Sinu kehalise tund
- This topic has 25 replies, 25 voices, and was last updated 16 years tagasi by
.
-
Postitused
-
Minul on kõige “helgemad” mälestused kehalisest peale keskkooli Tallinna Polütehnikumist. Keka õps oli väga konkreetne ja range. Tunnid toimusid esmp 8st 10ni. Tulin hommikuti bussiga maalt ja kui tundi hilinesid kasvõi 10 minutit, siis ei tohtinud tunnist osa võtta. Mis see aga tähendas? See tähendas iga puudutud tunniga tuli joosta 7 staadioni ringi, tõmmata 7 lõuga ja teha rippes 17 jalatõstet ja seda kõike 4x. Ehk üks puudutud tund oli 21 staadioniringi 21 lõuga ja 61 kõhulihast. Seda kõike ka talvel õues. Rada oli staadionile sisse joostud. Esimese poole aastaga joooksin u 50 km. Jõuludeks tuli isa autoga ühikasse järgi. Asjad kõik juba koos. Läksin matrikliga keka õpsi juurde, et oma rahuldav ära saada. Vaatas märkmiku ja ütles, et mul on üks tund veel tegemata. Teda ei kottind, et asjad olid pakitud ja autos. Niisiis dress jällegi selga ja välja lume sisse jooksma ja võimlema. Sama karistust tegin terve esimese õppeaasta, kiuste pärast ei läind tundi. Teiseks õppeaastaks olin juba füüsiliselt nii heas vormis, et liitusin kooli võrkpalli meeskonnaga ning mängisime Tallinna liigas. See vabastas mind suurema osa kehalise tundidest. Karistuste kandmine oli läbi. Koolilõpu aktusel kutsus kehalise õpetaja mind kooli ette ja andis üle tänukirja sportlikku panuse eest koolile. Külmavärinad peal kui ma seda preagu kirjutan. heh on elu. Aitäh sulle Peeter Laur:)
Kirjutan ka siis vähe põhjalikumalt. Kehalise tund on 2x nädalas. Sügisel kui tunnid õues, teeme kaugushüpet, 60m jooksu, 300m jooksu, cooperi testi, odaviset, kuulitõuget, palliviset. Igat asja teeme tavaliselt nii, et üks tund proovime ja järgmine tund tulemusele. Kõik peavad mingi tulemuse kirja saama endale…vahet pole missugune. Selles mõttes on hea, et õpetaja hindab iga õpilast personaalselt. Loogiline nagu ka…kõik ei ole sportlased. Kui teed korralikult kaasa saad viie kirja. Kui kaasa ei tee saad kolme. Nii lihtne see ongi. Talvel ehk siis praegu on tunnid sees, mil teeme pidevalt korvpalli (iga aasta ühe korra hüppame ka kõrgust), sest see on enamusele meeltmööda (välja arvatud mina). Vahest juhtub ka selliseid tunde, kus teeme nn. jõujaamu. Jagatakse neljasteks gruppideks ja siis mingeid harjutusi (Keretõsted kõhule, kätekõverdused, hüppenööriga hüppamine, topispalli rebimine jne…no rohkem selline aeroobne tegevus ütleks.) Vahepeal olid teise veerandi alguses 1x nädalas ka mingid võimlemise minutid tunni algul. Tegime ära ja siis korvpall jälle. Hetkel, kui suusarajad olemas on 1x nädalas sees (Enamusel juhul korvpall) ja 1x väljas suusatamine. Kokku peab siis saama vist 6 tundi (kui mälu ei peta). Kevadel teeme enamjaolt samu asju mis sügisel. Kui tunnid õues ja ilm hea, siis vahest harva teeme jalgpalli ja veidi rohkem pesapalli. Alati võib ka nende mängude asemel jooksuringile minna.
Teooria on puhas 0.
Kooliks siis Koeru Keskkool.
Muide, igal sügisel teeme gümnaasiumi poistega läbi 10-võistluse ja gümnaasiumi tüdrukud teevad läbi 7-võistluse. 5. – 9. klass noorte viievõistlus. Päris põnevad on need võistlused!!!Kuidas sihuke õpilane teivast hüppab, kui ta pole seda kunagi varem teinud?
Igasuguseid asju on saanud teha aga teooria osa suhteliselt nõrk ikkagi. Midagi mainitakse ka vahest, aga seda ei pane keegi nkn tähele.
Kehalise tundidest on ülidselt positiivsed mälestused jäänud. Kuna meie koolil endal võimlat ei olnud, siis sai alati teiste koolide võimlates käidud, sügisel/kevadel toimusid tunnid muidugimõista väljas.
Meenub, et väljas sai selliseid asju tehtud: 60m, 400m, Cooper, muud pikemad jooksud Pärnu linna peal, kaugushüpe, pallivise, kõrgushüpe, jalgpall, pesapall, talvel uisutamine. Kõige karmimad tunnid olid Pärnu Munamäel, kus sai mäest üles ja alla nii ühel kui kahel jalal hüpatud, mööda treppi mitme astme kaupa joostud jne. Järgmisel paaril päeval olid kõik tüdrukud nagu puujalgadega
Ja kuuli tõukasin ka, aga ainult mina, sest õps tahtis mind võistlustele saata. Peale mõningast harjutamist saingi Pänus II koha
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Siseruumides: korvpall, võrkpall, rahvastepall, sulgpall, topispallidega igasugused harjutused, joonejooksud, teatejooksud, hüppenöör, tiritammed, kitsehüpped, kätekõverdused (nt ühest tunnist ei saanud enne ära, kui 80 kätekõverdust tehtud oli), kõhulihased, kätelseisud, seina najal “istumine” aja peale (põved 90-kraadise nurga all, selg vastu seina), jõusaal, venitused-painutused, aeroobika, tantsimine. (Aeroobika oli ainuke asi peale pikamaajooksu, mida ma tõsiselt vihkasin).
Alati kui poiste kekaõps meile tundi andis, olid ainult pallimängud kavas. Kui meie enda õpetajad kohal olid (üks neist spordikooli treener ja teine endine fitnessist), siis olid tunnid ikka kehalise kasvatuse moodi.
Teooriat eriti ei olnud. Meenub, et kui karates oma reie ära tõmbasin ja kehalises käia ei saanud, siis pidin mingi miniuurimustöö kirjutama. Teemat enam ei mäleta kahjuks.
Tund hakkas rivistusega, soojemal ajal olime alati õues, põhiasjad olid jooksud- 60m, 500m ja miil, ainus asi, mis mulle istus, oli miilijooks, teistes jäin tavaliselt tagantpoolt kolmandaks:mad: . Üheks lemmikuks oli orinteerumine, mitte, et ma oleks selles väga hea olnud, aga sai omapead ringi joosta mõne tunnikese, ülesanded polnud õnneks väga rasked ka, kuna kooli ümbrus kodukant ja tänavad hästi teada. Talvel käisime alati suusatamas, kui ilm lubas. Kui tunnid sees toimusid, siis oli suht igapäevane rahvastepall, väga julm mäng- klassiõde murdis käeluu, kui palli eest põgenedes põrandale kukkus, tüdrukud said pidevalt palliga pihta saades haiget. Siis tuli veel igasugu asju hinde peale teha- istessetõusud, üle kitse hüppamised, venitused jne… need kõik tundusid siis minu jaoks väga hirmsad asjad, kuigi ma polnud paks laps ega midagi, sain alati halvad hinded. Ma usun, et mu kekaõps oleks väga üllatunud, kui mind praegu tunneks
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Miski 5-nda klassini koosnes 90% kehalisest kasvatusest rahvastepallist. Talviti suusatasime.
Peale seda vahetus kooli asukoht ning hakkasime korvpalli-võrkpalli-pesapalli mängima. Suvel sai ketast, oda, kuuli jms. asju lennutatud.
Gümnaasiumis oli aga sama olukord, et õpetaja küsis mis me teha tahame ning seda me ka tegime. Talvitis oli siiski kohustuslikus korras suusatamine või uisutamine. Kooli hoovis oli tehtud jääväli.
Kokkuvõttes sai kehalist aktiivsust küll, kuid teoreetilisest õpetusest polnud haisugi. Kahtlen kas meie õpetaja isegi väga palju toitumisest ning õigetest treeningtehnikatest teadis. Kui isegi teadis, siis õpilastele ta neid mingi hinna eest avalikustada ei tahtnud.
Kehalise tunnid kuni keskkoolini olid täiesti normaalsed – mõtlen just õpetajate osas ja tunni läbiviimist. Alguses korralik rivistus, mis andis tunnialgusest märku ja sealt edasi erinevad harjutused/mängud jms.
Keskas saime uue õpetaja ning tegime tunnis kõike mida tahtsime. Üldjuhul mängisime kossu, vutti või olime jõusaalis. Loomulikult tuli mõnikord ka õpetaja sõna kuulata. Cooperi test, 100m. Oleks võinud võimlemine ka olla, millest on kahju…seda oleks mul väga vaja läinud. Ma veel ei tööta, aga on olemas mingid lootused kohalikus koolis kehalise kasvatuse õpetajana tööd saada. Selle sama õpetaja asemel, kes mul keskas tunde andis:) Eks olen näha, kuidas see värk välja kukub.
Meenub, et kõige hullem oli nn akrobaatikaveerand-rööbaspuud, kangid ja vabakavad. Oh õudust, õnneks oli kooli kossutiimi treener ühtlasi ka keka õps, siis sai kuidagi ikka ära sebitud. Aga pikamajooks oli au sees- aastas kaks korda aja peale 9 kilomeetrit ja aastas korra 11 kilomeetrit võistlusena, muidugi ka cooperit ja muud sellist. Ikkagi korralik trenn, sest klassi siseselt oli nagu iga ala võistlus.
Meie kehkatunnid algasid rivistusega. Vanemas klassis tuli ka raporteerida (harjutamine tulevikuks nagu öeldi): Lgp. Kehalise kasvatuse õpetaja, kohal on 8 õpilast, 9B klass on tunniks valmis vms.
Hinde peale tegime kitse, rööbaspuudel mingid harjutused, palliviset, korvpalliviskeid, teatejooksu, kaugushüpet, hüppenööriga hüpped (mitme min jooksul kui palju keegi suudab-oli antud kindel vahemik) vahel mõni võrkpallivise ja 2km jooksu.
Tüdrukud pidid vanemas klassis veidi muusika saatel ise väljamõeldud soojenduse, aeroobse osa ja venituse tegema.
Ilma hindeta mängisime rahvastepalli.
Mulle ei meeldinud kitsed, kätekõverdused ja kõrgushüpped. Ajuvaba, kõigile ei saa panna ühesuguseid reegleid, et vot nii palju pead tegema. Mõnel on tervisehädad ka ju.
Teooria puudus.
- You must be logged in to reply to this topic.