Siin saad teada miks läks nii nagu läks

Eestis võiks ka wrestlingu liit olla, pulli peab tegama ja ma usun , et ka publikut oleks. Kui seda asja isuga ajada siis leiaks ka toetajaid olen kindel. Kes ühineb ideega. Teeme ära!? Pole just teemasse aga vahet pole.

Kusjuures sommid mingit rida ajasid. Toks rääkis midagi, et oldi vahepeal nt Mr.Mesist huvitatud, aga ei tea kuhu see teema vajus.

Võitlus steroididega on sama mis võitlus kuritegevusega- seda pole võimalik võitta. Kusiganes liigub raha,see valdkond pidama jääb. Sest olgem ausad, võimsaimad relvad pole mette tangid ja ballistilised raketid, võimsaimad relvad on eurod, rublad ja jeenid, noh mõnevõrra ka dollarid, kuigi mitte enam eriti. ” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Raha paneb ALATI asjad paikka!!!! ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Mille poolest siis batuudihüpped on vähem sport kui kulturism? Batuudihüppajad teevad igasuguseid huvitavaid akrobaatilisi trikke. Seda võiks enam-vähem sportvõimlemisega ühele pulgale panna. Kulturistid seisavad trussikutes laval. Mõnikord veidi liiguvad ka muusika taustal.. Minu arust ei ole ühtegi aspekti, mille pärast võiks öelda, et kulturism on rohkem sport kui batuut.

Wrestling on sport sama palju kui seda on Ameerika jalgpall või jõutõstmine. Kõik äärmiselt rasked alad ja nõuavad suurepärast vormi.

EDIT: kust tõmmatakse joon spordi ja mitte spordi vahelt?

Ma olen igati nõus, et wrestling on füüsiliselt sama nõudev ala kui ameerika jalgpall või jõutõstmine. Isegi rohkem, sest tänu sellele, et tegemist EI ole spordiga, puudub reglementatsioon võistluste sageduse, kasutatavate ainete, ühtsete reeglite puudumise jms jama tõttu võistlevad need mehed võibolla sagemini, kannatavad suuremaid vigastusi jne jne.

Minu jaoks läheb joon spordi ja mittespordi vahel sealt, kus selgelt on selge, mis reeglite järgi mängitakse ja mis tingib edu ning et protsess ja tulemus on ette määramata.

Ja kui sa arvad, et Indy ringides tehakse palju shoote, siis ma arvan, et sa eksid – sellisel juhul näeks see asi ju välja nagu vabavõitlus. Aga ei näe ju. Ikka on seda, et pikali “löödud” vastase kohal trallitakse ja taotakse vastu rinda, mitte ei minda kohe võttesse, mis tooks võidu… kasutatavad tehnikad on võitluse seisukohast ebapraktilised, sest eesmärgiks nr. 1 on meelelahutus. Võistlusspordis on eesmärgiks nr. 1 tulemus. Harrastusspordis on eesmärgiks nr. 1 enese heaolu. Nii arvan mina.

Ma ei öelnud, ega arvanud, et indydel tehakse shoote (veteranid vahel stiffivad rohelisi vendi, aga see on alguse asi). Ma ütlesin, et seal pole stsenaariumeid, tead küll “stoorisid”. Matš on ikka nagu profimaadlusmatš on igal pool. Lihtsalt stoorisid pole. Ongi puhas profimaadlus.

Shoot-wrestling pole enam profimaadlus, niiet see läheb juba tänu sellele pildist välja.

Sry, sain valesti aru. Aga ka see puhas profimaadlus… olgugi, et see on (minu arvamus) vähem lääge kui “extreme” tüüpi teater, siis sport minu arvates pole see ikkagi, kuna võistlusmoment on näideldud, mitte reaalne.

Kulturismi paradoks jah – see, mis saalis toimub on kõva trenn, ent siis kui lavale minnakse, siis on ikka jah see, et õlitatud supelpükstes mehed näitavad endid kohtunikele, kes otsustavad kurat-teab-mille (ma tean küll ,et reeglid on olemas, aga siin ju palju juttu olnud suvalisest otsustamisest) alusel võitja…

Vaatasin. Päris naljakas teine.” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ok, seal vähemalt tehakse midagi füüsilist, erinevalt paljudest teistest “spordialadest”.

BMX trikitamine on ju ka sport, ekstreemsport.

Minu arusaam spordist on natuke teistsugune aga noh.

See ongi nende trenni tulemus…kas sa tead,et võimlejad(ka batuudilhüppajad) treenivad 6 korda nädalas ja 4-5 tundi päevas…päris sportlik ju ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Sry, sain valesti aru. Aga ka see puhas profimaadlus… olgugi, et see on (minu arvamus) vähem lääge kui “extreme” tüüpi teater, siis sport minu arvates pole see ikkagi, kuna võistlusmoment on näideldud, mitte reaalne.

Kulturismi paradoks jah – see, mis saalis toimub on kõva trenn, ent siis kui lavale minnakse, siis on ikka jah see, et õlitatud supelpükstes mehed näitavad endid kohtunikele, kes otsustavad kurat-teab-mille (ma tean küll ,et reeglid on olemas, aga siin ju palju juttu olnud suvalisest otsustamisest) alusel võitja…

See kes arvab, et laval lihaseid pingutada on kerge, eksib kõvasti. Tehes näiteks läbi kaks ringi järjest kohustuslikke poose on pulss 180 ja mahla jookseb ojadena. Järgmisel päeval on kõik lihased valusamad kui ükskõik mis trenni järgselt. Kolm ringi järjest kõiki poose täie pingega läbi teha on juba kõva pingutus nii lihastele kui südamele. 94 aasta Eesti MV-l sain oma siiani suurima “piinamise” osaliseks kus auhinnarahad jagadi absoluudis 10 esimese vahel. Tol korral tegin kohustuslikke poose võrdlustes läbi SEITSE korda järjest, ühtegi lihast enam ei tunnetanud, lihtsalt liigutasid käed jalad poosi asendisse ja üritasid hea välja näha. Lisame siia veel kategooria poseerimise ja vabakava. Koju läksin nagu kalts. Või öelda, et ei suusamaratonid ega rattarallid pole nii rasked minujaoks olnud kui see võistlus tol korral.