Silvar Rückenberg
- This topic has 2,032 replies, 110 voices, and was last updated 10 years tagasi by
.
-
Postitused
-
Minu arvutuste alusel on seltskonnal vaja Tallinna piirile jõudmiseks läbida veel 25 km. Kohani, kus Pirita jõgi ristub Peterburi teega, peaks olema Tallinna silt (ma ei ole selles 100% siiski kindel). Kui kiiruseks on 5 km tunnis, siis jõuavad nad linna piirile kell 22:00.
Mina hakkan praegu rattaga vastu sõitma ning võtan nende seljakotid pakiraamile.
Minu arvutuste alusel on seltskonnal vaja Tallinna piirile jõudmiseks läbida veel 25 km. Kohani, kus Pirita jõgi ristub Peterburi teega, peaks olema Tallinna silt (ma ei ole selles 100% siiski kindel). Kui kiiruseks on 5 km tunnis, siis jõuavad nad linna piirile kell 22:00.
Mina hakkan praegu rattaga vastu sõitma ning võtan nende seljakotid pakiraamile.
Tallinna silt on Nissani keskuse ristmikul.
Maratoonarid räägivad, et õige pingutus algab 35.-ndal kilomeetril. Kasutades analoogiat, siis praegu peaks olema sama seis ka Silvaril.
Ise käisin vahepeal jõutõstmise EMV vaatamas ja trennis ja leppisime Raigoga kokku ,et võtame sangarid vastu ja viime tema juurde, sest selleks ajaks kui ükskord linna peaksime jõudma on kell juba sealmaal, et Reval pannakse kinni ,seega Raigo juures on saun ja pesemisvõimalus olemas ja kindlasti ei tule seal ka söögist puudus, selle eest hoolitsen ise. Hakkangi varsti asju pakkima, et kõik vajalik korralikuks vastuvõtuks valmis oleks.
Nii jõudsin vahepeal 2 korda sangarite juures käia- korra üksi toitu ja vett viimas, Silvarit kreemitamas, korra Taaviga.
Parkisime Taaviga auto mõnedsajad meetrid eemale ja hakkasime vastu jalutama. Tuleb tõdeda et samm läks küll kohe kergemaks kui kellelegi vastu jalutada sai.
Ja siis jalutasime koos autoni tagasi…
Pärast kinkis Taavi sangaritele musclecore Proteini ja Recovery, mille tõsi küll, nad ainult pildistamise ajaks enda kätte said. Ei ole just kuigi hea valgupotsikuid seljakotis kaasas tassida, aga pärast saavad siiski tagasi need
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Ja veel üks õnnelik ja väsinud Silvar
Haapsalust hakkas kella 2 paiku tulema meeletu saju- ja välgupilv, lRiisiperre jõudis u kell 4 ja praegu Laagris on seda juba paista ja kergelt tunda. Loodame et läheb kusagile merele ära ja Lasnamäe poole ei lähe.
Esta arvas, et kuskil 17-18 km tulla ( 15 mintsa tagasi rääkisime). Nüüd juba kerge tuul ja õhk jahedam neil seal teel…Vast ei hakka äike mürrama
Eleri informeeris et Silvar pidi arendama korraliku lõputempot ja tulla olevat veel vaid ca 15 km…ma pean potid tulele panema, et mitte maha magada.
Mul on tavaar suures osas auto peal, nii soojad ja kuivad riided, taastavad ja kõikvõimalikud ergutavad joogid ja batoonid. Perenaised vaaritavad ja termoses on kohvi valmis, varsti liikuma sündmuspaigale.
Nagu juba foorumikülastajad teavad, siis mina ( Jüri ) katkestasin. Valus oli, oi kui valus…
Veel 3km enne Jänedat tundus, et distantsi läbimises ei ole midagi ülemõistuse käivat. Jah, villid olid suured ja villid olid valusad, aga see oli täitsa talutav. Reied ja sääred olid märgatavalt paremas seisus, kui nad olid seda 50km peal.
Mis peamine, vaim oli värske, tahtmist oli ja ilm oli hea. Kõik oli oma hulluses nii hea, kui see olla sai. Asi sai alguses sellest, kui viimasel korral sai ville lappima hakatud. Esialgu tundus, et asi on väga hea ning sellest lähtuvalt ei paistnud ka katkestamise mõtet kuskilt.
Asi aga muutus kiiresti umbes 1km enne Jänedat, kui ma tundsin, kuidas vasak jalapäkk järsku libises.. talla all asunud villid rebenesid lahti ning sellele järgnenud valu oli selline, mis korraks tõmbas terve jala tuimaks ja pisara silma. Edasi ma lonkasin, meeletu valu käes lonkasin ja püüdsin natukenegi tempot hoida.
Raske oli. Lõpuks, kui jõudsime Jäneda bussipeatusesse ja istuda sain, siis oli selge, et ma ei ole võimeline enam jätkama. Ma ei suutnud praktiliselt üldse toetuda oma vasakule jalale. Saatsin siis vennad Rückenbergid teele ja läksin ise vaikselt uurima, kuidas rongile saada.
Kohalikust poest teatati, et rongijaam oli 1,5km kaugusel ja et rong tuleb 40 minuti pärast. See teekond sinna venis kohutavalt. Selle tee läbimiseks kulus mul 35 minutit ja napilt jõudsin ma rongile siiski.
Peale seda, kui lihased hakkasid maha jahtuma tuli välja ka teine valus koht, milleks oli säärepealne. Kuna villid talla all ei lasknud korralikult astuda, siis hoidsin varbaid pidevalt kõveras ja kõik need kilomeetrid tegid oma töö.
Pinge oli seal tohutu ja oli näha, et oli kõvasti paistes. Mida aeg edasi, seda suuremaks läks valu ja lõpuks oli see nii talumatum et ma ei suutnud ilma millegi abita üldse kõndida…
Tallinnasse kutsusin sõbrad vastu ja toetudes abistavale õlale suutsin kuidagi ka autoni longata. Koju jõudes läks asi veel hullemaks ja läksin EMOsse, kust sain valuvaigistava süsti. Peale seda oli olukord natukene parem, aga praeguseks, kui ma sain ka ca 4 tundi juba magada on valu taastunud ja kõndimine on tugevalt raskendatud.
Nüüd aga, kui valu vähegi lubab, siis olen linnapiiril, et matkasellid Silvar ja Esta vastu võtta!
Austus ka Jürile ja veel teistele, kes on käinud mingi maa kaasa, see ei ole kerge ja väga tublid on kõik osalejad olnud
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
- You must be logged in to reply to this topic.