Sportlikkuse geenitest
- This topic has 18 replies, 10 voices, and was last updated 15 years, 2 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Jah… Võistled iseenesega.
Võitjate hulk on nii või naa kaduvväike suurus ja väga muutlik…täna sina, homme mina, ülehomme tuleb mees metsast ja teeb meile kõigile pika puuga jne….ja asi, mida sport tegelikult õpetab (peaks õpetama) on just kaotamisoskus. Kui kaotada ei oska, siis sportlast ei saa. Kellele neid läbipõlenud hingekesi ikka vaja.
Täpselt nagu kett on nii tugev nagu tema nõrgim lüli… sama on inimesega. Väga kasulik on paralleelselt tegeleda millegagi, mis on meie nö nõrgeim koht.
Mina ei oska kaotada, aga saan hakkama küll kuidagi spordid, no vähemalt eesti tasemel
Kui sa omad pikamaajooksja kehatüüpi, siis jõutõstmist võid teha küll, ja võistlustel saavutad esikohti, aga paraku tagantpoolt arvestuses.“Tähtis on tegeleda sellega, mis huvi pakub!”
Sportlaste perekonnas polegi vaja kedagi suunama hakata. Kui mõlemad vanemad on näiteks suusatajad, siis tõenäoliselt laps hakkab ise ka suusatama.Mina olen olnud maadleja, kuid vanem tütar tegi võistlustanstu ja noorem kergejõustikku. Kuid mine tea – oleks trenni suunanud, oleks meil olnud Eestis rohkem kui üks Epp Mäe
“Tähtis on tegeleda sellega, mis huvi pakub!”Jah…
Lihtsalt võistlumeetod on üks väga hea lisapinget ja motivatsiooni pakkuv võte mingi lemmiktegevuse arendamisel.
Kaotamine… on umbes sama, kui arutada, kas klaas on pooltühi või pooltäis. Ikka on midagi võidetud…ja samas alati on ka kellelegi kaotatud.
- You must be logged in to reply to this topic.
