord ees ootab. Alustasime jalalabaprobleemiga: avasime, et ma suuda haigel jalal varbaid pinges hoida ega korralikult liigutada. Varvastes mitte mingisugust pidamist ei olnud. Seejärel tegi ta mõned raksud, ma karjusin paar sekundit, ütlesin kaks inetut sõna ja jalg hakkas tööle. Olgu märgitud, et see oli esimene kord üle väga väga pika aja, kus ma valust karjusin. Samuti ei teadnud ma, et ma nii koledaid sõnu oskan kõva häälega välja öelda. Seejärel sain normaalselt varbaid liigutada ja isegi päkkadele tõusta!

Õlad tehti ka korda. Nüüd saan ilma suurema vaevata seljakotti selga ja pusad seljast ära. Seega lootust on, et saan oktoobris käesurumisvõistlustest osa võtta. Jee!

Mis kogu selle loo naljakaks teeb, on see, et pärastlõunal selgusid minu paar päeva tagasi tehtud teistkordsed röntgenpildid jalast. Tulemuseks on luumurd. Luumurru tähistamiseks tegin jõusaalis kerge jalapäeva. Võtsin rahulikult. Tegin kerge küki, sirgete jalgadega jõutõmbe ja veidi tilu-lilu. Samuti tähistasin oma õlgade valutut liikuvust kergete lendamiste ja muude õlaharjutustega.

Pärast trenni kiitsin end šokolaadimaitselise hydro wheyga ja kodus lisasin kohupiima hulka veel väikese koguse banaanimaitselist diet proteini ka.

Mis saab minu jalast edasi? Kas luumurruga kükkimine võib osutuda saatuslikuks? Või mõjub kükk hoopis tervendavalt? Sellest kõigest juba järgmisel korral….

Senikaua naudin valuvaigistivaba elu ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Tere kõigile!

Ma tahan kõigile jagada oma rõõmu! Ma saan kükkida!

Jalaluumurd paraneb jõudsalt ning selle nädala jalatrennis sain jälle tiba suurema raskusega kükkida. Sellenädalaseks raskuseks sai 60 kilo. Suurendan raskust väikeste sammukestega, et jõuaksin tagasi oma rajale.

Väljaasted veel nii kiiresti ei arene, kuna varvastel ma lisaraskust veel kanda ei saa. Käärkükki kannatas 30 kilose kangiga teha, 40 kilo oli jalale juba liig. Kodus harjutan tasakesi alles varvastel käimist.

Viimane jalatrenn oli esimene jalatrenn üle pika, pärast mida ma ei longanud ega valutanud oma jalga. Valutu jalatrenn on üks asi, mis mind õnnelikuks teeb ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Rinnalt surumisega sama teema- viimases trennis surusin veidi üle oma soojendusraskuse ja liigun tibusammukeste kaupa ülespoole, kuna õlad siiski 100% terved ei ole. Trenni kannatab teha, kuid käsi täiesti selja taha veel väänata ei saa.

Lisaks jõusaalis treenimisele olen ka klubikaaslastega kätt surunud. Ühised lauatrennid mööduvad lõbusalt ning valmistumine 31. oktoobril toimuvateks I Eesti Meistrivõistusteks käesurumises on täies hoos. Meie võistlused toimuvad koos Innar Mardo memoriaaliga Salme Kultuurikeskuses. Kaasa on võimalik lüüa kõigil huvilistel! Ei pea olema eelnevalt meie trennides käinud. Kui jõudu ja tahtmist on, siis muu pole oluline. Oluline on vaid eelregistreerimine, mida saab teha siin.

Samuti on valmis meie promovideo. Head vaatamist!

Olge terved!

Nüüd, kui lähedastele on uudis teatavaks tehtud ja lepingud allkirjastatud, saan ka siin teatavaks teha, et kolin taas Eestist minema. Seekord üheotsa piletiga.

Tutvuse kaudu sain Saksamaale spordiklubisse personaaltreeneriks.

See uudis tuli väga ootamatult – mulle helistati ja öeldi, et oktoobrist on mind vaja. Ütlesin neile, et pean 31. oktoobril tulema Eesti meistriks käesurumises ning enne novembrit ma tulla ei saa. Nad kiitsid mu pühendumuse heaks ning alustan novembris.

Nii nagu kõik halb tuleb korraga, tuleb ka kõik hea korraga ning üpris kahju on praegusel ajal Eestist ära minna. Oleks selline pakkumine tulnud suvel, kus mu elu oli segane, kirju ja kohati tühi, ei oleks mu süda nii raske olnud.

Teisalt olen ma väga õnnelik, kuna Saksamaale unistasin ma nende kahe Eestis elatud aastate jooksul tagasi kolida ning treeneritööd meeldib mulle palju rohkem teha kui oma erialast tööd. Seega win-win. Igal asjal on omad plussid ja miinused. Üritan ka praegu asja rohkem positiivsest küljest vaadata ning lohutada end sellega, et jõulupuhkuse veedan Eestis ning mõni nädalavahetus Eestis veeta, on vaid raha küsimus.

Ehk õnnestub mul ka Saksamaal mõned käesurujad leida, kellega koos treenida ning võib-olla ka mõni võistlev sportlane, kellega koos poseerida, sest oma lavaplaane ei taha ma veel maha matta.

Katseaeg on 3 kuud ning ehk olen juba vähem kui kolme kuu pärast kohviga oma kodu ukse taga ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Elame näeme

Aitäh ilusate sõnade eest ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Käesurumisvõtteid õpetan hea meelega ning blogimist jätkan samuti siin. Elu hakkab nüüd veel rohkem spordi ümber keerlema ning kui võimalik ja lubatakse, võtan IconFiti ka endaga kaasa – seega põhjust, miks blogimine siin lõpetada, vast ei ole.

Teid tervitab Eesti esimene meister käesurumises!

31. oktoobril toimusid Salme Kultuurikeskuses koos Innar Mardo memoriaaliga Eesti päris esimesed meistrivõistlused käesurumises, kus selgitasime välja Eesti tugevaimad käesurujad. Parimad surujad selgitatakse välja mõlema käe arvestuses eraldi (nii tehakse ka MM-l). Tegemist oli ajaloolise sündmusega käesurumise ajaloos. Väga uhke on olla ametlikult Eesti esimene naiskäesuruja ja nüüd ka Eesti esimene meister mõlema käe arvestuses. Nüüd saan linnukese oma “to do” listi kirja panna ja õnnelikult Saksamaale kolida.

Nagu ka teistelt võistlejatelt, küsitakse ka minu käest, et milline näeb välja minu ettevalmistus võistlusteks.

Hiljuti hakkasin huvituma tõstmisest ja olen paar trenni koos tõstjatega teinud. Esmaspäeval tegin elus teist korda rinnalevõttu.

Teisipäeval treenisin õlga, kolmapäeval tegin paar tundi aeroobset ja õhtul viskasin saunas kõvasti leili. Neljapäeval tegin jalatrenni ja päev enne võistlusi tegin kogu keha kergelt läbi. Lisaks tegin füsio poolt soovitatud n-ö tilu-lilu harjutusi, et oma mahajäänud lihaseid järele aidata.

Eelnev töö käesurumiseks oli varem juba ära tehtud – käesurumitrennid, sõrmede, randme ja haarde tugevdamise harjutused. Viimaseid ma enam nädal enne võistlusi ei teinud.

Reedel läksin varakult magama ja nägin unes, et üks meie parimatest surujatest ei tulnud võistlustele kohale ja meistritiitel läks hoopis kellelegi teisele ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Hommikul veel mõtlesin, et kas kõik on olemas ning kas kõik on korraldatud, kuna me käesurujatega ise korraldasime kogu üritust ja ise ka võistlesime. Koormus oli päris korralik. Paljud asjad oleks võinud teistmoodi olla, aga küll me oma vigadest õpime ja uued meistrivõistlused tulevad kindlasti veel paremad, kuna nüüd on meil kogemus olemas.

Eelmatšid olid põnevad, kuna oma konkurentidest teadsin ma vaid ühte. Väike põnevus oli sees, kuna ma ei teadnud, kuidas uued vastased suruvad ning samuti ei teadnud ma, kas mu klubikaaslane on minu vastu uued trikid välja mõelnud, kuidas mind võita. Vasaku käega probleemi polnud – paari matšiga olingi kohe finaalis. Parem käsi on mu klubikaaslasel aga tugevam ning esimesel matšil tulid meil käed lahti. Kui käed libisevad lahti, seotakse need kinni. Seotud kätega olen ma tugevam, suudan jõudu paremini rakendada ning finaalipilet oligi minu.

Finaalis sama lugu – vasaku käega tuli võit koheselt. Paremad käed libisesid lahti ning kinniseotud kätega olin ma võitnud.

Kinniseotud kätega ei anna mu õlavigastused ka nii väga tunda. Parem õlg oli mul aga enne võistlusi päris haige, rullisin ja mudisin seda ning muretsesin, et lahkun võistlustelt veel hullema valuga. Õnneks hullemaks asi ei läinud, kuid füsio peab nüüd minuga korralikult vaeva nägema, et mu õlg taas korda saada.

Paar videot eelmatšidest

Lebo ots ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kokkuvõttes jäin kogu üritusega rahule ning paremini ei olekski saanud minna. Lavalt lahkudes võttis mind maha Õhtuleht ning esmaspäeval on oodata minust lugu, samuti jäin reporteri kaamera ette. Mind saab näha video lõpus.

http://www.reporter.ee/2015/10/31/43-aastane-kolme-lapse-ema-sai-bodyfitnessis-iii-koha/

Täna andsin kätele puhkust ja käisin metsas ratsutamas. Nautisin kaunist võistlusjärgset pühapäeva.

Palju õnne kõikidele võistlejatele!

Sportlio poolt väga kiftlilt tehtud video minu viimasest finaalimatšist ehk video sellest, kuidas Suskast sai kahekordne meister.

Samuti olin eile hommikul Terevisioonis paberkujul. Urmas Vaino ütles, et selle neiu tahaks küll saatesse kutsuda. Paar tundi hiljem mu telefon heliseski ning kolmapäeval on põhjust varem ärgata.