Piim on kole, milk is evil, mkay?

Noel elab New Yorgis, kus meil on ka karmid talvel. Minu meelest on tal lihtsalt imeilus keha, nii arvavad paljud naised ja ka mehed ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> . Ta on ju modell. Muidugi ei ole tal liigselt suuri lihaseid, sest ta ei võta toidulisandeid ega treeni suurte raskustega.

Mis mõttes imeilus? Täiesti tavaline mehekeha. Selliseid kehasid on ka Eestis piisavalt.

Eks arvamused on erinevad. Mu meelest on ülemise pildi mees natuke vormist väljas.

Õige kreeka mees on selline:

Iga modelli kohta, kes ajakirjade kaantel särab on 10 000 depressioonis wannabe’d, kes randmeid nüsivad kuna üritavad samamoodi elada ja failivad… ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kes tahab rabdomüeloosi saada ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ?

Niisama mainin, kuna märkasin, et sulle meeldivad veganlus ja crossfit, aga need ei lähe tegelikult üldse kokku.

Üldiselt seostatakse crossfiti väga palju rabdomüeloosiga(lüüsiga) / LINK, kusjuures toitumine mängib rabdo juures väga suurt rolli.

Aga see nii üldise kõrvalepõike ja heietusena.

Tõsised rhabdo–juhtumid on siiski väga harvad, kuid seda võib juhtuda nii Crossfitis kui ka ükskõik mis teises trennis.

” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ok, males ja golfis vast ei saa kuidagi, aga tõsised rhabdo–juhtumid jõusaalis on juhtunud sagedamini kui kusagil mujal. Seda nii omal käel treenijate hulgas kui ka treeneri käe all treenides. Päris mitmeid kohtusseandmisi on sellepärast siin olnud. Nii et kes rhabdot kardab, see ärgu mingu ei Crossfitti ega ka niisaama jõusaali treenima. Kodus istuda on kõige kindlam, eks.

Siinkohal saab jälle küsida, kas jõusaalis tekib seda rohkem seetõttu, et jõusaal on kuidagi ohtlikum kui see viimane moeröögatus crossfit või lihtsalt seetõttu, et jõusaali harrastajaid on rohkem.

Nagu aru saan, siis crossfitist saab üle võtta mõne hea harjutuse ja samamoodi tuleks mõned sealsed harjutused kohe ära unustada.

Oluline on ikkagi õige treeningkoormus antud haigusliku seisundi vältimiseks.Päris igaühel ei soovitaks ennast vigastama hakata rahapataka pärast.

Aga hea seletus Jrxilt antud seisundi kohta:

Selleks et sellesse teemasse panustada ja “uuekesena” enda väärtust tõestada, siis lisan, et selle konditsiooni nimi on “rabdomüloos” (? eestikeelne kirjapilt) (rhabdomylosis). Peamiselt tekib see kahel juhul – kui näiteks mittepädev inimene teeb pika aeroobse pingutuse nagu näiteks ultramaraton VÕI kui tehakse väga suures mahus (total output) anaeroobset treeningut mitmel päeval järjest. Liigvähene vedelikutarbimine soodustab teket (s.t. ohus on ka “kaaluvõtjad”). Eriti halval juhul lõppeb see surmaga, tavaliselt peab paar päeva haiglas tugevate valuvaigistite all olema ning seejärel kulub hea aeg veel kahjustatud lihaste uuesti üles ehitamiseks. Valu pidi olema täiesti metsik (mõnel juhul ei aita isegi morfiin).

Asi millest siin teemas pole veel räägitud on EESMÄRGID – kas on eesmärk ruttu suureks saada, kas on eesmärk mingeid konkreetseid harjutusi suuremate raskustega teha, kas on eesmärk “üldine vormisolek”. Vastavalt sellele on ka vastus küsimusele natuke erinev.

Näiteks Pavel Tsatsouline on lehekülgede kaupa kirjutanud ja seletanud ja katsete ja füsioloogia põhjendanud sellest, kuidas maksimumjõu arendamiseks peamine kava võiks olla hoopis 2×5 esimene seeria 90% 1RM ja teine 80-85% 1RM tema pakub välja veel ainult kaks harjutust kah… jõutõmbe ja püsti ühe käega surumise – nii ei teki mingit valu ja võlga kuskil, rõhk on neuromuskulaarse tee programmeerimisel suurte raskustega. Ise pole proovinud, sest see pole eesmärgiks ja see eeldaks rohkem püsivust kui mul on. Tõin näite lihtsalt selleks, et näidata isegi faktilisel põhjal olevate arvamuste paljusust.

Trenn ei ole ainsana süüdi, erinevad ravimid ka põhjustavad seda (nt. kolesterooli alandavad ravimid).

Zocor on praegu kohtu all ja paar aastat tagasi oli Hydroxicut (mis on tihti kasutusel ka fitness-maailmas).

Rhabdomyolysis võib tekkida ka füüsilise trauma (nt. autoõnnetus) ja ka kuumarabanduse korral. Ka maohammustuse järel.

Trenni korral on võimatu ette ennustada, kes ja millal selle saab. Lisaks Crossfitile ja jõusaalis rassijatele on seda saadud ka spinningus, ujumises ja 1 mees sai selle kui tegi iga päev 30 istessetõusu nädal aega järjest! See ei ole ju mingi suur koormus, aga inimesed on erinevad.

Tervel ja tugeval inimesel on väga raske (jaks saab lihtsalt enne otsa) end sinna punktini treenida, et rhabdomyolysis tekiks. Tavaliselt on teised faktorid ka mängus, nt. ravimid ja kasvõi alkoholitarbimine. Liigse alkoholi tarbimine on ka muuseas seotud rhabdomyolysis’ega. Kujutage ette situatsiooni, kus noor ylekaaluline mees (toitub viletsalt, kasutab kolesteroolialandavat ravimit) paneb suurt pidu alkoholiga reede õhtul, järgmisel hommikul on tal halb olla, sellegipoolest tahab ta macho olla ja läheb crossfitti, tal on suur võimalus rhabdomyolysis saada seekord.

Muuseas, Crossfit ei poolda yldse mitte mingi alkoholi tarbimist.

Crossfit on populaarne siin sõjavägedes ja ka tuletõrjujate treeningus. Positiivseid tulemusi on väga palju, rhabdomyolysis juhtumeid väga vähe.

Üldiselt olen ma väga üllatunud, et siin foorumis mind rhabdomyolysis’ega püütakse hirmutada. See taktika on ikka tavaliselt couch potato’de pärusmaa. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Jääb arusaamatuks, miks sa üldse selle rhabdomyolysis’ega välja tulid, nagu oleks see mingi crossfit–haigus. Jah, seda võib juhtuda crossfitis, aga juhtub rohkemgi veel ka mujal. Pane tähele, et need sõjaväejuhtumid, kus see on juhtunud, seal ei ole tegu ainult crossfit treeningutega, crossfit on seal pigem nagu hobi lisaks. Crossfit treeningud on väga lühikesed– 5 kuni 20 minutit, see ei ole piisav põhitreening sõjaväes!

Hakata crossfitlaste ees vehkima rhabdomyolysis hirmutamisega on sama nagu hirmutada jalgratturit, et ratta seljast võib maha kukkuda. Jah, võib. See võetakse teadmiseks ja treenitakse ettevaatlikult enda keha kuulates.