Silvar Rückenberg
- This topic has 2,032 replies, 110 voices, and was last updated 10 years tagasi by
.
-
Postitused
-
Nagu juba foorumikülastajad teavad, siis mina ( Jüri ) katkestasin. Valus oli, oi kui valus…
Veel 3km enne Jänedat tundus, et distantsi läbimises ei ole midagi ülemõistuse käivat. Jah, villid olid suured ja villid olid valusad, aga see oli täitsa talutav. Reied ja sääred olid märgatavalt paremas seisus, kui nad olid seda 50km peal.
Mis peamine, vaim oli värske, tahtmist oli ja ilm oli hea. Kõik oli oma hulluses nii hea, kui see olla sai. Asi sai alguses sellest, kui viimasel korral sai ville lappima hakatud. Esialgu tundus, et asi on väga hea ning sellest lähtuvalt ei paistnud ka katkestamise mõtet kuskilt.
Asi aga muutus kiiresti umbes 1km enne Jänedat, kui ma tundsin, kuidas vasak jalapäkk järsku libises.. talla all asunud villid rebenesid lahti ning sellele järgnenud valu oli selline, mis korraks tõmbas terve jala tuimaks ja pisara silma. Edasi ma lonkasin, meeletu valu käes lonkasin ja püüdsin natukenegi tempot hoida.
Raske oli. Lõpuks, kui jõudsime Jäneda bussipeatusesse ja istuda sain, siis oli selge, et ma ei ole võimeline enam jätkama. Ma ei suutnud praktiliselt üldse toetuda oma vasakule jalale. Saatsin siis vennad Rückenbergid teele ja läksin ise vaikselt uurima, kuidas rongile saada.
Kohalikust poest teatati, et rongijaam oli 1,5km kaugusel ja et rong tuleb 40 minuti pärast. See teekond sinna venis kohutavalt. Selle tee läbimiseks kulus mul 35 minutit ja napilt jõudsin ma rongile siiski.
Peale seda, kui lihased hakkasid maha jahtuma tuli välja ka teine valus koht, milleks oli säärepealne. Kuna villid talla all ei lasknud korralikult astuda, siis hoidsin varbaid pidevalt kõveras ja kõik need kilomeetrid tegid oma töö.
Pinge oli seal tohutu ja oli näha, et oli kõvasti paistes. Mida aeg edasi, seda suuremaks läks valu ja lõpuks oli see nii talumatum et ma ei suutnud ilma millegi abita üldse kõndida…
Tallinnasse kutsusin sõbrad vastu ja toetudes abistavale õlale suutsin kuidagi ka autoni longata. Koju jõudes läks asi veel hullemaks ja läksin EMOsse, kust sain valuvaigistava süsti. Peale seda oli olukord natukene parem, aga praeguseks, kui ma sain ka ca 4 tundi juba magada on valu taastunud ja kõndimine on tugevalt raskendatud.
Nüüd aga, kui valu vähegi lubab, siis olen linnapiiril, et matkasellid Silvar ja Esta vastu võtta!
Kahju, kui keha vaimu alt veab.
Öösel tundusid küll heas tujus veel olevat ja olin suht kindel, et paned lõpuni ikka välja.
Umbes 30 minutit tagasi ütles Esta, et nad istuvad autos varjus, kuna vihma sajab. Kilomeetreid arvasid nad ise, et on kuskil 12, aga autojuht teadis öelda, et hoopis 15km. Rohkem infot kuulnud ei ole.
10 km täpselt on minna veel ütles Esta, aga vaikselt sajab. Jalad on märjad ja riided märjad. Külm veel ei ole ütlevad matkajad. Just Esta helistas ja andis teada
Praegu tuli värske info Jüri Vilolt, et jäänud on 10 km ja finišipaik on siis vana Nehatu plats peale Pirita jõge, sinna varsti liigungi ,et valmis seada laagriplats ja Finish, TV 3 uudised peaksid olema ka juba sinnapoole teel, eesotsas Mart Sanderiga. Auto on täis kõikvõimaliku abi, mida saabujad peaks vajama, seega teeme parima, et vähemasti finiš oleks see, mille pärast tasus kannatada…
8,3 km oli 15 min tagasi autoga móótes. Silvaril on täiskäik póhjas. Enam ühtegi pausi siit ei tule. Liigume varsti järgi neile, siis saame teada uue vahe aja.
Nendega on liitunud keegi kolmas. olen autoga ja teiselpool teed. Silvar ees teeb sellist tempot et salapärane uus kaaslane ja esta teevad kerget sörki. Maardu järveni ca 500m ehk linna piirini ca 5km
lõpp tuleb kiiremini kui olen oodanud, mul jama selles, et puddingu tort esimene mis tegime jäi natuke vedelaks ja teine sai pandud külma, et tuleks paksem loodetavasti jõuan ikka enne kui sangarid saabuvad. muud toidud valmis ja auto stardiks valmis.
- You must be logged in to reply to this topic.