Seljavalu

Kui üldine enesetunne on hea, tee nii palju kui tunned piisava olevat.

Taastumine on ikka nii individuaalne teema.

Isiklikult (olles küll rühmatrennide põhimõtteline vastane) jätaks need ära, ja vaataks kuidagi mõtestatult füüsilise tegevuse läbi.

Paneks plaani paika “miks ma midagi teen”, “mis on mu eesmärk” , “kas lihtsalt, et oleks fun või läbivam loogiline ülesehitus”.

Rühmas, suures kambas, sagimist enam, tehnika kannatab (soovid grupis mitte kõige kehvem olla) – ja mis on seal boonuseks? Tiimitunne?

Kui see ei ole suur motivaator, piisab ka heast niisama treeningkaaslasest. Kahekesi on sama hea, kui mitte paremgi veel. Saad omas tempos, asju arutades liikuda.

Kroolis tõenäoliselt on siis sissepoole kumerus natuke üleliigne. Ja veel, kui oled pidanud paar nädalat hoidma selga – mõtlema sellele, on olnud piirkonda toestavad lihased ülemäärase pinge all, läheb aega, kuni need stabiliseeruvad. Pakun. Oma kogemuselt.

Liiga suur au, tänan.

Erinevalt füsioterapeutidest, olen ma väheke skeptilisem – kõik ei ole nii, et hakkad nüüd seda ‘vajalikku’ poolt treenima ja ongi korras paari kuu pärast.. neile on see lisaks aidata-püüda-soovile ka siiski elatusallikas. Teha midagi teoorias selgeks, on üks asi..panna asi toimima…kordi keerulisem.

Manuaalne teraapia paar korda nädalas (min) aitab enesetundele palju kaasa, aga ka see ei ole ime.

Ise harjutuste tegemine – peame vaeva nägema, väga rahulikult väikeste sammude haaval.

Kui sa tõmbad võrdusmärgi rühmatrenni ja nö. ‘üksi jõusaalis’ vahele, oled juba valel teel, sest rühmatrenn sellise tempo juures ei tohiks palju korrigeeriv olla. Lisaks, seal ei arvesta keegi su *erivajadustega*. Mingi erikava – sellesse ka ei ole 100% usku – st. tuleb teha ikka tavalisi asju aga kerge rõhuga sinna, kus mured on.

Parim asjatundja on samasugune küürakas, kes teab, mis tunne on ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Eile tehtud soovituslikud harjutused ~20 min ja täna ujumine. Täheldasin, et krooli ja rinnuliujumisel oli alaselg valus. Seliliujumisel kõik taandus. Ja parem pool, mis on nö nõrk andis tunda ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> .

Kummaline on see, et olen trennivaba olnud 24 päeva ja pärast kahte sooritust on mõnus kõhu-, külje- ja seljalihas tunda ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.

Mõtisklen siin, et kui neid soovituslikke harjutusi pean tegema üle päeva, aga samas käin ka ujumas, suuskamas või teen mingit rühmatreeningut, kas liiaks ei lähe?

Ma ei ole küll väga pädev aga ma arvan, et see on alguse asi lihtsalt. Natuke analoogne juhtum oli mul endal. Käisin alaseljaga kiropraktiku juures ja andis mulle erinevaid harjutusi mida igapäev teha ja esimesed korrad olid rasked ja erinevad hoidmised võtsid higimulli isegi otsa ette ja oli ikka tunda, et mõjub. Lõpuks ma harjusin ära ja siis lisasin mingi periood harjutustele aega otsa, et muuta raskemaks ja süvendada treeningud. Sama lugu nagu alguses, et esimesed korrad olid rasked aga hakkasin ka lõpuks ära harjuma ja siis lisasin juba need jalaraskused või vööd või asjad millega hakkasin tegema ja jälle sama. Aga nüüd lõpuks kui sellega ka ära harjusin siis taipasin, et oleks aeg vahepeal ka teistlaadi “trenni” teha ja kuna ma ise vähemalt uskusin, et mingi baas või alus sai nõrkadele lihastele seal alaseljas tehtud siis oli aeg uueks sammuks ja jõusaalis tasapisi alaselga aga samas ka ülejäänud keha. Enesetunne on supper, alaselg normaalne. Kuna mu juhtum vist pole päris selline, et ma selle korda saaksin. Saan ainult leevendada valu alaselja lihaseid tugevdades.

Erakordselt märkimisväärne on see, et kui mina olin 20-dates, oleks mingi alaselja jutuga naerma ajanud kõik ümberkaudsed…see oli siiski eranditult penskarite mure, kui sedagi. Maailm on hukas ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Nõustun sinuga, et maailm on hukas. (kuigi ei tea kui sobilik naerusmail siia on)

Eks see suur põhjus ikka tänapäeva eluviisides ole ja tehnoloogia arengus. Väga palju on artikleid kui paljud noored on seljavaevustega hädas jne. Ja paljude hädade puhul ei olegi rohkem vaja kui regulaarselt liikuda. Minu probleemi puhul ma ei saa otseselt enda eluviise süüdistada, sest probleemi tuum tuli sündides kaasa(spina bifida) aga kindlasti olen süüdi selles, et mingi periood valu tunda andis rohkem. Istuv eluviis, polegi midagi muud lisada. Aga see ei ole vabandus, sest väikeseks ringutuseks/venituseks/võimlemiseks leiaks alati natukenegi päevast.

Ja mina seoks osade noorte seljaprobleemidega ka kooli. See oleks küll pikem jutt aga põhiline märksõna oleks istumisasend.

See kõige tavalisem soovitus: ujuge, see on parim ja kindlaim viis endale head teha, on samuti nii lühinägelik, igandlik.

Mulle meeldib ujuda, nagu kala vees. Aga reeglina, peale ujumist annab just seesama vasak rinnalihase-abaluu-kaenlaaluse piirkond tunda. (Ristluupiirkond, mis on ka selline õrnakene) üldiselt mitte, sest ujumiseks sobilik tehnika on vähemalt teoorias selge, ning püüan hoida keha kõhulihaste ja mõttejõu ( ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ) abil võimalikult horisontaalse, veepinna ligidal, ühel joonel. Tavaliselt näen, et jalad loperdavad keskmisel suplejal kuskil pool m ülejäänud kehast allpool (mis vist samas alaseljale hävitavalt ei mõju – minu silmale küll ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ja proovi sa kellelegi näidata, kuidas ta võiks, vähemalt püüda, ujuda. Saad kohe mitu punast miinust ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Üks ja väga oluline puudus on sedasorti uuringuga: (võib olla ma ei jaga metoodikat) kuidas saaks seda määrata, kui ei ole teada üksikasjadeni osalejate anatoomilisi, jne detaile. Me oleme juba sündides paljud suhteliselt anomaalsete defektidega (ideaaliga võrreldes).