Suhkur

Olen nõus. Aga kas ma tõesti ütlesin seda kuskil ja ei maininud mikrosid? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ma enda arust olen alati juurde lisanud, et mistahes menüü puhul on tähtis nii makrode kui ka mikrode piisav olemasolu optimaalse arengu ja tervise seisukohalt. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Seega saab väga hästi öelda, et pole vahet, kust süsivesikute kalorid tulevad *Seni kuni on päeva lõpuks siiski kaetud vajalikud mikrotoitainete kogused*. Vahe ongi ainult nii palju, et kuskilt peab neid mikrosid siiski saama. Lihtsalt pole vahet kust täpselt. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Läheb segaseks ära.

Kardan, et see teema on veidi liiga lai ja mahukas, et me siin omavahel vaieldes lõpuks poolt ära ei unustaks ja sassi ei ajaks. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ütlesid. Tore et see nüüd selge on.

Saad rahus suhkrut+vitamiini edasi süüa ja mina oma putru ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Süsivesikutüüpide osas muus aspektis ma lihtsalt ei viitsi vaielda.

Minu arvates on jällegi tegemist mitme asja koosmõjul. Terve inimene oma tervete hammastega vaevalt peaks törtsu suhkrut kartma.

Kuid need, kelle menüü niigi lonkab, juuakse päevas 10 tassi kohvi suhkruga siis ma ei imesta tõesti, et lõpuks on hambad läinud.

Liialt palju kiputakse ühe aine ohtu esile tooma, kuigi enam kui tõenäoline on, et probleemide põhjustajaks on mitme asja koosmõjud. Ning mõõdukuse piirides võib kõike nautida ja tarbida.

See “terve” inimene kellest sa räägid ongi ilmselt see keda mainisin, kellele tüüpilised riskitegurid kahjustavalt ei mõju, kas siis tänu geenidele, sisemine wäele või jumala kaitsele. Enamikul ilmselgelt mõjub ja neid “terveid” pole ilmselt mõtet tervisemõjude diskussioonil arvestada ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ja “mitme asja koosmõjud” ei tähenda seda et ükski tegur iseseisvalt pole süüdi sest alati saab näpuga ülejäänutele näidata. Kusagilt peab parandamist alustama. Soovitatavalt sealt kus see on kõige lihtsam.

See “terve” inimene kellest sa räägid ongi ilmselt see keda mainisin, kellele tüüpilised riskitegurid kahjustavalt ei mõju, kas siis tänu geenidele, sisemine wäele või jumala kaitsele. Enamikul ilmselgelt mõjub ja neid “terveid” pole ilmselt mõtet tervisemõjude diskussioonil arvestada ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ja “mitme asja koosmõjud” ei tähenda seda et ükski tegur iseseisvalt pole süüdi sest alati saab näpuga ülejäänutele näidata. Kusagilt peab parandamist alustama. Soovitatavalt sealt kus see on kõige lihtsam.

Millegi pärast on neid, kellele tüüpilised riskitegurid kahjustavalt ei mõju – siiski kuradima palju. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Minu nägemus asjast on selline, et inimene, kes on muidu terve (tähendab, et pole suuremaid haigusi ega allergiaid, tõsiseid geneetilisi defekte) ning kes toitub korralikult, ei pea kartma ühtegi kindlat toitainet mõõduka tarbimise puhul. Sealhulgas on ka transrasvad – kuna tegelikult tänapäeval on paljudes toiduainetes nende sisaldus ikka nii alla tõmmatud, et peab lausa otsima, et neid leida.

Kahjuks, kuna enamik inimesi ei toitu õigesti siis ongi pealtnäha loogiline lahendus hakata neid riskitegureid vähendama. Minu probleem asja juures on see, et ma ei näe vajalikuks langeda ekstreemsustesse. Ilmselgelt diabeediku menüüst suhkur ja kiirtoidud välja võttes tervis paraneb metsikult. Kuid selle isiku puhul ei saa jällegi rääkida tervest inimesest. Tegemist on anomaaliaga (olgugi, et väga levinud tänapäeval) – ning kehtivad teised reeglid ja soovitused.

Jama on selles, et võetakse paljud terviseprobleemidega inimhulgad ühte suurde patta ning siis hakatakse uurima, mis neid haigeks teeb. Siis leitakse igasugu seoseid. Küll on suhkur süüdi, kiirtoidud, liiga rasvane toit, liiga rasvavaba toit, liiga palju seda, liiga palju teist jne.

Ning kindlasti ongi need kõik riskitegurid ning nende vähendamine on vajalik.

Lihtsalt ajab närvi see, et neid “leide” hakatakse levitama ning rakendama terve planeedi suhtes. A’la, et olla tervislik peab kiirtoitu vältima, suhkruid vältima – kõike kurat vältima või vähendama ebanormaalselt väikeste kogusteni kuna haigete inimeste uurimisel avastati, et need on terviseriskid.

No selge pilt. Täiesti arusaadav.

Kuid kõik see ei tähenda, et inimene, kelle keha on terve ning kõik näitajad normis – peaks hakka nüüd mingil põhjusel oma menüüst midagi ilmtingimata välja jätma. Kuni makrod/mikrod ja kaloraaž on kaetud siis üksikud toitaineid ülejäänud tervisliku ja hästi üles ehitatud menüü puhul ei oma tähtsust.

Meie praeguse arutelu probleem ongi suuresti selles, et me kõik teame liiga palju ja oleme kursis erinevate asjadega. Keskmine inimene kõike seda ei tea ning ma täiesti usun, et neile selgeks teha, et kõik on lubatud mõõdukuses on paras võti katastroofini. Küll siis tekib neid kelle jaoks on mõõdukus kilo jäätist päevas jne. Inimeste harimine vast palju pikem protsess. Ning viimaste aastakümnete paanikad toitumisvaldkondades (rasv paha, süskarid pahad) on jätnud tugevad jäljed.

Kuradi pikk teema. Tahaks nagu lühidalt kokku võtta, aga ei saa. Liiga palju erinevaid asju. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kõik sõltub ju eesmärgist. Kui see on asja väärt, siis võib kasvõi läbi tule ja vee minna. Asi see siis loobuda ei ole. Harrastajatasemel aga oleks nõme päevast päeva endale vastu töötada. Millestki loobumine tekitab pingeid, see kulutab energiat ja oledki nõiaringis. Tuleme tagasi selle kuulsa lause juurde, et parim viis himust üle saada on sellele järele anda.

Lisaks on võimalik see tühine šokolaaditahvel ka vastava treeninguga ära kulutada. Tuleb lihtsalt oma naudingute nimel rohkem vaeva näha.

No kui oleks seda väärt, siis muidugi. Miks mitte. Aga kuna pool tahvlit shokolaadi – eriti kui seda kõigest paar korda nädalas tarbida – ei muuda mu tervist ega sooritusvõimet kõige vähematki. Siis mida ma ikka ennast ümber õpetan, maitsemeelt kohandan/piiran.

Tobe ju.

Oleks tegemist siis heroiiniga, kus 1g päevas on paras viis kiiresti hauda jõuda. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kõik on inimese peas kinni – kui koeral on vaja saba eemaldada, siis kuidas oleks seda parem teha, kas jupikaupa või kõik korraga? Sama on suhkrust võõrandumisegagi. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Päevapealt on parem võõranduda siis?

Maitse on arendatav aga sa ütle mulle:

Miks ma peaksin veetma jumal teab, kui kaua aega ennast shokolaadist võõrandamisega, kui ma võiksin lihtsalt vahest pool tahvlit seda süüa, kui isu on? Miks kuradi pärast peaksin ma metsikult vaeva nägema, et võõrandada oma maitsemeelt millegist, mida ma senini olen kogu hingest nautinud. Lihtsalt sellepärast, et süüa selle asemel midagi muud, mis kuidagi minu tervist enam paremaks ei tee?

See on tobe. Mõttetu enesepiinamine, vaev ja jumal teab, mis kõik veel. Haiglane, ütleks isegi.

Sest šokolaad on üks väga ohtlik aine kui ta nii tugeva sõltuvuse tekitab ? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Sa ilmselgelt ajad (ja Aragorni koolkond ilmselt ajab) segi asja füsioloogilise mõju ja temast loobumise psühhofüsioloogilise mõju. Ehk rasketel juhtudel tõesti ei tasu mõnevõrra kahjulikust asjast loobuda, sest loobumisstress on hullem. Aga see ei tähenda siiski et sellel ainel otsest negatiivset füsioloogilist mõju ei ole. Seda negatiivset mõju võivad veel omakorda kompenseerida alakaloraaž, paastumine ja muud asjad, aga põhimõtteliselt nad ikka on olemas. Kui sa teda veel ei söö ja ta psühholoogiliselt midagi juurde ei anna, siis ei tasu teda sööma hakata, kui temast loobumine pole raske siis pole mõtet ka edasi süüa.

Ma ei räägi šokolaadist, vaid üldiselt. Originaal, asteekide šokolaad, võis lausa supertervisetoode olla. Suhkrut selles polnud ja seda said ainult ülikud.

Asja nautimist ja sõltuvust ei tasu ka segamini ajada.

Ma naudin shokolaadi ja magusaid tooteid umbes samapalju, kui liha. Okei see on vale. Ma võtaks pigem iga kell tüki liha, kui shokolaadi või suhkrumaiust. Kuid ometigi ma naudin shokolaadi ja ei kujuta ette toitumist, kus see mulle keelatud oled.

Sõltuvus on sama hea, kui 0. Mingit vajadust selle järgi pole. Isegi soovi pole 99.9% ajast.

Kuid teinekord sellegipoolest tekib soov seda süüa tema maitseomaduste pärast. Mitte vajadus – vaid lihtsalt soov. Kuna sarnast maitseomadust ma ühestki teisest tootest ei saa siis miks oleks vale seda süüa, kui tervisele halba ei tee?

Sama kehtib ka paljude teiste toitude kohta.

Teinekord üks mõnus pehme jäätis vahvlis võtta. Kas see teeb mu tervisele halba? Ei. Kas mul on “vaja” seda süüa? Ei. Aga kas ma soovin seda süüa kuna sarnast maitseelamust mujalt ei saa? Jah.

Kui ma keelaksin endale neid asju, ilma mingi põhjuseta. Siis ma teeksin ise-endale lihtsalt halba vaimselt. Iga kord, kui poes näeksin neid tooteid käiks peast läbi mõte, et seda ma ei tohi süüa ja seda ei tohi jne jne. Ning siis tekiksid juba mõtted, aga äkki ikka võtaksin. Lihtsalt üks kord. “keelatud vili”.

Iga kord, kui näeksin kedagi jäätist söömas või shokolaadi tükki närimast mõtleksin sama. Mina ei tohi. Miks ma ei tohi? Äkki ikka võtaks?

Ei ole vaja mõttetult piirata asju, sest tihtipeale just sellepärast igasugu tagasilöögid tekivadki. Pole ime, et palju dieete läbi kukub, kus menüüd piiratakse niivõrd kõvasti, et muutub vajalikuks “cheat meal’i” olemasolu. Lihtsalt, et vaimselt normaalsena enda tunda.

Kui iga päev lubad endale praktiliselt kõiki toiduaineid, siis jääb see vaimne element täiesti välja. Midagi ei ole piiratud väga, ning millegi järgi ei teki ka piiramatut isu.

Mis juhtub, kui kogu aeg mõtled toidule? Muutub sinu jaoks kinnis-ideeks. Toidud mida vältida, toidud mida kindlasti süüa iga päev. Toit, toit, toit.

Seda ei juhtu, kui ükski toit ei ole sinu jaoks eriline mida oleks vaja piirata või metsikult üle tarbida. Kui su menüü on vaheldusrikas ja lubad endale kõike. Kui sa paaniliselt ei mõtle mis toitu võid endale lubada ja mida mitte – vaid aksepteerid fakti, et kõike võid lubada ning ei pea rohkem selle peale ajurakke kulutama.

http://www.leangains.com/2010/01/marshmallow-test.html

Rahunege maha ja sööge südamerahuga šoksi. Isegi kaks 300 grammist šoksi ei teeks nädalas midagi halba kui ülejäänd menüü ja trenn paigas.

Vanaisa oli mul eluaeg suur šokolaadi fänn ja sõi päris palju seda, oli normaal kaalus terve elu ning sporti ei harrastanud. Nooruses oli ka kõva suitsetaja, 25 aastat suitsetas,tõsi alkoholi võttis ainult mõne tervisepitsi. Elas 92 aastaseks.

Mõtetu tähenärimine see suhkru kallal, miks mitte nautida magusa tooteid. Kas peab terve elu midagi magedat ja rohelist jura näost sisse ajama? Ei saa mina neist toitumis ekstremistidest aru.

Very bluntly put. But I agree. Good job Brah.

” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kui ma keelaksin endale neid asju, ilma mingi põhjuseta. Siis ma teeksin ise-endale lihtsalt halba vaimselt. Iga kord, kui poes näeksin neid tooteid käiks peast läbi mõte, et seda ma ei tohi süüa ja seda ei tohi jne jne. Ning siis tekiksid juba mõtted, aga äkki ikka võtaksin. Lihtsalt üks kord. “keelatud vili”.

Sa järelikult hindad, et positiivne psühholoogiline mõju või negatiivsest psühholoogilisest mõjust pääsemine kaalub üles negatiivse füsioloogilise mõju (kui seda konkreetsel asjal on).

See ei tähenda et negatiivset füsioloogilist komponenti lõppsummas pole. Kui on mingi natuke ebatervislik asi mida sa polegi proovinud ja puudust sellest ei tunne, või mis sulle psühholoogiliselt midagi ei paku, siis pole ju hea mõte seda sööma hakata?