personaaltreeningud.com – kelle elu on personaaltreener muutnud?
- This topic has 22 replies, 8 voices, and was last updated 12 years, 3 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Naljamees. Ennustaja. Jajah, Igor Mang – empaatiavõimeomamise etalon.
Kus nüüd internetikasutamise oskus kadus?
Pisut psühholoogi peab treeneris tõesti olema või vähemalt kainet analüütilist mõistust kombineerituna kuulamisvõimega ning uudishimuga oma kliendi suhtes.
Selge on see, et kõik inimesed omavahel ei sobi ning üksi õpitud “trikk” ega “nipp” neid sobima ei pane.
Kui müüd osavalt turul tomateid, siis oled hea müügimees, olenemata mõiste “müügimees” teaduslikust tähendusest ja olenemata haridusest.
Hea psühholoog on kooliõpetaja, kelle tund meile kõige rohkem meeldis.
Treeneri psühholoogilisi võimeid saab ka hinnata, mida apremad need on, seda paremini ta mõjutab treenitavaid.
Kraad tõestab koolitusprogrammi läbimist ainult. Need mitmed, kes läbivad, on tõestanud, et nad on psühholoogiliselt siiski üsna manipuleeritavad, käituvad ootuspäraselt- olgugi, et võiks eeldada, et nende kraad annaks osavust juurde. Et kraad on, aga psühholoogina nõrgad.
Ja hea treener siis omabki head osavust psühholoogiliselt mõjutada ja mõista.
Toitumis-häire on minuarvates tavaline psüühiline häire, ja enamik treenitavaid ongi selle häirega.
Ega arvamused ei pea ühtima, et avaldage mitmesugust arvamust, sünteesige teemat.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kui sa turul müüd tomateid siis sa oledki müügimees! Sa ju müüd tomateid.
Psühholoog ja psühhiaater on kutsestandardiga määratud ametid. Psühhiaater rohkem, psühholoog vähem. Kasuta väljendit “inimeste tundja ja mõistja” ja oled täpsem.
Söömishäire (ei ole olemas toitumishäiret – inglise keeles on ju ka eating disorder mitte feeding või nutritional disorder) on täpselt nii tavaline nagu ta on – statistika on olemas kasvõi Wikipedias. Enamik treenitavaid õnneks selle häirega ei ole ja kindlasti ei saa oodata treeneritelt pädevust selle häire ravis, hea kui oskavad tähele panna ja edasi suunata.
No vot siis. Huvitavad aspektid igatahes.
Ja milline on teiste arvamus selles küsimuses?
Liiga suur hüpe ühest dimensioonist teise võib viia hoopis läbikukkumisele. Alustame koos väikeste sammudega.
Tundub, et osades eluvaldkondades BabySteps tempo ei ole vist ikkagi hea- näiteks suitsetamise mahajätus.
Ka Eesti riik läks 90ndate alguses üle uuele süsteemile väga järsult ja kiire hüppega.
Muidu aga väikesed sammud on psüühikale vist üldiselt paremad. Sest kui teha väga suur hüpe, siis võib tekkida suur stress ja trauma.
Fitness-elustiili siseneda sobiks vast just väikeste sammudega enamikele. Näiteks kui vaadata treening- ja toitumiskavasid, siis tänase päevani valdavalt on esinenud kavad, mis päeva pealt alustavad uut elukorraldust. Koheselt esimesel nädalal sätestab kava 4-5 trenni ja seda ühtemoodi ka kõigi järgnevate kavade osas. Tegelikult esimese nädala esimene trenn on suur šokk, ja peale seda poleks vaja rohkem üldse treenida, alles järgmisel nädalal võiks kavandada ühe treeningu rohkem. Tänaseni kavad seda pole aga teinud minumeelest? Toitumis-plaani osas sama jutt. Kas oleks mõtet ka neisse asjadesse hakata BabySteps metoodikat sisse lisama nüüdsest?
Kas parem on see, et muudad üks-kaks asja oma harjumustes paremuse poole ja suudad seda teha järjepidevalt, kuna see ei muuda su elu tundmatuseni või siis alustada “uut elu” ning avastada paari nädala pärast, et ei suuda selle kõigega kaasa minna ning kõik-või-mitte-midagi suhtumise tõttu täiesti loobuda? Mina panustaks esimesele, mis pikemas perspektiivis võib välja viia selleni, et kogu elu ongi tundmatuseni muutunud.
Aga eks on inimesi, kes tõepoolest suudavad suurema stressita oma elu kardinaalselt muuta ja sel juhul – miks mitte alustada suure hüppega.
Kas parem on see, et muudad üks-kaks asja oma harjumustes paremuse poole ja suudad seda teha järjepidevalt, kuna see ei muuda su elu tundmatuseni või siis alustada “uut elu” ning avastada paari nädala pärast, et ei suuda selle kõigega kaasa minna ning kõik-või-mitte-midagi suhtumise tõttu täiesti loobuda? Mina panustaks esimesele, mis pikemas perspektiivis võib välja viia selleni, et kogu elu ongi tundmatuseni muutunud.
Aga eks on inimesi, kes tõepoolest suudavad suurema stressita oma elu kardinaalselt muuta ja sel juhul – miks mitte alustada suure hüppega.
Sellega on nii ja naa. Mõned uuringud viitavad, et toitumis- JA liikumisharjumiste muutmine korraga toimib psüivamalt kui ainult üks.
- You must be logged in to reply to this topic.