Skip to main content

Soovitage head NO toodet

Avaleht » Forums » Spetsialistid » Küsi Teadjatelt » Küsi Vend Vähilt » Soovitage head NO toodet

Viewing 12 posts - 1 through 12 (of 12 total)
  • Autor
    Postitused
  • #25308
    Bosskardo
    Member

    Tere

    Küsimus millist NO toodet kasutada jalgrattavõistlusteks (pikkus 2-3h), et suurendada lihaste hapnikutarbimist? Mis on olulisemad komponendid, mida see peaks sisaldama?

    Ise olen kasutanud üht toodet, mille nimi meelde ei tule, aga oli väikeses ampullis ja sisaldas l-arginiini ja l-ornithiini. Need peaks olema kõige suurema mõjuga toimeained, sest see toode mõjus hästi?

    Olen vaadanud ka teisi tooteid ja nendes on ka mõningaid teisi koostisosasid nagu beeta alaniin, kreatiin (ma usun, et see ei ole vastupidavusvõistluseks kõige parem, sest ta seob vett?), l-karnitiin (olen kuulnud, et aitab lihaste väsimust edasi lükata, aga kui mõjus see on?)või l-glutamiin (kas see võistluse ajal mingit mõju avaldab?). Millised neist on kõige tähtsamad või on veel mingi koostisosa, mis võiks sees olla?

    Ja kas oskate ehk ka soovitada häid tooteid. Usun, et kreatiini võik neis olla vähe või üldse mitte, sest kahtlen selle mõjus võistluse ajal. Ja kofeiini võiks ka olla vähem (osadel toodetel olen näinud isegi 100-200 mg portsioni kohta ja see on kindlalt palju).

    Tänan

    #348717
    gmaster
    Member

    Keegi võiks välja tuua mingi uuringu, kus see “lihase hapnikutarbimise suurendamine” ka reaalselt vastupidavust parandas, sest mina selliseid näinud pole, olen isegi mõnda vastupidist näinud.

    Ära usu tootja juttu, usu reaalseid numbreid ja uuringuid <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    Ise soovitaks SV, vitamiinid-mineraalid ja BCAA.

    #348719
    Akrapovic
    Member

    Copin siia selle aasta magistritööst ühe väljavõtte ( kõikke ei hakka igaksjuhuks panema pärast fitshopis käive kukub ) <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    Arginiin

    Arginiin on asendamatu aminohappe. Arginiin aitab potentsiaalselt parandada jõuvõimeid,

    tõsta võimsust ja aitab lihastel kiiremini taastuda, mis kõik on seostatud aeroobse- ja

    jõutreeninguga. Väidetavalt põhjustab arginiin veresoonte laienemist treeningul tõstes

    lämmastikoksiidi (NO) tootmist aktiivsetes lihastes parandades sellega jõuvõimeid ja lihaste

    taastumist, suurendades substraatide kättesaadavust ja jääkainete, nagu laktaadi ja

    ammoniaagi, eemaldamist. Viimased uuringud arginiinist on püüdnud tõestada hüpoteesi, et

    arginiin on aktiivne komponent lämmastikoksiidi veresooni laiendavas efektis. Leiti ainult 5

    uuringut, mis räägivad L-arginiini lühiajalise manustamise mõjudest kehalisele töövõimele,

    millest kolm näitasid olulist paranemist. Pikaajalise arginiini manustamise mõjusid uurivaid

    uuringuid leiti 8, millest 4 näitasid sooritusevõime paranemist ja 4 näitasid, et arginiin ei oma

    mõju kehalisele töövõimele (Alvares jt., 2011).

    Arginiini kasutatakse kliiniliselt vasodilataatorina ja vereringe parandamiseks, põhinedes

    eeldusel, et L-arginiini manustamine mõjutab lämmastikoksiidide vabastamist. Viimastel

    aastatel on mitmeid uusi toidulisandeid välja töötatud, mis sisaldavad L-arginiini ja teisi

    komponente (eelkõige arginiin-alfa-ketoglutaraadi ehk AAKG), mis on märgitud, kui

    sooritusvõimet parandav abivahend, kuna arginiin omab veresooni laiendavat ja

    lämmastikoksiidi taset tõstvad funktsiooni. AAKG poolt suurendatud vasodilatatsioon ja

    vereringe paranemine töötavates lihastes jõutreeningu ajal annab väidetavalt veelgi parema

    tulemuse suurendades lihasmassi ja jõudu, kui treenides ilma selle toidulisandita (Willoughby

    jt.,2011).

    Tang uuris probleemi, kuidas mõjutab arginiini manustamine lämmastikoksiidi sünteesi,

    lihaste vereringet ja valgusünteesi skeletilihastes. Uuringus osales 8 harrastuspordiga

    tegelevat noort meest, kelle keskmine vanus oli 22 aastat. Kõik osalejad läbisid kaks katset,

    üks tarbides 10g asendamatuid aminohappeid koos L-arginiiniga ja teine katse, kus tarbiti

    platseebot. Katsete vahele jäi vähemalt üks nädal taastumiseks. Tulemused näitasid, et

    22

    vereplasma arginiini tase tõusis 300% arginiini tarbides. Lämmastikoksiidi sünteesi markerite

    vereplasma kontsentratsioon ei tõusnud kummagi katse ajal. Vereplasma kasvuhormooni tase

    tõusis arginiini tarbimisel tunduvalt. Kasvuhormooni tase arginiini tarbimisel enne treeningut

    oli 3.20g/L ja 30min pärast treeningut 16.1g/L, platseebo tarbimisel oli kasvuhormooni tase

    enne treeningut 3.06g/L ja 30min pärast treeningut 9.45g/L. Vereringe kiirus paranes kuni

    270% algtasemest mõlemal katsel, seega ei olnud vahet kas tarbida arginiini või mitte.

    Kokkuvõttes näitasid tulemused, et arginiin ei suurenda lämmastikoksiidide sünteesi ega

    paranda vereringet lihastes. Lisaks leiti, et arginiin tarbimine ei suurenda lihasvalkude

    sünteesi puhkeolekul ega ka pärast jõutreeningut rohkem kui siis, kui ei tarbita arginiini (Tang

    jt., 2011).

    Kontrastiks nendele leidudele on mitmed uuringud näidanud, et arginiini veeni kaudne

    manustamine parandab vasodilatatsiooni ja vereringe kiirust tervetel vaatlusalustel. Seda

    efekti nähti ainult kõrgete arginiini dooside juures 30g arginiini manustamise korral, aga mitte

    väikeste annuste suukaudsel manustamisel. On leitud, et arginiini tase vereplasmas tõuseb

    ligikaudu 70% pärast suukaudset manustamist. Vaatlusalustele Tangi uuringus manustati

    suukaudselt 10g arginiini, mis tõstis vereplasma arginiini taset 300%, mis teeb umbes

    225μmol/l. See on tunduvalt madalam taseme tõus, kui see, mis saavutati 30g arginiini veeni

    kaudsel manustamisel, mis oli 6223μmol/l. Sellest võib järeldada, et vasodilatatoorse mõju

    saavutamiseks tuleb tunduvalt suurem kogus arginiini tarbida (Tang jt., 2011).

    Zhangi uuris L-arginiini mõju lihase anabolismile kasutades katseloomadena kataboolses

    seisundis jäneseid. Zhang leidis, et pärast aminohapete ja arginiini manustamist lihasvalkude

    balanss muutus positiivseks lihasvalkude sünteesi suurenemise tagajärjel. Kuid siiski ei olnud

    see anaboolne efekt seotud lämmastikoksiidide tõusu või vereringe kiiruse muutustega

    (Zhang jt., 2008).

    Anaboolse efekti saavutamiseks tuleb ületada või hoida teatud vereplasma arginiini taset.

    Lihasvalkude sünteesi aktiveerimiseks on vaja saavutada 14 kordne vereplasma arginiini

    taseme tõus. 4 kordne tõus, mida näitas Tangi uuring, ei omanud mingit mõju lihasvalkude

    sünteesile (Tang jt., 2011).

    Campell uuring koosnes kahest eraldi katsest. Esimene oli selleks, et testida arginiin-alfaketoglutaraadi

    (AAKG) ohutust ja teine katse oli mõeldud uurimaks, kas AAKG manustamine

    mõjutab kehalist töövõimet. Esimeses katses osales 10 terve meest, kelle vanus jäi 30 ja 50

    aasta vahele. Katse algas 4g AAKG manustamisega, mis manustati erineva kiirusega

    imenduvate kapslite abil. Vaatlusalustelt võeti seejärel 8 vereproovi iga tunni tagant, et

    hinnata AAKG mõju. Teises katses osales 35 treenitud meest, kelle vanus pidi jäi samuti 30 ja

    23

    50 aasta vahele. Mehed jaotati kahte gruppi, kus ühele grupile manustati kolm korda päevas

    4g AAKG-d ja teisele grupile platseebot. Vaatlusalused läbisid 8 nädalase 4 korda nädalas

    treeningprogrammi. Neid testiti enne katse algust ning neljandal ja viimasel nädalal

    (Campbell jt., 2006).

    Esimene katse näitas, et ei ole olulist vahet sellel, kui kiiresti AAKG imendub maost. Teine

    katse näitas, et 8 nädalane jõutreening koos AAKG tarbimisega, kus päevane annus oli 12g

    parandas oluliselt tulemusi rinnalt surumise kordusmaksimumis, Wingate testil saavutatud

    tippvõimsuses, vereglükoosi ja vereplasma arginiini tasemes. Gruppide vahel ei olnud

    erinevusi keha koostises, lihasvastupidavuses ega aeroobses võimekuses. Kokkuvõttes

    näitasid tulemused, et AAKG manustamine on ohutu ja mõjutab positiivselt jõuvõimeid, aga

    mitte kehakoostist ega aeroobset võimekust (Campbell jt., 2006).

    Vähe uurimustöid on avaldatud, mis tõestavad tootjate väiteid, et arginiin omab

    vasodilatoorset ja sooritusvõimet parandavat mõju. Fahs ja tema kolleegid uurisid L-arginiini

    lühiajalist mõju koos jõutreeninguga arterite funktsionaalsusele noortel meestel. Tulemused

    näitasid, et 7g L-arginiini tarbimine enne jõutreeningut ei omanud mingit mõju vereringele,

    hemodünaamikale ega veresoontele (Fahs jt., 2009).

    Bode-Böger leidis, et 6g L-arginiini suu või veenikaudne manustamine ei omanud mingit

    mõju vererõhule, südamelöögisagedusele ega südame minutimahule (Willoughby jt., 2011).

    Sarnase tulemuse sai ka Liu oma uuringus, manustades 6g päevas kolme päeva jooksul. Larginiini

    suukaudselt manustamine ei omanud mingit mõju vereplasma lämmastikoksiidide

    tasemele ega anaeroobsel tööl saavutatud võimsusele treenitud meessportlastel (Willoughby

    jt., 2011).

    Väidetavalt arvatakse, et AAKG manustamine suurendab lämmastikoksiidide tootmist,

    millega kaasneb omakorda veresoonte laienemine. Tõestamaks seda uuris Willoughby oma

    uuringus 7 päeva AAKG manustamise mõju vereringele, vereplasma L-arginiini tasemele,

    lämmastikoksiidide ainevahetusele ja asümmeetrilisele dimetüülarginiinile (ADMA) pärast

    jõutreeningut. 24 treeninguga aktiivselt tegelevat meest läbisid 7 päevase AAKG

    manustamise koos kaks korda päevas jõutreeninguga. Katsealused jaotati kahte gruppi, kus

    ühele grupile manustati 12g AAKG päevas ja teisele grupile platseebot. Katsealuseid testiti

    kaks korda: esimene kord enne AAKG manustamist ja peale AAKG manustamist viimasel

    päeval. Jõutreening koosnes kolmest seeriast 15 kordusega küünarnuki painutamisest masinal

    70-75% kordusmaksimumist. Tulemused näitasid, et tõusis südamelöögi sagedus ja vererõhk

    ning paranes vereringe kiirus mõlemas grupis, aga gruppide vahel erinevusi polnud.

    Vereplasma L-arginiini tase tõusis 104.17μmol/l kuni 179.33μmol/l AAKG-d tarbinud grupis.

    24

    Lämmastikoksiidide tase oli kõrge mõlemas grupis kohe pärast treeningut. 30 min pärast

    treeningut, aga gruppide vahel erinevust ei olnud. ADMA tase ei muutnud testide vahel, kuid

    AAKG tarbinud grupis ADMA ja L-arginiini suhte vahekord muutus. Tulemustest võib

    järeldada, et AAKG manustamine tõstis küll L-arginiini taset vereplasmas, aga ei omanud

    mingit mõju teistele näitajatele. Lämmastikoksiidide tõus tuleb omistada siiski ainult

    jõutreeningule (Willoughby jt., 2011).

    Siiamaani ei ole ükski uuring näidanud, et väiksema kui 15g L-arginiini lühiajaline suukaudne

    manustamine omab mingit efekti veresoonte laienemisele. Ilmselt omab L-arginiin mingit

    mõju ainult veenikaudsel manustamisel ja suuremate dooside juures kui 15g päevas. Lisaks

    veel tuleb arvesse võtta L-arginiini kättesaadavust organismis. Arginiin imendub peensooles,

    sealt ta transporditakse maksa, kus enamus kasutatakse sellest hepaatilises uurea tsüklis, kuid

    väike osa L-arginiini, mis läbi pääseb, kasutatakse substraadina lämmastikoksiidide tootmises

    (Willoughby jt., 2011).

    Seda seisukohta edasi illustreerides näitas Bode-Böger, et 6g L-arginiini suukaudsel

    tarbimisel oli arginiini biokättesaadavus umbes 68% (Willoughby jt., 2011).

    On täitsa mõeldav, et madalate dooside L-arginiini tarbimine ei suurenda piisavalt L-arginiini

    kätte saadavust, et stimuleerida lämmastikoksiidide sünteesi. Seega võib arvata, et

    Willoughby ei saavutanud oma uuringus mingit mõju vereringele AAKG manustamisega,

    kuna L-arginiini biokättesaadavus ei ole piisavalt suur ja suurema kui 12g AAKG tarbimisega

    oleks saavutatud positiivsem tulemus (Willoughby jt., 2011).

    Imanipour uuris arginiini tarbimise pikaajalist mõju lämmastikoksiididel ja anaeroobsele

    võimekusele. Uuringus osales 30 kulturismiga tegelevat sportlast. Sportlased jaotati

    juhuslikkuse alusel kahte gruppi, kus ühele grupile manustati 12g arginiini päevas ja teisele

    grupile platseebot ning seda 6 nädala jooksul. Tulemustest selgus, et gruppide tulemuste vahel

    ei olnud olulisi erinevusi katse vältel. Mõlema katse puhul leiti, et lämmastikoksiidide tase

    tõusis tunduvalt kõrgemale treeningu ajal ja oli veel kõrgel ka 6min pärast treeningut

    võrreldes algtasemega. See uuring näitas, et pikaajaline arginiin tarbimine ei omanud mingit

    mõju vereplasma lämmastikoksiidide tasemele hästi treenitud sportlastel (Imanipour jt.,

    2011).

    Tsai uuris treeningujärgse arginiini suukaudse manustamise mõju ainevahetusele. 12 judoga

    tegelevat sportlast jagati kahte grupi. Neil tuli läbida üks 60 minutiline jooksu treening 75%

    VO2max-ist jooksurajal. Pärast treeningut katsealustele anti, kas 0.1g/kg arginiini või

    platseebot. Testi korrati kaks nädalat hiljem selle vahega, et nüüd manustati arginiini saanud

    grupile platseebot ja vastupidi. Uuriti glükoosi, insuliini, vabade rasvhapete, glütserooli,

    25

    laktaadi, ammoniaagi, kreatiini kinaasi ja lämmastikoksiidide kontsentratsiooni enne testi ja

    kuni 2 tundi pärast treeningut. Tulemustest leiti, et gruppide vahel ei olnud vahet glütserooli,

    laktaadi, ammoniaagi, kreatiini kinaasi ja lämmastikoksiidide kontsentratsioonis. Kuid

    glükoosi tase oli tunduvalt kõrgem arginiini tarbinud grupis 15 min pärast test lõpu, kui

    platseebot tarbinud grupis. Lisaks oli veel insuliini kontsentratsioon tunduvalt kõrgem

    arginiini tarbinud grupis 30 min pärast testi lõpu võrreldes platseebo grupiga. Leiti ka seda, et

    vabade rasvhapete tase oli madalam arginiini tarbinud grupis 30-ndal ja 45-ndal minutil pärast

    testi lõpu. Tulemused näitavad, et arginiini tarbimine pärast treeningut suurendab glükoosi ja

    insuliini kontsentratsiooni ning langetab vabade rasvhapete kättesaadavust veres (Tsai jt.,

    2009).

    L-arginiini veenikaudsel manustamisel puhkeolekus tõusevad vereplasma insuliini,

    glükagooni, kasvuhormooni, prolaktiini, adrenaliini ja noradrenaliini kontsentratsioonid.

    Mitmete aminohapete veenikaudne manustamine stimuleerib insuliini sekretsiooni, millest

    aga L-arginiin on kõige tugevama toimega. Vereplasma insuliini taseme tõus põhjustab

    üldiselt glükoosi tootmise vähenemist maksas, kuigi see oleneb ka vereplasma glükagooni

    taseme tõusust, mis stimuleerib glükoosi tootmist. Hea aeroobse võimekusega indiviididel

    väheneb arginiini poolt stimuleeritud insuliini taseme tõus, aga mitte arginiini poolt

    stimuleeritud kasvuhormooni ja glükagooni taseme tõus (McConell, 2007).

    Füsioloogilisest seisukohast on oluline, et suukaudne L-arginiini manustamine omab palju

    väiksemat efekti kui L-arginiini veenikaudne manustamine. See on tõenäoliselt põhjustatud Larginiini

    madalast biokättesaadavuses suukaudsel manustamisel ja ka sellest, et arginiini

    lagundatakse osaliselt soole limaskesta poolt (McConell, 2007).

    Kuigi L-arginiini manustamine veeni kaudu mõjutab vererõhku, südamelöögisagedust ja

    vereringet on mitmed uuringud näidanud, et L-arginiin ei oma mingit mõju hemodünaamikale

    treeningu ajal. Näiteks on leitud, et L-arginiini manustamine veenikaudselt tervetele

    inimestele treeningu ajal või südame isheemiatõvega patsientidele ei oma mingit mõju

    vererõhule ega südamelöögisagedusele võrreldes soolalahuse manustamisega. Lisaks veel on

    leitud, et L-arginiini manustamine veenikaudselt ei mõjuta vereringet treeningu ajal

    (McConell, 2007).

    Hiljuti leiti, et manustades L-arginiini 0.5g/min 60 minuti jooksul veenikaudsel suurendab see

    glükoosi kättesaadavust pikaajalisel treeningul vastupidavusala sportlastel võrreldes

    soolalahuse manustamisega. Arvestades seda, et eelnevad uuringud on näidanud L-arginiini

    veenikaudse manustamise vähest mõju vereringele treeningu ajal ja ka vähest mõju

    vereplasma insuliini kontsentratsioonile, arvatakse, et L-arginiini manustamine suurendab

    26

    lämmastikoksiidi tootmist skeletilihastes, mis omakorda suurendab glükoosi omastamist

    (McConell, 2007).

    Pikaajaline L-arginiini tarbimine parandas aeroobset võimekust hüperkolesteroleemiaga ja

    normaalsetel rottidel jooksurajal joostes. Seda seostati suurenenud endoteliaalse

    lämmastikoksiidide funktsiooniga. Inimkatsetel on tulemuse olnud vastuolulised, aga on

    leitud siiski, et L-arginiini pikaajaline suukaudne tarbimine parandab töövõimet

    südamehaiguse,

    südame paispuudulikkuse ja hüpertensiooniga patsientidel (McConell, 2007).

    #348720
    Sarge
    Member

    Ehk siis tuleb veel rohkem seda süüa!!! <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    Just käive tõuseb. Varsti näeme süstivaid naturaale ka riietusruumides. <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    #348726
    maekivi
    Member

    Keegi, kes teab mõnda head hästi töötavat NO lisandit, mida oled ntx ise kasutand ?

    #348728
    martinkink
    Member

    Citrulline Content

    Watermelon rind contains a compound known as citrulline, according to a study published in the June 2005 issue of the “Journal of Chromatography.” Citrulline might serve up a range of medicinal benefits. Evidence in the March 2011 edition of the “Journal of the Science of Food and Agriculture” suggests that the citrulline in watermelon rinds gives it antioxidant effects that protect you from free-radical damage. Additionally, citrulline converts to arginine, an amino acid vital to the heart, circulatory system and immune system, says researchers from Texas A&M’s Fruit and Vegetable Improvement Center. These researchers speculate that watermelon rind might relax blood vessels and have a role in treating erectile dysfunction.

    Read more: http://www.livestrong.com/article/408893-benefits-of-watermelon-rinds/#ixzz2dvwwvVZz

    Tee arbuusi koorest mahla ja joo enne trenni ära <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    #348755
    strato
    Member

    Cialis

    #348061
    Bosskardo
    Member

    Aga kas keegi teab täpsemalt l-arginiini ja beeta alaniini erinevustest. Minu mäletamist mööda seostati BA-i väsimuse edasilükkamisega pikal pingutusel. Aga kas see mõjub ka NO tootmise suurendamisel sarnaselt l-arginiiniga? Kas sel juhul oleks mõistlikum kasutada tooteid kus rohkem BA?

    NO tooteid ei kasuta ma nii vastupidavuse suurendamise eesmärgil vaid olen pidem tundnud, et nad parandavad anaeroobilist tegevust kui keha on juba väsinud võistluse lõpuosas.

    #348062
    Sarge
    Member

    Beta-alaniin täiendab verepuhversüsteeme ja tänu sellele suudab tõrjuda mingil määral laktaadi teket, kuna ta muudab verd aluselisemaks. Aga no, puhversüsteeme on umbes 9, nii, et võta näpust jälle.

    #348069
    Bosskardo
    Member

    Lisaks küsiks ka, kas kreatiin on võistlusel pigem kasulik või kahjulik? Ma tean, et ta parandab vastupidavusaladel taastumist intensiivsematest lõikudest, aga samas ta seob ju vett. KAs see veekogus mida kratiin seob võib võistluse ajal hoopis kahju tuua? Küsin sellepärast, et paljudel NO toodetel on kreatiin sees.

    #348072
    gmaster
    Member

    Ühekordne kasutamine küll suurt midagi ei seo.. küsitav on see, kui palju see ühekordne kasutamine sulle annab..

    #348082
    inimene83
    Member

    Augustis tegin ühe väikse jalgrattasõidu 65km milleks kulus 2,5h. Võtsin enne seda 4g bcaa, 1,2g l-karnitiini ja 2,5g kreatiini, kogu kupatusele läks 0,8l vett ja 20g süsivesikuid peale.Veepudeli unustasin sõidule kaasa võtmast <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> 55 km-l hakkas väike väsimus tulema ja kurk kuivama, muidu oli kõik hea. Kuna tööpäeviti sõidan

    jalgrattaga tööle ja tagasi kokku 30km ning käin jõusaalis siis on võimalik kogu see kompott võib mulle teistmoodi mõjuda kui sulle. Eks targemad oskavad rohkem öelda

Viewing 12 posts - 1 through 12 (of 12 total)
  • You must be logged in to reply to this topic.