Süda taob tugevalt – õhku pole
- This topic has 26 replies, 8 voices, and was last updated 11 years, 2 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Põnev artikkel, kus jõusaaliõhus võivad peituda erinevad probleemid:
http://tervis.postimees.ee/2982023/jousaali-ohk-voib-pohjustada-tervisehadasid
fyi: ärevus- ja paanikahäire ei ole mitte lihtsalt psühhosomaatilised, vaid ongi klassifitseeritud otseselt psüühikahäireteks.
Mõnel on veel pikk tee käia. Kui see üldse jõuab kuskile.
Milline on psühhosomaatika koht meditsiinis ja kuidas on kehalised vaevused ja psüühika omavahel seotud?
Mõiste “psühhosomaatiline” on mitmetähenduslik. Tervisehäire nimetamine psühhosomaatiliseks tähendab, et esineb KEHALINE haigus, mille tekkes, kulus või ravile allumises on suur tähtsus PSÜÜHILISTEL faktoritel, milleks võivad olla traumeerivad sündmused, isiksuslik tasakaalustamatus või meeleolu muutused. Seda on täheldatud paljude haiguste puhul, näit haavandtõve, ASTMA ja KÕRGVERERÕHU korral. Tänapäeval arvatakse, et psüühilistel faktoritel on oluline osa paljude haiguslike seisundite puhul ja “psühhosomaatilisi haigusi” pole isegi mõttekas eraldi välja tuua. Teisalt liigitatakse psühhosomaatika valda sageli ka neid häired, mille puhul kaebused ei tulene kehalisest põhjusest, vaid peegeldavad kalduvust kehakaudsele reageerimisele emotsionaalsest stressist tingituna. Neid nimetatakse “somatoformseteks häireteks”. Lisaks on rida psüühilisi häireid, mille puhul KEHALISED NÄHUD on sageli esiplaanil, näit depressiooni või ärevushäirete korral.
Millised on tüüpilised psühhosomaatilised vaevused?
Paljude seisundite põhjused on kesknärvisüsteemis, psüühikas ja emotsionaalsetes häiretes, kuid nende välised avaldumisvormid on kehalised. Sel juhul kehalistel kaebustel puudub põhjuslik kehaline patoloogia. Näit kuulub siia depressioon. Meelemasenduse korral tunduvad kehalised probleemid raskematena kui need tegelikult on. Samal ajal pole depressioon mitte ainult inimese mõtetes-emotsioonides, vaid ka neuroloogilistes ja hormonaalsetes mehhanismides, mis vahendavad signaale kehasse ja saavad sealt tagasisidet. Võib öelda ka nii, et depressioon on psühhosomaatiline haigus, mille puhul on kõrge stressihormoonide sisaldus veres.
Kui inimene on pidevas kaitse- või pingeseisundis, antakse ajule ka tagasisidet, selleks, et pingeseisund võiks väheneda. Depressiooni korral tagasisideme mehhanism on häiritud, tagasiside ei jõua kohale, pingeseisund püsib. Seetõttu häirub immuunsüsteemi töö, inimene on haavatavam ja kergemini haigustele vastuvõtlik. Koostoimivate põhjuste tagajärjel võib tema kehaline tervis halveneda. Inimene hakkab end ravima, kuid ravi pole mõjus. Terve põhjuste kompleks, mis on seotud kesknärvisüsteemiga, pole ravisse haaratud.
Paanikahoogude ajal ongi esiplaanil tugevalt häiritud kehaline enesetunne, nt. õhupuudus, südametöö kiirenemine, peapööritus. Kuna ärevus on oma olemuselt kaitsereaktsioon, siis ta ei saa inimest kuidagimoodi tappa ega kehaorganeid kahjustada. Arstlikud läbivaatused ja analüüsid kinnitavad, et tervisel mingit viga pole. See teadmine aga ei mõju inimesele leevendavalt, kuni ta ei mõista, mis ta tervisehäire tegelikuks põhjuseks on.
Hirm ja segadus võivad jääda aastateks piinama. Suurem teadlikkus oma kehast ja selle usaldama õppimine on psühhosomaatilist laadi kaebustega patsientide jaoks väga oluline. Mõned patsiendid tunnevad, et nende keha on peamiste ohtude allikas. Näit hüpohondrilise häire puhul kardetakse või ollakse veendunud raske haiguse olemasolus isegi kergete või healoomuliste enesetunde muutuste korral.
justnimelt on selges eesti keeles toodud esmasena välja peamine sümptom! ja seda teema algataja kordagi maininud ei ole. teemaalgataja kirjeldab enda peamiste sümptomitena neid, mis küll võivad teisestena kaasneda paanika- ja ärevushäirega, aga ei pruugi. ma ei saa aru, kas kirjaoskus võib tõesti nii selektiivne olla!
tahhükardia võib kaasneda erinevate probleemide korral (tõin ennist neist osa ka välja), kuid see ei tähenda, et tahhükardia viitaks alati ärevusele. a la kõigil lehmadel on saba, aga kõik, kes omavad saba, ei ole veel lehmad.
ma isegi arstina ei harrastaks distantsilt diagnoosimist, rääkimata siis niisama harrastusekspertide tasemel arvamisest. ei ole suurt ohtu, kui inimesed esitavad oma toitumiseelistusi absoluutse tõe pähe, kuid minu meelest on mitte ainult äärmiselt vastutustundetu, vaid ka pahatahtlik, kui sümptomi puhul, mis võib olla (ja ka on) eluliselt oluline, hakatakse pakkuma oma arvamust kui “selget tõde”. see võib lihtsalt letaalselt lõppeda ja kena oleks seda endale teadvustada.
Elfriide, ära kunagi katsu hüpata üle oma varju, see ei õnnestu sul kunagi!
Kui inimene läheb arsti juurde ja kahtlustab endal ärevushäiret, siis ei kirjuta ükski arst tal kohe AD-d, vaid teeb EKG ja vastavalt selle näitudele, kui vaja, tehakse koormustest või Holter monitooring jne. Südame haiguslikud probleemid tulevad nagunii välja. Ja alles seejärel saadetakse psühhiaatri juurde.
Kui üks haigustunnus kümnest on puudu või selgelt väljendamata, kas siis jääb haigus diagnoosimata?
ma pole küll päris kindel, kes konkreetselt siin kuhu hüpata üritab, seetõttu ma selle osa jätan tähelepanuta. muig.
aga mulle tundub, et selle anamneesi põhjal siin viitab see olukord küll veidi teistlaadi probleemidele, kui teie väljapakutu. ja see on elulemuse mõttes tõsisem kui viidatud psüühikahäired. ja ma siiralt loodan, et ta läheb kiirelt arsti juurde, enne, kui emo vajalikuks osutub.
ma siis parem mõõdan nüüd hinnanguandja varju pikkust ja esitan väga lihtsa küsimuse selges eesti keeles:
millise kolme (või ka nelja, aga seda ma esialgu ei kahtlustaks) haiguse peamised sümptomid (sic! mitte teisesed) on teemaalgataja kirjeldatud? (lihtsuse huvides kordan üle: tahhükardia ja õhupuudus koormusel, ebamugavustunne rinnas ning haiguse progresseerudes ka tahhükardia rahuolekus. lisaks kaasneb väsimus. vihjeks lisan, et osade puhul neist ei näita EKG mitte midagi, kuid seevastu koormustesti tulemused on üsna ilmekad. palun siis nüüd oma tarkuse sära ka teiste peale paista lasta ja küsimusele vastata
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. et viisakusest küsimusele vastata, siis jah, vahel jääb haigus diagnoosimata; vahel selgub õige diagnoos hiljem, vahel ei selgugi. niisama eneseharimise mõttes mainiks ka, et enamik haiguspilte viimastel aastakümnetel on atüüpilised.
teemaalgatajalt küsiks (kuigi siin ei ole tõesti see koht, kus seda tegema peaks), kas on eelnenud mõni viirus, kas mandlid on korras, kas esineb kerget köha või jalgade turset? aga endiselt loodan, et ta on juba tohtri juurde jõudnud.
Tere
Viimasel kahel trennil on hakanud piinama kummaline enesetunne. Harjutust tehes pulss ei kiirene kuid süda hakkab väga tugevalt lööma ning kerge õhupuudus ka.
Varem on ka paaril korral olnud aga järgmiseks trenniks kadunud. Nüüd juba kordus järjest. Trenni alguses probleeme pole aga üsna pea hakkab ja järjest süveneb. Viimased kaks trenni seetõttu ka pooleli jätnud.
Mida kahtlustada võiks? Sügisväsimus?
Magan muidu korralikult ja pikalt. Trennis muutnud ainult seda, et viimane kuu aega proovinud enne jõutrenni joosta umb 3-3,5km. See tuleb juba üsna kergelt välja
Tänud
Ärevust ma ei kahtlustaks, sest enda hinnangul mul terasest närvid igas olukorras. Enne kui närvi lähen tüdinen hoopis ära ja lähen minema. Trenni aeg ja seltskond, töö, kohustused, naine ja kõik muu ka alati sama, seega see nii lampi tekkida vast ei saa.
Täna tegin metsas jalutuskäigu. Umb tunnike. Alguses oli kerge õhupuudus aga pärast sain nagu normaalseks. Õhu puuduseks nimetan olukorda, kus rinnus veidi ebamugav olla ja peab teadlikult pingutama, et sügavalt hingata. Tavaline hingamine selline pinnapealne.
Nüüd aga olukord juba selline, et niisama lamades ja külge keerates ajab südame puperdama. Kunagi oli sama lugu aga läks ise üle. Seekord siis võtan ette teekonna arsti juurde, sest nädala pärast parajalt stressirohkele reisile. Ise kahtlustan väsimust või mingi aine puudust. Sügiseti alati väga loid olla
ma pole küll päris kindel, kes konkreetselt siin kuhu hüpata üritab, seetõttu ma selle osa jätan tähelepanuta. muig.
aga mulle tundub, et selle anamneesi põhjal siin viitab see olukord küll veidi teistlaadi probleemidele, kui teie väljapakutu. ja see on elulemuse mõttes tõsisem kui viidatud psüühikahäired. ja ma siiralt loodan, et ta läheb kiirelt arsti juurde, enne, kui emo vajalikuks osutub.
ma siis parem mõõdan nüüd hinnanguandja varju pikkust ja esitan väga lihtsa küsimuse selges eesti keeles:
millise kolme (või ka nelja, aga seda ma esialgu ei kahtlustaks) haiguse peamised sümptomid (sic! mitte teisesed) on teemaalgataja kirjeldatud? (lihtsuse huvides kordan üle: tahhükardia ja õhupuudus koormusel, ebamugavustunne rinnas ning haiguse progresseerudes ka tahhükardia rahuolekus. lisaks kaasneb väsimus. vihjeks lisan, et osade puhul neist ei näita EKG mitte midagi, kuid seevastu koormustesti tulemused on üsna ilmekad. palun siis nüüd oma tarkuse sära ka teiste peale paista lasta ja küsimusele vastata
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. et viisakusest küsimusele vastata, siis jah, vahel jääb haigus diagnoosimata; vahel selgub õige diagnoos hiljem, vahel ei selgugi. niisama eneseharimise mõttes mainiks ka, et enamik haiguspilte viimastel aastakümnetel on atüüpilised.
teemaalgatajalt küsiks (kuigi siin ei ole tõesti see koht, kus seda tegema peaks), kas on eelnenud mõni viirus, kas mandlid on korras, kas esineb kerget köha või jalgade turset? aga endiselt loodan, et ta on juba tohtri juurde jõudnud.
http://inimene.ee/t/tahhukardia
Tahhükardia esineb tervel inimesel normaalselt füüsilist tööd (trenni) tehes, samuti tekib harjutuse lõpus kerge õhupuudus (hingeldamine). See eelnev on normaalne nähtus, sest kui lihastele ja südamele koormust ei anna, siis ei ole ka arengut. Noorte inimeste südame löögisagedus on sissehingamise ajal kiirem kui väljahingamise ajal ja seda ei käsitleta rütmihäirena.
Harjutust tehes pulss ei kiirenenud, aga süda lõi tugevalt – ärevushäire tundemärk,
Jooksutulemused on paranenud, jooksu ajal probleeme ei esine. Haige südame korral nii ei ole.
Väsimus võib olla põhjustatud valest toitumisest (toidus vähe rauda),ja veres on selle tagajärjel langenud hemoglobiini tase.
Ärevushäire tekibki teatud kohtades ja korduvalt ning aja jooksul tunnused süvenevad.
Metsas jalutuskäigu ajal kerge õhupuudus, pärast parem. – kerge aeroobne töö mõjubki ärevushäire puhul positiivselt. Normaalselt ei panegi inimene oma hingamist tähele, ärevushäire ataki korral aga keskendub sellele, s.t. peab hingamist pingutama.
Ärevushäire korral tekibki voodis südame puperdamine.
Nagu juba oma eelmises postituses mainisin, siis ükski arst ei kirjuta AD-d ilma uuringuteta.
Ja kuna elfriide puhul töötab piisavalt hästi ” aga minuga on nii ” – argument :
Siis, olles kogenud täpselt analoogseid sümptomeid, teinud korduvaid monitooringuid, ekg-sid, you name it … tundub, et see, mida ei oska kuidagi seostada, ongi see õige.
RO juba kirjutas, mis tehakse selliste sümptomite korral, ja et keegi esimese asjana ei hakka ä.häiret ravima..kuigi..kahtlustaks küll ka ise seda nüüdseks esimesena. Saadaks kardioloogi juurde ja ikka mõlguks see meeles. Sõltub inimesest ka – peale vaadates võiks kogenud meedik aimata..
Oluliselt levinum viimasel ajal, kui noore inimese “südameprobleem”.
Destressing with exercise? At least in sick people it works like a charm
Physiological adaptations to exercise training are well recognized and contribute importantly to health and fitness. Cardiovascular diseases, such as hypertension and heart failure, are often associated with elevated activity of the sympathetic nervous system. This review aims to provide comprehensive overview on the role of exercise training on MSNA regulation in humans, with a focus on recent advances in at-risk populations. Collectively, these studies converge to demonstrate that aerobic exercise training reduces resting muscle sympathetic nerve activity (MSNA) in populations at heightened cardiovascular risk, but do not appear to alter resting MSNA in healthy adults.
Carter, Jason R., and Chester A. Ray. “Sympathetic Neural Adaptations to Exercise Training in Humans.” Autonomic Neuroscience (2014).
Nagu juba oma eelmises postituses mainisin, siis ükski arst ei kirjuta AD-d ilma uuringuteta.
Kui mul kunagi ärevushäire oli, ei pidanud midagi küsima, pigem topiti AD-d psühhiaatri poolt. Mingeid uuringuid küll ei tehtud.
Täiesti mõtetud ravimid muidugi, viskasin minema ja sain psühholoogi abiga 2 nädalaga probleemist vabaks.
Kui mul kunagi ärevushäire oli, ei pidanud midagi küsima, pigem topiti AD-d psühhiaatri poolt. Mingeid uuringuid küll ei tehtud.
Täiesti mõtetud ravimid muidugi, viskasin minema ja sain psühholoogi abiga 2 nädalaga probleemist vabaks.
Sellepärast ongi Eestis juurutatud perearsti süsteem, et perearst teeb vajalikud esmauuringud ja suunab õige eriala arsti juurde.
Psühhiaater eeldas, et perearsti poolt on kõik vajalikud uuringud tehtud ja tema on viimane lüli ning kirjutas AD-d. Aga kui inimene otsustab iseseivalt ja valesti, siis keda süüdistada, kui miskit läheb valesti?
- You must be logged in to reply to this topic.