Piim on kole, milk is evil, mkay?

Kõige lahedamad vaidlused sünnivad neil teemadel, millest mitte keegi kohalviibijatest lõplikku tõde ei tea.

See kehtib nii sauna eesruumis kui avalikus foorumis.

Kõige lahedamad vaidlused sünnivad neil teemadel, millest mitte keegi kohalviibijatest lõplikku tõde ei tea.

See kehtib nii sauna eesruumis kui avalikus foorumis.

Lõplikku ja absoluutset tõde ei ole nagunii olemas.

Jood piima – võid ära hoida ühed haigused, aga võid saada teised. Ei joo piima – hoiad ära teised haigused, aga võid saada esimesed. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ekstremism on tihtipeale rohkem seotud seda propageeriva inimese psüühikaga, kui et loogika põhjal põhjalikult analüüsitud tõenditega.

Enamus kaldub meist eelarvamuste suunas ning objektiivselt erapooletu on väga raske olla. Ning sõltuvalt sellest, mis tüüpi tõendusmaterjalidega meid on peibutatud kõige enam, kipume me selles suunas ka automaatselt mõtlema.

Küll aga aitab selle vastu näiteks teadlikult enda uskumuste vastaste materjalide lugemine. Näiteks, kui ma olen väga kindel milleski – siis ma sellegi poolest üritan vastupidist tõestada, proovides leida vastupidised tõendeid. Tihtipeale originaalselt pikalt kirjutatud postitus läheb kustutamisele, sest ma leian konfliktseid tõendeid ja ei suuda enam oma originaalseid mõtteid tõestena aksepteerida.

Usun, et kui “Marianna” käituks vahelduseks samamoodi, oleks ka tema mõttemaailm veidi enam avatud. Hetkel tundub, et inimene on sattunud valdavas enamikus ainult ühte suunda näitavate tõendite meele-valda. Ning kui veeta aega lehel, mis kutsub end “No-milk” nimega siis pole see ka imestavapanev. Kui propageeritakse ühte mõtte-viisi, siis enamasti tehakse seda ühte suunda näitavate tõendite reklaamimisega, jättes välja konfliktsed tõendusmaterjalid.

Sattudes konfliktsete tõendite meeldevalda kipub suur osa inimesi asuma kaitsepositsioonile. Kui inimese uskumused ja teadmised pannakse kahtluse alla tekib enamikel vajadus end kaitsta, tõestada just oma maailma-vaate õigsust, sest inimesed peavad oma unikaalsust tihti just uskumuste poolt defineerituks. Ehk, kui rünnatakse inimese maailma-vaadet ja uskumusi, siis inimestel jääb mulje nagu rünnatakse nende “olemust”. Nende eksistentsi ennast. Ning oma arvamuste/uskumuste muutmist peetakse alla-andmiseks, oma unikaalsuse kaotamiseks. Surmaks.

Tundub radikaalne, aga lähemalt vaadates on see tihti tõsi. Leidke keegi, kes on väga kitsas valdkonnas tegelenud aastakümneid. Leidke nende uskumustes viga või miski, mis on vaieldav. Enam, kui kindel on, et see inimene ei muuda oma arvamusi ka raudkindlate ja vettpidavate tõendite esitlemisel. Nad ei ole võimelised aksepteerima, et nende “olemus” on olnud aastakümneid vale ja nende unikaalsus neilt röövitakse. Kõik mille nimel nad on töödanud/elanud/mida saavutanud pannakse rünnaku alla ning sellest tekib lihtsalt SÕDA.

Olen seda kogenud lugematutes foorumites, kus sõna võtnud. Ma ei väidagi, et ise kõike-teadja olen. Kuid inimeste reaktsioon tõenditele, mis lähevad nende uskumuste vastu on väga sarnane kõikjal. Harva leiab inimesi, kes on tõsimeele huvitatud enda uskumuste muutmisest tõendusmaterjalide põhjal. Selliseid inimesi on väga, väga vähe.

Enamik inimesi lihtsalt elavad minimaalselt muutuvas rollis elu lõpuni. Roll pannakse paika lapsepõlves läbi vanemate kasvatuse, mõjutatakse veidi muude kesk-konna tegurite läbi ning enamvähem elatakse nii elu lõpuni. Mõned inimesed suudavad oma rolli kergemini muuta, mõned väga raskelt. Kuid raske on ta tegelikult kõigile.

Antud teemal võin kasvõi ise-ennast analüüsida ning selgelt võin öelda, et kipun ka eelarvamusele. Olen piima joonud kogu elu ja seda nautinud. Minu põhiline nö. “default position” on see, et piim on hea, kuna enamik elu olen nii arvanud ja nii on öeldud. Marianna poolt välja toodud tõendid on konfliktsed, tekitavad minus kaitse-reaktsiooni.

Aga, viimaste aastatega olen ma palju õppinud tõendusmaterjalide kohta – ning seetõttu olen lugenud ka palju materjali erinevatel teemadel. Ning piim ei ole esimest korda teema mille kohta loen või sõna võtan. Seega antud juhul on minu “kaitse-reaktsioon” mõnes mõttes sobilik – kuna tõendusmaterjal millega olen kokku puutunud on vastandlik, mis ei toeta kumbagi ekstreemsust. “By default” olen endiselt piima poolt, kuid aksepteerin, et see võib olla vale piisava tõendusmaterjali esitlemise põhjal – ning samamoodi ei ole ma valmis aksepteerima teist ekstreemset vaatapunkti, et piim on täiesti paha kuna jällegi – tõendid on konfliktsed.

Need, kes suudavad kohaneda kõige paremini on evolutsiooni mõistes kõige edukamad indiviidid. Kui me õpime oma uskumusi ja arvamusi hoidma avatuna uutele suundadele piisavate tõendusmaterjalide olemasolu puhul, oleme me paremini võimelised elu muudatustega kohanema ning meid on raske nurka ajada. Samas tuleb õppida olla enesekindlad ja objektiivsed, et mitte olla liiga suurel määral uute tuulte meelevallas. Sellist tasakaalu on päris raske leida. Kaitsta enda uskumusi ja maailma-vaadet seni kuni just piisav hulk tõendusmaterjali letti lüüakse, et üles kaaluda seniseid tõendeid. Raske. Antakse alla kas liiga vara või liiga hilja…

Mnjah. Pole pidanud vist väga netti ronima peale ühe psühholoogia-raamatu läbi lugemist. Kohe tekkis mölapidamatus. ” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Inimesed vajavad kindlust. Kui seda pole, luuakse see ise. Mõnel on abiks teadus, mõnel religioon, mõnel eelarvamused. Mu arvates pole vahendis suurt vahet, kui see inimesele tõesti midagi annab ja abiks on ning ei kahjusta seejuures teisi.

Inimesed vajavad kindlust. Kui seda pole, luuakse see ise. Mõnel on abiks teadus, mõnel religioon, mõnel eelarvamused. Mu arvates pole vahendis suurt vahet, kui see inimesele tõesti midagi annab ja abiks on ning ei kahjusta seejuures teisi.

Mõistan, kuid osad asjad on sellised, mis mõjutavad inimkonda üldisemalt pikema ajaperioodi peale. Religioon võis olla vajalik nähtus tuhandete aastate eest, kus meie arusaamine universumist oli kesine ning igapäevaeluga toimetulekuks oli usk suuremasse võimu ja seaduspärasusse paljudele vajalik.

Nüüdsel ajal on meie arusaam maailmast tunduvalt parem. Ma ei vaja enam religiooni sellisel määral. Lisaks olema õppinud seda mitte vajama ka asjade puhul mida me ei mõista. Sest ajalugu on näidanud, et asjad mida me ei mõista on ajutised ning ajapikku oleme õppinud. Seega mis mõtet on käituda sellisel viisil nagu me ei saakski kunagi mõistma? Pole ju mõtet. Kannatust on vaja ning olla rahul sellega, et mõneks ajaks piirdume vaid küsimuste küsimusega ning vastuste otsimisega ning peame olema ilma vastusteta.

Aga jällegi – su point õige. Paljud vajavad “Kindlust”. Ei suudeta elada maailmas, kus puuduvad vastused. See on üks paha asi. Vastuste otsimine peaks olema kõigi eesmärk, kuid me ei tohiks vastuseid kerge-käeliselt ise välja mõelda kuna ei ole piisavalt pädevad neid teaduslikult leidma. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ma olen küll aksepteerinud fakti, et mõnes asjas ma ei tea vastust. Ning kuigi ma otsin, ma ei leia seda. Ma aksepteerin, et olen veel loll ning jätkan otsimist. Mul ei teki juba mõnda aega mingit soovi lihtsalt mõnda lampi seisukohta võtta kuna see on “mugav” ja annab vastused mu küsimustele. Ma ei näe sellel mõtet. Kergekäeliselt aksepteeritavad vastused on ju võltsid ja vildakad. Vastused nõrkadele minu meelest.

Huvitav arutelu siin nyyd ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Selgituseks, et piimast ja piimatoodetest loobusin u. 5 aastat tagasi justnimelt peale pikaajalist uurimist ja kaalutlemist. Ja see otsus oli igati õige minu puhul. Paljud asjad mu tervises ja välimuses paranesid. Muidugi võib ju öelda, et see on kokkusattumus, aga ei saa olla ju kokkusattumus absoluutselt iga inimese puhul, kellel olen soovitanud piimast loobuda! Ma nimelt tegelen oma stuudios krooniliselt haigete inimestega, peale piimast loobumist on kadunud või oluliselt vaibunud sellised haigused nagu diabeet, artriit, lupus, astma, akne, MS, krooniline väsimus, suur ülekaal, krooniline kõhukinnisus. Kõik teevad korralikult trenni ka, nii et head tulemused on tingitud mõlemast, nii trennist kui dieedist. Kuid dieedil on suurem tähtsus kui trennil. Nt. on mul üks klient, kes oli hädas artriidiga põlves. Umbes iga paari kuu tagant ta põlv paisus suureks nagu õhupall ja see oli väga valulik. Esimesed 3 aastat ta ei tahtnud ega suutnud piimast loobuda, kuigi tegi trenni, artriit oli sama nagu varem. Siis kui lõpuks loobus piimast minu pideval pealekäimisel, nüüd pole väga pikka aega artriit põlves välja löönud ega kuidagi tunda andnud. Ta on nii õnnelik ja tänulik ega saa kuidagi aru miks ta mind varem kuulda ei võtnud. Huvitav on veel see, et kui ta oma arstile sellest rääkis, siis arst noogutas ja nõustus, et piimavaba dieet ongi parim artriidi puhul. Miks ta aga ise siis seda varem ei soovitanud? Ma kahtlustan, et ei julge ja ei tohi. FDA on siin USA-s seadnud reeglid, mida tuleb järgida. Toidupüramiid on üks neist. Tegelikult polegi ühegi mu kliendi arst vastu vaielnud piimavabale dieedile, vastupidi soosivad seda. Aga ise ei soovita. Nt. see mu lupusega klient, veel üks teine artriidiga, üks vähijärgne klient jne.

Ma võin käe südamele panna ja vanduda, et mitte ühelgi kliendil ei ole piimast loobudes tervis halvenenud, paremaks on aga läinud kõigil.

Seega ma ei ole saavutanud oma arvamust piimast mitte ainult loetu põhjal, vaid oma kogemuste põhjal. MInu instinktid ja loogika vaid kinnitavad seda.

Piima saamisest – http://www.loomadeni…mad/piimalehmad

Väga hariv ja silmi avav netti leht. Lausa vastik oli lugeda seda.

Kurat, ma mõtlesin et ma siia flamewari vahele oma küüneviha ei aja, aga näe ikka sõrmed kibelevad.

Kui keegi ütleb mulle, et “Ainest X loobumine tõi mulle tervise ja paljudele teistele ka”, siis minu peast käivad läbi järgmised mõtted.

1) Platseeboefekt on meil sõimusõna, aga tegelikult on ilmselt inimese uskumustel, optimismil ja soovidel suurem jõud kui ravimitööstus seda tahaks. Teadlased pole siiani suutnud usutavalt selgitada, millel platseeboefekt ikkagi põhineb, kugi see on inimeste tervenemises (ja ravis) ülioluline aspekt. Moeasi on see tundmatu tegur oletuslikult kirjutada geneetika arvele. Kuni mingi ajani kasutas teaduspõhine meditsiin teadlikult ka platseeboefekti inimeste raviks.

2) Kui inimene teeb oma elus mingeid muudatusi, siis need reeglina ei käi üksi. Oletame, et ülekaaluline ja/või haige inimene võtab vastu mingi radikaalse otsuse (“loobun ainest X”) siis samas ta harilikult – võibolla eneselegi teadmata – muudab ka muid aspekte oma elus. Edaspidine tervise paranemine kirjutatakse selle teguri arvele, mida inimene ise usub, et kõige suuremat efekti andis. Mitte aga tegeliku põhjustaja arvele. Näiteks kui sa piimatoodetest loobumisega samal ajal (vali üks: loobusid suitsuste diskoteekide külastamisest/vähendasid alkoholi joomist/hakkasid regulaarsemalt magama/hakkasid rohkem trenni tegema/ostsid uue voodi/kolisid uude korterisse) ei saa sa tegelikult iial kindel olla, et mis siis midagi põhjustas. Inimene kahjuks pole selline mudel, mida ainult üks tegur mõjutaks.

3) Tänapäeva meedias avaldatavad teaduslikud tööd põhinevad suures mahus just ameerika rahva hulgas tehtud uuringutel. Samas on näiteks sellesama piima kohta teada, et mingi arengu vingerpussi tõttu seedivad skandinaavlased üldiselt piima kergemini kui kõik ülejäänud. Kui suur on skandinaavia geenide hulk ameerika (üle pooled on värvilised ja üle 10 prossa aafrika päritolu) või maailma rahvastikus? Tühiselt väike. Aga eestlase hulgas, või konkreetselt sinu esivanemate hulgas – väga raske öelda, eks ole, oleme ju väga segatud verega rahvas. Aga seetõttu ei saa läänemaailma uuringuid 1:1 eestlaste peale üle võtta. See pole ainult piimaga nii. Eri paigus on inimesed kohanenud erineva söögiga, näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/Traveler’s_diarrhea on üks huvitav nähtus.

4) Inimene on kõigesööja ja sellest ei olegi võimalik lõpuni aru saada, mis sellele kõigesööjale siis kõige õigem söök on. Ilmselt kõigesööjad seedivadki kõike nii 50/60 ja mitte midagi ideaalselt. Siga näiteks laseb ilmselt just sel põhjusel ühe ja sama söögi kaks korda seedetraktist läbi. Võibolla paleoliitikumi inimene tegi seda ka – tegelikku tõendusmaterjali pole kahjuks säilinud. Aga lääne inimene muidugi ei taha sellist võimalust uskuda.

5) Tõde on mitmesugust, oleneb, kuskohast vaadata. Jäägu sulle sinu usk ja mulle minu oma. Ma parem enda isiklikku arvamust piimast siia ei lisa. See pole ju oluline.