profikulturism kas sport?
- This topic has 109 replies, 42 voices, and was last updated 16 years, 5 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Elu ei ole mustvalge. Seega pole mõtet otsida mingeid kindlaid piire – siit lõpeb show ja algab sport. Või mis iganes muu nimetaja ja elualaga me sporti vastandada püüame. Elemente, mille alusel üht või teist asja spordi hulka (või hulgast ära) liigitada, on igal tegevusel. Nimetagu keegi mistahes ala, mistahes tegevus, ikka võib seda ühe või teise näitaja alusel spordiks nimetada; või vastupidi – võib tuua näiteid, miks tegemist ei ole spordiga. Võibolla pisut utreeritult, kuid siiski, võib ütelda, et kõik on subjektiivne. Nagu suur osa, et mitte ütelda enamik meid ümbritsevast on defineeritud tajudest lähtudes, nii võiks suhtuda ka (eeldatavatesse) spordialadesse. Kuidas ja millena on või võiks olla miski enamiku poolt tajutav, sellena käsitleda ka vaadeldavat.
Eelpool keegi vihjas, et sport on see, mis on defineeritav läbi objektiivsete mõõdikute: kiirus, kõrgus, kaugus, mass; kuid ka siinjuures mängib sageli suurt rolli subjektiivsus – tõstmise (see oli näitena välja toodud) puhul nt on kohtunik ju see, kes otsustab vaatluse põhjal, kas sooritus oli määrustepärane või mitte. Ka seesugusest spordist ja hindamisviisist leidub subjektiivseid “noote”.
Püüd vastandada sporti ja showd – ei maksa. Samuti ei maksa spordi showelementides näha vaid negatiisust. Show märgib inimese jaoks mingit vormi millegist meeleliselt nauditavast. Kui show on see, mis inimesi “kutsub” mistahes alale kaasa elama, siis tuleb selle üle headmeelt tunda. Ala fännid on need, tänu kellele sport (ja mistahes muud vaatemängulised elualad) eksisteerib sellisel kujul, nagu ta eksisteerib (eelistatult ka areneb) – ühel või teisel moel maksab selle kõige eest ju publik.
Eelnevatest postitustest kõlas korduvalt läbi, et kulturism on elustiil. Kes ala väga tõsiselt võtab ja sellele pühendunud on, siis tõepoolest – elustiiliks see kujuneb. Sama kehtib ka mistahes muu ala puhul.
Milline spordiala on kõige raskem? Iga inimene on egoist ja kõige raskem on ikka temal
minu arvates on see küll spordiala. Mis see veel siis on? Hobiala, huvitegevus ?
Kindlasti sport.Siinkohal küsiks mis teeb autoga kiiresti sõitmise/rallitamise spordiks?
Sa proovi jäärajal näiteks 3-4 ringi teha autoga nii, et edasi ka ikka liigud, siis vaatame, kas küsid sama rumalat küsimust uuesti
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Pluss kõiksugused reaktsioonid, mis võidusõitjal tipptasemel peavad olema, kõik see teebki tehnikasprdist spordi, tsiklimehed nt. peavad ikka üliheas füüsilises vormis olema, eriti tähtis on käte vastupidavus!Sa proovi jäärajal näiteks 3-4 ringi teha autoga nii, et edasi ka ikka liigud, siis vaatame, kas küsid sama rumalat küsimust uuesti” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Pluss kõiksugused reaktsioonid, mis võidusõitjal tipptasemel peavad olema, kõik see teebki tehnikasprdist spordi, tsiklimehed nt. peavad ikka üliheas füüsilises vormis olema, eriti tähtis on käte vastupidavus!Seega võib vähima kahtluseta väita, et ka kulturism on sport.
Seega võib vähima kahtluseta väita, et ka kulturism on sport.Kindlasti mitte. Kulturism on (eneseimetlejate) show.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kindlasti mitte. Kulturism on (eneseimetlejate) show.
punkt
Väga tabavalt öeldi eespool et kulturism ei ole sport aa kulturistid on sportlased (annaksin teise koha Brüno järel
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> )(Nagunii pooled ehitajad jne muigavad et saalis “pumpamas” käiakse. Las olla siis nii
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> )Peace.
Küll see laup peab ikka eriti madal olema kui kulturismi mitte spordi alla liigitada. Aga nuh “intelligente” ja “arvamusliidreid” peab ühiskonnas olema, kes oma suures filosofeerimistuhinas ennastunustavalt ning ennast nautides suurepäraseid mõtteid ja teadmisi, mis nende hallidest ajusoppidest nagu kuldmunad pudenevad, mööda ilma laiali laotavad. Jääb üle ainult kuulata ja imestada.
Tähtis pole, kas jutus ka mingi “point” või “tõde” on. Tähtis on seda tõetruult ja usutavalt esitada.
Üks tarkpea tuli mõttele, et äkki kulturism polegi sport. Teine patsient kõrvalpalatist püüdis mõttelennu kinni ja kukkus edasi filosofeerima: Aga tõsi tõsi ta on. Missivõistlustel ju ka käivad inimesed lava peal ja neile antakse punkte. Krt jube seff mõte. Nii ju ongi. Sellise asja peale niisama lihtsalt küll ei tule. Lähen räägin teistele ka. Lähebki lollike ilmapeale tegusid tegema, sest tõde ei saa vaka all hoida.
Kohtub oma venda, kel nimeks Tuha Juhan.
“Tead, ma siin pool elu olen mõelnud, et mis krt siin ilmas toimub. Et midagi on valesti. Lõpuks sain aru, et kulturism polegi sport!”
Väike veli vajub seepeale sügavasse sügavasse mõttesse. Krt aga nii see ju ongi. Ja teada on, et ega jõusaalis käiakse ainult pumpamas ja niisama kotte sügamas. Kui niisama jõusaalihundid on natuke sportlased, siis need kes laval käivad, need pole kindlasti sportlased, sest jõusaalis rassides ja laval olles pole mitte mingisugust seost. Absoluutselt.
“Ok mine sa lõunasse ja ma lähen põhja. Tõde ei saa vaka all hoida. Ja tead, mis mõte veel tuli. Olümpiaala ta ka pole. See on kindel mats, et kulturism pole sport.”
“Oibljääd, ” karjatab vanem veli ja paneb lõuna poole jooksu.
Ja nii nad mööda ilma rändavad, kuulutavad tõde ja filosofeerivad kuni nad veel surnud pole. Ja kui ongi, siis nende teod ja mõtted elavad edasi … nagu kommentaaridestki näha.
Küll see laup peab ikka eriti madal olema kui kulturismi mitte spordi alla liigitada. Aga nuh “intelligente” ja “arvamusliidreid” peab ühiskonnas olema, kes oma suures filosofeerimistuhinas ennastunustavalt ning ennast nautides suurepäraseid mõtteid ja teadmisi, mis nende hallidest ajusoppidest nagu kuldmunad pudenevad, mööda ilma laiali laotavad. Jääb üle ainult kuulata ja imestada.Tähtis pole, kas jutus ka mingi “point” või “tõde” on. Tähtis on seda tõetruult ja usutavalt esitada.
Üks tarkpea tuli mõttele, et äkki kulturism polegi sport. Teine patsient kõrvalpalatist püüdis mõttelennu kinni ja kukkus edasi filosofeerima: Aga tõsi tõsi ta on. Missivõistlustel ju ka käivad inimesed lava peal ja neile antakse punkte. Krt jube seff mõte. Nii ju ongi. Sellise asja peale niisama lihtsalt küll ei tule. Lähen räägin teistele ka. Lähebki lollike ilmapeale tegusid tegema, sest tõde ei saa vaka all hoida.
Kohtub oma venda, kel nimeks Tuha Juhan.
“Tead, ma siin pool elu olen mõelnud, et mis krt siin ilmas toimub. Et midagi on valesti. Lõpuks sain aru, et kulturism polegi sport!”
Väike veli vajub seepeale sügavasse sügavasse mõttesse. Krt aga nii see ju ongi. Ja teada on, et ega jõusaalis käiakse ainult pumpamas ja niisama kotte sügamas. Kui niisama jõusaalihundid on natuke sportlased, siis need kes laval käivad, need pole kindlasti sportlased, sest jõusaalis rassides ja laval olles pole mitte mingisugust seost. Absoluutselt.
“Ok mine sa lõunasse ja ma lähen põhja. Tõde ei saa vaka all hoida. Ja tead, mis mõte veel tuli. Olümpiaala ta ka pole. See on kindel mats, et kulturism pole sport.”
“Oibljääd, ” karjatab vanem veli ja paneb lõuna poole jooksu.
Ja nii nad mööda ilma rändavad, kuulutavad tõde ja filosofeerivad kuni nad veel surnud pole. Ja kui ongi, siis nende teod ja mõtted elavad edasi … nagu kommentaaridestki näha.
Tammsaare kirjutas ühes oma kirjatükis, et inimese mõistus on väga piiratud, tema rumalus aga piiramatu… Keski teine tark teadis väita, et sportlased olid trennis, kui mõistust jagati… kuna siin kontekstis kulturistid on niisama jõusaalis lahmijatest või vahtijatest kuidagi sügavamamõttelised, siis nad ikkagi niiväga sportlased vist polegi
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mitte iga asi mis füüsilist pingutust nõuab ei ole sport. Näiteks metsatöö ei ole sport. Kuidas saab tegevust, mille eesmärgiks hea välja näha, nimetada spordiks? Spordi eesmärk on ikkagi “citius, altius, fortius”.
Artikkel pealkirjaga “Bodybuilding And The Olympics: An Ongoing Controversy” on netis mitmel pool üleval. See küll toetab argumenti, et kulturism on sport, aga siiski on seal on üks huvitav lause:
The stumbling block is the International Olympic Committee and the OPC, who state simply that according to their criteria, bodybuilding is not a sport and there has no place in the Olympics.
Tõin selle välja ainult sellepärast, et näidata, et mitte ainult mõned üksikud hullud ei mõtle nii, vaid see on ka mõne komitee seisukoht.
Kindlasti mitte. Kulturism on (eneseimetlejate) show.Siis peaks kulturism ju kindlasti sport olema
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Eelpool mainiti metsatööd – ka erinevates metsatööelementides korraldatakse spordiüritusi. Nt kõikvõimalikud täpsussaagimised-laasimised.
Eneseimetlejad kulturismis – kindlasti see nii on, aga kui suur osa kulturistidest enesega tegelikult sedavõrd rahul on, et end igal ajamomendil imetlevad. Seisneb see ala ju pidevas arenemispüüdluses, st et sellega tegeleja on enese suhtes kriitiline. See, et esineb teatud määral enesega rahulolu momente, on hea, kuna vastasel korral kaoks motivatsioon alaga tegelda.
Ja vastandada eneseimetlemist ja sporti? Ja justkui edevus ei käiks spordiga kaasas? Kergejõustikust meenuvad esimesena sprindialad. Keegi ilmselt ei kahtle, et tegemist on spordialadega. Vähesed kahtlevad vast ka selles, et edevust ja eneseimetlust jagub seal teinekord neile endile ja jääks üle ka kulturistide jaoks. Selle kõige taga näib olevat enesekindlus ja seda ei saa ju pahaks panna. Näiteid võib tuua veelgi.
Mis peamine, haige hundi rind on kondine ja karv pulstunud, kohati puudub üldsegi. See ju tekitab hirmsat viha ja kadedust, selles haiges hundis. A nuh, karjale ei lähe tema kiunuv katkendlik ulumine korda.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Loen ja imestan kuidas saab selles üldse kahelda, et tegemist ei ole spordiakaga. Kõik kes on võistlejad teavad, et tegemist on väga karmi alaga kus sport kestab 24 H ööpäevas. Kui palju on neid spordialasid kus peab alakaloraazis kuude kaupa treenima ja siis veel päevast päeva kellaajaliselt ja rutiinselt jälgima mida suhu pistad kui valmistutakse võistlusteks. Füüsiline pool on isegi selle võistlusspordi juures teisejärguline, see kestab mõni tund päevas. Palju raskem on vaimne-psühhiline pool mis saadab päevast päeva. Kes on korragi selle läbi teinud mõistavad millest jutt. Kulturismi puhul ongi see huvitav, et võistlus tegelikult toimub iseendaga. Lava on paik kuhu minnakse ainult oma kohta vormistama. Ehk puhas kodutöö. Saalist näevad inimesed ainult naeruse näoga minuti jagu muusika saatel poseerivat kulturisti. Enamus ei mõista mida tegelikult see ala tähendab. Kui keegi tahab veel vastu vaielda siis on ta lihtsalt väga rumal.
Pri4jom tut doping?
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Teil puudub ratsionaalne l2henemine. Kleebin siia v6rdluse kehakultuuriga…
Kehakultuur ehk liikumiskultuur on kultuuri valdkond või tegevus, mis haarab inimese kehalise ehk füüsilise arendamisega seotut. Sellesse kuuluvad kehaline kasvatus, hommikuvõimlemine, töövõimlemine, ravikehakultuur, osalt tervisesport ja rahvasport, ka füüsiline töö jm.
Kui kehakultuur vastandatakse spordile, siis on eristuse aluseks võistluse tähtsustamine; võistlus on spordis oluline, kehakultuuris aga üldiselt mitte. Sport keskendub väliselt mõõdetavale ja võrreldavale saavutusele, kehakultuur aga tervisele ja heale enesetundele liikumisest.
Kulturismis v6isteldakse st see on sport. M6ne jaoks isiklikult on see kehakultuur…
Kui mina otsustan ninaga hernest veeretada ja leian kaashuvilisi ja me korraldame ka v6istlusi….on ka see sport.
- You must be logged in to reply to this topic.
